Sull' laulan ma, mu ülem õnn

12./290. Laulupidu. Jannsen. Koidula. Avatakt

Autorid: Rein Veidemann, Sirje Endre ja Kadi Pajupuu

Kirjastus: Tiigi Seltsimaja 2019

248lk./2074lk./50481lk.

Eesti ajaloo väljakutse 2024 detsember: Eesti peod ja meelelahutus

Mis on Eesti kõige tähtsam pidu, eks ikka laulupidu. Ja üks raamat täitsa ootas kodusel riiulil lugemist. Eestlaste esimene laulupidu Tartus 1869. aastal oli avatakt, millest on kasvanud tänaseks kogu maad haarav laulupeoliikumine. Album on pühendatud eesti laulupidude 150. sünnipäevale. Siin raamatus on omavahel tihedalt kokkusõlmitud kolm lugu: laulupeo sünd, Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula. Arhiiviürikutele toetudes esitavad autorid oma versiooni lätetest ja sündmustest, millest sai alguse eesti rahva suurkogunemine Tartus – rahvuse sünnipidu. Jannsen ja tema tütar Koidula olid selle suurpeo vaimsed juhid ja jätkajad. Nende mõtteviis, raskused, pürgimused, teod ja looming pakuvad mõtteainet läbi aegade. Lisaks Jannsenile ja Koidulale on kirjas ka teised, kes selle peo sündmuseni viisid või kes aitasid kaasa sellele. Raamatus on ka mitme välismaalase kirjapandu, nende mõtted nähtust. Saab ka taustateavet sellest ajast, miks esimene laulupidu üldse eluvalgust nägi, mis oli selle eelnev ja järgnev, milline oli tol hetkel poliitiline olukorda. Palju pilte ka uurimiseks. Väga huvitav raamat ja soovitan kõigile, kel laulupidude sünni või Eesti kultuuriajaloo vastu huvi.

 

Luulepäkapikk 26.12.

 

62./209. Mu isamaa on minu arm
Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

288lk./6824lk./37294lk.

Kogumik «Mu isamaa on minu arm», mis tähistab Koidulauliku 150. sünniaastapäeva, pakub avara ülevaate ta luuleloomingust.

Nagu juba eelmise tema luulekogu juurde sai kirjutatud, ta oli väga hea luuletaja, eriti arvestades aega, millal ta elas ja tema looming võistles meestekeskses kirjandusmaailmas. Kahjuks on suurem osa tema loomingust raskuse, mure, kurbuse, igatsuse pitseri all. Aga eks ikka luuletatakse nii, nagu elu hetkel on. Raske on luua rõõmsaid ja helgeid luuletusi kui ise samal ajal kannatada. Aga ikkagi soovitan tema luulet lugeda. Eriti eredad on tal muidugi isamaalised luuletused.

Luulepäkapikk 23.12.

 

56./203. Valik luulet
Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1948

232lk./5724lk./36194lk.

Luulevalimiku esimese osa moodustavad isamaalaulud, teises osas on esitatud armastus- ning kolmandas looduslaulud. Neljas tsükkel koondab erineva sisuga mõtisklevaid laule, juhuluulet ballaade jm.
Luuletustele eelneb põhjalik ülevaade L. Koidula elust ja loomingust. Aga vot seda ülevaadet ma kohe kuidagi lugeda ei suutnud, ei suutnud suurt luuletajat Lenini-Stalini õpetuse alusel tundma õppida ja tutvuda. Aga kuna selles raamatus oli eessõnas suudetud teha Koidula looming sobivaks nõukogude ideaalidega, siis sobis ka trükkida tema isamaalisi luuletusi. Tegelikult peab vist tänama seda eessõna kirjutajat, et ta oskas puhuda mulli tollele ajastule meelepäraselt ja tänu sellele niivõrd patriootlik ja isamaaline luule, nagu Koidulal oli, sobis lugeda ka karmi poliitika ajal, kui isamaa ja Eestimaa oli kõigil hoopis Nõukogude Liit, mitte Eestimaa nagu luuletaja kirjutas. Mulle Koidula meeldib. Väga meeldib. Ainult natuke liiga kurb on see tema luule, rõhutud.