Lugemise väljakutse 2025: 14. Noorte fantaasia/ulmeraamat
Ottilie on täiesti tavaline tüdruk, kes teiste laste seltskonna asemel eelistab raamatute seltskonda. Nüüd on tal koolivaheaeg ja viimaks ometi kolib nende naabermajja, number 13, üks perekond. Kolivad küll kuidagi imelikult keset ööd, aga ikka võib ju juhtuda, et jäädi lihtsalt hilja peale oma kolimisega. Ja kolib täiesti tavaline perekond, perekond Õõvikud. Vanaisa on metsavaim, kes kummaliste olendite koolis eriti hästi õppust ei võtnud. Isa on Haldjapikk,kellele meeldib roosa ja kelle seljal on tiivad. Ema on kummitus džinnide perekonnast, tema lemmikohad on igasugused pudelid. Poeg Muu on dilldap, oma hingelt pooleldi hirv, pooleldi inimene. Tütar Hundu on libahundike. Ja siis veel väike tütar Viuh, tema on ka kummitus, aga ta ei oska veel hinge piisavalt kaua kinni hoida, et ta nähtavaks muutuks. Pesumopp, kes peab ennast koeraks. Selline täiesti tavaline perekond, kes eksperimendi korras saadetakse normaalsete inimeste keskkonda integreeruma. Nad saavad Ottiliega sõpradeks ja mis kõik siis juhtuma hakkab, mis kõik läheb valesti, mis kõik läheb hästi. Hästi südamlik raamat, nalja saab palju, veidi on põnevust ka, et mis käkk nüüd järgmisena tuleb ja kuidas see ära silutud saab ning kas see salapärane vares seal korstna otsas on salakuulaja? Kas ka veider perekond on perekond ja mis üldse on perekonnatunne, ematunne, sõprusetunne? Kas sõber saab olla nendega, kes käituvad veidralt, aga ise sellest arugi ei saa ja kelle üle sellepärast teised sama tänava lapsed naeravad? Pildid on ka toredad. Mõnus lugemine oli ja loeks hea meelega ka järgmist osa, kui see eesti keelde tõlgitaks.