Kuvatud on postitused sildiga vananemine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga vananemine. Kuva kõik postitused

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus
Sari: Kuulsaid kunstnikke
Autor: Antony Mason
Tõlkija: Karel Zova
Kirjastus: Koolibri 1997
34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.
 

Kuidas olla edukas vananemisel

3./214. Avameelselt vananemisest. Võidab see, kes oskab vanaks saada
Autor: Kai Saks
Kirjastus: Tervisekirjastus 2019
292lk./459lk./37053lk.

Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!

Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu. 

Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades. 

Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond. 

Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.

 

Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud

20./206. Alla 65 keelatud
Autor: Jaak Aru
Kirjastus: Otto Wilhelm 2024
128lk./4522lk./35599lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)    

Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda. 

Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
 

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?


31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär
Autor: Merete Mazzarella
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.


Pika ja täisväärtusliku elu saladused jaapanlaste moodi


17./110. Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused
Autorid: Héctor García, Francesc Miralles
Tõlkija: Riina Valmsen
Kirjastus: Pegasus 2016
167lk./2874lk./18815lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #3 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #14 (soovituslik)  

Paar päeva tagasi käis Haapsalu kolledžis loengut pidamas jaapanlanna, professor. Loengu teemaks oli vananemine Jaapanis, ikigai. Seetõttu soovitati natuke enne sellega tutvuda, et oskaks pärast küsimusi küsida. Seega saigi see raamat siis mulle nagu õpikuks. Minu jaoks ühest küljest küll õpik ikigai kohta, samas kui seda ikigai filosoofiat ja asju järgida, siis on see õpik kuidas edukalt tervena ja täisväärtuslikult vananeda. Kuidas elu oleks pikk ja täisväärtuslik. Eks Jaapan on küll meie elustiilist erinev ja nende mõtlemine samuti, kuid samas oli selles raamatus kirjas ikka peamised tõed, milleni ka läänemaailmas on jõutud: Ole aktiivne, liigu piisavalt, võimle, võta asju rahulikult, ära pugi kõhtu liiga täis, söö palju köögivilju ja meresaadusi, ümbritse ennast sõpradega, naerata, suhtle teiste inimestega, ära võõrdu loodusest, lõpeta virisemine. Lugemine oli huvitav, sest olles küll varasemalt kuulnud seda sõna, siis ma ei olnud kunagi uurinud, mis selle sõna taga on. Nüüd peale loengut sain aru, et nende endi jaoks on ikigai midagi, mille nimel elada, mis on tema elu eesmärgiks. Selleks on neli suunavat küsimust ja kui nad leiavad need, siis nende keskpunkt ongi ikigai. Need suunavad küsimused on: Mida sa armastad?, Mida maailm vajab?, Mille eest sulle makstakse? Milles sa oled hea? Samas sain aru, et neil omavahel sellest eriti ei räägita, see on midagi isiklikku mida järgitakse ning näiteks loengut pidanud professor, vanem daam ütles, et tema ikigaiks on tema töö. Jaapanlannaga oli kaasas noor meesprofessor, kes ütles, et ta nägi selles loengus ise esimest korda üldse sellist ikigai skeemi, see on ikka pigem läänemaailma inimestele selgitamiseks, et need aimu saaksid, millest jutt. 

Ikigai skeem




Kui kellelgi on huvi selle avatud loengu vastu, siis hetkel on see youtubis nähtaval. Toimub inglise keeles. 



Õppimine on eriti vajalik eakamatele – see on vaimse tervise tugisammas

Vananev ühiskond. Foto on illustreeriv. Foto: Liis Treimann

Loe artiklit Postimehest

Daire Lüüs, Triin Mitt

Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?


8./217. Tähtsaimad küsimused
Sari: Postimees Kirjastuse mõttekirjanduse sari
Autor: Bryan Magee
Tõlkija: Kudrun Tamm
Kirjastus: Postimees Kirjastus 2022
128lk./1412lk./46634lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#3)

Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. „Tähtsaimad küsimused“ on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu ja surma tähenduse üle.
Kaks asja on, mida keegi ise kindlalt ei tea. Kuidas me sündisime (võib ju teiste mälestusi kuulnud olla, aga ise me seda ei mäleta) ja kuidas me sureme. Selles raamatus on filosoofilised mõtisklused nii sünnist, surmast kui elust nende vahel. Kõigega ma päris autoriga nõus ei olnud, ta ajas minu arust vahepeal asja mõttetult liiga keeruliseks, aga oli ka neid seisukohti, millele olen nõus allakirjutama. Surma teemat puudutas ikka korduvalt. 
"Kui ma suren, jõuab minu teadmiste ja kogemuste ja mälestuste ainulaadne empiiriline maailm lõpule."
"Kui me ei sure, ei valmista sellest tulenev lõppematu selgusetus meile probleeme - vastupidi, see vastab täielikult meie seisukorrale. Meie erakordne probleem tuleneb sellest, et tegelikult me siiski sureme - ja oleme sellest ilmast lahkudes täpselt samasuguses teadmatuses ja ebakindluses, nagu alati. Mis meist saab? Isegi need meie seast, kes teavad, et on surmasuus, kui nende aeg kätte jõuab, ei tea vastust."  
Mulle täitsa meeldis see raamat. Filosoofiline targutamine. Kui see ei meeldi, siis ei soovita. Aga kui tahad elu ja surma mõtte üle natuke mõtteid mõlgutada, siis võib teha täiesti selle raamatuga koos. Ja boonuseks see, et autor oli selle kirjutamise ajal juba 86, seega elukogemust ikka oli, mitte lihtsalt ei targutanud kusagilt loetu pealt.

Mida teevad kõik inimesed ühel ja samal ajal maailmas?

 


20./207. Ise oled vana! Kõigil on õigus vananeda

Peatoimetaja: Liisa-Ly Pakosta
Kirjastus: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei 2021
208lk./3716lk./44982lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse oktoober: 



Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #7 (soovituslik)

Septembris õnnestus läbi lugeda 15 raamatut ja selles raamatus on 15 peatükki. 
Mida teevad kõik inimesed maailmas ühel ja samal ajal? Vananevad, mis muud. Vananemine on loomulik protsess, mis ei tohiks takistada inimestel täisväärtuslikult elamast. Paraku aga suhtutakse sageli vananemisse stereotüüpselt ning vananevatesse inimestesse üleolevalt ja nendega mitte arvestavalt. Raamatu eesmärk on anda inimestele teavet nende õiguste kohta ja julgustada neid enda eest seisma. Raamat käsitleb teemasid nagu töö, pension, tervis ja puue. See oleks vajalik läbi lugeda kõigil, kes jõuavad pensioniikka või on sinna juba jõudnud. See annaks ehk nii mõnelegi inimesele rohkem kindlusetunnet, et nad pole oma muredega siin üksi ning nad ei pea leppima kui neid diskrimineeritakse. Raamat on saadaval võrdsete võimaluste voliniku veebisaidil tasuta allalaadimiseks.
 

Väärikas vananemine - müüt või tegelikkus?


17./204.  Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus
Autorid: Taimi Tulva, Indira Viiralt 
Kirjastus: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus 2003
96lk./2964lk./44230lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#10)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #6 (vabatahtlik)

Selles raamatus on artiklid gerontoloogia (teadus vananemisest) teemadel. Ja teadagi inimene ei saa kuidagi vananeda kui ta elus ei ole, seega on gerontoloogia täitsa elav teadus, eriti veel arvestades seda, et kogu maailma elanikkond vananeb väga kiiresti ning eakate arv võib jõuda peatselt veerandini kogu maailma elanikkonnast. Kuna õpin hetkel just vananemisega seotud erialal, siis püüan ka juurde lugeda erinevaid raamatuid sel teemal. Kuigi see raamat on välja antud 20 aastat tagasi, siis kõik see, mis seal kirjas, kehtib täiesti ka tänapäeval. Tundub, nagu need stereotüübid ei taha kohe kuidagi muutuda. Ennast huvitas seal toodud teemadest just eriti vanemaealiste õppimine ja õpetamine, kuna sellega olen ka oma töös tihedalt kokku puutunud. Ikka jääb küsimusi, kas ja kui palju peaks vanemaealised õppima. Mis on need motivaatorid, mis panevad teda õppima? Mida peab õpetaja arvestama kui tal on vaid vanemaealiste grupp või siis, kui on erinevas eas täiskasvanute õppegrupp? Kuidas oleks kõige efektiivsem vanemaealisi õpetada? Ja kas neil ongi üldse vaja õppida? Mis teie arvate?

Essee "Vananemisest erinevates kultuurides"

VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES

Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.

Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.

Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).

USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)

Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)

Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)

Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)

Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)

Kasutatud allikad:

Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144

Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024

Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/

Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y

 

Essee "Vanadusest ja vananemisest - filosoofiliselt"

VANADUSEST JA VANANEMISEST – FILOSOOFILISELT

Essee Larry Polivka artikli „Postmodern Aging and the Loss of Meaning“ põhjal.

Selles artiklis vaadeldi globaalse postmodernse ühiskonna eeliseid ja puuduseid ning mõju rikkamatele ja vaesematele vanemaealisetele inimestele.

Postmodernism on kunstiline, filosoofiline ja ajalooline liikumine, mis sündis 20.sajandi lõpus, mil plahvatuslikult kasvas tööstus, sotsialism ja linnastumine ning dramaatiliselt muutus traditsiooniline agrikultuurne eluviis. See liikumine ulatub tänapäevani. Filosoofilise vooluna otsitakse postmodernismis tehnoloogiate abil indiviidile keskenduvaid mõtteviise ja kritiseeritakse vananenuid, nagu positivism, ratsionalism ja krititsism. Seda iseloomustab isemajandavate ja iseseisvate inimeste põlvkond, mille jooksul keerukas tehnoloogiline maailm on kokku põrganud varasemate ajastute ideedega. (Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus), s.a.) Postmodernset ühiskonda iseloomustab jäikade piiride kadumine ja mitmekülgsus, kus tõde on suhteline (Kaasikmäe & Astok, 2010). Postmodernistlik sotsiaalteooria uurib sotsiaalset maailma rühmakuuluvuse näitajate, nagu rass, sugu, vanus, vaatenurkadest. Postmodernism eelistab radikaalsuse asemel ajaloolisi ja kultuurilisi jagatud teadmisi. (Agger, 1991)

Autor näeb eksistentsiaalse/vaimse tähenduse kadumist postmodernses ühiskonnas. Sotsiaalmajanduslike toetusteta võivad vaesemad eakad tunda ebakindlust ja murelikkust oma identiteedi osas postmodernistlikus maailmas. Jõukad vanemaealised, kellel on piisavalt ressursse erinevate hüvede tarbimiseks, aga võivad saada kasu postmodernistliku kultuuri mitmekülgsest, muutuvast identiteedist. Globaalse kapitalistliku majanduse teke on hakanud õõnestama heaolupoliitikat, nagu riiklikud pensionid ja tervishoiutoetused vanemaealistele, mis võib viia pensionisüsteemi lagunemiseni. Pensionide ja tervishoiutoetuste erastamine suurendab ebakindlust piiratud elatusvahenditega  eakate ning pensionipõlvele lähenevate inimeste hulgas. Vanematele inimestele, kes on majanduslikult heal järjel, võib elu postmodernses kultuuris pakkuda eeliseid, võimalust katsetada uute kättesaadavaks muutunud rollide ja identiteediga, kuna traditsioonilised eakohased rollid ja käitumispiirangud on kadunud. Sellised võimalused ja vabadus jäävad aga paljudele vanemaealistele kättesaamatuks. Kaasaegne eluviis õõnestab elujõulist identiteeti vanaduspõlves. Vanemaealiste haavatavus ei ole vaid materiaalne, vaid neil näib puuduvat kindel identiteet. Maailma poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused õõnestavad traditsioonilisi identiteedi allikaid ning arusaamu „heast vanadusest“. Postmodernses maailmas ei ole vanusel kohta ajajoonel, sest vanadus ei tähenda lihtsalt elu lõppu. Vanus on lähenemine, kuidas inimesed endast subjektiivselt arvavad, mis ei pane mingil kindlal moel tegutsema. Seega vanus ei ole sõltumatu ega ka sõltuv muutuja. (Polivka, 2000)

Postmodernismi ajastu hoiakuid iseloomustab ebakindlus ja identiteetide kiire vahetumine, kus vanemaealised ei saa enam toetuda ühele väljakujunenud positsioonile oma maailmas ning neid valdab teadmatus tuleviku suhtes. Postmodernse ajastu inimese sisemised küsimused on oma identiteedi ja väärtuste kohta. Selleks, et uurida tundmatut või mõtestada muutuvat maailma, vajab inimene ankrut, millele toetuda ning selleks võib olla õppimise roll, et pakkuda pidepunkte iseenda ja maailma mõtestamisel. (Tambaum, 2016, lk 249) Ka artikli autor arvab, et postmodernne ajastu iseloomustab uusi majanduslikke ja kultuurilisi tootmisviise, kasvavat haridustaset, tehnoloogilisi uuendusi ja vabadust teostada end avatumas ning loomulikumas kultuuris. Postmoderne poliitiline majandus võib õõnestada modernsel ajastul eakate elukvaliteeti. Postmodernsus tuleb pärast illusiooni, optimismi ja kindluse ajastut. (Polivka, 2000)

Postmodernses ühiskonnas avaldavad vananemisele mõju peamiselt kolm asjaolu: inimeste eluea pikenemine, vananemise tempo individuaalsus ja eri sugupõlvede mõjud. Oluliseks ressursiks on vanemaealiste kogemused, teadmised ja sotsiaalsed oskused. Vananemine on ühest küljest ülemaailmne ilming ja teisalt tihedas seoses kohaliku kultuuriga. (Tulva, 2003) Seega inimestel, kellel on ressursse, on võimalus tarbida globaalse kapitalistliku majanduse poolt toodetavaid meditsiinilisi protseduure, tehnoloogilisi seadmeid, reisimisvõimalusi ja kultuurikaupu. Nad saavad kasutada vanaduskogemuse muutmiseks füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt lõputuid võimalusi. Need, kellel puuduvad rahalised ressursid sotsiaalsete ja tehnoloogiliste edusammude kasutamiseks, peavad leppima haavatava bioloogilise kehaga. Geneetilise sekkumisega võib inimkond pääseda keha piirangutest. Vananemine pole enam ühtne bioloogiline protsess, vaid kultuuri poolt ümbermõtestamisele ja ümberehitamisele avatud muutus. Majanduslikus, kultuurilises või tehnoloogilises keskkonnas toimuvaid muutusi arvesse võtmiseks on vaja uut ideoloogiat vananemise kohta. Tulevikus omab vananemine rohkem võimalusi eneseväljenduseks, loominguliseks eluviisiks, psühholoogiliseks kasvuks ja identiteedi ümberkujundamiseks. (Polivka, 2000)

Biomeditsiiniline mudel kujutab vanadust kui füüsilist allakäiku. Kosmeetiline kirurgia kinnitab vananemist kui allakäiguprotsessi, taandades vananemise kehaliseks küsimuseks ning võib nii tekitada keskealiste seas paanikat vananemisprotsessi ees. Tehnokultuuri areng aitab leida viise normaalse vananemisega kaasneva füüsilise allakäigu ennetamiseks või ümberpööramiseks.   Pakkumaks võimalust kogemuseks, mida ei piira vanuse stereotüübid ja vastumeelsus keha suhtes. Vanadus on võimalus aru saada inimese piiratud võimalustest, oma haavatavusest ning aja kulgemisest. Kaasaegne ühiskond saab õppida, et kasvavale tarbimisele ja piiramatule kasvule rajatud majandus ja postmoderne kultuur on kvantiteedile loodud süsteem, ilma väärtuste ja tähendusteta. Võimel luua väärtusi ja neid väljendada põhinev eneseidentiteet peab tasakaalustama esteetilist avatust. (Polivka, 2000) Vananemisvastane meditsiin areneb ja laieneb. Tervena vananemise mudelisse kuulub haiguste ja puude riski vähendamine, vaimse ja füüsilise toimekuse kõrgel tasemel säilitamine ning jätkuv sotsiaalne kaasatus. Vanaduse ilmingud ei ole ettemääratud, vaid tingimus, mida saab mõjutada ja leevendada individuaalsete valikutega.  Samas vananemisvastase meditsiini legitiimsus on kahtluse alla seatud ja sellega kaasnevad süüdistused, et kultuurilisi hirme vananemise ees kasutatakse kasu saamise eesmärgil.  (Flatt et al., 2013)

Mure väärika vananemise tuleviku pärast postmodernses kultuuris tundub olevat põhjendatud. Praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide likvideerimine võib jätta paljud töötavad ja keskklassi kuuluvad eakad majanduslikku ning eksistentsiaalsesse kitsikusse. Postmodernistlik vananemise käsitlus eirab sotsiaalsete tegurite nagu klass, sugu ja rahvus mõju vananemiskogemusele ning ignoreerib esilekerkivaid ohte, mida vananemine ühiskonnale ja üksikisikutele kujutab. Samuti eitatakse vananemise tähtsust väärtuse ja tähenduse allikana laiemas kultuuris ja üksikisiku elunarratiivis. See vaatenurk võib jätta inimesed ilma võimalusest näha vananemist enamana kui lõputut uudsust kogema varustatud vananematu keha unistus. Samuti võib see jätta eakad toeta, mida nad vananemise protsessis vajavad. Väärika vanadusega seonduvad sotsiaalpoliitika meetmed peaksid ära hoidma vanusepõhise diskrimineerimise ning majandusliku turvalisuse halvenemise. Vabadus vanuse stereotüüpidest ei tohiks tulla heaolupoliitika lammutamise hinnaga. Ebavõrdsuse vähendamine vanaduspõlves sõltub riiklike pensioni- ja tervishoiuprogrammide säilitamisest ja tõhustamisest. (Polivka, 2000)

Kolm arengut, mis artikli autori arvates võivad viia uues postmodernses vormis vananemise rekonstrueerimiseni. Esiteks paindlikum töö- ja pensionile jäämise poliitika, terviklikum lähenemine tööhõivele ja elukestvale õppele, kus elanikkonna vananemine on töökohtade planeerimises ja kujundamises oluline tegur. Teiseks muudatused tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sisus ja otsustamises, mis muudaks vananemise tähendust passiivsuse ja sõltuvuse asemel aktiivseks vastastikkuseks sõltuvuseks. See säilitaks eakate inimeste sotsiaalset staatust. Kolmandaks eakad inimesed peaksid aktiivsemalt oma õiguste eest seisma ning olema rohkem integreeritud kodanikud, mitte kohanema pensionieaga. (Polivka, 2000)

Kasutatud allikad:

Agger, B. (1991). Critical Theory, Poststructrualism, Postmodernism: Their Sociological Relevance. https://www.cddc.vt.edu/illuminations/agger2.htm

Flatt, M. A., Settersten, R. A., Ponsaran, R., & Fishman, J. R. (2013). Are „Anti-Aging Medicine“ and „Successful Aging“ Two Sides of the Same Coin? Views of Anti-Aging Practitioners. The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 68(6), 944–955. https://doi.org/10.1093/geronb/gbt086

Kaasikmäe, K., & Astok, M. (2010, november 13). Postmoderne teooria. https://www.slideshare.net/KaurKaasikme/postmoderne-teooria-kaur-mario-5931371

Polivka, L. (2000). Postmodern Aging and the Loss of Meaning. Journal of Aging and Identity, 5, 225–235. https://doi.org/10.1023/A:1026449621184

Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus). (s.a.). About-Meaning. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://et.about-meaning.com/11034742-meaning-of-postmodernity

Tambaum, T. (2016). Haridusgerontoloogia. Gerontoloogia (lk 246–278). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tulva, T. (2003, juuni 17). Vananeva ühiskonna tunnusjooned. Hambaarst.ee. https://www.hambaarst.ee/artiklid/507

Essee "Enesediskrimineerimine"

Vananemine on loomulik protsess, mille käigus saavad inimesed nautida elukogemust ja aastate jooksul omandatud tarkust. Siiski võivad kaasneda vananemisega mõningad negatiivsed ilmingud.
Erinevalt rassi- ja soostereotüüpidest, millega puututakse kokku identiteedi kujunemisel rühmadesse kuuluvusega, omandatakse vanuse stereotüübid aastakümned enne sellesse vanusesse jõudmist. Nooremad inimesed võtavad automaatselt kasutusele vanusestereotüübid ja ei pane nende paikapidavust kahtluse alla. Kui inimene jõuab vanaduseni, siis need stereotüübid on suures osas temasse juba kinnistunud ja tal võib puududa kaitsevõime tõrjuda negatiivsete stereotüüpide mõju enesehinnangule. (Levy et al., 2002) Diskrimineerimise üks vorm on enesediskrimineerimine. Laiema kogukonna negatiivne suhtumine vanemaealiste võimekusse võib muuta vanemate inimeste suhtumist enda võimetesse. Kogukonnas esinevad stereotüüpsed nägemused saavad aluseks vanemaealiste enesediskrimineerimisele. (Wooden et al., s.a.) Vananemise enesestereotüübid keskenduvad kognitiivsete ja füüsiliste võimete langusele (Levy et al., 2002). Vanemad inimesed hakkavad iseennast alahindama või tõrjuma. Nad võtavad sisemiselt omaks üldlevinud negatiivsed eelarvamused, mis seostuvad vanemaealistele omistatavate piirangutega. Nad tajuvad tugevamalt oma füüsilise ja vaimse võimekuse vähenemist ning sotsiaalset piiratust. Stereotüüpide levimist mõjutab massimeedia, mis sageli eelistab noori inimesi ja laseb vanemaealistel paista ühekülgselt jõuetute ja abitutena.
Enamiku inimeste arvamused eri teemade kohta ei ole juhuslikud, vaid moodustavad teatud terviku. See viitab, et inimestel on maailma kohta oma väärtushinnangud ja tõekspidamised, mis kujundavad nende seisukohti erinevates küsimustes. (Sowell, 2022) Inimese enesenägemus muutub ajas sõltuvalt enesetundest, tema ümber toimuvast, ümbritsevatelt kuuldust. Isiku arusaamad iseendast sõltuvad palju sellest, kes nad usuvad end olevat. (Huntington, s.a.) Kui tal on kehv enesehinnang ega pea end väärtuslikuks, siis ta ei kasuta oma potentsiaali ning kipub ennast diskrimineerima (Sheppard, 1981). Negatiivsed ootused võivad realiseeruda. Kui inimesel on millegi kohta negatiivsed ootused, siis on tõenäolisem, et see ka juhtub. Kui tal on teadmine oma geneetilisest riskist, siis see võib iseenesest muuta tema füsioloogiat ja käitumist, suurendada haiguse riski. Kui inimene usub, et tal on halvad eeldused ja ta on seetõttu määratud kannatama halba tervist, siis ta ise aitab seda oma mõtete jõul luua. (Brendborg, 2022, lk 292) Sarnane efekt on ka suhtumisel vanadusse. Isiklikud ebaõnnestumised või terviseprobleemid võivad süvendada enesediskrimineerimist, sest vanemaealised isikud hakkavad ennast tajuma kui koormat või ebaõnnestujat ja näevad peamise põhjusena just enda vanust.

Sotsiaalsete probleemide selgitamisel on kiusatus kasutada tegurit, mis seletaks kõike. Olgu selleks teguriks siis geenid, rassism, tervislik olukord või vanus. Tuleks rohkem uskuda fakte, kui oletusi või stereotüüpe. Olukorrad, kus vähemedukatesse rühmadesse kuuluvad inimesed on olnud edukad ja väga edukad, on peaaegu alati olnud sellised, kus nad on pidanud pingutama teistega võrdselt, kus neile ei ole tehtud hinnaalandusi ja valitsenud on  halastamatu konkurents. (Sowell, 2022) Samas, kas edukus on ainus kriteerium, mis on oluline? Inimestele on omane täiuseihalus, võrdlemine oma saavutusi teistega ning omaenese väärtuse samastamine enda edukusega. Inimene tahab kohe olla edukas, sageli just vanemas eas unustades, et kõigepealt tuleb palju energiat ja aega panustada enesetäiendusse. Selle pinnalt on kerge tekkima kehv enesehinnang, mis võib põhjustada enda diskrimineerimist, kus enda oskuste ebapiisavuse tunnistamise asemel hakatakse süüdistama selles hoopis enda vanust või tervislikku seisundit. On ju vana tõde, et miski või keegi peab alati süüdi olema ja see ei saa ometi olla sina ise. Väga kerge on süüdistada vanust, eriti kui stereotüüpiliselt on seda inimesele terve elu sisendatud.
Enesediskrimineerimine vanemas eas võib kaasa tuua mitmesuguseid negatiivseid tagajärgi, mis mõjutavad füüsilist või vaimset tervist ning heaolu. Neile omistatud stereotüüpe uskuvad vanemaealised inimesed kogevad suuremat stressi ning seega ka suuremat riski terviseprobleemide süvenemiseks. Vanemaealised võivad vähendada sotsiaalseid suhteid ja kontakte kuna arvavad, et neid ei aktsepteerita või nad segavad nooremaid isikuid, olles koormaks. Negatiivsed enesehinnangud võivad vähendada nende elukvaliteeti ja võimet nautida elu. Ühes uuringus leiti, et vanemad inimesed, kes uskusid vanemaealiste kohta käivaid negatiivseid stereotüüpe, elasid lühemalt ning nende füüsiline ja vaimne tervis halvenes kiiremini võrreldes nendega, kes ei omistanud endale neid stereotüüpe (Levy et al., 2002). Enesediskrimineerimine vanemas eas mõjutab inimese vaimset heaolu. Uuringud on näidanud, et vanemad inimesed, kes tunnevad end oma vanuse tõttu diskrimineerituna, võivad kogeda suuremat stressi, ärevust ja depressiooni, mis võib halvendada nende elukvaliteeti (North & Fiske, 2012).
Eduka vananemise käsitluses on oluline inimese enda positiivne suhtumine vananemisse jatööturul aktiivsesse rakendumisse. Enesediskrimineerimine ehk vanuse tajumine takistava tegurina vähendab töötamise tõenäosust pensionieas. See võib põhjustada negatiivset enesehinnangut, passiivsust ning kibestumist. (Paes, 2019) Vanemaealise enesehinnangut tõstab väga kui ta tunneb, et teda vajatakse. Isiklik kogemus, et kui koju pensionile jäänud töötajat kutsutakse tagasi ajutiselt töötama mingiks perioodiks, siis muudab see teda uhkeks, et teda vajati ning teda kutsuti tagasi. Samuti räägib ta kõigile kuidas tema vanad ülemused temaga on hiljem suhelnud, seda isegi kui see oli vaid mõne sõnaline õnnitlus mingi tähtpäeva puhul. Kui aga töölt on lahkutud ebakõladega ning uut tööd ei ole saadud, siis peale mõnda ebaõnnestunud katset võib tekkida tunne, et teda ja tema teadmisi ning oskuseid ei vajata. Kuna nooremana uue töö leidmine ei valmistanud raskusi, siis võidakse järeldada, et põhjuseks on just tema vanus, mitte mingid muud põhjused. Iga järgnev äraütlemine võib süvendada enesekindluse ja -hinnangu langust.  Inimene kibestudes võib hakata edaspidi ennast diskrimineerima ning loobuda töö otsimisest, millega seoses võib lõppeda sotsiaalne suhtlemine kaudsema ringiga, ka ümbritseva kogukonnaga.
Vahel võib mõni asi tunduda kõrvalseisjatele enesediskrimineerimisena, kui inimene väidab, et ta ei saa mingi asjaga hakkama, aga tegelikult on see inimese selge tunnetus ja arusaam oma võimetest. Võib olla mõnikord ta saabki sellega suure pingutusega hakkama, aga see põhjustab talle kas tugevat füüsilist ebamugavust või tekitab suurt stressi. Seega peaks alati vaatama, kust läheb piir enesediskrimineerimise ning objektiivse enesehinnangu vahel. Nagu kõikides valdkondades, nii tuleb ka potentsiaalse enesediskrimineerimise juures vaadata asjadele konkreetse inimese seisukohast ning olukorrast. Vahel võib mõni asi olla mõne inimese puhul enesediskrimineerimise alla kuuluv samas kui teise inimese puhul on see põhjendatud arvamus.  
Üks põhjus, miks vanemaealised end diskrimineerivad on kindlasti teadmatus, hirm asjadega mitte hakkamasaamises. Seega on vahel lihtsam ennast diskrimineerida kui tunnistada oma hirme. „Hirm ei ole müür, vaid udu, millest saame läbi minna“ kirjutab Elli H. Radinger oma raamatus „Vanade koerte tarkus“ (2019). Hirm kuulub elu juurde, samas ei pea see takistama tegutsemist. Võib karta ja ikkagi teha seda, mis on vajalik. Kui hirmu endale tunnistada muutub inimene enesekindlamaks ja õpib toime tulema erinevate olukordadega. (Radinger, 2019) Saades positiivse tulemuse oma hirmude ületamisel, siis järgmisel korral on ta enesehinnang kõrgem ning seega väheneb tulevikus ka enesediskrimineerimine. Sageli sõltub hirmude ületamine sellest kuidas ümbritsevad suudavad inimest motiveerida või toetada. Alati ei jätku vanemaealistel  enesemotivatsiooni pingutamiseks, et mitte minna kergemat vastupanu teed ning lüüa käega ja lastagi enda eest ära teha. Võib kohata ka sellist suhtumist, et kuna olen vana, siis nooremad peavadki minu eest need asjad ära tegema, mida mina ei oska, millega mina pole varasemas elus kokku puutunud. Vanemaealiste abistamisel ning õpetamisel võib esineda see oht, et kogemata võib seda enesehinnangut veelgi madaldada. Kui vanemaealisel mingi tegevus mitmendal korral vaatamata püüdmisele ei õnnestu, siis on lihtne võtta ja aidata ise teda sellest kohast edasi. Nähes kui lihtne ja kerge see oli noorema abistaja käes süvenebki arvamus, et olles vana ei saada sellega hakkama. Ei nähta, et probleem oli esmakordselt tehtavas harjumatus tegevuses, mida noorem abistaja on tihti teostanud ja seega juba harjunud seda tegema.
Enesediskrimineerimine vanemas eas on oluline valdkond, millele on vaja pöörata tähelepanu. Suutes vähendada vanusega seotud negatiivseid stereotüüpe ning julgustades vanemaid inimesi säilitama positiivset suhtumist iseendasse, võib paraneda nende tervis ja heaolu. Aktiivselt vananemise võimalused toetavad inimese kõikide eluperioodide väärtustamist ja suhtumise kujunemist vanusesse ja vananemisse (Paes, 2019). Kui inimene ei diskrimineeri ennast, siis on ta tõenäolisemalt teadlik oma võimetest ja potentsiaalist ning on rohkem rahul oma eluga. See võib viia parema enesehinnangu ja enesekindluseni. Ta on avatum uutele võimalustele ja väljakutsetele, suhtumisele teistesse inimestesse ja erinevatesse vanuserühmadesse. Tekib suurenenud valmidus õppida uusi oskusi ja omandada teadmisi. Inimene võib olla avatum enesearengule ja elukestvale õppele. Positiivne enesehinnang võib suurendada elurõõmu ja sisemist motivatsiooni. Enesediskrimineerimine võib tugevdada ühiskondlikke stereotüüpe ja diskrimineerimist. Kui enesediskrimineerimist vähendada, siis on võimalik vähendada ka ühiskondlikku ebaõiglust.
Mida saaks ära teha enesediskrimineerimise ennetamiseks, et kõigi eluiga võiks pikeneda ja nad võiksid elada tervemana, edukamana ja rahulolevamana? Esmalt tuleks tõsta teadlikkust ning hakata muutma stereotüüpe ning alustada sellega juba varakult, lapseeast peale. Meedias tekitada asjalik kuvand vanematest inimestest. Tõsta esile positiivseid vananemisega seotud külgi. Kaasata vanemaealisi erinevates projektides, põlvkondade vahelises õppes ning avalikkuse kujundamises. Arendada sotsiaalseid võrgustikke, kaasata vanemaealiseid kogukondadesse, võimaldada neile tugevat sotsiaalset toetust. Edendada seenioritööd tegevate inimeste oskusi ning teadmisi. Pakkuda rohkem võimalusi erinevateks õpeteks ilma vanusepiiranguteta ja erinevaid õppevorme. Märgata rohkem inimesi enda ümber. Inimestele, kes kannatavad enesediskrimineerimise või vanuselise diskrimineerimise all, pakkuda vaimset tuge ning vajadusel psühholoogilist abi.
Enesediskrimineerimise vähendamiseks soovitaks eelkõige alustada igaühel iseenda mõtlemise muutmisega, küll siis muutub ka maailm meie ümber. Elli H. Radinger soovitab: „Ärge hoidke end tagasi. Ilmutage vaimustust vähimategi asjade suhtes ning naerge oma kaasinimeste jahmatuse üle. Te ei tunne end mitte ainult muretumana, vaid tajute ka ilu enese ümber ja tunnete rõõmu lihtsatest asjadest.“ (2019)





 

Kasutatud kirjandus:

Brendborg, N. (2022). Meduusid vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem. Rahva Raamat AS.

Levy, B. R., Slade, M. D., Kunkel, S. R., & Kasl, S. V. (2002). Longevity increased by positive self-perceptions of aging. Journal of Personality and Social Psychology, 83(2), 261–270. https://doi.org/10.1037//0022-3514.83.2.261

North, M. S., & Fiske, S. T. (2012). An Inconvenienced Youth? Ageism and its Potential Intergenerational Roots. Psychological bulletin, 138(5), 10.1037/a0027843. https://doi.org/10.1037/a0027843

Paes, T. (2019). „Raske on olla ‘mängust väljas’“ vanemaealiste töötute tööhõivevõimet mõjutavad tegurid Põlva maakonna näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Radinger, E. H. (2019). Vanade koerte tarkus: Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist ehk mida me hallkoonudelt õppida võime. Tänapäev.

Sheppard, N. (1981). Equity from an Aging Specialist’s Perspective. Research and Development Series No. 2140.

Sowell, T. (2022). Diskrimineerimine ja erinevused. Postimees kirjastus.

Wooden, M., VandenHeuvel, A., & Cully, M. (s.a.). Barriers to Training for Older Workers and Possible Policy Solutions. Flinders University of South Australia, National Institute of Labour Studies

 

 

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi
Autor: Nicklas Brendborg
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus: Rahva Raamat 2022
320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)


 

Vananemine kogukonnas ja kogukonnata

9./181. Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele
Autorid: Kai Saks, Toivo Maimets, Riin Tamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Annely Soots, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Marju Medar, Taimi Tulva, Anne Murov
Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016
460lk./1354lk./39688lk.

Lugemise väljakutse: 35. Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #1 (kohustuslik)

Uurisin esmalt wikist, mis siis täpselt see antoloogia on. "Antoloogia ehk valimik on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit." Seega on lisaks õpikule see raamat ka antoloogia, sest siia on koondatud gerontoloogia parimate asjatundjate asjalikumad tekstid. Gerontoloogia ehk vananemisteadus on bioloogia haru, mis uurib organismide vananemise põhjusi ja mehhanisme. Järgmised kaks aastat hakkab mu lugemislaual olema hulganisti raamatuid, mis on seotud vananemisega või kogukonnaga või vananemisega kogukonnas või kogukonnatööst vananevas ühiskonnas. Esialgu üritaks neid siis veel lugemata väljakutsete punktide alla ka kuidagi paigutada. 

Lugesin just Aivar Mäe artikli pealkirja, see meeldis sedavõrd, et artiklit ennast ei hakanudki lugema: „Kui sa oled juba päikeseloojangueas – nimetame seda nii, siis pead hakkama midagi täiesti uut õppima.“ Mina ennast selles eas olevaks veel ei tunne, aga eks ma olen ka mitu aastat noorem veel ning paraku meestele saabub see päikeseloojang enamasti varem ka kui naistele. Täiesti uude valdkonda aga sisenesin selle aasta alguses ja nüüd seoses sellega hakkasin ka seda uut asja õppima. Õppima kuidas seda päikeseloojanguiga meeldivamaks muuta kuidas seda pikendada tervemana elatuna. Eriti kuna eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb, jõudes mõnede aastate pärast 25%ni rahvastikust. Kõigest sellest räägib ka see raamat. Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga vanas eas? Kas ja kuidas peaks eakad inimesed õppima ja miks see vajalik on. Põlvkondade vaheline õpe ja koostöö. Laialdast sihtrühma silmas pidades on püütud eriala probleemid lahti seletada nii, et need oleksid mõistetavad ka tavalugejale ja õppijale. Kuna raamatus on väga paljude erialaspetsialistide peatükid, siis on nende stiilid kõrvutatavad. Eks teemad ole ka erinevad ja mõnda valdkonda ongi raskem tavainimese keeles selgitada kui teist, aga ikka oli erinevate autorite peatükke väga erinev lugeda. Mõni kasutas palju spetsiifilisi sõnu, teine seletas lahti lihtsalt ja arusaadavalt. Mõnda lugesid ja närisid, teine oli nii huvitavalt ja ladusalt kirjutatud, et ei märganudki kui peatükk läbi. Eks mõnda peatükki sealt raamatust tuleb veel korduvalt lugeda kuna on mitmes aines kohustusliku kirjanduse osa. Eestis on vananemise ja kogukonnatöö alaseid raamatuid üpris vähe kirjastatud, enamus kirjandust on kahjuks vaid inglise keeles.