Spiooni vastasseis rikaste ja võimsatega

 

8./44. Surm Cornwallis

Sari: Gabriel Allon

Autor: Daniel Silva

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Sinisukk 2025

431lk./1839lk./11 157 lk.

Lugemise väljakutse 2025: 46. Topelt ei kärise - vali vabalt, millise teemapunkti alla loeksid veel teisegi raamatu: 38. Raamat, mille pealkiri sisaldab sõna "surm" või "mõrv"

Ma arvan, et 38. punkti alla ma saaksin veel palju sel aastal loetavaid raamatuid panna, sest krimi on üks selline teema, mida ma palju loen ja mis krimi see ikka ilma surma või mõrvata on. Gabriel Alloni tegemistest olen varasemalt midagi lugenud, kuid hetkel ei suutnud tuvastada, millist raamatut täpselt. See peab olema igatahes rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ma ei leidnud oma andmetest ja need on alates 2014. aasta lõpust mul. Kuid vähemalt viimased eesti keeles ilmunud raamatud sellest sarjast plaanin veel läbi lugeda küll. 

Tegemist siis legendaarse spiooni Gabriel Alloni tegemistega, kes nüüdseks on hakanud restaureerijaks, vanade maalide taastajaks ja üritab koos perekonnaga elada rahulikku elu, kuid ega see tal ikka ei õnnestu muidugi. Gabriel Allon on salaja saabunud Londonisse, et osaleda  vastuvõtul, millega tähistatakse Vincent van Goghi varastatud autoportree tagasisaamist. Aga kui ammune sõber politseist palub temalt kunstiajaloo professor Charlotte Blake´i jahmatava mõrva uurimiseks abi, siis leiab Gabriel peagi end jälitamas vägevat ja ohtlikku uut vastast. Ja ikka keerleb kogu lugu maalide ümber. Ja korruptsiooni ja rikaste privileegide ning maksuameti pettuste ja offshore firmade ja piirkondade ümber. Milleks kõik ollakse valmis, kui mängus on raha ja võim või siis soov pääseda võimu juurde ja üha suuremate summade juurde. Eks raamatu aluseks on tegelik elu, ei muu. Sageli väljamõeldised polegi nii julmad kui reaalne elu ise. Raamatu lõpus on ka selgitusi, kust ja miks just sellised teemad on reaalsusest jõudnud väljamõeldiseks. Raamat on põnev ja täis keerdkäike ning ohtusid, kuhu peategelased satuvad. Mäng käib mõlemal poolel kasutades nii seaduslikke kui mitteseaduslikke võtteid. Aga peategelane ongi ju kunagine eliitspioon, mitte ontlik politseiuurija. Põnevike austajatele täitsa soovitaks neid raamatuid, eesti keeles pole tervet sarja järjekorras ilmunud, aga mingid osad saab kokku. Eriti ei häirinud, et ma eelmisi osi lugenud ei olnud, sest kusagilt on mul ikka aimu, mis tüüp see Gabriel oli. 

Spioonikrimi

19./249. V või W

Sari: Öölane 61 

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Maia Planhof

Kirjastus: Elmatar 2001

240lk./3056lk./43290lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.

Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...

Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.

Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja. 

Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.

Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.

Tallinnas juhtub nii mõndagi

35./155. Tallinna intsidendid

Autorid: Thomas Hoeps ja Jac Toes

Tõlkija: Andrus Simsel

Kirjastus: Tänapäev 2022

253lk./ 5189lk./ 25501lk.

Lugemise väljakutse 2024: 27. Saksa (või Austria) kirjaniku teos

Lugema hakates küll selgus, et üks autoritest on sakslane, teine on hoopis hollandlane, aga näppu jäi see teos mulle rahvusraamatukogus Saksa kirjanduse riiulist ning tõlgitud on ka saksa keelest. Seega ikka läheb siia teemasse. Muidugi jäi see raamat näppu just Tallinna tõttu, et mis need sakslased siis Tallinnas korda saadavad, mis intsidendid neil siin toimuvad. Marie Vos töötab Brüsselis Euroopa Liidu julgeolekuosakonnas. Talle tehakse ülesandeks uurida spionaažijuhtumit, mis ohustab tähtsa lepingu sõlmimist Tallinnas. Vos lendab rahvusvahelise töögrupi koosseisus Tallinna ja asub toimuvat uurima. Märksõnadeks Tallinna Vesi, ärastamine, venelased, varifirmad, korruptsioon, altkäemaks, tapmine, autohangeldus, armastus, poliitiline meelsus, äärmuslus, ümber sõrme keeramine, valskus, pettus jne. Neid märksõnasid seal raamatus tuli ikka ette. Natuke Eesti ajalugu ja Tallinna linna ka. Tegelikult oleks neist viimastest ikka veidi rohkem isegi tahtnud lugeda, mitte ainult sellest väljamõeldud korruptsiooni ja spionaažijuhtumist. Raamat oli loetav, aga algus venis ja venis, lõpuks sai küll korraliku hoo sisse, aga siis tuli lõpp. Kusjuures see lõpp jättis otsad sedavõrd lahti, et mulle tundub, autorid plaanisid sellele järge kirjutada. Hetkel küll ei tuvastanud, et oleks kirjutatud.

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Kui üks väike kogenematu hiir sattub suurte kogenud kasside mängu

6./139. Agendi mäng 

Autor John le Carré 

Tõlkinud Allan Eichenbaum 

Kirjastus Varrak  2020

272lk./1116lk./30168lk.

Lugemise väljakutse: 4. Mart Juur soovitab...

Nat, 47-aastane Briti salaluureteenistuse kauaaegne töötaja, usub, et tema päevad agenditalitajana on möödas. Ta on tagasi Londonis oma naise juures, kes on pidanud kaua üksinda hakkama saama. Korraga aga paistab, et tööandjatel on Natile siiski veel viimane ülesanne ja ta peab võtma üle Rahusadama, allakäinud alambüroo juhtimise. Rahusadama äraaetud ametnike argipäeva elavdab vaid noor praktikant Florence – ta on võtnud sihikule ukraina oligarhi, kelle näpud on sügaval Vene piruka sees.
Nat ei ole aga ainult spioon, ta on ka kirglik sulgpallimängija. Tema vastaseks esmaspäevaõhtustel mängudel on temast poole noorem Ed, kes vihkab Brexitit, vihkab Trumpi ja vihkab oma tööd hingetus meediaagentuuris. Ed on mõtlik ja üksildane tüüp ning paistab suhtlevat vabalt ainult oma sõbra Natiga, kes hoiab oma tegelikku ametit kiivalt saladuses. Õige pea selgub aga, et Nat pole ainus, kellel on saladusi.  

Läheb tükk aega, enne kui aru saada, kes on hiir ja kes kass ning kes püüab keda. Ja lõpuks selgub, et neid kasse on ikka rohkesti ning kas mõni neist saab ka hiire saagiks või lipsab see kõikidel käest. Sulgpallil on selles loos üpriski oluline osa, seda mängitakse ikka üksjagu. Samas kas sulgpall on vaid kattevari või siiski hoopis tähtsusetum tegevus, mida lihtsalt harrastatakse. Agente on selles raamatus rohkesti ning mängu veel rohkem. Mitmetasandilist mängu. Kas ja kes hammustab läbi mis tegelikult toimub üldpildilt. Ja kõige selle taustapildiks on Brexiti aegne Suurbritannia. Kas ma ka soovitaks... just otseselt ei tea, aga üpriski huvitav ja kohati mõtlemapanev oli küll - et mis põhjused võivad mõjutada, et ühest ametnikust saab agent.

Esimese maailmasõja spiooni- ja armastusromaan

 13. Salakuulajad. Romaan ilmasõja päevilt.

Autor: George Gibbs

Tõlkija: teadmata

Kirjastus: Kaja 1930

272lk./ 2860lk.

Lugemise väljakutse: 48. Raamat kirjastuselt, mille nimes on inimese eesnimi

Üks korralik parajalt põnev spioonilugu esimesest maailmasõjast. Tegevus toimub nii Inglismaal kui Saksamaal. Tegevad on nii ameeriklanna, itaallane, sakslased, inglased kui pool inglane-pool sakslane (isa inglane, ema sakslane). Lisaks salakuulamisele, topeltmängule, suurtele kahtlustamistele on tegu ka armastuskolmnurgaga - kaks meest kandideerivad ühe naise armastusele. Ja sellisel juhul teadagi ei valita vahendeid, sest sõjas ja armastuses olevat kõik lubatud. Aga kui veel on mängus mõlemad, nii sõda kui armastus. Kui tavaliselt need kolmekümnendate järjejutud kalduvad pigem olema sellised lihtsakoelisemad põnevikud ja armastuslood, siis see raamat üllatas, täitsa põnevaks kiskus ja kohati pani ootama, et kuidas kirjanik järgmise asja lahendanud on. Kuigi ettearvatavat tegevust tuli ette, siis mõne kohapeal suutis kirjanik üllatada. Igatahes täiesti tänapäevalgi loetav spioonikas.

Spioonikas

 

42./189. Tiigri aasta

Sari Mirabilia

Autor Jack Higgins

Tõlkija Kristina Uluots

Kirjastus Eesti Raamat 2000

184lk./4228lk./34698lk.

Lugemise väljakutse: 10. Raamat, mille kaanel on tiigri pilt või selle pealkirjas on sõna „tiiger“ (2022 on tiigriaasta)

Briti salateenistuse agent Paul Chavasse saab ülesandeks toimetada Hiina ülemvõimu all olevast Tiibetist välja geniaalne matemaatik doktor Hoffner, et NATO saaks mehe oma kosmoseuuringute programmi kaasata. Nagu arvataksegi on doktori märkmetest huvitatud sõja mõlemad osapooled ning seetõttu ei kujune tema päästmisaktsioon nii valutuks kui esiotsa tõotas. Briti agent saab endale võrdväärse vastase, suure rahva ja võimu esindaja, hiinlase kolonel Li, kellel on lähemad sidemed doktori majapidajannaga.

Tegevus toimub siis tiigriaastal, 1962, aga osalt ka Londonis 1995. Üks täitsa korralik spioonikas, põnevust jagus. Kohati oli natuke selline filmilik teflonist peategelane, kriimustada saab, aga kahjustada mitte. Raamatu lõpus oli üks peatükk järgmisest raamatust, aga seda ma ei leidnud, et oleks eesti keelde tõlgitud.