2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Kes on kronoobid ja faamad?

Pilt Goodreads lehelt Glenn Russelli arvustuse juurest

4./213. Kronoopide ja faamade lood

Autor: Julio Cortázar

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Toledo kirjastus 2022

140lk./772lk./45994lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse november: Argentiina kirjaniku raamat

Pidin järjekordselt tõdema, et minu ja Lõuna-Ameerika naljasooned jooksevad kaugel kaugel üksteisest ning kohe kuidagi ei ühildu. Valisin selle raamatu kuna Goodreadis oli üllatavalt kõrge hinne ja sattusin ka ühte kiitvat arvustust lugema. Minu jaoks oli taas üks möhh raamat, no mitte möhkugi nalja ma sealt ei leidnud. Olgu, olgu, paar kohta ikka olid veidi naljakad ka, aga suures osas ma ei saanud seekord isegi aru, mis koht ja kuidas pidi olema naljakas. Tavaliselt ma ikka vähemalt saan aru, mis teiste jaoks võiks naljakas olla, seekord mitte. Pakun, et see oli minu selle aasta üks kehvemaid lugemiselamusi. No ma ei usu, et 17000 kiitvat hinnet pannut nüüd valesti panid, ju ikka minus on viga. Mul on teistegi Lõuna-Ameerika autoritega sama jama olnud, no mitte kohe kuidagi ei haagi minu naljasoone külge seda. 

Kuuba transvestismist

 

1./188. Maskiball

Sari: Mario Conde sari. Neli aastaaega #3 

Autor: Leonardo Padura

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2023

240lk./240lk./41506lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse september: Toledo kirjastus 10aastat!

Kolmas raamat siis sellest sarjast ja iga kord hakkab see Mario Conde mulle järjest rohkem vastu. No ei ole see minu maitse. Seda siis krimi osas. Kuuba eluolu kajastus on muidugi huvitav, aga eks nad ongi teistsuguse elustiili ja mõtteviisiga kui mina ja seega ei sobi ka see mulle isegi raamatus. Pealegi see homo ja transvestiitide teema pole just minu jaoks see, millest tahaks lugeda. 

Havanna metsast leitakse siidpaelaga kägistatud transvestiidi surnukeha. Teatraalset punast kleiti kandnud noormees osutub lugupeetud diplomaadi pojaks. Mõrva uurivale politseileitnant Mario Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja poliitiliselt ebakorrektne teekond 1980ndate Havannas ja 1960ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus. 

Saan aru, et selles seerias peaks tulema veel üks raamat - neljas aastaaeg. Padura ja Conde pärast ei loeks seda, aga tõlkija pärast loeks küll. 

Kuuba krimi

 

21./105. Laitmatu minevik 

Sari Neli aastaaega  #1

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Kirjastus Toledo kirjastus  2019

234lk./4564lk./22904lk.

 

Lugemise väljakutse: 39. Toledo kirjastuse väljaantud raamat

Ühel nädalavahetusel 1989. aasta Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Kriminullina on see raamat minu jaoks veidi nõrk, aga Kuuba elust kaheksakümnendatel andis küll mingigi pildi. Varasemalt olen lugenud sarja teist osa ja minu arust teine osa oli tugevam natuke. Pole päris minu maitset mööda raamat, liiga aeglane ja uimane, aga lugeda võib ja kuna kolmas osa on ka juba tõlgitud, siis arvatavasti loen ka selle läbi.

Kuuba eluolust krimiraamatu taustal

 8./43. Havanna tuuled 

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Sari Neli aastaaega  #2

Kirjastus Toledo kirjastus 2021

228lk./ 1428lk./ 9368lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse märts: Raamat, mille tegevus toimub XX sajandi Hispaanias või mõnes Ladina-Ameerika riigis

Tegevus toimus Kuubas, Havannas. Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja.

Sellesse raamatusse on üritatud kokku panna väga mitmed žanrid. Krimiromaan. Armastusromaan. Eluolu kirjeldus Kuubas  1980ndatel. Romaan sõprusest. Romaan lapsepõlve ja noorukiea nostalgiast. Kõike on ja samas pole see otseselt neist ükski. Krimiromaani alla vist kuulub, aga minu arust see uurimine jäi kohati vägai tahaplaanile ja pigem ma nimetaks seda suhteromaaniks. Sest ka selles krimiloos oli olulisem just taust, miks selline asi jutus, miks tapeti noor kooliõpetaja, kes ta tegelikult oli. Kohati olid minu jaoks jube lohisevad laused. Ühest lausest oleks kohe mitu saanud teha, aga ma olen tähele pannud, et seda esineb ka teiste Ladina-Ameerika autorite juures. Kriminullina ei olnud see minu maitse, aga kui võtta seda rohkem Kuuba eluolu ja suhteid kirjeldava teosena, siis oli täiesti loetav ja kohati isegi huvitav. Just see, kuidas vaatamata elusaatusele säilis koolipoiste sõprus tugevalt ka siis, kui positest olid saanud mehed. Ma ausalt ei teagi, kas olen kunagi midagi lugenud Kuuba kirjanikult, pigem vist isegi mitte, seega tuli väljakutse kasuks ja sain ka sealse elustiili ja olemisega tuttavamaks. Eriti kontrastne oli lugemine kuna lugesin samal ajal paralleelselt ka Jaapani eluolu.

 

Kirjad Diegole

Rivera maalid: internet, kujundusgraafika: Daire

 5. Kallis Diego, Sind embab Quiela 

Autor Elena Poniatowska  

Tõlkinud Mari Laan 

Kirjastus Toledo kirjastus 2014

88lk./910lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse jaanuar: Ladina-Ameerika naiskirjaniku raamat

Héléne Elizabeth Louise Amelie Paula Dolores Poniatowska Amor, tuntud kui Elena Poniatowska (sündinud 19. mail 1932 Prantsusmaal Pariisis), on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik.  Ta on viljelenud peaaegu kõiki kirjandusžanre, sealhulgas romaane, novelle, luulet, esseesid, kroonikaid, lastejutte ja teatriadaptsioone. Tema looming peegeldab üldjoones Mehhikot ja mehhiklaste elu. Poniatowska on pälvinud Cervantese kirjandusauhinna. 

Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez, tuntud kui Diego Rivera (8. detsember 1886 – 24. november 1957) oli kuulsaim Mehhiko muralist ja monumentalist. Rivera elas aastatel 1907–1921 Euroopas, pärast seda naasis ta Mehhikosse.

Angelina Beloff või Angelina Belova (23. juuni 1879 – 30. detsember 1969) Venemaal sündinud kunstnik, õppis Pariisis, elas ja töötas suurema osa oma elust Mehhikos. 

Angelina Belova - Quiela - saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem ülituntuks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed. Kirjad muutuvad, kui alguses olid kindlad ja lootust täis, siis mida edasi, seda kõhklevamaks ja lootusetumaks need muutusid. Kuid armastus, igatsus ja mälestused jäid. Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu ja inimesed, süžee aluseks kirjad, mille Angelina kirjutas Diegole, tõsi küll muudetult ilukirjanduslikeks, võetud on vaid idee ise, mitte otseselt kirjade sisu. Omapärane lugemine, aga vist siiski mitte päris minu maitse kuna midagi ju ei toimunud otseselt. Raamat täis valu ja igatsust ning ühe naise suurt ennastsalgavat armastust.