Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna

 7./42. Vaikus 

 Autor Endō Shūsaku

 Tõlkinud Margit Juurikas

 Kirjastus Gallus 2016

 240lk./1200lk./9140lk.

Lugemise väljakutse:  28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat

Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.

Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?

Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.

 

Jumalatele on kõik lubatud

 16./34. Amfitrüon

 Autor: Molière

 Tõlkija: August Sang

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1962

112lk./3394lk./7750lk.

Lugemise väljakutse: 32. Raamat, mille esmailmumisest on vähemalt 200 aastat (on ilmunud enne 1823).

Olen ka varasemalt sama sarja Moliere näidendeid lugenud ja need on meeldinud, seega nähes minu jaoks uut, lugemata raamatukest, võtsin tasuta raamaturiiulist kohe kaasa. Ma isegi ei tea, kumba ma nende näidendite juures rohkem naudin, kas Moliere või August Sanga tõlget. Igatahes nende kahe koostöö on väga nauditav. 

1668.aastal mängiti seda näidendit esmakordselt. Moliere teater oli allakäigus, tal olid erinevad probleemid. Madalseisust aitas välja uus komöödia Amfitrüon, mis osutus väga edukaks ning tõi nii publiku kui kassarekordeid. Moliere loomingus on see aga erandlik teos, kus ta kasutab antiikkirjanduse ainet, pealegi mütoloogilist, mis võimaldas jumalate ilmumisel ja lahkumisel mängu tuua efektse lavamasinavärgi. Muinaskreeka müüt jutustab, kuidas väepealik Amfitrüoni abikaasasse Alkmenesse armunud Zeus (Jupiter) Amfitrüoni sõjasolekul tema kuju võttis ja Alkmene juurde pääses. Nende armuühendusest sündis Herakles. Komöödiaks on kirjutatud olukord kui Amfitrüon ja tema teener Sosia põrkavad kokku nendeks maskeerunud jumalatega ning tekkinud segaduses üritatakse aru saada, kes on kes. Lõbus ja kerge lugemine.

Juutidest, armastusest, religioonist, tapatalgutest

54./201. Ori

Autor: Isaac Bashevis Singer

Tõlkija: Kalle Kasemaa

Kirjastus: Aviv 1992

398lk./5450lk./35920lk.

Lugemise väljakutse: 43. Raamat, mille autor on kandideerinud Nobeli preemiale

Selle raamatuga sai minu 2022 aasta suur väljakutse läbi. Statistilised andmed väljakutse kohta lisan postituse lõppu. Nüüd on siis jäänud veel vaid üks raamat lugeda (Islandi kirjanikult), et kõik sel aastal alustatud väljakutsed edukalt lõpetada ja ning minna vastu uuele aastale uute väljakutsetega.

Isaac Bashevis Singer (21. november 1902 – 24. juuli 1991) oli Poola juudi päritolu jidišikeelne ameerika kirjanik. 1978. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Kuidagi on see raamat sattunud minu riiulisse, ju ma kusagilt tasuta kohast ta kaasa olen hetke ajel võtnud. Ma ei usu, et ma oleks seda lugema hakanud ilma selle väljakutse punktita taas. Ja taaskord pidin tõdema, et sellised raamidest välja lugemised, mida ma ei ole üldse plaaninud teha. Raamatud, mille olen väljakutsesse sobivuse tõttu võtnud lugeda teadmata, millest see üldse kõneleb, on kokkuvõttes ühed eredamad minu selle aasta lugemiselamused. Ausalt öeldes ma ei oskagi täpselt öelda, mis selle raamatu juures köitis, aga midagi oli. Ma pakuks välja, et võib olla lihtsalt ta oli nii hea kirjanik, selline sorav lugu kuigi sündmusi tegelikult ei olnud kuigi palju, lihtsalt ühe mehe elust mõned aastad. Ja võib olla ka see, et ega ma polegi eriti lugenud juutide elust just nende endi silme läbi. Tegevus toimub 17.sajandil Poolas, kus toimus just suur juutide vastane aktsioon, kus neid massiliselt tapeti. Üks mees pääseb sellest, aga satub orjaks. Pinevust on küllalt selles loos, aga otseselt põnevust ei ole, pigem on suurem osa raamatust kulgemine nii tegelaste kui lugeja jaoks. Pinge all kulgemine. Keda huvitavad ajaloolised lood või realistlikud lood inimeste elust läbi ajaloo ja erinevate maade-rahvaste, siis tõesti soovitaks. Minu jaoks oli lugemisüllatus ja -elamus.

Suure väljakutse kokkuvõte: 63 raamatut (mõnesse teemasse jõudis mitu raamatut), 15898 lehekülge, õhem raamat 32 lk, paksem 830lk., 27 erinevat kirjastust, 10 eri riigi kirjanike raamatud, pooled (31) raamatut Eesti autoritelt. vanim raamat 1876, noorim aastast 2022. Hinde 10/10 said 12 raamatut:

Oma isa poeg

Alter ego

Eestimaa imelised paigad ja hetked

Tänavatrubaduur

Babbitt

Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk.

Kaheksa väikest, kaks suurt, vanaema, veoauto ja Suitsutoru

Omadega puntras

Fanny ja Alexander

Inimene helendavast klaaskastist

Tsitadell

Ori