Saksad surevad, mets ja maa saavad meitele

2./32.  Rõngu roimad 2: Põrgutõld

Sari: Kriminaalne raamatukogu #6

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur  2025

190lk./ 748lk./8363lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 märts: Raamat lugemiseks enda lemmik raamatutegelasele

Selle teemaga läks nüüd täiesti raskeks. Ajus tekkis täielik kinnikiilumine ja ma ei suutnud mingil moel välja mõelda, kes võiks olla mu lemmik raamatutegelane. No ei ole sellist tegelast. Ühte ja ainust lemmikut. Aga õnneks lahendas kirjastus Lummur mul selle probleemi. Suur tänu kirjastusele selle raamatu eest! Kui ma seda nägin, läksid asjad kohe paika. Selle raamatu ma annaks lugemiseks kahele härrasmehele, kes mõlemad mulle meeldivad. Paul Alexander von Fockile ja Melchior Wakenstedele. Kui ma peale esimese Rõngu roimade raamatu lugemist oleks Alexander Lenzi neile eeskujuks toonud, siis peale teist osa ütleks, et kõik kolm on ikka täitsa ühe pikkused ja kangused. Nad võiksidki ühe sellise kolmekesi koos uurimise ka läbi viia. Nagu aru saada, siis ajalooline krimi mulle meeldib ja veel eriti kui see toimub Eestimaal. Kui nüüd need tegelaste kirjanduslikud isad natuke kiiremini ainult uusi raamatuid suudaks kirjutada. Apteekrihärra uusi seiklusi lubati kindlasti juba vähemalt aasta tagasi ja parunihärra puhul läheb vist hetkel võhm filmi sisse panekusse (no ei ole ma filmide austaja). Vähemalt siis pastorihärra uued seiklused ja uurimised lugemiseks, eks ta peab pingutama, et teistele oma raamatute arvuga järele jõuda. Alexander Lenz on sümpaatne tegelane, kes siis satub taaskord uurima kummalisi tapmisjuhtumeid. Lenzi seekordsed uurimised viivad teda ka Rõngust kaugemale, sealhulgas Otepääle, kus asjaolud viitavad sellele, et saatan ise on öösiti mitu aadlikku otse põrgu viinud. Uhke põrgutõllaga, mis otse sohu kihutab. Teine lugu viib Rannu maile, kus üks väga kehv pastorihärra oma teenistustega rahva Rõngu kirikusse ajab ning isegi saksad peavad surnud pereliikme matmiseks väljastpoolt pastori kutsuma, kes siis aga hoopis kahtlustama hakkab, et pereliige mitte juhuslikult õnnetuses surma ei saanud. Kolmandas loos on tegemist maarahva soost nõidade, madude, vanade vaenude kui ka jubedate ebauskumustega ja selles sasipuntras toimuvate tapmistega. Lenz on siis nendest kolmest detektiivihärrast see kõige taibukam, sest kui Melchioril kulub ühe tapmise uurimiseks paks raamat, Paulil õhem raamat, aga ikkagi terve raamat, siis Alexander saab ühe raamatu jooksul hakkama kolme erineva kuriteo lahendamisega. Peaasi, et tal need kuriteod sedasi otsa ei saa ja ikka jaksu on neid ka edaspidi lahendada ja kirjanikul fantaasiat jätkub, sest Rõngu kandi roimadest loeks veel mitut uut raamatut hea meelega. 

Kaks kriminäidendit

16./136. Trimmerdaja surm

Sari: Kriminaalne raamatukogu 4  

Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Mooses 2024

257lk./2807lk./23119lk.

Kaks kriminaalnäidendit, mida on mitmel suvel edukalt etendatud Kuressaare teatris. 

Näidendi „Testamenditäitjad“ keskmes on dilemma õigusemõistmise ja moraali vahekorrast. Mida peab tegema inimene, kes usub, et toime on pandud kuritegu, aga tõendeid ei ole enam võimalik koguda ja puuduvad igasugused seaduslikud võimalused kurjategija karistamiseks? Üksildases talus kogunevad sugulased, et mälestada nende tädi esimest surma-aastapäeva. Üks inimene on kindel, et tädi hoopis mõrvati. Ta on otsustanud astuda meeleheitliku sammu ja seadnud üles lõksu, et mõrtsukas paljastada. 

Näidendi „Trimmerdaja surm“ tegevus toimub Riigikogu liikme Ott Pärgmaa sünnipäevapeol. Pidulised tuvastavad suure ehmatusega, et keegi nende seast peab olema tapnud trimmerdaja, kes nende koosviibimist valju trimmerdamisega segas. Kuna mõrvalooga seostamine võib hävitada nende avaliku maine ja ühiskondliku staatuse, otsustavad nad kuritegu varjata. Ainult üliõpilane Ursula ei suuda sellega leppida ja tahab kurjategija ise üles otsida.

Näidendi lugedes saab hulga kiiremini läbi kui seda teatris vaadates, samas jääb ikka väga palju puudu ja seetõttu ka lugemine kahvatumaks kui oleks teatris vaadates sellest loost mulje jäänud. Väga palju oleneb ikka sellest, kuidas näitlejad ja lavastaja on suutnud lisaks sõnadele kõike edasi anda tegevuse ja kehakeele abil, ka paus on lavastuses palju sõnakam kui näidendi tekstis võib olla paar lehekülge. Mulle meeldib rohkem siiski näidendeid vaadata kui lugeda, aga kuna olen seda sarja sattunud lugema juba, siis on plaanis ka edaspidi selles ilmuvad teosed läbi lugeda olenemata žanrist. Tegelikult lugeda täitsa kõlbas, aga tahaks ka laval neid näha, nüüd küll jääks lõpplahendused kahvatuks kuna mõlema loo mõrvarid ju juba teda saadud.

Apteeker tegutseb taas

Tehisintellekti arvamus Tallinna raeapteegist ja Melchiorist

1./29. Apteeker Melchiori apokrüüfid

Sari: Kriminaalne raamatukogu 3

Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Raudhargla OÜ

266lk./266lk./5262lk.

Lugemise väljakutse 2024: 13. Raamat, mis oli Apolli või Rahva Raamatu 2023.aasta top 10-s

Kogumikus on kolm keskaegset mõrvalugu, milles tegutseb Tallinna apteeker Melchior Wakenstede. Esimene lugu toimub Tallinnas, teise ajaks on ta pagenud Tartu ning kolmandal poja otsingutel sattunud Gotlandi saarele. Esimeses loos „Kolm tilka verd“ Melchiori kohtub ühe kummalise noormehega, kelle kohta paljud arvavad, et ta on Saatana teener. Lühiromaanis „Pesunaiste tsunfti emand“ on tema lahendada vana aadlisuguvõsade vaenu saladus. Kolmandas loos „Taani printsi vaim“ on Melchior Kalmari uniooni kuninga Eriku õukonnas, ja peab lahendama mõistatuse, kas tõesti on ammusurnud printsi kummitus tapnud ühe kuninga nõuniku. Peale filmide vaatamist raamatut lugedes mu peas tekkivas filmis räägib Melchior millegipärast Märten Metsaviiru häälega ja kõigele lisaks näeb kangesti tema moodi välja ka veel. Kuigi ma filmides paljude asjadega ei nõustunud, siis peaosalise valik on minu jaoks küll täiesti täkkesse, ta sobitub selleks tegelaseks ka minu peas lugedes tekkivatesse piltidesse/filmi. Lühilood ei olnud minu jaoks just need päris oodatud lood, jäid kuidagi kahvatuteks, aga vähemalt on kirjalik lubadus nüüd, et 8.osa raamatusarjast on ilmumise poole teel. 

Roimade pealinn Rõngu

28. Rõngu roimad

Sari: Kriminaalne raamatukogu #2 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: OÜ Lummur 2023

174lk./4996lk.

Lugemise väljakutse 2024: 45. Ajalooline krimka

Nii ei tehta! No, olgu, tehakse, aga nii ei ole ilus! Lugejal on ka ikka närvid. Kus on järgmine osa? Millal see ilmub? Ei tohi sedasi raamatut ära lõpetada!

Raamat algab aastaga 1801 kui Rõngu kiriku ees peatub postitõld ja sealt väljub uus noor pastor Alexander Lenz, kes satub kohe kokku kummalise surmajuhtumiga, mida hakkab uurima. Ega esimene laip kaaslasteta jää ja esimene mõrvalugu teisteta. Kokku on kolm lugu, viimased kaks omavahel tugevalt seotud ja siis see jääb pooleli ka veel... 

Peab nentima, et eestlased on ikka üsna osavad selles ajaloolise krimi žanris viimasel ajal. Vaatamata siis sellele, kas mõrva uurib kirikuõpetaja, mõisahärra või apteeker. Kuna ka selles raamatus on tegemist mõisaeluga, siis tundub midagi sarnast Ain Küti Sagadi parunihärra lugudega, samas on siin uurijaks pastor, kes puutub kokku nii talurahva kui mõisarahvaga ja suhtleb mõlema poolega vabalt, kuna on hingekarjaseks mõlemaile. Pastor on ärgas ja sümpaatne mees, kes raamatu jooksul küll jõuab paarkümmend aastat vanemaks saada ja isegi pere luua. Mõrvu seega ei toimu ka liiga sagedasti ühe väikese Eestimaa maakoha kohta. Tegelased on ajaloolisest tegelikusest võetud ja tunduvad täiesti tõepärased. Kirjanik on ka enda suguvõsa juured sinna sisse kirjutanud. Ehk ongi ta saanud algse idee oma suguvõsa uurimisest? Mulle nende kodumaiste ajalooliste krimide juures meeldibki väga, et samal ajal taustal saab aimu ka mõisaelu igapäeva elust ja tolleaegsetest probleemidest ning inimsuhetest.

Alexander Magnus Karl Lenz (15. detsember/26. detsember 1777 Tarvastu – 15. detsember/27. detsember 1819 Rõngu) oli Eesti vaimulik. Ta õppis aastast 1795 (immatrikuleeriti 14. oktoobril 1795) Halle Ülikoolis ja aastast 1798 (immatrikuleeriti 11. aprillil 1798) Göttingeni ülikoolis. Ordineeriti 25. augustil/6. septembril 1801 õpetajaks. Ta oli aastatel 1801–1819 (introdutseeriti 22. septembril/4. oktoobril 1801) Rõngu Mihkli koguduse õpetaja. 

Kehvade mõrvade raamat Tartust

1./134. Heade mõrvade linn 

Sari Kriminaalne raamatukogu #1

Autor Indrek Hargla  

Kirjastus Raudhargla OÜ 2023

184lk./184lk./29236lk.

Lugemise väljakutse: 22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki

Selle teemaga on nüüd nii, et seda ma nagu ei saaksi lugeda, sest ma olin selline ülikorralik koolilaps (vähemalt mis lugemisse puutus), et ma lugesin kõik kohustuslikud raamatud otsast lõpuni läbi, vaatamata, mis raamatuga tegemist oli. Ja sel ajal kui mina koolis käisin oli suur kallak igasugu vene ja nõukogude kirjanduse poole asi kaldu. Aga ma vist olen siiski parajal määral kõikesööja, mis lugemisse puutub, et polnud probleeme ei Balzaci, Tammsaare, Tolstoi, Breznevi ega Hugo lugemisega, teistest rääkimata. 

Tiina aga andis hea idee, mida selle väljakutse teema alla lugeda. Ta kirjutas oma postituse juurde: Teemasse sobitumisest — See kohustusliku kirjanduse teema on mu meelest nii tüütu ja ma kaeblen selle teema üle igal aastal kõva häälega. Ma omal ajal lugesin enamvähem nõutud osa ära ja see, mis lugemata, jäägugi nii … No võtsin siis, et tänapäeva lapsukestele on Hargla üks neist “soovituslikeist” autoritest, ehk ma saaksin tänapäeva koolis selle raamatu lugemisega mingid punktid kätte ka.

Ma siis käin seekord Tiinaga ühes klassis ja loen sama "kohustuslikku" raamatut. Huvitav, kui mina koolis käisin, siis Harglat üldse veel ei loetud. Äkki oli asi selles, et kui mina kooli lõpetasin, siis oli tema 14 aastane...

Raamatust aga. Selle raamatu kohta on olnud väga erinevad arvamusi. Nii laitvaid kui kiitvaid. Minu arvamus jääb kusagile sinna kahe vahele. Raamatus on kolm lugu, kaks esimest lühemad, kolmas pikem. Esimese loo juures hakkas mul kohe kusagil kuklas kerima, et Harglal oli mingi kana kitkuda Kirjanike Liiduga. Googeldasin ja leidsin kinnituse, ta astus välja sealt liidust 2015.aastal. Seega oli see lugu autori poolse fustratsiooni väljendus. Minul on ka veidi nüüd temaga kana kitkuda, sest Tammelinnast oli tehtud see kõikse hullem paik Tartu linnas, aga suur osa minu lapsepõlvest möödus just Tammelinnas vanaema ja vanaisa juures. Urr. Teine lugu oli minu arust täielik saast. Igav, pingutatud, üritatud väga vaimukas vist olla, aga sellega ülepingutatud ja nagu sageli kui naljaga üle pingutad, siis see ei ole enam nali, vaid labasus. Kaks esimest lugu võib sellest raamatust minu arust lugemata jätta. Tavalugeja vähemalt. Ulmekurudele võib olla sobib, sest nemad teavad ehk, mis või kes nende lugude taga on. Ilma taustata ei ole need suurt midagi väärt. Kolmas lugu on selline küll ülevindi pingutatud, aga siiski võis lugeda ja tänu sellele loole sai raamat ikka koolipoisi kolme pika miinusega kätte. Aga kokkuvõttes oli see minu arust Hargla kõige kehvem raamat ja ma olen need vist peaaegu kõik läbi lugenud. Aga mulle meeldib siiski siiani enim tema varajane ulmelooming. Lugedes seda, siis oleks nagu tunne, et fantaasiaallikas on veidi tühjaks saanud nüüd, kui on vaja midagi kirjutada, et leivaraha ikka lauale jõuaks.