Luulepäkapikk 26.12.

 

62./209. Mu isamaa on minu arm
Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

288lk./6824lk./37294lk.

Kogumik «Mu isamaa on minu arm», mis tähistab Koidulauliku 150. sünniaastapäeva, pakub avara ülevaate ta luuleloomingust.

Nagu juba eelmise tema luulekogu juurde sai kirjutatud, ta oli väga hea luuletaja, eriti arvestades aega, millal ta elas ja tema looming võistles meestekeskses kirjandusmaailmas. Kahjuks on suurem osa tema loomingust raskuse, mure, kurbuse, igatsuse pitseri all. Aga eks ikka luuletatakse nii, nagu elu hetkel on. Raske on luua rõõmsaid ja helgeid luuletusi kui ise samal ajal kannatada. Aga ikkagi soovitan tema luulet lugeda. Eriti eredad on tal muidugi isamaalised luuletused.

Luulepäkapikk 23.12.

 

56./203. Valik luulet
Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1948

232lk./5724lk./36194lk.

Luulevalimiku esimese osa moodustavad isamaalaulud, teises osas on esitatud armastus- ning kolmandas looduslaulud. Neljas tsükkel koondab erineva sisuga mõtisklevaid laule, juhuluulet ballaade jm.
Luuletustele eelneb põhjalik ülevaade L. Koidula elust ja loomingust. Aga vot seda ülevaadet ma kohe kuidagi lugeda ei suutnud, ei suutnud suurt luuletajat Lenini-Stalini õpetuse alusel tundma õppida ja tutvuda. Aga kuna selles raamatus oli eessõnas suudetud teha Koidula looming sobivaks nõukogude ideaalidega, siis sobis ka trükkida tema isamaalisi luuletusi. Tegelikult peab vist tänama seda eessõna kirjutajat, et ta oskas puhuda mulli tollele ajastule meelepäraselt ja tänu sellele niivõrd patriootlik ja isamaaline luule, nagu Koidulal oli, sobis lugeda ka karmi poliitika ajal, kui isamaa ja Eestimaa oli kõigil hoopis Nõukogude Liit, mitte Eestimaa nagu luuletaja kirjutas. Mulle Koidula meeldib. Väga meeldib. Ainult natuke liiga kurb on see tema luule, rõhutud.