Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Kunstnik Felicien Rops - kes ta oli ja mida tegi?

5./214.  Eros ja surm. Félicien Ropsi looming 

Toimataja: Tiina Abel 

Kirjastus Eesti Kunstimuuseum  2006 

144lk./916lk./46138lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#1)

Surm on kindlasti üks teema, mida on kunstis üpris palju kajastatud läbi sajandite. Nii oli see ka Felicien Ropsi loomingu üks enamkajastatud teema erootika kõrval. Ma ei teadnud Ropsist ega tema loomingust enne kui sellesse teemasse otsisin mõnda surmateemalist kunstiraamatut.

Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur, Belgia – 23. august 1898 Essonne, Prantsusmaa) oli Belgia sümbolistlik ja Pariisi nn fin de siècle’i ajastu kunstnik. Põhiliselt viljeles Rops graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks litograafiat. Peale selle joonistas ta karikatuure ja illustreeris raamatuid. 2006/2007 vahetusel oli Kumus tema tööde näitus ja see raamat ongi selle näituse puhus välja antud. Tutvustab põhjalikult nii tema elu kui loomingut. Kui erinevatel perioodidel ta katsetas erinevaid stiile ja kajastas erinevaid asju, siis tervest tema loomingust läbib eelkõige kaks teemat, mis on andnud ka raamatule pealkirja: erootika ning surm. Surm siis kajastas ka saatana tegevusi. Raamat oli huvitav ning tema tööd hakkasid mulle meeldima. 

Teos: Tantsiv surm

 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Millise Eesti klaasitööstuse toodangut leidub Sul kodus?

16./203. Võsaklaasist kristallini. Eesti klaasitööstused ja -disain 1920.-1930. aastatel
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2006
96lk./2868lk./44134lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#6)

Ülevaade Eesti klaasitööstuse ja klaasikujunduse arengust, mille hiigelajad olidki Eesti Wabariigi ajad. Kuigi põhiliselt keskendub raamat Eestile ning ajavahemikku 1920-1940, siis saab lisaks lugeda ka klaasitootmise ajaloost meie piirkonnas ning Eesti klaasikujundust peamiselt mõjutanud riikide klaasikujunduse ajaloost. Raamatus on juttu Hüti, Eidapere, Rõika-Meleski, Järvakandi, Tartu ja Tallinna väiksematest ja suurematest klaasivabrikutest ja töökodadest. Suuremas osas on juttu kahest, Meleski ja Lorupi klaasivabrikutest. Kuidas need tekkisid, kuidas käis võimuvõitlus, kuidas need hääbusid. Raamatus on lisaks pildid Eesti Ajaloomuuseumis olevatest Lorupi kollektsioonist. Ka teksti juures on küllaltki palju fotosid erinevate klaasitööstuste toodangust, see aga aitas aru saada tekstis kirjeldatust. Üks raamat Lorupi klaasivabrikust ootab veel oma järge lugemist ootavate raamatute virnas siia teemasse jõudmiseks. Selle raamatu pilte uurides tekkis paar korda tunne, et ma peaks minema oma emalt pärandusena saadud baarikapis olevaid klaase lähemalt uurima, kuidagi tuttavad tundusid need pildid. Samas nagu raamatus oli kirjas, siis sageli on väga raske aru saada, millise klaasivabriku toodang miski on, sest ega sageli ei märgistatud seda kuidagi ning vabrikud tootsid sarnaseid tooteid. 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Mustpeade maja labürindis

 

Ekskursioon: Mustpeade maja

millal: 03.juuni 2023

Vanalinna päevade teine ekskursioon majja, kus küll käidud kontserte kuulamas, aga ülejäänud majast polnud aimugi. Tegelikult polegi üks maja, vaid viiel krundil olev maja, mis on teiste majadega kokku-, ümber- ja juurdeehitatud. Väga huvitav maja ning sai küllalt palju teada ka mustpeadest lisaks arhitektuurile ja muule majaga seonduvale. 

Olevi saal

 

Vaadata on igasse nurka ja keskele ka

Ukse ülemine osa

Kohati on alles ehedat keskaega

Raamatukogutuba

Maalide toas harjutavad täna orkestrandid

Maale on seal ikka omajagu

Skulptuur ja turist

Direktori töökabinet

Keskaegne kraanikauss

Kunagi oli siin läbi selle seina keeglisaal

Keldris on söögikoht

Läbi tänapäeva maja kulges kunagi tänav. Valge maja uksekohast välja.

Ekskursioon lõppes võimalusega kuulata kuidas orkester ja ooperisolistid Tõnu Kaljuste juhatusel harjutavad uueks ooperiks.

Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu

Näitus: Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu

Kelle: Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste

Kus: Hop galerii

Millal: 21.mai 2023

Öökulli ja samovari ei näinud, muid asju küll. Kui palju on võimalik mahutada sektsioonkappe ühte pisikesse tuppa? Rohkem kui te eales ettekujutada võite. Aga õnneks oli ikka arvestatud esivanema mõõtudega, seega kinni kuhugi ei jäänud. Seda soovitaks nüüd küll kindlasti vaatama minna ja mitte vaid sugulaste poolest. Kes on harjunud tavanäitustel maale käima vaatamas, see saab ikka tõsise kultuurišoki, et selline võib ka näitus olla. Ja inspireeritud on see Tšehhovist ja tema Kirsiaiast. Näitusest ütlevad pildid enam kui sõnad:

Ja nüüd kõik galeriisse ise vaatama!

Sada kuulsat naist

17./81. 100 kauneimat naist maalikunstis. 

Autorid: Anne Benthues, Winfried Maaß, Rolf Schneider ja Anna Sorge

Tõlkija: Marja Liidja

Kirjastus: Sinisukk 2008

208lk./4006lk./17644lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#10)

Kas inimene saab olla kuulus, kui me ei tea temast suurt midagi, vahel isegi mitte tema nime? Vaadake pilti ja kas te teate, kes on pildil? Muidugi teate, kes siis Mona Lisat ei teaks! On ju kuulus naine!? Käisin minagi mõned aastad tagasi selle kuulsa naise vastuvõtul Louvres koos suure hulga teiste inimestega üle terve maailma trügimas, et teda näha ja temast üks foto teha. Või ütlete, et mitte naine ei ole kuulus, vaid maal või kunstnik. Aga ilma selle naiseta poleks ju seda maali ka. Naine on ikka kõige alus ja kuulsuse allikas. Seega olen endiselt veendunud, et Mona Lisa on üks kuulus naine. Selles raamatus aga ei ole tema üksi. Siin on sada naist, mõned neist kuulsamad, mõned vähem tuntud. Kuid kõik nad on kusagil suurtes muuseumides ja galeriides ning iga päev käib neid vaatamas tuhandeid inimesi. Jah, nad on kuulsad, sest sageli tullakse muuseumi just nende pärast. 

Kunstiajaloo algusest peale on naised olnud portreekunsti inspiratsioon ja põhiteema. Nii oli erootilises antiikkunstis, vooruslikul keskajal, klassikalises renessansimaailmas, meelelises barokkstiilis, pöördelisel impressionismiajal ja muidugi ka 20. sajandi kunstnike silmis. Album pakub 100 naiseportreed, kelle ilu võib võrrelda tänapäeva iluideaaliga. Maalide seas on kuulsaid ja vaieldavaid, kuid ka neid, mis paistavad silma peene kunstilise teostuse poolest. Iga repro juures on muuseumi või galerii aadress, kus võib näha originaali.  

Mona Lisa ei ole tegelikult ainus, keda ma näinud olen, aga suurema osaga neist naistest ma pole veel reaalselt kohanud. Mõnda olen näinud pildi peal, kas mõnes raamatus või internetis. Mõned teosed olid aga mulle täiesti tundmatud, mis tähendab, et tuleb oma reisidel senisest rohkem hakata kunstimuuseume külastama, kuigi ma pea iga reis ikka üritan kavasse pista mõne kunsti või muu muuseumi. Aga nagu öeldakse, enne Pariisi käi ära Nuustakul. Ainus raamatusse pääsenud eestlane oli minu jaoks täiesti võõras. Ja ma ei mõtle vaid maali naisest, vaid ka kunstnikku - Karl Pärsimägi. Raamatu info järgi, peaks tema teos näha olema Tartu Kunstimuuseumis. Tõesti, seal on mul veel käimata. 

Raamatus on iga maali juures kirjas, kes on maalil või keda arvatakse seal olema, mida seal on kujutatud, kuidas oli ta kunstnikuga seotud ning kes on maalija, tema lühibiograafia. Raamat oli huvitav, aga tekst oli väga väikeses kirjas ja raamatu formaat suur, seega oli üsna halb lugeda kui silmanägemine ideaalne pole. Huvitav oli, et teatud detailidest olid eraldi suurendatud pildid ja selgitus, miks just neile peaks eraldi tähelepanu pöörama.

Kuulsaim naine kristlikus kultuuris

 6./70. Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna

Autor Merike Kurisoo

Kirjastus Eesti kunstimuuseum 2022

144lk./1674lk./15312lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#3)

 

Neitsi Maarja on kõige tähtsam ja armastatum naine kristlikus kultuuris. Tema kohalolu on kestev – nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ta saadab meid piltides, lugudes, mõtetes, palvetes ja lauludes. Ühtaegu suursugune ja majesteetlik kuninganna, hooliv ja armastav ema, õrn ja tagasihoidlik neiu – neitsi Maarja kui Jumalaema ühendab endas taevase ja maise. Paljude sajandite jooksul on ta olnud eestkostja ja vahendaja siin- ja teispoolsuse vahel, armulik ja halastav ema, keda me kõik teame, aga kelle lugu meie mälus vahel tuhmub.

Käesolev raamat on pühendatud neitsi Maarjale ja tema kujutamisele keskaegse Liivimaa kunstis ja visuaalkultuuris. Raamatu teljeks on Jumalaema lugu, mida täiendatakse nii Eesti kui ka Läti kirikute ja muuseumide kogudesse kuuluvate uhkete Põhja-Saksa ja Madalmaade altariretaablite, pühakujude, maalide ning väiksemate arheoloogiliste esemete piltidega. Raamatu aluseks on 2019-2020 Niguliste muuseumis olnud näitus. 

Kes oli Neitsi Maarja võiks teada ka religioonidest mitteteadev inimene, ta lihtsalt on kultuuriloosse kuuluv isik ja pealegi me elame ju Maarjamaal. Neitsi Maarja on kindlasti kõige enam kunstis kujutatud naine. Raamat on väga soravalt kirjutatud ja piltide juures on selgitused, mis ja kus. Lisaks tekstid Maarjast erinevatel eluetappidel, tema olulisusest sel hetkel olevas rollis, lisaks kuidas on teda sel hetkel kunstis tüüpiliselt kujutatud. See on väga ilus kunsti ja religiooni raamat, mis sobib ka kunsti ja religioonivõhikutele uute teadmiste saamiseks. Mulle meeldis ja kuigi ma tean tema lugu varasemalt ning olen ka paljudel teostel tema kujutist näinud, siis mõned uued mõtted ja teadmised sain siiski.

Lapsepõlve piltide maailm

 3./67. Ilon Wiklandi maailm 

Autor Enno Tammer

Kirjastus Tammerraamat 2007

342lk./812lk./14450lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1) 

 

Ilon Wiklandiga ei seondu minul ainult tema võrratud illustratsioonid raamatutes, mis oli minu lapsepõlve osa. Temaga seob meid ka Haapsalu. Ning majas, kus ta lapsena vanaema-vanaisa juures elas olen ma küllaltki palju käinud, nüüd elab selles mu klassiõde oma perega. 

Raamatus on Enno Tammeri intervjuud kuulsa kunstnikuga, puudutatud on eelkõige tema lapsepõlve mälestusi, aga ka elust Rootsis ja tema töödest. Ilon räägib oma mõtetest ja tunnetest ning hirmudest erinevatel eluetappidel. Kuid kogu elu jäi teda kummitama nõukogude võimu hirm. Ta räägib ka oma kokkupuudetest erinevate kirjanikega ja muidugi koostööst Astrid Lindgreniga. Ta rõhutab korduvalt, et tema edu taga ei ole vaid anne, ta on teinud väga palju tööd selle nimel ning töötab pidevalt ka nüüd, kuigi ta elu on rahaliselt kindlustatud. Teeb tööd st. joonistab, sest talle see meeldib, see on osa temast. Raamatus olevad tema tööd on kronoloogilises järjestuses jälgides tegelaskujude sündi liikudes ajas raamat raamatu haaval. Seal ei ole vaid Lindgreni teoste illustratsioonid, ta on illustreerinud väga paljude lastekirjanike teoseid. Kahjuks enamik neist ei ole eesti keeles ilmunud ja seega on eesti lapsed jäänud ilma headest raamatutest võrratute piltidega. Need raamatud peavad olema head, sest nagu ta isegi ütleb, käsikiri peab teda kõnetama, et ta selle üldse töösse võtaks ning ma usaldan täiega tema maitset. Raamatu lõpetavad Iloni pildid nii temast endast kui tema perekonnast. Ääretult ilus raamat, mis aga ei ole pelgalt kunstiraamat, vaid ka Iloni elulooraamat. Sain siit nii mõndagi tema kohta uut teada.

Milline on ilusaim linn maakeral?

 

 21./56. Salgamata ilusaim linn. Tallinn 17.–19. sajandi illustratsioonidel

Koostanud: Ruth Hiie, Larissa Petina ja Urve Sildre  

Kirjastus Eesti Rahvusraamatukogu 2020

160lk./4426lk./12366lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#10)

Väljaandesse on koondatud Tallinna piltkujutised, mis on ilmunud 17.-19. sajandi raamatutes ja ajakirjades nii Eestis kui ka Hollandis, Saksamaal, Venemaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Tallinna vaateid kohtab reisiraamatutes, ajaloolis-geograafilistes ülevaadetes, vaimuliku sisuga teostes ja ka tarbetrükistes. Raamat annab ülevaate Talllinna vaadetest, millest osade kohta käiv teave on olnud laiali paisatud ja raskesti leitav. Mitmed vaated pärinevad unikaalsetest ainsa eksemplarina säilinud trükistest ning osasid pilte pole varem Eestis avaldatud. Teosest leiab ka vanima Tallinna kujutava pildi, milleks on 1619. aasta reisikirjas ilmunud vasegravüür. Väljaande ülesehitus on kronoloogiline, rohkete illustratsioonide, kommentaaride ja registritega. Välja on toodud illustratsiooni tehnika, mõõdud, asukoht raamatus ja selle kirje. Digitaalsel kujul on raamat kättesaadav digitaalarhiivist DIGAR. 

Me mäletame kõik midagi oma linnades, mida enam ei ole kuigi veel mõned aastad tagasi oli. Või midagi, mida alles ei olnud. Või midagi, mis on hoopis teistsugune nüüd. Meie lapsepõlve linn on sageli hoopis teistsugune kui see, milles me hetkel elame. Ja seda vaid mõned aastakümned tagasi. Aga kui palju on linn muutunud sajandite jooksul? Tänapäeval pole raske leida jäädvustust ühest või teisest kohast - keegi ikka on sealt mõne pildi klõpsinud, kasvõi taustana. Aga kaugetel aegadel, kui veel fotograafiast ei teatud unistadagi? Ka siis tahtsid inimesed mäletada võõraid kohti, kus nad viibinud on ning tutvustada neid ka teistele sest reisimisvõimalusi sel ajal ju praegusega võrreldes peaaegu polnudki. Me peame olema tänulikud neile kunstnikele, kes sel ajal rändasid ja jäädvustasid maalidele, joonistustele, gravüüridele kohti, kus nad viibisid. Või ka neid paiku, kus elasid. Tänu sellele on säilinud meie päevini kuidas nägi välja linn minevikus, kuidas see arenes. Väga huvitav raamat koos põhjaliku teabega.