Veealune maailm kihab elust

13./224. Veealuse maailma õhtuõpik

Autorid: Liisa Randmaa, Kalle-Mart Suuroja, Kai Salm, Arno Põllumäe, Kirill Anjutin, Vladimir Karpin

Kirjastus: Hea Lugu, Eesti Meremuuseum 2020

252lk./2561lk./39155lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #4 (populaarteadus)

Selle raamatu teemadeks olid merearheoloogia, meregeoloogia, merefüüsika, merebioloogia, hüdrograafia, navigatsioon ja merekeskkonnakaitse. Ega ma väga palju neist ühestki midagi ei tea, samas kõigist ikka midagi teadsin ka. Nüüd siis tean oluliselt rohkem ja mõnele asjale oskan ehk veidi teisest seisupunktist vaadata kui seni. Mis oli selle raamatu kõige kõigem ahaa punkt - et keskkonna kaitse puhul me räägime kogu aeg plastist, füüsilisest veereostusest, kliimasoojenemisega kaasneval keskkonna muutusel, aga see raamat oli esimene, kus ma sain teada, et on veel üks merede reostus - müra. Kalad on ju vakka ja ei räägi meie arust, seega ega nad siis ei kuule ka. Aga veeloomastik tegelikult on võimeline tegema hääli ja neid kasutama ning ka kuulma. Seda, et inimene neid hääli sageli ei kuule, ei ole nüüd küll loomastiku viga, pigem ikka inimese piiratuse probleem. Ja kui nüüd inimene oma mürarikaste laevade ja muude asjadega (naftaplatvormid näiteks) vette lähevad, siis nad rikuvad sealse normaalse keskkonna ära. Ja vee all levib heli hulga paremini kui maa peal. Mõttekoht, mida peaks rohkem inimestele veel teadvustama. 

Kui me loeme, et tegemist on õpikuga, siis tavaliselt järeldame koheselt, et tegu on millegi keerulise ja igavaga. See õhtuõpik ei olnud ühte ega teist. Väga ladus lugemine, huvitav, hariv ja täiesti tavainimesele loetav. Ei pea olema mingeid eelteadmisi sellest valdkonnast. Õpik, mis sobib niisama lugemiseks, mille eesmärgiks pole millegi konkreetse õppimine vaid lihtsalt oma silmaringi ja teadmiste avardamine. Soovitan kõigile lugeda.

Millal siis ikkagi sai Tallinn alguse ja linnaks?

13./133. Muinas-Tallinna otsimas

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

190lk./2206lk./22518lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #4 (ajalugu)

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnaks saamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi.

Millal üldse saab asulast linn? Ei ole ju nii, et teatud ruutmeetrite või elanike arvu täitumisel nüüd pole enam asula vaid on linn. Enamasti tähistatakse mingi linna vanust selle esmakordsel mainimisel kusagil dokumendis/kroonikas, aga kas linna siis tekkis just sellel mainimise päeval? See linn/asula võis seal kohal paikneda sajandeid enne kui seda kusagil märgiti, sest kirjaoskus ei olnud igiammustel aegadel veel elementaarne oskus nagu tänapäeval. Igal juhul on Tallinn üks igivana linn, mitte tekkinud viimasel sajandil. Kui dokumendid eriti rääkida ei mõista, siis arheoloogia räägib kohtade ja sealse elutegevuse kohta enam. Samas küll on aegade jooksul palju hävinenud/hävitatud. Vanad asjad ja ehitised pole ju alati olnud mingi väärtus, vaid sageli taaskasutatav ehitusmaterjal või täiesti praht ja prügi, mis vajas likvideerimist. Lisaks on kultuurkihile peale ehitatud hooned ning me ei saa teada, mis seal all kõik peidus võib olla (või mis ehituste käigus läbi sajandite hävitati). Raamatus on selleks, et aru saada, mis toimus Tallinnas, vaadeldud lähinaabreid, et leida sarnasusi, võrrelda leitud materjali Tallinnast leituga. Palju on räägitud erinevatest arheoloogilistest väljakaevamistest läbi aegade, nii plaaniliste kui päästekaevamisi erinevate ehitustegevuste ja kaevamiste juures. Minu jaoks oli kõige igavam lugeda kuidas on aegade jooksul Tallinna piirkonna geoloogiline muutus toimunud, kuidas on muutunud rannajoon. Samas selle peatüki pildid olid jälle kõige huvitavamad. Siin tuli välja selgelt, et üks pilt on hulga enam kui tuhat sõna. Lugedes ma ei saanud mingit pilti omale silmade ette, aga pildil oli kõik vägagi huvitav jälgida. Tallinna ajaloo kohta veidi kuiv, aga vägagi huvitav raamat.

 

Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Arheoloogia ja piibel

 

7./142. Koobas Surnumere ääres

Sari: Maailm ja mõnda

Autor: Heinrich Alexander Stoll

Tõlkija: Jüri Selirand

Kirjastus: Olion 1992

304lk./1400lk./29178lk.

8./143. Arheoloogia

Sari Põgus sissejuhatus

Autor Paul Bahn

Tõlkinud Maria Drevs

Kirjastus Kupar 2002

128lk./1528lk./29306lk.

Reis ümber maailma ehk argonaut november: Kirka ja kühvliga. Kõik, mis maa sees, madalamal või sügavamal, ise tekkinud või sinna pandud.

Arheoloogide kohta on mitmeid selgitusi saadud lugeda. Üks neist on, et need on inimesed, kes kaevavad maa seest välja asju, millest kellelegi vähimtki kasu pole. Nojah, kas teadmised ajaloost annavad kellelegi kasu või mitte, see on muidugi küsitav. Samas beduiinid, kes leidsid Surnumere koobastest kasutuid asju, neil lõpuks osutusid need ikka vägagi kasulikeks. Nendega küll kuidagi ei õnnestunud oma jalanõusid paiagata kuid riik ja uurimisasutused ostsid need pihta pandud nahale kirjutatud käsikirjad suure raha eest sentimeetrite kaupa neilt tagasi omale. Ning sellest sai neile elatusallikas - leida uus koobas enne teadlasi ja jõuda sealt kõik väärtuslik minema viia ning siis hiljem teadlastele ja riigile maha müüa. Samas nenditi raamatus, et kui nad ei oleks tänu sellele, et raha neid ahvatles, nii hoolega antud koopaid otsinud, siis oleks palju leidmata jäänud, kuna teadlaste võimalused olid piiratud. Ja leidmata väärtustega oleks juhtunud sama, mis ühes koopas, kus väärtuslikud käsikirjad olid saanud pesamaterjaliks rottidele ja muudele loomadele/lindudele.

Põgus sissejuhatus arheoloogiasse oli tõesti hästi põgus ja ümar jutt, ega sealt midagi teada õieti ei saanudki, ajaloost huvitatuna oli juba kõike varasemalt loetud - kuuldud. Samas inimesele, kes sellest eriti midagi ei tea, mingi ettekujutuse kindlasti andis. Kerge kiire lugemine, üpriski humoorikalt kirja pandud ka.

Surnumere koobaste lugemine oli tunduvalt keerukam, et sotti saada, mis siis tegelikult sealt leiti. 20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikaandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Tegelikult ma ei kujutanud ette, et need käsikirjad ikka nii väikeste fragmentidena tegelikult teadlaste juurde jõudsid ja et nad suutsid sellest ikka sedavõrd palju teksti taastada. Lisaks koobastest leitule ja koobaste kultuurkihi kaevamisteni kaljuni välja, leiti ka kloostri varemed ning teostati seal arheoloogilised väljakaevamised. Samuti üllatas kuidas neil õnnestus vundamendist mingi meetrikese säilinud müüri ja selle väljakaevamisel ümberringi olnud pinnasekihist leitud esemete või jälgede järgi kirjeldada, mis toimus antud kloostri teisel korrusel, kuidas seal üldse elati ja mis ruum asus milliste müürijuppide vahel. Üpris huvitav lugemine. Natuke liiga palju ehk oli leitud katkendite ja piibli võrdlusi, samas muidugi, eks see huvitas neid teadlasi kõige enam, et millised tekstid need ikka olid ning kas see pöörab midagi pea peale või ei.

Spekulatsioon Jeesuse teemal

 

2./137. Ringi lõpp

Sari: Bjørn Beltø #1

Autor: Tom Egeland

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Ersen 2007

496lk./528lk./28306lk.

Lugemise väljakutse: 31. Lõpp hea, kõik hea, ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna „lõpp“ (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised)

Üks raamat ja üks mees. Kui palju raamatuid on kirjutatud neist tulenevalt, kui palju spekulatsioone, kui palju fantaasiaid. Neid raamatuid loevad ka inimesed, kes pole elus piiblit lugenud ega tea eriti midagi Jeesusest. Ja ikka ja jälle ilmub mõni taoline uus raamat. Lõppsõnas ütles autor, et läks hästi, et ta teos ilmus kaks aastat enne Browni "Da Vinci koodi", muidu oleks teda süüdistatud plagiaadis. Samas võib ju seda võtta ka teistpidi, hoopis Brown kirjutas plagiaadi. Või siis kirjutasid mõlemad ise, aga algdokumendiks, millest nende fantaasia välja kasvas oli piibel ning nad segasid asjasse mitmeid salapäraseid organisatsioone, millest me tegelikult ei tea sugugi palju täpseid fakte. Muidu nad poleks ju salapärased.

Ühel arheoloogilisel väljakaevamisel Östfoldis leiab grupp norra ja teiste riikide arheolooge kullast laeka, reliikvia. Selles kahe tuhande aasta vanuses laekas on peidus saladus, mille nimel võimsad jõud on valmis kaugele minema. Aga sedakorda teevad nad ränga valearvestuse. Nimelt jätavad nad kahe silma vahele romaani salaliku minategelase Björn Beltö – albiinost neurootilise arheoloogi.

Raamat iseenesest oli põnev kuigi aeglase kulgemisega ja menufilmi sellest kindlasti ei saaks. Pigem selline kulgemine, puzzle tükikeste otsimine ning puuduvate osade kohta fantaseerimine, et need tükid kokku saaksid üheks tervikuks. kohati muidugi hiljem selgub, et mõni tükk oli tagurpidi esialgu. Palju spekulatsioone, palju arutelu. Lõpp vajus minu jaoks ära, kuni avastasin, et see on tegelikult sari ja selles on tervelt 9 raamatut ilmunud. Eesti keelde järgmisi osasid vaevalt enam tõlgitakse. Loetav raamat, aga ei midagi eriti erilist ja ebatavalist.