Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.