Spiooni vastasseis rikaste ja võimsatega

 

8./44. Surm Cornwallis

Sari: Gabriel Allon

Autor: Daniel Silva

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Sinisukk 2025

431lk./1839lk./11 157 lk.

Lugemise väljakutse 2025: 46. Topelt ei kärise - vali vabalt, millise teemapunkti alla loeksid veel teisegi raamatu: 38. Raamat, mille pealkiri sisaldab sõna "surm" või "mõrv"

Ma arvan, et 38. punkti alla ma saaksin veel palju sel aastal loetavaid raamatuid panna, sest krimi on üks selline teema, mida ma palju loen ja mis krimi see ikka ilma surma või mõrvata on. Gabriel Alloni tegemistest olen varasemalt midagi lugenud, kuid hetkel ei suutnud tuvastada, millist raamatut täpselt. See peab olema igatahes rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ma ei leidnud oma andmetest ja need on alates 2014. aasta lõpust mul. Kuid vähemalt viimased eesti keeles ilmunud raamatud sellest sarjast plaanin veel läbi lugeda küll. 

Tegemist siis legendaarse spiooni Gabriel Alloni tegemistega, kes nüüdseks on hakanud restaureerijaks, vanade maalide taastajaks ja üritab koos perekonnaga elada rahulikku elu, kuid ega see tal ikka ei õnnestu muidugi. Gabriel Allon on salaja saabunud Londonisse, et osaleda  vastuvõtul, millega tähistatakse Vincent van Goghi varastatud autoportree tagasisaamist. Aga kui ammune sõber politseist palub temalt kunstiajaloo professor Charlotte Blake´i jahmatava mõrva uurimiseks abi, siis leiab Gabriel peagi end jälitamas vägevat ja ohtlikku uut vastast. Ja ikka keerleb kogu lugu maalide ümber. Ja korruptsiooni ja rikaste privileegide ning maksuameti pettuste ja offshore firmade ja piirkondade ümber. Milleks kõik ollakse valmis, kui mängus on raha ja võim või siis soov pääseda võimu juurde ja üha suuremate summade juurde. Eks raamatu aluseks on tegelik elu, ei muu. Sageli väljamõeldised polegi nii julmad kui reaalne elu ise. Raamatu lõpus on ka selgitusi, kust ja miks just sellised teemad on reaalsusest jõudnud väljamõeldiseks. Raamat on põnev ja täis keerdkäike ning ohtusid, kuhu peategelased satuvad. Mäng käib mõlemal poolel kasutades nii seaduslikke kui mitteseaduslikke võtteid. Aga peategelane ongi ju kunagine eliitspioon, mitte ontlik politseiuurija. Põnevike austajatele täitsa soovitaks neid raamatuid, eesti keeles pole tervet sarja järjekorras ilmunud, aga mingid osad saab kokku. Eriti ei häirinud, et ma eelmisi osi lugenud ei olnud, sest kusagilt on mul ikka aimu, mis tüüp see Gabriel oli. 

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus

Sari: Kuulsaid kunstnikke

Autor: Antony Mason

Tõlkija: Karel Zova

Kirjastus: Koolibri 1997

34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.
 

Renessansi aegsed kuulsad kunstnikud

6./236. Renessanss

Sari: Silmaring. Dorling Kindersley raamat  

Autor: Alison Cole

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Koolibri 2000

64lk./ 942lk./ 41176lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #2 (lasteraamat)

Ülevaate raamat Põhja-Euroopa ja Itaalia 14.-16. sajandi renessansskunstist.

14.–16. sajandi renessanssikunst on Euroopa ajaloos üks olulisemaid perioode, mida iseloomustas kultuuriline ja kunstiline taassünd antiikkultuuri ideaale järgides. Itaalia renessanss algas 14. sajandil Firenzes. Kunstnikud ammutasid inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma skulptuuridest, arhitektuurist ja kirjandusest. Inimese ja looduse kujutamine muutus realistlikumaks. Perspektiivi areng. Kunstnikud kasutasid teadlikult proportsioone, et anda töödele sügavust ja realismi. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Botticelli, Boccaccio ja Tizian on Itaalia renessansi tuntumad kunstnikud. Põhja-Euroopa renessanss algas hiljem kui Itaalia oma, ulatudes peamiselt 15. ja 16. sajandisse. Põhja-Euroopa kunstnikud keskendusid peenetele detailidele ja realistlikele kujutistele, eriti igapäevaelus ja loodusmaailmas. Oluliseks peeti valguse ja varju täpseid kontraste ning tekstuuride loomutruud esitamist, näiteks Jan van Eyck oma õlimaalides. Põhja renessansi kunstnikud kasutasid sümbolistlikku lähenemist, kus iga detail võis kanda sügavat religioosset või moraalset tähendust. Tuntumad kunstnikud olid Jan van Eyck, Hieronymus Bosch ja Albrecht Dürer. Itaalia kunstnikud keskendusid rohkem inimese ilu ja täiuslikkuse esiletoomisele, samas kui Põhja-Euroopa kunstis rõhutati igapäevast elu ja inimese surelikkust. Põhja-Euroopa kunstnikud olid spetsialiseerunud õlimaalile, samal ajal kui Itaalia kunstnikud töötasid rohkem freskode ja marmoriga. Kuid mõlemas regioonis oli religioosne kunst sel ajaperioodil oluline. 

Raamat on väga kontsentreeritud ülevaade renessansist. Kohati oli mul küsimus, kas tegemist on ikka lasteraamatuga, sest see materjal oli kirjas vägagi täiskasvanu päraselt. Pigem on see neile suurematele lastele, kel tõsine kunstihuvi ja raamatus tutvustatavate kunstnike nimed ka juba midagi ikka tähendavad, mitte ei ole esmane kokkupuude selle valdkonnaga. Raamat oli huvitav ja tuletas meelde, mis see renessanss ikka oli, mis tema olulisus oli ning kes olid need kuulsad kunstnikud sel perioodil. Raamatus on palju pilte ja välja toodud on just selle perioodi eripärad ning detailid, millele tavaliselt ei oska tähelepanu pöörata. Avastasin ka seal ühel väljatoodud detailil, et ups, ongi! ja ma pole seda kunagi varem tähele pannud! Tegelikult soovitaks seda raamatut pigem kunstihuvilisele, aga väheste kunstiteadmistega täiskasvanule või siis noorele, kel huvi tärkamas ja soov sügavamalt kunstist teada saada.

2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Renessansi aegne Itaalia naiste elu

18./82. Isabella d'Este. Renessansi särav täht

Sari: Ajalooline romaan
Autor: Jetta Sachs-Collignon

Tõlkija: Ilme Rebane, Lehte Hainsalu

Kirjastus: Kunst 1999

280lk./4286lk./17924lk.

   Lugemise väljakutse: 49. Ilukirjanduslik raamat ajaloolisest isikust 

     Aprilli lugemine sattus mul Lucrezia Borgia tähe alla kuigi ma seda selliselt ei plaaninud. Selle raamatu leidsin oma riiulist ja esialgu plaanisin lugeda punktiiri väljakutsesse, kuid lugedes hakkas tunduma, et see vist võib järsku ka hoopis ilukirjanduslik olla, liiga ladus ja ilmekas lugemine. Tõesti ester.ee andis üheks märksõnaks ilukirjandus. Lugema hakates ei mõelnud üldse, et see võib Lucreziaga seotud olla, aga siis järsku hakkasid tegelased vägagi tuttavaks eelmistest raamatutest muutuma. Viisin siis asjad kokku, tõesti tegemist oli sama ajajärguga ja sama kambaga - Isabella oli Lucrezia neljanda mehe õde. 

Sünnipäev ja -koht: 19. mai 1474, Ferrara, Itaalia

Surmakuupäev ja -koht: 13. veebruar 1539, Mantova, Itaalia

Abikaasa: Francesco II Gonzaga, Marquess of Mantua (abiell. 1490)

Lapsed: Eleonor Gonzaga, Duchess of Urbino, Margherita Gonzaga, Federico II, Duke of Mantua, Livia Gonzaga, Ippolita Gonzaga, Ercole Gonzaga, Ferrante Gonzaga, Livia Gonzaga

Õed-vennad: Beatrice d'Este, Alfonso I d'Este, Duke of Ferrara, Ippolito d'Este, Ferrante d'Este, Sigismondo d'Este

Vanemad: Ercole I d'Este, Duke of Ferrara, Eleanor of Naples, Duchess of Ferrara

Isabella d'’Este oli armastav abikaasa ja ema, kunstide austaja, ajastu juhtiv moedaam, kelle uuenduslikku riietumisstiili järgisid paljud naised. Ent ka naissoost Machiavelliks hüütud tark diplomaat, kellel õnnestus hoida Mantova peaaegu puutumatuna laastavatest sõdadest. Kui avarad olid erakordse naise eneseteostuse võimalused renessansiaegses Itaalias? Millist rolli mängisid Isabella elus ta abikaasa – Mantova valitseja Francesco II Gonzaga ning ajastu suurkujud Leonardo da Vinci, Mantegna, Michelangelo, Ariosto ja Paracelsus, paavstid Aleksander VI ja Julius II, kurikuulus Cesare Borgia ja muidugi Lucrezia Borgia...

Ladusalt kirjutatud, sai rohkem aimu tolleaegsest ühiskonnast ja naise seisundist seal kui eelmistest kuivemalt kirjutatud biograafiatest. Kuidas juba laste vahel sõlmiti abielu kokkuleppeid, laste endi käest ei küsinud keegi midagi. Nooreks naiseks sirgununa pidid abielluma, kelle vanemad olid sulle välja vaadanud poliitilisest olukorrast lähtuvalt, hoolimata, kas sa üldse suutsid taluda seda meest. Ja kuidas see kõik uuesti jätkus sinu lastega. Kuidas esmasündinud poisslapsi võeti pantvangi st. kasvatada teises kojas, et nende perekondadel ei tekiks soovi hoopis poliitiliste vastastega liituda kuna Itaalia oli jagunenud väikesteks riikideks, kes kõik madistasid omavahel lisaks Prantsusmaa ja Hispaania vallutustele. Kuidas mehed suhtusid ettevõtlikesse naistesse ja kuidas nad suutsid ennast teostada vaatamata meeste ülemvõimule nii perekonnas kui riigis. Minu jaoks väga huvitav lugemine.

Kes sa ikkagi tegelikult olid, Lucrezia Borgia?

15./79. Lucrezia Borgia. Paavsti tütre elu renessansiajal

Autor: Maike Vogt-Lüerssen

Tõlkija: Katrin Kaugver

Kirjastus: Olion 2006

120lk./3534lk./17172lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#8)

Kes ei viitsi seda suurt  "Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus" raamatut lugeda, aga sellegi poolest sooviks teada saada, kes see naine oli, siis soovitan seda raamatut. Lühikokkuvõte Lucrezia elust. Ja selles on enamuses just vaid see, milles Lucrezia on osaline, kas siis vabatahtlikult või isa-venna võimumängude osalisena. Siin ei ole pikki kirjeldusi tema pereliikmete tegevustest ega Itaalia tolleaegse ajaloo sündmustest. Samas Lucrezia kohta käiv täiesti kattub. On mitmeid Borgiate kaasaegseid, kelle ülestähendusi ja kirju võib uskuda hoopis enam kui vaenlaste dokumente või kirjanikke, kes tundsid Borgiaid vaid kuulu järgi. Johann Burchard, paavstide tseremooniameister talletas kirjalikult oma päevikusse kõik teadmisväärse alates 1483. aastast kuni surmani 1506. aastal. Lisaks on arvukalt säilinud Lucrezia enda ning tema perekonnaliikmete kirju ja dokumente. Üsna kergelt loetav, lisaks ka küllaltki palju pilte, mis küll kahjuks vaid must-valged. Mulle täitsa meeldis. See kuu on mul üpris Lucrezia kuu - kaks raamatut täiesti temast, "50 klasikut Naised" raamatus oli ta sees ja jõudsin lugeda veel raamatu, mille peategelaseks oli tema neljanda mehe õde, aga möödaminnes oli ka temast juttu seal.

 

Kes sa tegelikult olid, Lucrezia Borgia?

 10./74. Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus 

Autor Friederike Hausmann 

Tõlkinud Tea Vassiljeva 

Kirjastus Argo kirjastus 2021

272lk./2314lk./15952lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#5)

See ei olnud esimene raamat, mida olen lugenud sellest naisest. "Lucrezia Borgia XV sajandi huvitavaim naine" Heinrich Büttnerilt sai loetud 2016.aastal. Ja hetkel märkasin, et on veel üks raamat temast ilmunud eesti keeles. Seega, kes oli see naine, kellest isegi eesti keeles on ilmunud sedavõrd palju raamatuid? 

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale’i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada.

Selle raamatu lugemisel tekkis mul üsna lõppu jõudes mõte, et miks selle raamatu pealkiri on  Lucrezia Borgia, sest tegelikult on see raamat pigem Itaalia ajaloost, meeste võimuvõitlusest ja sõdadest. Raamatus on eredalt kirjeldatud Lucreziat ümbritsenud mehi, nende tegemisi, ambitsioone, suhtumist naistesse. Lucreziast endast jäi pigem selline kahvatu pilt, kes tegutses kusagil taustal ja kellest nagu otseselt ei teatudki, kas oli just nii, nagu kirja sai või arvatakse. Samas eks muidugi selle aja kirjalikud allikad rääkisid ikka peamiselt meestest, sest naiste roll oli rohkem lapsi sünnitada ja niisama ilusad olla meeste jaoks. Üllatas, et Lucrezial oli 8 last ja hulk nurisünnitusi, mida ma varasemalt ei teadnud. Vaatamata sellele, kas olid kõrgemast või madalamast soost, siis naine oli suurema osa oma elust rase, tema peamiseks tööks oligi sünnitamine. See oli aeg, kus rohkem lapsi suri imikuna kui neid ellu jäi. Tegelikult tänapäeval vaadates väga kurb. Kuigi otseselt selles raamatus on Lucreziat vähe, siis lugemise lõppedes saad aru, et ta kogu raamatu jooksul oli olemas, mitte eesliinil, aga kusagil tagalas, suuresti nähtamatuna, aga olulisena. Samas ma nüüd ikka ei tea täiesti, kes ta siis täpselt oli, kas femme fatale või pigem üks õnnetu meestemaailma poolt ahistatud naine.

 

Itaalia ajalugu fantaasiakirjanduses

 

 foto: pixabay, assassiinid: tehisintellekt, teostus: Daire

18. Assassin’s Creed. Taassünd 

Sari: Assassin’s Creed #1

 Autor Oliver Bowden 

 Tõlkinud Arno Vaik 

 Kirjastus Pegasus 2016

400lk./4356lk.

Lugemise väljakutse:  10. Raamat, millest on tehtud film. 

Raamat põhineb Ubisofti populaarsel videomängul, mille põhjal on valminud ka suurejooneline film.Mängu mänginud ei ole ja filmi vaadanud ka mitte ja ei plaani ka. 

Raamatus on vastamisi kaks suurt ordut. Kui templirüütlitest on kõik kuulnud, siis assassiinid on vähem tuntud. Nime olin kuulnud, aga kes nad tegelikult olid, seda pidin järgi vaatama. Assassiinid on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat. 

Raamatus on siis assassiinid need head poisid ja templirüütlid eesotsas paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia) pahad poisid. Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au. Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele. See on võimust, kättemaksust ja vandenõudest. 

Kuna raamat on kirjutatud videomängu järgi, siis on ka raamatus süžee väga arvutimängulik - nagu levelite kaupa. Võitled, tapad, võitled, tapad, liigud edasi, võitled, tapad, saad autasuks uue relva, tapad oma peamise vastase, liigud edasi uuele tasemele (uude linna). Seega see on raamat neile, kes verd ei karda, sest peaaegu igal leheküljel voolab rohkem või vähem verd ning tapmine on peaaegu selline möödaminnes tehtav igapäevane tegevus nagu söömine või magamine. 

Raamatus on tegevad mitmed reaalselt elanud isikuid eesotsas paavsti ning Leonardo da Vinciga. Pole sedavõrd kursis Itaalia ajalooga, et kui palju raamatus olevast on tõsi ja palju väljamõeldis. Kuid kindlasti käis seal võimuvõitlus erinevate perekondade vahel. Tegevusaeg 15. sajandi teine pool. Peategelane jõuab saada raamatu vältel noorukist keskealiseks meheks. Põnevust raamatus jätkus, aga oli selge, et kes alati võidab.

Uue aasta esimene

 

1. Lia ja mehed

Sari: Looduse kroonine romaan #62 
Autor: Grazia Deledda
Tõlkija: Meta Grünfeldt
Kirjastus: Loodus 1934

222lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse jaanuar: Oma nime tähtedest koosneva autori perekonnanimi

Kuna 1.jaanuaril on raamatukogu kinni, siis tuli alustada väljakutsetest, millesse leidsin raamatu oma koduselt riiulilt. Saatusesepa seekordne ülesanne oli huvitav, mitte väga kerge, aga ka mitte väga raske. Neid kirjanikke oli veelgi mu riiulis, aga alustasin kõige vanemast sobilikust raamatust. See sobis kuidagi väga hästi ka mu eelmise aasta lõpuga kokku. Lõpetasin 222. raamatu ja alustasin 222 leheküljelise raamatuga, lõpetasin 1937. aasta raamatuga ja alustasin veidi vanema, 1934. aasta omaga, aga ajastu on ikka sama. Lõpetasin ja alustasin raamatutega, mille sisust ma midagi ei teadnud enne, kui raamatu lahti lõin ja lugema hakkasin. Kui 2022 viimane raamat osutus seiklusjutuks, siis 2023 esimene liigitub armastusromaani alla. 

Grazia Deledda (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna.  Deledda looming põhineb armastuse, valu ja surma teemadel, sageli kajastatakse patukahetsust ja vältimatut saatust. Deledda romaanides on omavahel tugevalt seotud paigad ja inimesed, tunded ja keskkond.

Kuigi selle raamatu peategelaseks on Lia, noor neiu/naine ja peateemaks armastus, siis ma ei liigitaks seda naistekaks, sest minu jaoks ei ole kõik armastusromaanid kohe kindlasti naistekad. Naistekad on pigem sellised ühekihilised armastusromaanid, aga selles raamatus oli mitu kihti. Siit sai pildi tolleaegsest Itaaliast ja sealsest eluolust, naiste olukorrast ja seisusest ühiskonnas, perekondlikest suhetest, ühe naise sisemistest mõtetest ja vastuoludest, soovidest ja ihalustest, pettumistest ja armastustest. Pigem oli see tõesti raamat tunnetest ja keskkonnast, kuidas need omavahel kokku sobisid ja kuidas teineteist mõjutasid, üks naine ja mõned mehed selle keskmes, mõni naine ja laps veel lisaks ka meestele veel. Üldiselt mu jaoks oli üpriski hea lugemine ning lõpp oli miskit muud, kui ma nüüd oleks arvanud teiste armastusromaanide alusel.

 

pilt: tehisintellekt