Kuvatud on postitused sildiga installatsioon. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga installatsioon. Kuva kõik postitused

Kõndisime valgusega Kadriorus, valgus kannatas vaikides, mina jõrran siiani

 

Mis: Valgus kõnnib 2023 "Pimeduse värvid"

Millal: 16.09.2023

Kus: Kadrioru park 

Mõned pildid ja videod ürituselt, tegin seekord üsna vähe vaid kõige eredamast mu jaoks. 

Mõte on üritusel ilus, aga kuna inimesed ei oska sellisel üritusel üldse käituda, siis tuleks see üritus kas kusagil mujal teha (kindlasti mitte ka Pae pargis!) või hulga väiksemal moel. Igatahes sellisena see Kadrioru parki ei sobi, pargist ja selle töötajatest on lihtsalt kahju, kes peale selle metsiku loomakarja ülekäimist peavad hakkama kõike taastama. Võib olla on loomakarjaks selle inimmassi nimetame tegelikult vale, see diskrimineeriks liialt loomi, kes siiski oskavad teistega arvestada ja kellel on käitumisreeglid ning nad sellest kinni peavad. Kahjuks paljudel inimestel, kes eile Kadriorus viibisid, seda ei olnud. Ja ei saa öelda, et noorus on hukas, sest täpselt sama targad (loe lollid) olid nii noored, keskealised kui vanemad inimesed. Kui keegi läheb ükskõik kuhu välismaale ilusasse parki, kas talle tuleb pähe kõndida üle lillepeenra või hoopis seista keset seda? Isegi pimedas? Vaevalt küll, sest loomulikult nad austavad seda kohta. Aga miks siis ei peeta lugu oma riigi ilusatest asjadest ja nende inimeste tööst, kes selle on loonud? Luigetiigi ääres olevat suurt ja imeilusat pikka lillepeenart teavad kõik. Kõik on seal jalutanud ja imetlenud ja päevasel ajal nagu ei tule kellelegi pähe otse üle trampida, sest teerada on mõni meeter kaugemal. Aga nüüd mitte vaid mõned, aga suurte kampadena inimesed marssisid sellest üle. Seda oli väga valus vaadata. Samuti pole inimesed kuulnud midagi parema käe reeglist. Huvitav, kui autoga sõidavad, siis küll ei trügi mööda vasakpoolset rada sõitma vaid vastutulev rada jäetakse ikka vastutulevatele autodele. Olgu, aeg ajalt ikka mõni ei taha jätta, aga see lõppeb valusalt enamasti. Aga kui kõnnid, siis pole ju vahet kus pool teest sa kõnnid - parema käe reegel on nõrkadele ja küll nad eest ära tõmbuvad kui sa ikka otse neile peale marsid. Eriti hea on seda teha lapsevankritega, sellega saad ju massist ikka läbi surutud. Ja kui kedagi tuttavat kohtad, eriti kui on kokku nii 5-6 inimest, siis mitte mingil juhul ei tohi võtta rääkimiseks ometi tee äärde, vaid vestlema peab jääma otse keset teed, vaadaku need inimesed kes mööda seda teed kõnnivad ise, kuidas mööda saavad, teeääred on ju vabad, nemad blokeerivad ainult tee keskkosa ära. Vist vanaks jäänud, aga mind ausalt järjest enam selline kultuuritus ja teistega mitte arvestav käitumine kohutavalt on häirima hakanud. Õnneks koertega oli ikka suhteliselt vähe napakaid sinna kohale tulnud, ju ehk kartsid, et massid tallavad nende kullakallikesed ära. Parkimise kaosest parem ei räägigi. Keegi ütles hästi: Valgus kõndis Kadriorgu, kõik teised tulid autoga (olgu, meie ka ikka kõndisime, aga noh, meil oleks autoga ka pikem maa olnud kui jala). Ühesõnaga, üritus ise oli väga ilus, idee superhea, aga pigem oli see pärlite sigade ette viskamine kahjuks. 

 





Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu

Näitus: Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu

Kelle: Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste

Kus: Hop galerii

Millal: 21.mai 2023

Öökulli ja samovari ei näinud, muid asju küll. Kui palju on võimalik mahutada sektsioonkappe ühte pisikesse tuppa? Rohkem kui te eales ettekujutada võite. Aga õnneks oli ikka arvestatud esivanema mõõtudega, seega kinni kuhugi ei jäänud. Seda soovitaks nüüd küll kindlasti vaatama minna ja mitte vaid sugulaste poolest. Kes on harjunud tavanäitustel maale käima vaatamas, see saab ikka tõsise kultuurišoki, et selline võib ka näitus olla. Ja inspireeritud on see Tšehhovist ja tema Kirsiaiast. Näitusest ütlevad pildid enam kui sõnad:




































Ja nüüd kõik galeriisse ise vaatama!