14./202. Saladuste saladus
Sari: Robert Langton #6
Autor: Dan Brown
Tõlkija: Eve Laur
Kirjastus: Rahva Raamat 2026
605lk./3137lk./48815lk.
Kui teiste arvamusi lugesin, siis hakkasin juba kartma, et Browni uus raamat on üks paras pettumus. Õnneks ei olnud, vähemalt mulle küll.
Seekord viis tegevus Prahasse, kuhu Robert Langdon on saabunud koos oma kallima, teadlase Katherine Solomoniga. Katherine uurib inimteadvust ja on kirjutanud raamatu, mille sisu võib senised arusaamad inimese mõistusest päris korralikult pea peale pöörata. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt. Katherine kaob salapäraselt, mängu tulevad mõrvad, salajased organisatsioonid, kummalised tegelased ja ohtlikud saladused. Langdon peab taas kasutama kõiki oma teadmisi, et mõista, mis tegelikult toimub ja keda üldse usaldada.
Esimesed sada lehekülge läksid mul küllaltki vaevaliselt. Kuidagi ei saanud seda õiget hoogu sisse, mis varasemate sama sarja raamatutega. Õnneks läks asi seejärel paremaks. Raamatu keskmises osas oli juba piisavalt seiklusi, ootamatuid pöördeid ja sündmuste kiiret vaheldumist. Siin ei olnud küll põhjust kurta. Kahjuks hakkas lugu lõpu poole jälle venima. Selline tunne tekkis, et kõik oluline on juba ära räägitud, aga raamat kestab ikka edasi. Võib-olla autor ei suutnud oma tegelastest lahti lasta või maksti talle sõnade arvu pealt. Kuna selle osa tõlkija oli varasematega võrreldes teine, siis jäin korraks mõtlema, kas ka tõlkestiili erinevus võis lugemisel oma osa mängida. Ma ei oska öelda, kas asi oli selles või lihtsalt Browni enda kirjutamisstiilis, aga kohati tundus tekst varasemast kuidagi raskepärasem. Kindlasti ei ütle, et tõlge oleks halb olnud.
Päris palju on raamatus teaduslikke arutelusid inimese teadvuse, aju ja selle võimaluste üle. Mõni lugeja on neid pidanud liiga pikkadeks ja keerulisteks, aga mind need eriti ei häirinud. Vajadusel suutsin keerulisematest kohtadest piisavalt üle libiseda. Või olen lihtsalt magistriõpingute ajal teaduslike tekstidega nii ära harjunud, et mõned keerulisemad terminid enam ei ehmatagi. Samas tuleb tunnistada, et Brown on valitud teemasse korralikult süvenenud. Vähemalt selline mulje jääb küll. Julgen arvata, et ta luges enne selle raamatu kirjutamist inimteadvuse ja aju uurimise kohta rohkem lehekülgi, kui tema enda raamatus lõpuks kokku oli. Muidugi ei tähenda see, et kõiki romaanis esitatud teaduslikke väiteid peaks puhta tõena võtma. Brownile omaselt on siin teadus, oletused ja fantaasia üsna osavalt omavahel põimitud. Natuke rohkem tempot oleks raamatule ehk kasuks tulnud. Ega ma nüüd sellepärast järgmisele Robert Langdoni seiklusele selga keera. Aga loodan väga, et järgmine tuleb natuke õhem. 600-leheküljelist raamatut on juba puhtfüüsiliselt üsna ebamugav käes hoida ja lugeda.
Ja kuigi ma olen kaks korda Prahas käinud, siis tuleb ikka vist kolmandat korda ka sinna sattuda, Folimanka park ju kõik alles avastamata (kindlasti ka palju muid huvitavaid kohti).