Kuvatud on postitused sildiga libaloomad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga libaloomad. Kuva kõik postitused

Nahavahetajad ja pürjerid

17./ 62. Metskunst. Valgetiiva vandenõu
Autor: Håkon Marcus 
Tõlkija: Ene Mäe
Kirjastus: Varrak 2025
327lk./3432lk/ 14829lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Inimeste kõrval elavad nahavahetajad, inimesed, kes suudavad muutuda loomadeks, lindudeks, roomajateks, kahepaikseteks, putukateks... ühesõnaga erinevateks libaloomadeks. Raamatu tutvustus küll väidab, et eriliste võimetega metsloomad, kes valitsevad metskunsti abil loodusjõude ja saavad soovi korral võtta inimese kuju. Aga alguses on nad ikka lapsed ja alles seejärel teimeliseks saades nad hakkavad nahka vajadusel vahetama ja muutuvad loomariigi esindajateks. Kuid nad ei saa ise valida, kelleks, see on geneetiliselt neile sisse antud. Enamus küll vastavalt siis kas isa või ema suguharu järgi. Kuid on ka pürjerite (arvake ise, kes need veel on 😉) lapsi, kelle suguvõsas pole varasemalt ühtegi nahavahetajat olnud, kes ühel hetkel muutuvad metsloomadeks. Embla saab 13 aastaseks, ta ei tea nahavahetajatest midagi, aga talle tundub kogu aeg, et ta pole päris oma keskkonnas, tal on probleeme nii perekonna kui kooliga. Ta tahaks vaid istuda üksi oma toas, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, ei muud, aga no ei lasta, sunnitakse sotsialiseeruma. Siis aga hakkavad Embla elus toimuma päris pöörased sündmused ning ta satub ohtlikesse seiklustesse ja nahavahetajate võimuvõitluse keskmesse. Arvestades, et see on autori debüütromaan, siis on see ikka väga hea! Põnev, erinevaid noorte probleeme käsitlev, fantaasiarikas, värvikate kirjeldustega, ladus lugemine. Üsna selline raamat, mida ma lapsena kindlasti ei oleks enne käest pannud, kui see läbi oleks saanud, Aga ka suurena lugedes oli väga põnev ja kaasahaarav. Nüüd tahaks seda järgmist osa saada, et kuidas lugu edasi kulgeb. Kindlasti soovitan neile, kellele meeldivad laste- või noorte fantaasiakirjandus. Lõpp oli minu jaoks üsnagi ettearvamatu, kuigi vihjeid muidugi selleks oli. 

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad
Autor: Pu Songling
Tõlkija: Andres Ehin
Kirjastus: Eesti Raamat 1986
320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.