Kuvatud on postitused sildiga 2026 Klassikalise kirjanduse väljakutse. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2026 Klassikalise kirjanduse väljakutse. Kuva kõik postitused

Esimene eesti töölisromaan

2./61. Raudsed käed (Valitud teosed IV)
Sari: Eduard Vilde valitud teosed  
Autor: Eduard Vilde 
Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1941
167lk./ 596lk./ 14780lk

Klassikakirjanduse väljakutse 2026 veebruar: Eesti

Kui öelda Eesti klassika, siis minu jaoks on Vilde kindlasti esimene valik. Üldiselt on mulle enam-vähem kõik tema raamatud meeldinud ja mulle meeldivad tema ajaloolised romaanid, mis on väga tõetruult ja samas halastamatult kirjutatud. Olin üsna kindel, et ma pole veel Raudseid käsi lugenud, kuid mida edasi, seda enam tuttavaks see lugu muutus. Nii et ma kahtlustan, et ma olen seda kunagi siiski lugenud, lihtsalt ei mäletanud ja see toimus enne, kui asju sai hakatud arvutisse kirja panema. Romaan viib lugeja töölisklassi ellu Narvas, Kreenholmi vabrikutesse. Villem, kes tuleb peale oma naise surma väikese tütrega maalt linna, otsib uut algust ja võimalust paremale elule. Alguses tundubki, et linn ja vabrikutöö võiksid pakkuda midagi kindlamat, midagi, millele toetuda. Kuid aastad teevad oma töö. Raske füüsiline koormus, pikad tööpäevad, väsimus, mis ei lase enam päriselt puhata, ja elamistingimused, mis ei toeta ei tervist ega vaimu. Villemi elu hakkab tasapisi allamäge veerema ja ühel hetkel ei suuda ta enam hoolitseda ei perekonna ega iseenda eest. Raamat ilmus esimest korda 1898. aastal ja seda peetakse Eesti esimeseks töölisromaaniks. See pole lihtsalt lugu ühest mehest, vaid tervest ühiskonnakihist, mille elu oli toona pigem ellujäämine kui elamine. Vilde ei keskendu niivõrd tööle endale, vaid kõigele sellele, mis jääb tööpäeva ümber. Argielu, elamistingimused, kitsikus, omavahelised suhted, väiksed rõõmud ja suured mured. Kuidas veedeti aega pärast tööd, mida räägiti, mida kardeti, mida loodeti. Kõik see loob väga realistliku ja ausa pildi tööliste maailmast, mis oli samaaegselt nii elus kui ka rõõmutult hall. Üldiselt on see raamat üsna masendav, aga mitte halvas mõttes. Pigem aus. Selline, mis ei püüa midagi ilustada ega pehmendada. Nagu ka tookordne töölise elu, mis ei pakkunud kuigi palju helgeid hetki. Ja võib-olla just seetõttu mõjub see romaan ka tänapäeval tuletades meelde, kust me tuleme, millised olid need inimesed, kelle õlgadele hilisem Eesti kultuur ja ühiskond suuresti toetuma hakkasid. Ja kui palju paremaks on ikka elu tänapäeval muutunud. Tasub lugeda ja mõelda, kui suur virisemise tuju peale tuleb.  

Kaheksa naist, kaheksa saatust, kaheksa õnne, kaheksa rõõmu

8./27. Õnnerõõmu Klubi
Sari: Aegumatud armastuslood 4  
Autor: Amy Tan 
Tõlkija: Pille Runtal
Kirjastus: Varrak 2016
296lk./ 1796lk./ 6802lk.

Klassikalise kirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: peategelasteks on naised

Raamat räägib nelja ema ja nelja tütre loo. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, tütred on juba sündinud Ameerikas. Sealt hakkavadki erinevused pihta. Emad räägivad kehvasti inglise keelt, tütred räägivad seda vabalt. Samas on tütardel keerulisem hiina keele ja kultuuriga. Emad püüavad hoida alles vanu traditsioone ja kasvatusviise, tütred peavad loomulikuks Ameerika kombed ja mõtteviisi. Nii tekivadki põlvkondadevahelised konfliktid. Noored ei taha vana moodi, vanad ei oska uut moodi. Emade suur soov on, et nende tütarde elu uuel kodumaal oleks lihtsam ja parem kui neil endil. Aga nagu ikka, peab igaüks oma elu ise ära elama. Alles vanemaks saades hakkavad tütred rohkem mõistma, kust nad päriselt pärit on, ja näevad ka oma emasid teises valguses. Raamat koosneb eraldi lugudest, mis omavahel põimuvad. Alguses tunduvad need justkui iseseisvad, aga lugedes saab selgeks, et kõik on seotud. Nad on üks kogukond, üks õnnerõõmu klubi. Õnnerõõmu klubi koosnebki nendest neljast emast ja kui üks naistest sureb, siis peab ta tütar tema koha üle võtma, et mahjongi laua taga koht tühjaks ei jääks. Tänu ema sõbrannadele hakkab tütar paremini mõistma oma ema ja tema põlvkonda ning oma Hiina juuri. Kuigi tegevus toimub Hiina ja Ameerika vahel, on teema tuttav ka neile, kes pole kunagi riiki vahetanud. Põlvkondadevahelised arusaamatused ei sõltu ainult kultuurist. Need tekivad ka siis, kui elatakse kogu aeg ühes ja samas kohas. See on raamat identiteedist, juurtest ja kuuluvusest. Vaikne, aga mõjus. Siiras kirjeldus Hiina perekonna suhetest ja väärtustest. Natuke saab aimu ka ajaloost ja kultuurist. Mitte suurte sündmuste, vaid inimeste sisemiste tunnete kaudu. Kuigi Hiina, Ameerika ja Eesti on kõik erimoodi, siis midagi on ikka neis ka sarnast. Mulle üsnagi meeldis. Taas üks raamat, mis sai nüüd lõpuks peale pikka ootamist tänu väljakutsele ära loetud.