Kuvatud on postitused sildiga Orpheuse raamatukogu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Orpheuse raamatukogu. Kuva kõik postitused

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt
Sari: Orpheuse kuldraamat 5  
Autor: Stephen King
Tõlkija: Jay Skaidrins
Kirjastus: Fantaasia 2024
558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Kas tehisintellektil saavad olla tunded inimeste vastu?


5./216.  Pahupidi pööratud
Sari: Orpheuse raamatukogu 2022/7 (65) 
Autor: Alastair Reynolds
Tõlkija: Tatjana Peetersoo
Kirjastus: Fantaasia 2022
304lk./ 1043lk./37637lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Veiko Belials soovitab

Kuigi lõpp läks kosmiliseks ära kätte, siis see raamat meeldis mulle. Algas vaikselt 18.sajandi lõpus purjetamisega mööda Norra rannikut otsides ühte teatavat lõhet. Peategelaseks Silas Coade, abikirurg viienda järgu ühemastilisel purjekal Demeter, kes lisaks arstiametile on ka tegev kirjanikuna. Ja tema juttudes on ulmelised asjad sees, nagu näiteks aurulaev. Kuid järgmisel hetkel ongi Demeter muutunud aurulaevaks, mis otsib salapärast jäist laguuni Patagoonia ranniku lähedal 19. sajandi lõpus. Ja see pole veel lõplik sõiduvahend Silasel. Igas loos on samad tegelased, sarnased situatsioonid, kuid igakord midagi enamat kui eelmises loos. Lugu lähebki sellises kaks sammu edasi, üks tagasi tempos kuni lõpuni. Aga huvitav ja põnev oli. Ja nii mõndagi lõpu poole ei osanud oodata. Suurem osa raamatust selline realistlik seiklusjutt, alles lõpus keeras ära ulmeliseks. Seega just selline, mis mulle fantaasiakirjanduse juures meeldib. Ja see tehisintellekti teema on mulle juba pikka aega huvi pakkunud. Tehis ja tunded, see on üks tõsine teema tegelikult, kas masinal saavad ikka olla tunded? Aga kui masinõppega on võimalik kõike õppida, miks siis mitte tundeid? Mina igatahes soovitan lugeda ja ka neil, keda kosmoseulme ei vaimusta, aga seiklusjutud meeldivad.

Oli siis Atlantis olemas või ei olnud?


15./135.  Viimane inimene Atlantisest
Sari: Orpheuse raamatukogu 1/2013
Autor: Aleksander Beljajev
Tõlkija: Kati Karu
Kirjastus: Fantaasia 2013
128lk./2550lk./22862lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Atlantise hukust rääkivas romaanis on kaks erinevat ajaplaani: Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamine Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul ja põnev ja dramaatiline lugu Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. Raamatu lõpus saab teada veel lisaks, millistes raamatutes on Atlantise teemat käsitletud. Tundub, et see teema on ikka üsnagi populaarne olnud ja neid raamatuid ikka omajagu. Sellest müstilisest Atlantisest on ikka kõik midagi kuulnud, kui palju selle olemasolusse keegi usub on iseasi. Ja keegi ei tea, kus ta täpselt kunagi asus, kui ta olemas oli, kui oli. Aga lugeda sellest on täitsa huvitav, kuidas erinevad kirjanikud on suutnud seda omale ettekujutada ning vägagi detaiselt ja realistlikult lugejateni tuua. 

Raamat oli täis verd ja vägivalda, aga sai üsna kiiresti loetud. Huvitav oli just, et ei olnud vaid üks lugu, see Atlantise huku oma, vaid ka selle otsingu lugu oli ilusti teise loo sissejuhatuseks kirjas. Loetav, põnevust oli, aga jah, ma eelistan siiski natuke helgemaid ja positiivsemaid raamatuid.