Oli siis Atlantis olemas või ei olnud?

15./135.  Viimane inimene Atlantisest

Sari: Orpheuse raamatukogu 1/2013

Autor: Aleksander Beljajev

Tõlkija: Kati Karu

Kirjastus: Fantaasia 2013

128lk./2550lk./22862lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Atlantise hukust rääkivas romaanis on kaks erinevat ajaplaani: Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamine Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul ja põnev ja dramaatiline lugu Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. Raamatu lõpus saab teada veel lisaks, millistes raamatutes on Atlantise teemat käsitletud. Tundub, et see teema on ikka üsnagi populaarne olnud ja neid raamatuid ikka omajagu. Sellest müstilisest Atlantisest on ikka kõik midagi kuulnud, kui palju selle olemasolusse keegi usub on iseasi. Ja keegi ei tea, kus ta täpselt kunagi asus, kui ta olemas oli, kui oli. Aga lugeda sellest on täitsa huvitav, kuidas erinevad kirjanikud on suutnud seda omale ettekujutada ning vägagi detaiselt ja realistlikult lugejateni tuua. 

Raamat oli täis verd ja vägivalda, aga sai üsna kiiresti loetud. Huvitav oli just, et ei olnud vaid üks lugu, see Atlantise huku oma, vaid ka selle otsingu lugu oli ilusti teise loo sissejuhatuseks kirjas. Loetav, põnevust oli, aga jah, ma eelistan siiski natuke helgemaid ja positiivsemaid raamatuid.

Vulkaanid maas, vees ja kosmoses

 

9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest 

Sari Elav teadus  #37

Autor Robin George Andrews 

Tõlkinud Triin Olvet  

Kirjastus Argo kirjastus  2022

320lk./ 1848lk./ 6204lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)

Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada. 

Vulkaanid ei ole hävitajad, vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja ehk isegi vaadata tulevikku.  Kas Maa vulkanismi mootoril töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi, aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma koduplaneedi suisa pea peale keerata!