Kuvatud on postitused sildiga robot. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga robot. Kuva kõik postitused

Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike
Autor: Kazuo Ishiguro 
Tõlkija: Aet Varik
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 
6./21. Novembriöö kirjad
Sari: Tänapäeva romaan 
Autor: Mairi Laurik 
Kirjastus: Tänapäev 2017
237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.


Robotid räägivad muinasjutte

 

6. Robotite muinasjutud
Autor: Stanisław Lem 
Tõlkija: Hendrik Lindepuu
Kirjastus: Päike ja Pilv 2021
272lk./1530lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: märksõna - robotid, androidid

Kui kuuleme/loeme sõna muinasjutt, siis see seostub meil kohe lastega, aga ajalooliselt ei olnud muinasjutud sugugi vaid laste teema, pigem ikka lood, mida jutustati täiskasvanute ringis ja mis olid sageli vägivaldsed ning keerulised. Selle raamatu pealkirjas on muinasjutt, see näeb välja nagu lasteraamat ja leida võib ka seda lasteosakonnast, aga minu arust ei tohiks küll sundida ühtegi last seda lugema, siis kaob tal viimanegi lugemisisu ära. See on ikka pigem nende suurte laste (ulmefännide) lugemislauale sobiv raamat. Miks ma seda arvan? Sest juba sõnavara, mida siin on kasutatud on sellisel tasemel, et üks laps ei näri sellest läbi. Lem on muidugi ka ise suure hulga sõnu välja mõelnud (need asjad, mis ühes loos maailmast ära kaotati ja mida enam üldse ei ole olemas), aga ka olemasolevate sõnade tähendusi ei tea kindlasti paljud täiskasvanudki, lapsest rääkimata. Lugemine ise ei ole ka sugugi kerge ning põhirõhk on ikka inimlikel puudustel ja suhete keerdkäikudel. Tegelasteks siis robotid, aga tundub, et ta kirjanik vahel unustas ära, et ta ikka inimestest ei kirjuta, vaid inimlike iseloomudega robotitest. Siis jälle muidugi tuleb vahel sisse see füüsiline pool ja siis on arusaadav, et ei, see on robot, mitte maine luust-lihast inimene. Üsna raske ja keeruline lugemine oli, lõpupoole lood olid küll lihtsamad ja nauditavamad kui alguse omad. Kuulsin, et nii mõnigi, kellele muidu robotite lood ja Lem meeldib, siis selle raamatu jätsid pooleli. Mina lugesin lõpuni, aga väga head hinnet paraku ei saa.

Robootika kolm põhiseadust

7./285. Kadunud robot 
Sari: Loomingu Raamatukogu 47-48/1965
Autor: Isaac Asimov
Tõlkija: Ain Raitviir
Kirjastus: Perioodika 1965
132lk./1086lk./49493lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika
 
Robotite kolme põhiseadust tean ja ka seda, et need mõtles välja Asimov, aga seda raamatut enne lugenud ei olnud. Selles raamatus on kirjas kuus lugu, mis otsapidi üksteistega seotud. Tegevus käib ümber humanoidsete robotite ja inimeste. Mulle need lood meeldisid, mõnus lugemine, aga ma olen ka see, kellele robotid meeldivad ja kes ikka armastab lugeda infot uute teaduse saavutuste kohta sel teemal. Või siis igasugune tehisintellekt ja tema tegevused. Raamatus on tehisintellekti kolme põhiseaduse ümber keerlevad moraaliküsimused põimunud teaduslike ideedega. Mis on roboti roll ja kes on targem, kas inimene või robot? Kuidas arendada tehisintellekti, mis mitte ainult ei järgi reegleid, vaid suudab ka tõlgendada keerukaid inimlikke väärtusi? Kas robot peab alluma inimesele ka siis, kui ta on inimesest targem?Tegelikult ma isegi imestan, kuidas see minust vanem raamat enne mulle ette sattunud ei ole.