Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Millise Eesti klaasitööstuse toodangut leidub Sul kodus?

16./203. Võsaklaasist kristallini. Eesti klaasitööstused ja -disain 1920.-1930. aastatel
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2006
96lk./2868lk./44134lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#6)

Ülevaade Eesti klaasitööstuse ja klaasikujunduse arengust, mille hiigelajad olidki Eesti Wabariigi ajad. Kuigi põhiliselt keskendub raamat Eestile ning ajavahemikku 1920-1940, siis saab lisaks lugeda ka klaasitootmise ajaloost meie piirkonnas ning Eesti klaasikujundust peamiselt mõjutanud riikide klaasikujunduse ajaloost. Raamatus on juttu Hüti, Eidapere, Rõika-Meleski, Järvakandi, Tartu ja Tallinna väiksematest ja suurematest klaasivabrikutest ja töökodadest. Suuremas osas on juttu kahest, Meleski ja Lorupi klaasivabrikutest. Kuidas need tekkisid, kuidas käis võimuvõitlus, kuidas need hääbusid. Raamatus on lisaks pildid Eesti Ajaloomuuseumis olevatest Lorupi kollektsioonist. Ka teksti juures on küllaltki palju fotosid erinevate klaasitööstuste toodangust, see aga aitas aru saada tekstis kirjeldatust. Üks raamat Lorupi klaasivabrikust ootab veel oma järge lugemist ootavate raamatute virnas siia teemasse jõudmiseks. Selle raamatu pilte uurides tekkis paar korda tunne, et ma peaks minema oma emalt pärandusena saadud baarikapis olevaid klaase lähemalt uurima, kuidagi tuttavad tundusid need pildid. Samas nagu raamatus oli kirjas, siis sageli on väga raske aru saada, millise klaasivabriku toodang miski on, sest ega sageli ei märgistatud seda kuidagi ning vabrikud tootsid sarnaseid tooteid.