Kuvatud on postitused sildiga eakad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga eakad. Kuva kõik postitused

Kuidas olla edukas vananemisel

3./214. Avameelselt vananemisest. Võidab see, kes oskab vanaks saada
Autor: Kai Saks
Kirjastus: Tervisekirjastus 2019
292lk./459lk./37053lk.

Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!

Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu. 

Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades. 

Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond. 

Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.

 

Willa ja tema parimad sõbrad


10./165. Willa ja Auh. Mimi on kadunud
Autor: Jacqueline Harvey
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023
128lk./2042lk./27543lk.

Lugemise väljakutse 2024: 42. Raamat, mille kaanel on süda

Willa on tüdruk, kaheksa aastat vana. Tal on kolm sõpra. Parim neljajalgne sõber, albiino Iiiri hundikoer Auh, ehk õige nimega Wilfred Connal Tate. Aga kuna üks väike laps ei suuda seda välja öelda, siis sai koerast Auh ja selleks ta jäigi. Parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, naabripoiss. Aga veel on Willal parim vanaldane sõber Frank, kes on väga vana ja väga pahur. Aga kuna Willa ei tee sellest välja, siis muutub Frank hulga rõõmsamaks, kui Willa ennast talle külla koos koeraga sätib. Frank nimelt elab Willa kõrvalmajas, mis asub Päikeseloojangu-vaates ehk vanadekülas, külas kus elavad ja toimetavad vaid vanad inimesed, kuid igal on oma elamine. Willa isa aga töötab selles külas ja käib abis neil erinevate tehniliste probleemide korral. Frankil on tuvi Mimi ja ta on kadunud. Willa süüdistab selles ennast, sest ta jättis puuriukse korralikult sulgemata. Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh. Lustakas lasteraamat, nagu kaanestki aru võib saada, siis mõeldud pigem ikka tüdrukutele lugemiseks. Austraalia kirjandusega ei ole ma eriti kokku sattunud, aga lasteraamatud on neil küll toredad, nii palju kui olen lugema juhtunud.

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 
Sari Looduse lood  
Autor Elli Radinger 
Tõlkija Eve Sooneste
Kirjastus Tänapäev 2019  
322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Soome toriseja eesti kuues Eesti laval

 

Fotod: Maris Savik Rakvere Teatri kodulehelt
 

Etendus: Kõike head, vana toriseja

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)
autor: Tuomas Kyrö
lavastaja: Eili Neuhaus
Esietendus 07.august 2020 Rakvere Teater
Vaadatud: 24.aprill 2023
Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
 
"Vana Toriseja valmistub juba eluajal oma matusteks, aga nii mõndagi on veel tegemata. Kõigepealt tuleb koostada endale muidugi järelehüüe. Kes tunneks vana Torisejat veel paremini kui tema ise? Ka hauakivi saab soodsamalt kätte, kui odavmüükidel juba eluajal pilk peal hoida. Pärandi jagamine – kindlasti tuleb see asi ise korda ajada. Ja mis kõige tähtsam – vana Toriseja kohustus on lugeda üles kõik need vead, mida tema ümbritsevad on elu jooksul korda saatnud. Tõele au andes tuleb siiski etteruttavalt tunnistada – ka vana Toriseja on elus ühe korra eksinud. Või siis kaks. Oleneb, kuidas asjale vaadata."

Mõnus tükk, naerda sai ikka omajagu. Loobiti kilde vasemale ja paremale. Samas on etendusel ka tõsine taust. Sa tahad vananeda oma kodus, endaga ise hakkama saada kuigi alati ei saa, sest elu möödub väga kiires tempos. Ja kui eluõhtul järgi vaatad, siis võib olla, et elu eredaim ja ilusaim hetk oli pulmapäev. Pärast järgnes suures osas vaid rutiin ja töörügamine. Kuigi ka noored näitlejad mängisid hästi ning Tarvo Sõmeri toriseja oli vaatamata, et ta mängis tunduvalt eakamat meest, väga ehtne, siis minu jaoks oli selle etenduse promadonna Tiina Mälberg. Tema mängitud eit oli küll kõrvalosa, aga nii ehe ja vapustavalt hästi mängitud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et järelemõtlema panev lõbus tükk.

Vanadus ei ole meelakkumine ei talle endale ega pereliikmetele


 9./44. Märkmed minu ämmale 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2022

112lk./1540lk./9480lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#2)

Märtsi kuu kohustuslik kahe punkti raamat. Tahaks nüüd veidi kriitiline olla. Kui võrrelda eelmise kuu kahepunkti raamatut Supervulkaanid, siis see on küll lati alt läbi jooksmine seekord. Raamat, mida pidi süvenenult lugema, kohati isegi läbinärima, et aru saada, raamat, mis andis juurde suure hulga uusi teadmisi ning pigem ilukirjanduslik raamat, mitte populaarteaduslik või ajalooline. Vähemalt mitte minu jaoks ja paljudes raamatukogudes on ka ilukirjanduse all see raamat. Raamat, mille läbilugemine ei andnud mitte mingeid teadmisi juurde. Raamat, mis pani õlgu kehitama ja minu jaoks oli täiesti igav. Ma olen pikalt elanud koos oma ema ja vanaemaga, kes mõlemad lahkusid siit ilmast väga eakatena, seega olen näinud pealt ja tunda saanud, mida tähendab vananemine, mida tähendab elada koos erinevate haigustega, elada koos vanuriga, kes on mitu aastat enne lahkumist olnud voodihaige ja seda mitte hooldekodus vaid kodus, igapäevaselt tema kõrval elades ja teda abistades (tõsi, suurema raskuse sai tookord kaela mu ema, mitte mina). Kurdiks jäämise või seniilsusega ei ole kokku puutunud, aga muude vananemise nähtustega küll. Minu jaoks paraku see raamat ei olnud kiidetult humoorikas. Ma arvan, et sellisena võivad seda raamatut näha pigem inimesed, kes pole selle protsessi keskel ise olnud. Jah, autor armastas oma ämma ning üritas igati tema elukvaliteeti tõsta ning pigem võttis asja humoorikalt jäädes rahulikuks ka kõige hullemates olukordades. Hea, kui oma elu kõrges eas inimestel on kõrval sellised toetajad, paraku kõigil seda pole ja sageli peavad vanurid oma elulõpu veetma kusagil võõras paigas oma armastatud inimestest ja kodusest keskkonnast eemal. Seega selles suhtes oli hea ja positiivne raamat ja seda võiks lugeda ning eeskujuks võtta kõik, kel sarnane olukord on kunagi ees. Et saab rahulikult ja südamlikult ja armastusega elada koos oma eakate lähisugulastega, koos nende puuduste ja voorustega, koos paremate ja halvemate päevadega nende elus. Saab välja mõelda nippe, mis võib neid aidata ennast paremini tunda, tunda täisväärtusliku osana perekonnas.  

2023 aasta ka teatriga avatud

 

Pildid: Draamateater

Etendus: Igatsuse rapsoodia

Teater: Draamateater

vaadatud: 17.jaanuar 2023

autor: Brian Friel

lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus 4. septembril 2021 Draamateatri väikeses saalis

Näitlejad: Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.

Täiesti vana kaardiväe etendus. Näitlejate keskmine vanus 61 ja kui jätta kaks kõrvalisemate osade noort näitlejat välja, siis koguni 69. Nende näitlejate puhul võib küll öelda, et ajaga lähevad ainult paremaks. Väike saalis mängis väga hästi lisaks tekstile ka miimika, sest öelda ühtesid ja samu sõnu võib öelda miimikaga nii, et neil on hoopis erinevad sõnumid. Nalja oli omajagu, aga ka väga tugev tõsine taust. Tegevus toimus pansionaadis - vanadekodus, kus peategelane meenutas oma minevikku ja naasmist kodumaale ja kodumajja venna juurde. Igal tegelasel on oma minevik, millest nad ei taha lahti lasta ning elavad oma mineviku ulmades. Kui mäletatakse ainult parimat oma elus ning kehvem osa mõeldaks paremaks. Cass võitleb visalt, et mitte langeda minevikku kuid etenduse lõpuks annab ka tema alla ning leppides jõuab mineviku ulmadesse nagu teisedki tegelased. 

Seda etendust ei tasu vaatama minna niivõrd etenduse enda sisu pärast kui võrratute näitlejatööde tõttu, kuigi ka sinu paneb mõtlema. Vanematele inimestele kindlasti arusaadavam, mõistetam ja südamelähedasem lugu kui noortele.