Sipelgate salaelu

20./65. Sipelgas Si

Autor: Johannes Selg

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2025

280lk./ 4567lk./15964lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 25. Raamat, mis on ilmunud enne sinu sündi

 

Raamat ilmus esmakordselt 1939. aastal ning selle autoriks on kirjanik Johannes Selg, kes kirjutas noortele lugejatele allegoorilise teose, kus loodusmaailma sündmusi ja olendeid kujutatakse inimestele omaste tunnete ja suhete kaudu. See võimaldab lugejal samastuda putukate maailma tegelastega viisil, mis on ühtaegu õpetlik ja kujutlusvõimet avardav. Teose sisu ja stiil meenutas mulle kohati üht mu lapsepõlve lemmikraamatut "Sipelgad ei alistu", kus seikles sipelgas Ferda. Kuigi ma ei mäleta enam kõiki üksikasju piisava täpsusega, et kahte raamatut põhjalikult võrrelda, meenub, et mõlemas loos oli ämblikuga võitlemine. Raamat annab ülevaate sipelgate elust ja kombestikust. Loost saab aimu nende toitumisharjumustest, hierarhilisest ülesehitusest, igapäevaelust pesas ning loomulikult ka vaenlastest, kellega neil tuleb rinda pista. Kõike seda esitatakse köitvalt ja isikupäraselt, putukate mikromaailm avaneb justkui inimühiskonna peegeldusena. Loo keskmes on noor sipelgatüdruk nimega Si, kelle eksistents on juba algusest peale seotud juhuse ja hoolivuse imelise kombinatsiooniga. Nimelt päästis üks sipelgas hukkumisele määratud, nõrga ja mahajäetud muna ning sokutas selle märkamatult teiste munade hulka. Kui vastne koorus, sokutas ta selle edasi eliitkihti, andes talle võimaluse kasvada üles soodsates tingimustes. Just sellest päästetud sipelgatirtsust kujuneb loo jooksul oluline tegelane, kelle areng ja teod mõjutavad tugevalt kõike järgnevat. 
Raamatu lugemine osutus oodatust kaasahaaravamaks. Hoolimata sellest, et teos on kirjutatud peaaegu sajand tagasi, mõjub see tänapäevalgi värskelt ning ärgitab mõtlema nii looduse kui ka inimsuhete üle. Vaid mõned kohad märkasin, kus oli kasutuses vanaaegne sõnastus, aga need ei tohiks olla takerduskohaks isegi noorele lugejale. Allegooriline käsitlusviis, mis põimib teadmisi sipelgate elust tundelise ja kujundliku jutustamisega, annab nii teadmisi loodusest kui samal ajal on põnev ja huvitav. Joonistused on muidugi selles raamatus veel omaette teema, Eesti, Setu ja Jaapani ühendsegu, aga tulemus ei ole sugugi halb. Täiesti soovitan lugeda igas vanuses, omamoodi lugemiselamus. 

Kuulsaimad kuningate seas

2. Kuningad ja kuningannad

Koostaja: Imeline Ajalugu

Kirjastus: Äripäev 2024

97lk./420lk.

Lugemise väljakutse 2024: 23. Raamat mõnest kuningapere liikmest

Eelmise aasta väljakutsest jäi lugemata 6 teemat 7 raamatuga. Eks ikka need teemad, mis köitsid vähem ja mille lugemine oli suurem väljakutse. Tuleb nüüd uuel aastal järellugemist siis teha. Esimene teema saigi loetud. Kuningapered pole mind kunagi eriti huvitanud, kuigi olen kaks korda praegust Rootsi kuningat üsna lähedalt näinud. Esimesel korral lihtsalt ootamatult meie teed Haapsalus ristusid, teisel korral käisin lapsele kuningat näitamas, samuti Haapsalus. Teemasse leidsin Imelise ajaloo poolt avaldatud ja siis kokkukogutud artiklid erinevatest kuulsamatest kuningatest ja kuningannadest läbi ajaloo. Eks neid ole veel, kelle nime igaüks kuulnud on. Siin siis valik pigem kaugemast kui uuemast ajaloost.  10 kuningat ja 2 kuningannat, või siis 12 isevalitsejat, sest Venemaal olid ikka tsaarid, mitte kuningad ja mujal vist ka mõned olid keisrid nime järgi. Karl Suur, Friedrich Suur, Edward I, Philippe IV, Henry VIII, Ivan Julm, Louis XIV, Peeter I, August II, Katariina II, Marie Antoinette, Nikolai II. Targad, õilsad ja ettenägelikud valitsejad on oma rahvastele toonud rahu ja jõukust, samal ajal kui võimuhullud ja vägivaldsed türannid on Euroopas läitnud sõdu, mis on hävitanud linnu ja toonud surma tuhandetele inimestele. Ajaloo õpikutest ja muust kirjandusest on ikka kõik need isikud tuttavad, ehk August II, kellest sai Poola kuningas, olin kõige vähem teadlik. Lood olid kõik teadmata, sest ma ei viitsi ajakirju lugeda, kuigi Imeline Ajalugu käis meil ikka palju aastaid kodus, nüüd nad on isegi lootuse kaotanud ja ei helista enam, et moosida edasi tellima. Eks need artiklid olid üsna kuivad ja faktilised, nagu ikka ühed populaarteadusliku ajakirja artiklid, nii, et ma ei saanud kuidagi ka selle raamatuga kuningate meeldimise lainele. Eks ma nendega kohtu ka edaspidi paratamatult erinevates ajaloo raamatutes, sest ajalugu ilma kuningateta paraku ei ole võimalik. Lugemissoovitus - no ega see nüüd nii hull lugemine ka polnud, kellel kuningate ja ajaloo vastu huvi, neil ikka soovitan lugeda. Kellel pigem kuningapere intriigide ja skandaalide vastu huvi, siis neile polnud siin raamatus küll eriti midagi huvitavat.

Muinaslugu täiskasvanuks saamisest

33./311. Bambi

Autor: Felix Salten

Illustratsioonid: Maja Dusikova

Tõlkija: Õie Ristioja

Kirjastus: Pegasus 2020

32lk./5048lk./53455lk.

Lugemise väljakutse 2024: 18. Rory Gilmore lugemise nimekirjast üks raamat

Veel kiiresti üks suure väljakutse raamat, kuigi väljakutse jääb sel aastal lõpetamata, 7 raamatut veel vaja lugeda. Aga järgmisel aastal kindlasti loen ka need ära. 

Bambi on lugu, mis ei vaja tutvustamist. Väike kitsepoiss, kes jääb üksi ja peab ise hakkama saama. Lõpuks kasvab väikesest arglikust hirvevasikast uhke ja tugev hirvesokk. Sobib alati lugemiseks ja kuulus ka Rory Gilmore nimekirja ühena vähestest lasteraamatutest. Seal nimekirjas olevatest raamatutest ma küll tegelikult plaanisin lugeda hoopis midagi muud, aga ehk jõuan lugeda neid mõnda teise väljakutsesse järgnevatel aastatel, ega nad lugemata ei jää.

 
 

Porgandist saab hea piruka

32./310.  Porgandipirukas 

Autor Ilmar Tomusk 

Kirjastus Tammerraamat 2019

48lk./5016lk./53423lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 16. Raamat Eesti kirjanikult, kellel on aastal 2024 ümmargune juubel

Porgandipirukas – see on maitsev ja tervislik ning selle valmistamine on imelihtne.Raamatus ei ole ainult porgandipiruka retsept ja õpetus, kuidas seda teha, vaid ka tutvustatakse tegelasi, kes on porgandipiruka juures need kõige olulisemad. Paula Porgand, Mariina Muna, Priit Pärm, Johanna-Margareeta Jahu ja paljud teised. Lapsed saavad teada kust neid saadakse, mis on nende taust, milleks nad vajalikud on ja palju muud huvitavat. Igatahes mulle ajas see raamat küll porgandipiruka isu peale. Väga vahva raamat! 

Koduigatsus

31./309. Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu

Autor: Piret Raud

Kirjastus: Tänapäev 2024

32lk./4968lk./53375lk.

Lugemise väljakutse 2024: 33. Raua-Perviku perekonna autoritelt üks raamat

Väga armas raamatuke hüljatud majast, kes lootis olla kellelegi koduks. Ta pakkus ennast ühele ja teisele, kuid kõigil oli juba kodu olemas või neile ei kõlvanud just selline maja. Kuid lõpuks ikka leidis maja kellegi ja keegi leidis maja... Koolieelikutele ja neile, kes alustavad kirjatähtedega lugemist, väike kerge looke oma mõttega.
 

Vari ja valu on katnud maa

 

21./299. Enesest ja teistest

Sari: Juhan Liivi kogutud teoksed 1  

Autor: Juhan Liiv

Kirjastus: Noor-Eesti 1921

102lk./3037lk./51444lk.

Lugemise väljakutse 2024 9:  Mõne kirjaniku "Kogutud teosed" 1.osa

Aegade algusest peale on siis sel aastal esimene kord, kui ma suure väljakutsega ei lõpeta aastalõpuks. Tänase seisuga jääb veel lugeda sinna kümme raamatut. Need muud väikesed väljakutsed on olnud süüdlased, sest 2024 olen lugenud rohkem raamatuid kui varasematel aastatel. Kuid eks ma kunagi ikka loe ka selle väljakutse lõpuni.

Selle kogutud teoste punktiga läksin veidi alt, sest otsisin mõnda õhemat kogutud teoste esimest osa. No ma ei ole eriti kogutud teoste armastaja, pigem loeks neid kogus olevaid eraldi just siis kui tuju või vajadus on. Liivi kogutud teosed algasid tema elulooliste kirjutistega Noor-Eesti ja Eesti Kirjanduse Seltsi kogudest. Varaseim aastast 1895 ja hiliseim 1911. Liiv suri 1913 ja ta vaimne haigestmine algas 1892, seega need lood olid väga tugevalt vaimuhaiguse pitserit kandvad. Lood olid pigem segased ja ma arvan, et tänapäevasele inimesele, kes olustikku ja paljusid lugudes märgitud inimesi ning lugusid ei tunne, veel rohkem. Lugudest on selgelt aru saada kuidas inimene paranoiliselt arvas, et teda jälitatakse, kõik temast tagaräägivad, kõik kiusavad. Tegelikult oli väga kurb lugemine, mõeldes, kui andeka inimesega ikkagi tegemist oli ja kui palju ta oleks suutnud inimkonnale anda, kui haigus ja vaesus ei oleks teda pärssinud.

Kass, kes ei kartnud hiiri

 

3./281. Kullakallis kass

Autor: Ilmar Tomusk

Kirjastus: Tammerraamat 2022

26lk./630lk./49037lk.

Lugemise väljakutse 2024: 26. Ilmar Tomusk 60

Ühel päeval avastavad hiired, et nendega samas majas elab kass. Hiired tahaksid kassiga mängida, kuid see ainult magab, sest tema kõht on värsket kala ja vahukoort täis. Samas majas elab ka vanamees, kes tahab, et kass hiired kinni püüaks. No aga kuidas sa püüad hiiri kui kõht on täis ja uni vaevab? Kuigi need hiired on sellised kiusajad, tahavad muudkui mängida ja üldse ei lase rahus magada. Kindlasti maitsevad nad ka palju kehvemalt kui värske kala ja vahukoor, nad ju söövad seal keldris ainult juurikaid? Igatahes üks armas suur lemmikkass nüüd küll ennast hiirepüügiga vaevama ei hakka, eriti kui tal on uneaeg. Ja uneaeg on kogu aeg, millal ei ole just söögiaeg. Üks igatpidi armas väikelaste raamat.

Nostalgiaelamus Pioneeri lastele

17./276. Võitlus tule pärast / Muinasjutt Tulipoisist

Sari: Koomiksite kuldvara 

Autor: Raivo Järvi

Kirjastus: Piilupart 2024

65lk./2753lk./47911lk.

Lugemise väljakutse 2024: 32. Elulookoomiks

Päris elulookoomiks see küll ei ole, aga koomiksid kuulusid kindlasti Raivo Järvi eluloosse. Kahjuks tegi ta neid üsna vähe või vähemalt avaldati neid vähe. Tema stiil sobis koomiksitega väga hästi. Noorteajakirjas „Pioneer“ ilmusid Onu Raivo koomiksid „Võitlus tule pärast“ ja „Muinasjutt Tulipoisist“ 1982-1987. Omal ajal sai Pioneeri ajakirja loetud ja meid koomikseid ka. Seega meenutas noorusaega. Ega ma eriti enam nende koomiksite sisu ei mäletanud, aga olen kindlasti mõlemat lugenud, tulid tuttavad ette. Koomiksi armastajatele või neile, kelle noorusesse need koomiksid jäid, soovitan lugeda.

Kas luuletamine on valus?

6./265. Kes kardab Sveta Grigorjevat?

Autor: Sveta Grigorjeva

Kirjastus: Kultuurileht 2020

89lk./742lk./45900lk.

Lugemise väljakutse 2024: 11. Olen ilmselt viimane eestlane, kel see raamat veel lugemata oli

Ma arvan, et mitte just viimane eestlane, aga ehk üsna viimane kaasaegset luulet lugev eestlane. Tean, et noorte seas oli see raamat väga populaarne kui ta ilmus. Nüüd, kui otsisin siia punkti alla raamatut, siis nägin seda poja riiulis ja otsustasin ära lugeda. Et, kas hakkan kartma. Ei hakanud. Meeldima ka ei hakanud. Samas ei olnud ka selline, et oleks käest ära visanud. Ma vist lihtsalt ei ole õigest põlvkonnast või isiksusetüübist. Mulle selline maailmavalu ja muude tunnete luulevormi paiskamine ei mõju. Minu jaoks on luule pigem selline palsam, mis toob ellu helgust ja õrnust ja ilu. Ja võib olla ma sellepärast eriti luulet ei loegi, eriti eestlaste luulet, eriti täiskasvanute ja eriti noorte inimeste luulet, sest seal on seda masendust ja valu ja surma sedavõrd palju sees. Seda kõike on ümbritsevas maailmas niigi, seepärast tahaks ikka midagi õrna ja helget saada. Seda just luulest. Proosas ma eelistan jälle midagi hoopis muud. Aga noh, see on lihtsalt minu tunne ja arvamus. No ja seega ma eelistan ka luule raamatuid, mis näevad välja nii, nagu tehisintellekt arvas, et üks luuleraamat välja võiks näha.

Naiste kangus viib sihile

24./254. Üdini tungimine

Koostanud Kati Murutar

Kirjastus: Elmatar 2008

91lk./4024lk./44258lk.

Lugemise väljakutse 2024: 50. Raamat, mille peategelane on naisteadlane

Hele Everaus on arst, professor, luuüdi siirdaja, tänu kellele meie meditsiin on võrdväärne selles osas muu maailmaga. Kes mitmetele vastuoludele vaatamata võitles välja esimese ühe voodikoha ja ühe meditsiiniõe, et viia ellu oma teadmised ja unistused. Kes ei jätnud oma jonni, kui öeldi, et ikka ei ole raha ja võimalusi. See raamat on ilmunud luuüdi siirdamise 15.aastapäeva auks, kui oli päästetud juba palju inimesi tänu sellele, et omal ajal üks kange naine oma unistused ja teadmised teoks tegi. Kahjuks on raamat kole halvasti kirjutatud. Enamuses on mingitest kuivadest esitlustekstidest koostatud. Lisatud on ka mälestusi ja ma ütleks, et vaid ühe tavainimese, ehk naise, kes tänu sellele luuüdi siirdamisele on vähi võitnud, mälestused olid emotsioonikas. Teised kõik on kuidagi emotsioonita kiidulaulud. Vähemalt lugedes tundus nii. Ma ei ole selle maailmaga kokku puutunud ja ei teadnud ka kes Hele Everaus on, nimigi oli täiesti võõras, selles suhtes oli hea teada saada, sellest maailmast ja ühe naise enesekindlast võitlusest, kuid oleks tahtnud rohkem teada saada temast kui inimesest, kui naisest kui emast, mitte vaid kui jõulisest ja sihikindlast arstist ja oma veendumiste eest võitlejast. Kindlasti on ta ära teeninud kiidulaulud, kuid siiski oleks rohkem eelistanud teada saada ka sellest, mis selle kiidulaulu taga on, inimesest endast. 

Mõrva haripunkt on juba silmapiiril

15./226. Haripunkti poole

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Ehte Puhang

Kirjastus: Hotger 1994

183lk./2807lk./39401lk.

Lugemise väljakutse 2024: 51. Autor/raamat, kes on inspireerinud rooside aretajaid: autori/tegelase nimi on antud roosisordile

Tavaliselt algavad krimkad mõrvaga ja kulgevad siis süüdlase leidmise suunas. Kuid kumb on loo haripunkt, kas mõrv või mõrvari paljastus? Christie selles raamatus on haripunktiks kindlasti mõrv. See ei toimu raamatu alguses. Alguses kulgeb kõik rahulikult, kui mõrvasepistus algab plaani välja mõtlemisest kuus kuud enne mõrva ning selle vaikne kuid pidev täideviimine, et mõrv saaks teoks. Muidugi on ka selles raamatus uurimine ja tõe välja selgitamine oma mitmete keerdu ning pöörangutega. Kuid olulisem on siiski, mis viis mõrvani, mis oli see motiiv ja sisemine sund mõrvaril, mis olid need olukorrad, mille juures üks viis teiseni. Ja millise geniaalse plaani ta enda arust välja nuputas ja teoks tegi. Aga kas geniaalne mõrvaplaan on alati geniaalne kui mängus on tundmatud suurused, kes või mis mingil hetkel võivad asjad segi ajada?

Septembris mr. Treves, silmapaistev Londoni advokaat, peatub mugavas hotellis, mitte kaugel leedi Tresiliani kodust Gull's Pointil. Leedi Tresiliani majja on kogunenud veider seltskond: Nevile Strange, tuntud sportlane ja lord Tresiliani pärija, tema kaunis naine Kay ja tema lahutatud naine Audrey ning perekonna vana sõber Thomas Royde, kes on saabunud Malaisiast puhkusele. Tagaplaanil asub äraostmatu ajakirjanik MacWhirter. Nii ongi valmis lava räpase mõrva jaoks ja sündmused hakkavad armutult koonduma. 

Üks Christie krimka, kus tegelasteks ei ole ei miss Marple ega Poirot. Poirot küll mainitakse siin loos korraks uurijaks oleva superintent Battle'i poolt. Ütleks, et mulle meeldis see isegi rohkem kui need Marple ja Poirot poolt uuritavad lood. Kuidagi veidi teistsuguse ülesehitusega raamat.
 

2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Liivahaldjas Psammead

23./209. Viis last ja tema

Autor: Edith Nesbit

Tõlkija: Terje Täpsi

Kirjastus: Härmametsa Talu Kirjastus 2000

148lk./5262lk./36339lk.

Lugemise väljakutse 2024: 7. Klassikaks peetav lasteraamat, mida sa pole veel lugenud

Mitte ainult, et ma pole lugenud, ma polnud isegi kuulnud sellest raamatust enne, kui see minuni juhuslikult jõudis. Aga raamatu kaanel on väide, et kuulub lastekirjanduse klassika hulka. Edith Nesbit (1858–-1924) on maailmas hinnatud ja korduvalt avaldatud lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte. Esmakordselt ilmus see raamat 1902.aastal ja on triloogia esimene osa. Tegelasteks viis ühe pere last: Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke (tal oli päris nimi ka, aga keegi ei kutsunud teda sellega). Ainsana oli kirjas Tallekese kohta, et ta oli kahe aastane poiss. Teiste laste vanused puudusid, aga nad olid juba üsna iseseisvad tegutsejad ning tassisid seda kaheaastast aegajalt süles ringi, seega väga väikesed ei saanud enam olla. Kuid nende tegevus ja juhtumised olid siiski hästi lapselikud, seega pakuks, et vanim poistest, kes "peaaegu mehemõõdu välja andis" oli ehk kusagil 12-13 aastane. Lapsed kolivad uude kohta elama, see asub maakohas ja kirjelduse järgi tundub ikka trööstitu paik olema. Ühel pool maja ja aeda on mahajäetud kruusakarjäär, teisel pool kriidikaevandus. Kui ühes peatükis taheti lõket teha, siis mitte kusagil ei olnud mitte mingit puitu, mida oleks saanud kasutada. Seega tühi liiv ja igav väli ja seal keskel üksik valge maja viie lapse, ema, isa ja kahe teenijaga. Aga kui lapsed lähevad kruusakarjääri (kirjelduse järgi siiski pigem liivakarjäär) avastama, siis satuvad nad imelise olendi peale. Tehisintellekt üritas raamatusse toodud kirjelduse järgi seda mulle üles joonistada. Ega raamatus oleva pilt ka palju selgem pole. Igatahes üks kummaline olend, aga tema võimuses oli iga päev täita mõni laste poolt soovitud soov. Aga nende soovidega oli nii, et kas ei osanud lapsed õigesti soovida, mõni soov lipsas välja kogemata või lihtsalt pingutas liivahaldjas üle. Igatahes lõppesid kõik soovid nii, et lapsed said pragada, sattusid sekeldustesse ja lõpuks ootasid nad pingsalt päikeseloojangut, sest siis soovi mõju kadus ja kõik oli taas endine. Täitsa tore raamat oli. Lisaks väikesele põnevusele ja seiklustele ka veidi moraliseeriv ja väärtushinnanguid lugevates lastes hariv. See on muidugi väga omas ajas ja tänapäeva lapsed ei pruugi üldse selle raamatuga haakuda. Aga mulle meeldis, lapsed oli lapselikult toredad ja Psammead omamoodi nunnu toriseja.   

 Esimene katse kui ma ütlesin, et joonista liivahaldjas kruusakarjääris.

Teine katse, kui palusin joonistada liivahaldjas Psammeadi.

See oli üks nunnumatest variantidest, mille ta suutis mulle joonistada.

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Poola Nobelisti lühijuttude valimik

19./174. Maailma kõige inetum naisterahvas

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari
Autor: Olga Tokarczuk

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

192lk./3929lk./29430lk.

Lugemise väljakutse 2024: 5. Raamat, mille autor on Nobeli kirjanduspreemia võitnud naine

Olga Tokarczukile (sünd. 1962), Poola kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Selles raamatus on 15 lühilugu. Ega ma muidu poleks seda kindlasti lugenud kui väljakutse pärast. Oli neid lugusid, mis panid õlgu kehitama, et mis seal nüüd see point oli, oli paremaid ja veidi kehvemaid. Aga üks lugu, see esimene, see oli minu jaoks täielik pärl ja sellepärast tasus selle raamatu lugemine ennast ära. Tee silmad lahti, sa oled surnud. "C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. ... Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastus­romaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab." Jutt naisest, kes loeb krimkat ja kuidas ülejäänud elu segab tal raamatulugemist nautimast. Laske ainult mul lugeda, ärge segage... Kui tihti oleme põnevasse raamatusse uppununa ise seda tahtnud kõva häälega hüüda. Kuid krimka kulgeb ja kulgeb ja mõrva ei toimu ega toimu... Äkki peaks siis lugeja ise ohjad oma kätte võtma ja veidi raamatutegevusse sekkuma? Põnev lugu oli ja märkamatult sulandusid raamatumaailma ning lugejamaailmakihid omavahel. Tänu sellele loole sai see raamat mul tunduvalt kõrgema hinde. Teised olid ka head lood, aga mitte minu maitsele otseselt.

 

Tartu botaanikaaeda on peidetud suur varandus!!!

18./173. Peidetud hõbedane aardelaegas

Sari: Salaselts Ramps 2. juhtum

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Jutulind 2009

117lk./ 3737lk./29238lk.

Lugemise väljakutse 2024: 28. Kultuuripealinn Tartu - raamatu tegevus toimub (peamiselt) Tartus

Seekord otsivad rampslased peidetud varandust. Mari vanaisa Peeter Haljandi leiab oma riiulist vana raamatu vahelt 1944. aastast pärit avamata kirja, milles tema ema vend Kristjan teatab, et lahkub Eestist ja on matnud Tartu Botaanikaaeda maha oma varanduse. Kuhu täpselt – see tuleb rampslastel nappide juhtnööride ja saladuslike vihjete põhjal välja uurida. Ja ega siis nutikad lapsed ometi jänni jää, ikka läbi raskuste varanduse poole! Kas nad aarde ka üles leidsid ning mis seal sees oli, see jäägu igaühe enda lugeda.

See on neljas raamat, mida ma salaseltsi tegemistest lugenud olen ja ausalt öeldes senistest kõige kehvem ja ebausutavam. Nii see, mille nad lõpuks leidsid kui ka kokkupõrked erinevate inimestega, no ei olnud minu jaoks reaalne see. Aga ega siis kõik raamatud ei saagi parimad olla, mõni peab ikka kehvem ka olema ning sarjades on alati kõikumisi parema ja kehvema vahel. Taaskord mõnus lugeda Tartu kohta ja ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas olen üldse Tartu Botaanikaaias kunagi käinud, vist lapsena ikka olen. Peaks nüüd suurena ka uuesti ära käima kui Tartu sattumist ja vaatama üle, kus see varandus ikka asus. 

Kui tõenäoline on, et sinust saab tulevikus kurjategija?

13./168. Vangistatud

Autor: Salla Simukka

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Pegasus 2022

256lk./2938lk./28439lk.

Lugemise väljakutse 2024: 46.Tõlkinud Kadri Jaanits

Kui tõenäoline on, et tõenäolsusteooria on tõene? Kuidas leida üles need, kes võiksid tõenäoliselt kunagi tulevikus sooritada kuriteo? Ja kui tõenäoline on, et nad selle teostavad, kui nad hetkel isegi ei tea, et nad seda teevad, veel vähem, mida nad äkki teeksid? Kui nad nüüd vangi panna enne kui nad on kuriteo teinud ja neid niikaua survestada kuni nad on üles tunnistanud oma tulevikus tehtava kuriteo, kas siis jääb kuritegu tegemata? Aga kui neil pole aimugi, et nad tulevikus midagi korda saadavad? Kui nad on tavalised noored, kes elavad, õpivad ja tegutsevad? Mis saab, kui nad kokku koguda ja eksperimendi korras tõenäolsusteooria alusel igaks juhuks vangi panna? „Vangistatud“ on jahmatav noorteromaan maailmast, kus teismelised vahistatakse kuritegude eest, mida neid arvatakse tulevikus sooritavat. Selles moodsa tehnoloogiaga varustatud, ent ühegi valvurita vanglas on noored ühiskonnast täielikult ära lõigatud. Samal ajal jälgib see sama ühiskond kujunevaid võimu- ja sõprussuhteid sotsiaalmeedias kui kõigi aegade suurejoonelisimat tõsielusaadet.Noored seda muidugi ei tea, nemad arvavad, et muul maailmal pole vähimatki aimu, mis toimub, või kuhu need noored viidi ja miks. Kuidas muutuvad või säilivad erinevad suhted, uued tutvused? Kuidas inimesed muutuvad, kuidas tuleb päevavalgele erinevad käitumisjooned kui oled vangistatud. Mis saab neist noortest, kas nad on tõesti potentsiaalsed kurjategijad või vaid süütud ohvrid? Mõtlemapanev raamat, kiire lugemine. Õnneks, siiski vaid ulme ja loodetavasti jääb ka ulmeks.

Willa ja tema parimad sõbrad

10./165. Willa ja Auh. Mimi on kadunud

Autor: Jacqueline Harvey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023

128lk./2042lk./27543lk.

Lugemise väljakutse 2024: 42. Raamat, mille kaanel on süda

Willa on tüdruk, kaheksa aastat vana. Tal on kolm sõpra. Parim neljajalgne sõber, albiino Iiiri hundikoer Auh, ehk õige nimega Wilfred Connal Tate. Aga kuna üks väike laps ei suuda seda välja öelda, siis sai koerast Auh ja selleks ta jäigi. Parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, naabripoiss. Aga veel on Willal parim vanaldane sõber Frank, kes on väga vana ja väga pahur. Aga kuna Willa ei tee sellest välja, siis muutub Frank hulga rõõmsamaks, kui Willa ennast talle külla koos koeraga sätib. Frank nimelt elab Willa kõrvalmajas, mis asub Päikeseloojangu-vaates ehk vanadekülas, külas kus elavad ja toimetavad vaid vanad inimesed, kuid igal on oma elamine. Willa isa aga töötab selles külas ja käib abis neil erinevate tehniliste probleemide korral. Frankil on tuvi Mimi ja ta on kadunud. Willa süüdistab selles ennast, sest ta jättis puuriukse korralikult sulgemata. Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh. Lustakas lasteraamat, nagu kaanestki aru võib saada, siis mõeldud pigem ikka tüdrukutele lugemiseks. Austraalia kirjandusega ei ole ma eriti kokku sattunud, aga lasteraamatud on neil küll toredad, nii palju kui olen lugema juhtunud.

Nägijana pimedate maailmas

9./164. Poiss, kes nägi pimeduses 

Autor: Rasa Bugavičute-Pēce 

Tõlkija: Contra 

Kirjastus: Mina Ise 2021

176lk./1914lk./27415lk.

Lugemise väljakutse 2024: 43. Raamat, mille autor on pärit riigist, mida viimati külastasid

Paljud on mingil hetkel mõelnud, et kuidas on elada pimedana. Eriti need, kellele lapsena on pidevalt korrutatud, et liigne lugemine rikub silmi ja need sul niigi haiged (lühinägelikud) ning nii jääd varsti pimedaks. Võib olla on nii mõnigi püüdnud panna silmad kinni ning tajuda enam ümbritsevat maailma teiste meeltega. Ega nägija ikka päris hästi ei adu, kuidas on pimedal elada nägijate maailmas. Kuid olla nägija pimedate maailmas? Olla ainus oma perekonnast, isegi kortermajast, kes näeb? Kelle pärast ainsana pannakse tuli toas põlema, sest teiste jaoks pole sel tähtsust, nad ju ikka ei näe. Muidugi siis, kui tuleb üldse meelde, et seltskonnas on üks poiss, kes näeb. Raamatus küsib see poiss oma emalt, et kuidas on saada täiskasvanuks, kui sa juba oled sündinud täiskasvanuna? Oled ainus nägija peres ja maast madalast oled oma vanemate eest hoolitseja, nende silmad. Teed asju, mida nad ei näe teha. Juhid neid väljas, hoolitsed nende eest, muretsed, et nad saaksid asjadega hakkama. Südamlik ja mõtlemapanev raamat ühe poisi lapsepõlvest. Pidevast hoolitsemisest ja muretsemisest oma vanemate pärast, kuid ka õppimist, kuidas nende puudust vahel ära kasutada ja pahandustest pääseda, kui mingi lapseliku lollusega on hakkama saadud. Raamat ühe sündides täiskasvanuks saanud lapse elust. Väga hästi kirjutatud, mulle väga meeldis. See on üks sellistest raamatutest, mis peale lugemist jääb veel pikaks ajaks pärast kummitama ja aegajalt enda peale mõtlema. Tegu siis Läti kirjanikuga ja läks kiiresti teemasse lugemisse peale pisikest pika nädalavahetuse reisi Lätti, et muidu tuleb Võrumaa reis varsti peale ja hakka siis veel äkki võru keeles lugema...

Tehisintellekt tegi mitu väga head pilti selle raamatu pealkirja alusel.