Laevahukk Illüürias

Fotod: Silver Kaljula Ugala teatri kodulehelt

Etendus: Kaheteistkümnes öö

Teater: Ugala Teater (külisetendus Estonias)

autor: William Shakespeare

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 06.aprill 2023 

Maailma esietendus: 1602

Vaadatud: 28.aprill 2023

Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

"Tormisel Aadria merel Illüüria ranniku lähistel leiab aset laevahukk. Viola pääseb õnnetusest eluga, kuid tema kaksikvend Sebastian jääb kadunuks. Meheks riietunud Viola asub hertsog Orsino teenistusse ja armub oma isandasse, kes omakorda on kõrvuni armunud krahvinna Oliviasse, kes omakorda armub Cesariosse ehk meheks riietunud Violasse. Armastus ja armukadedus löövad lõkkele ja tekkinud segaduste tormakas pöörises ei mängi sugugi väikest rolli erinevate õukondlaste lustakad sepitsused ja soov nendest kiremängudest ise võitjana välja tulla."

"Kaheteistkümnes öö" on romantiline komöödia viies vaatuses, mis on nime saanud jõuluaja kaheteistkümnenda õhtu järgi. Lavastuses kõik armastavad kedagi, aga komöödiale iseloomulikult, armastab tunnete sihtmärk kindlasti kedagi teist. Tänapäeva vaatajale jääb lugu liiga primitiivseks, ettearvatavaks, jantlikuks. Mõne osatäitja roll jäi ka segaseks. Vähemalt terve tükk ei olnud värsivormis, nagu Shakespeare selle omal ajal kirjutas. Minu jaoks jäi keskpäraseks etenduseks, lihtsalt elu on niivõrd edasi läinud nelja sajandiga, et ei tundu kõik enam nii naljakas kui võis see tunduda tolleaegsele vaatajale. Ja võib olla tulenes see ka etenduse tekstist, aga minu jaoks ei olnud näitlejad usutavad laval, aga pigem see oli tolleaegsest tekstist ja mängustiilist tulenevalt. Klassika küll, aga mõni klassika võiks jääda taassünnile äratamata teatrilaval.  

Leidsin täiesti huvitava lehekülje antud näidendi kohta: 

"Kaheteistkümnes öö või mis iganes"

Sügav etendus emadusest

Fotod: Ugala teater

Etendus: Ema

Teater: Ugala (külalisetendus Kumu auditooriumis)

vaadatud: 07.märts 2023

autor: Florian Zeller

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 01. oktoober 2021

Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa

 

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.