Lugemise väljakutse 2024: 11. Olen ilmselt viimane eestlane, kel see raamat veel lugemata oli
Ma arvan, et mitte just viimane eestlane, aga ehk üsna viimane kaasaegset luulet lugev eestlane. Tean, et noorte seas oli see raamat väga populaarne kui ta ilmus. Nüüd, kui otsisin siia punkti alla raamatut, siis nägin seda poja riiulis ja otsustasin ära lugeda. Et, kas hakkan kartma. Ei hakanud. Meeldima ka ei hakanud. Samas ei olnud ka selline, et oleks käest ära visanud. Ma vist lihtsalt ei ole õigest põlvkonnast või isiksusetüübist. Mulle selline maailmavalu ja muude tunnete luulevormi paiskamine ei mõju. Minu jaoks on luule pigem selline palsam, mis toob ellu helgust ja õrnust ja ilu. Ja võib olla ma sellepärast eriti luulet ei loegi, eriti eestlaste luulet, eriti täiskasvanute ja eriti noorte inimeste luulet, sest seal on seda masendust ja valu ja surma sedavõrd palju sees. Seda kõike on ümbritsevas maailmas niigi, seepärast tahaks ikka midagi õrna ja helget saada. Seda just luulest. Proosas ma eelistan jälle midagi hoopis muud. Aga noh, see on lihtsalt minu tunne ja arvamus. No ja seega ma eelistan ka luule raamatuid, mis näevad välja nii, nagu tehisintellekt arvas, et üks luuleraamat välja võiks näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar