Ulmekirjanduse väljakutse september: Veiko Belials soovitab
Kuigi lõpp läks kosmiliseks ära kätte, siis see raamat meeldis mulle. Algas vaikselt 18.sajandi lõpus purjetamisega mööda Norra rannikut otsides ühte teatavat lõhet. Peategelaseks Silas Coade, abikirurg viienda järgu ühemastilisel purjekal Demeter, kes lisaks arstiametile on ka tegev kirjanikuna. Ja tema juttudes on ulmelised asjad sees, nagu näiteks aurulaev. Kuid järgmisel hetkel ongi Demeter muutunud aurulaevaks, mis otsib salapärast jäist laguuni Patagoonia ranniku lähedal 19. sajandi lõpus. Ja see pole veel lõplik sõiduvahend Silasel. Igas loos on samad tegelased, sarnased situatsioonid, kuid igakord midagi enamat kui eelmises loos. Lugu lähebki sellises kaks sammu edasi, üks tagasi tempos kuni lõpuni. Aga huvitav ja põnev oli. Ja nii mõndagi lõpu poole ei osanud oodata. Suurem osa raamatust selline realistlik seiklusjutt, alles lõpus keeras ära ulmeliseks. Seega just selline, mis mulle fantaasiakirjanduse juures meeldib. Ja see tehisintellekti teema on mulle juba pikka aega huvi pakkunud. Tehis ja tunded, see on üks tõsine teema tegelikult, kas masinal saavad ikka olla tunded? Aga kui masinõppega on võimalik kõike õppida, miks siis mitte tundeid? Mina igatahes soovitan lugeda ja ka neil, keda kosmoseulme ei vaimusta, aga seiklusjutud meeldivad.
