 |
| foto: pixabay, assassiinid: tehisintellekt, teostus: Daire |
18. Assassin’s Creed. Taassünd
Sari: Assassin’s Creed #1
Autor Oliver Bowden
Tõlkinud Arno Vaik
Kirjastus Pegasus 2016
400lk./4356lk.
Lugemise väljakutse: 10. Raamat, millest on tehtud film.
Raamat põhineb Ubisofti populaarsel videomängul, mille põhjal on valminud ka suurejooneline film.Mängu mänginud ei ole ja filmi vaadanud ka mitte ja ei plaani ka.
Raamatus on vastamisi kaks suurt ordut. Kui templirüütlitest on kõik kuulnud, siis assassiinid on vähem tuntud. Nime olin kuulnud, aga kes nad tegelikult olid, seda pidin järgi vaatama. Assassiinid on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat.
Raamatus on siis assassiinid need head poisid ja templirüütlid eesotsas paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia) pahad poisid. Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au. Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele. See on võimust, kättemaksust ja vandenõudest.
Kuna raamat on kirjutatud videomängu järgi, siis on ka raamatus süžee väga arvutimängulik - nagu levelite kaupa. Võitled, tapad, võitled, tapad, liigud edasi, võitled, tapad, saad autasuks uue relva, tapad oma peamise vastase, liigud edasi uuele tasemele (uude linna). Seega see on raamat neile, kes verd ei karda, sest peaaegu igal leheküljel voolab rohkem või vähem verd ning tapmine on peaaegu selline möödaminnes tehtav igapäevane tegevus nagu söömine või magamine.
Raamatus on tegevad mitmed reaalselt elanud isikuid eesotsas paavsti ning Leonardo da Vinciga. Pole sedavõrd kursis Itaalia ajalooga, et kui palju raamatus olevast on tõsi ja palju väljamõeldis. Kuid kindlasti käis seal võimuvõitlus erinevate perekondade vahel. Tegevusaeg 15. sajandi teine pool. Peategelane jõuab saada raamatu vältel noorukist keskealiseks meheks. Põnevust raamatus jätkus, aga oli selge, et kes alati võidab.
