Teekond eikuhugi

1./189.  Tee täiusele

Sari: Looduse kroonine romaan 114

Autor: Pío Baroja 

Tõlkija: Justa Kurfeldt 

Kirjastus: Loodus 1938

223lk./ 223lk./ 45901lk.

Lugemise väljakutse 2026: Üllatusteema: Sinu kodune või raamatukogu: vasakult teine, ülevalt kolmas riiul, paremalt kuues, meesautori poolt kirjutatud raamat.  

Loo keskmes on Fernando Ossorio, noor mees, kes ei suuda päriselt leida oma kohta elus. Ta liigub ühest keskkonnast teise, kohtub erinevate inimestega ning püüab samal ajal aru saada nii iseendast kui ka maailmast enda ümber. Tegemist ei ole niivõrd sündmusterohke looga, vaid pigem inimese sisemise otsingu ja kujunemisega. Oluline osa on Fernando mõtetel, kõhklustel ja vaatlustel ning tema suhtumisel inimestesse ja ühiskonda. Raamatus on palju arutlusi elu, usu, moraali ja inimese olemuse üle. Fernando jälgib ümbritsevat maailma üsna kriitiliselt ning otsib midagi, mis annaks tema elule selgema suuna. Samas ei vii need otsingud kiiresti kuhugi. Ta rändab, mõtleb, kohtub inimestega ja vaatleb nende elu, kuid suuremat tegevust toimub üsna vähe.

Minu jaoks jäigi raamat liiga aeglaseks. Ootasin pidevalt, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma, kuid praktiliselt ei midagi. Ka Fernando ise jäi mulle kaugeks, no ei mõista selliseid inimesi. Minu jaoks ta oli ikka üks paras tolgus. See ei olnud lihtsalt minu jaoks sobilik raamat.  Eelistan raamatuid, kus lisaks tegelaste mõtetele ja sisemisele arengule toimub ka midagi, mis tekitab põnevust ja hoiab huvi üleval. 

Südamlik raamat ühe tüdruku suureks sirgumisest

14./113. Hr Saito rändkino

Autor: Annette Bjergfeldt 

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2026 

487lk./ 3563lk./27517lk.

 

See raamat on Carmelitast või nagu teda hüütakse Carast. Raamatu tegevus saab alguse Cara ema sünniga, kuid tema pole loo peategelane. Samas üks väga oluline kõrvaltegelane. Neid olulisi ja veidi vähem olulisi kõrvaltegelasi on raamatus palju. Ka raamatu pealkirjas mainitud härra Saito pole peategelane, vaid üks oluline kõrvaltegelane. Lisaks veel raamatu lehekülgedel  terve hulk taustategelasi. Raamat räägib ühe tüdruku sünnist, kasvamisest suureks. Tüdruk sünnib Buenos Aireses, kuid on sunnitud sealt emaga põgenema ning nad jõuavad välja ettearvamatult  tuulepealsele saarele kaugel Kanadas Nova Scotias. Kuidas nad seal kohanevad ja sõbrunevad, kuidas nende elu hakkab seal minema. Raskused ja õnnestumised, elust arusaamised, hoolimine, arusaamine, mis on oluline, elukeerdkäigud, tunded. Raamat ei kiirusta kuhugi, vaikselt ja järjekindlalt kulgeb, nagu elu isegi. Raamatu alguses on aasta 1910, Cara ilmub loosse 1927, raamatu lõpu aastat pole antud, kuid tegelaste vanuse järgi on jõutud 60-70-ndatessse aastatesse. 

Miks raamatu pealkiri on seotud härra Saitoga, mitte Caraga, see saab selgemaks, mida lõpu poole raamatuga jõuda. See raamat on vastupandamatu odüsseia, lugu elutahtest, südamerütmidest ja merevaigusilmadega kaluripoisist, merepapagoidest, püsimatutest tangokingadest ja igat mõõtu armastusest. Südamlik raamat, aeglase kuluga, kuid kordagi pole tahtmist see käest ära panna, sedavõrd köitev on tegelikult lugu. Sa nagu upuks ise sinna loosse ja muudkui ujud või lendad koos selle tegelastega selles ajastus ja kohas. Raamatu lõpuks on paljud tegelased saanud väga omaks, nagu sa ise ka elaks sellel väikesel saarel, väikeses kogukonnas ja tunneksid kõiki ning teaksid kõiki nende tegemisi ning tundeid. Kui alguses vaatasid, oi, kui paks raamat, siis mida lõpu poole, seda rohkem soovisid, et raamat veel kestaks, veel tahaks selles mõnuses keskkonnas viibida. Mulle meeldis ja mida edasi, seda rohkem, vaatamata aeglasele kulgemisele. 

 

Kuidas vahetada oma ebaõnn õnne vastu Korea moodi

5./104. Vihmavalingute turg

Autor: You Yeong-Gwang 

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Pegasus 2026

246lk./ 1395lk./25349lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Fantaasia - maailm

Üks mahajäetud maja linna servas, võimalus kirjutada üles oma suurim ebaõnn ja lubadus, et sellest võib sündida midagi uut. Juba esimestest lehekülgedest tekib tunne, et ees ootab paik, kus tavapärased reeglid enam ei kehti. Õhustik on korraga muinasjutuline ja kergelt kõhe. Kui peategelane Serin saab ootamatu kutse Vihmavalingute turule, on selge, et tegu ei ole lihtsalt järjekordse seiklusega. Midagi suurt on algamas, kuid kas see on ka turvaline.

Vihmavalingute turg ise on üks müstiline paik. See ei mõju pelgalt tegevuspaigana, vaid lausa omaette maailmana, kus unistusi saab osta, vahetada ja proovida. Kõik on veidi nihkes, veidi teistsugune. Veidrad müüjad, ootamatud kohtumised ja pidev tunne, et järgmise nurga taga võib juhtuda ükskõik mida, loovad paiga, mis jääb kauaks meelde. Eriti meeldis mulle kass Issha. Ta ei ole lihtsalt teejuht ega kõrvaltegelane, vaid tõeline kaaslane, kelle kohalolu lisab loole soojust, samas säilitades salapära, mis saadab tervet raamatut algusest lõpuni.

Serini teekond ei seisne ainult selles, et leida endale parem elu. Tegelikult ei tea ta alguses isegi päris täpselt, mida ta otsib. Võimalusi on palju ja mida rohkem neid avaneb, seda keerulisemaks muutub otsustamine. See on mõte, millega on ilmselt lihtne samastuda. Sageli ei tee elu raskeks mitte valikute puudumine, vaid nende rohkus. Aeg turul tiksub halastamatult ning nädal, mis tundub alguses pikk, hakkab ühel hetkel ootamatult kiiresti otsa saama.

Raamat mängib osavalt küsimusega, mis üldse on õnn. Kas õnne saab kellelegi lihtsalt üle anda nagu kingitust? Kas unistuste elu on päriselt nii täiuslik, nagu kaugelt vaadates tundub? Ja kui inimene saab täpselt selle, mida ta on soovinud, kas siis kaovad kõik kahtlused või tekivad uued? Samuti paneb lugu mõtlema sellele, kas oskame märgata seda head, mis meil juba olemas on. Need küsimused põimuvad loo sisse ning annavad muinasjutulisele seiklusele üllatavalt palju sisu. Iga valikuga kaasneb oma hind ja iga unistus ei pruugi osutuda selliseks, nagu esmapilgul paistab. Loomulikult leidub loos ka tegelane, kelle ahnus ja soov kõik endale saada toovad sündmustesse tumeda ähvardava poole. 

Raamatu keel on lihtne ja voolav. Lugu liigub ladusalt, kuid ei muutu pealiskaudseks. Selles on piisavalt fantaasiat, et äratada kujutlusvõime, ja piisavalt mõtteainet, et pakkuda enamat kui lihtsalt ilus muinasjutt. „Vihmavalingute turg” on raamat, mis räägib unistustest, valikutest ja rahulolust viisil, mis sobib nii nooremale kui ka täiskasvanud lugejale. Mõnikord on kõige suurem küsimus mitte see, millist elu me tahaksime elada, vaid kas oskame hinnata seda elu, mis meil juba olemas on. Ma ei tea, kas ma olen varem ka Korea kirjandust lugenud, kui, siis väga vähesel määral. See raamat üllatas positiivselt. Ma arvan, et kui teada rohkem selle maa mütoloogiast, siis saab siit veel mõndagi välja lugeda, mis nüüd minul jäi varju. Aga sobib lugeda täiesti ka ilma eelteadmisteta ja kuigi raamat on täiskasvanute osakonnas, siis mu arust sobiks see enam noortekirjanduse riiulisse või isegi lastel lugeda, sest peategelane on laps. Selline raamat, mida sobib lugeda igas eas ning ka neil, kes fantaasiakirjandust eriti ei armasta. 

Nõiatants või tants nõiduse ümber

15./97. Nõiatants

Sari: Tänapäeva romaan 

Autor: Margus Sanglepp

Kirjastus: Tänapäev 2017

208lk./3850lk./23594lk.

 

Käisin vaatamas Endla teatri etendust „Salemi nõiad”, mis rääkis kuulsatest nõiaprotsessidest Ameerikas ja vaid mõni päeva hiljem sattus minu pihku see raamat. Kuigi tegevus toimub hoopis 17. sajandi Eestis, tekkis kahe loo vahel päris tugev paralleel. Inimeste hirmud, ebausk, kuulujutud ja soov kedagi süüdi näha asjades, mida ei osatud seletada, töötasid ühtemoodi nii siin kui seal.

Raamat viib lugeja väga raskesse aega. Eesti on sõdadest ja katkust räsitud. Talupoegade elu on karm. Mõisad rõhuvad, ikaldused järjest korduvad ning inimesed elavad pidevas puuduses ja teadmatuses. Sellises olukorras pole kuigi palju vaja, et hirm ja ebausk võimust võtaksid. Kui midagi halba juhtub, siis peab ju keegi süüdi olema. Ning kui inimesed ei oska asjadele mõistlikku seletust leida, tekivadki lood nõidadest ja kurjadest jõududest. Saamahimu, kadedus, pealekaebamised ja vana viha annavad inimestele võimaluse teineteisele kätte maksta. Väga hästi tuli välja see, kuidas nõiasüüdistused ei sündinud alati päris usust nõidusesse vaid neid kasutati ka relvana. Kui tahtsid kellestki lahti saada või talle halba teha, siis piisas vahel vaid õigel hetkel õigetest sõnadest.

Raamatu keskmes on Eha ja Aro armastuslugu, aga selle ümber keerleb palju tumedamaid teemasid. Raamatut oli väga kerge lugeda. Tekst oli sorav ning kogu see ajastu tekkis päris hästi silme ette. Samas jäid tegelased minu jaoks natuke liiga mustvalgeks. Oli üsna selgelt aru saada, kes on head ja kes halvad ning kohati oleks tahtnud rohkem keerulisemaid inimloomusi näha. Raamat pani päris palju mõtlema sellele, kuidas inimesed vanasti maailma nägid. Kes üldse oli nõid? Kas piisab sellest kui lehm jääb haigeks või saak ikaldub? Kuidas otsustati, et keegi kannab saatana märke? Ning kui palju oli seal päriselt usku üleloomulikku ja kui palju lihtsalt juhuseid või inimeste enda hirme? Tänapäeval tunduvad paljud sellised süüdistused absurdsed, aga tollases ajas elades võis kõik see inimestele täiesti reaalne tunduda. Ja kui on veel keegi, kes seda kõike tagant utsitab, keegi kõrgem isik nagu kirikuõpetaja. Raamatus on hästi välja toodud, et eelarvamusi nõidade suhtes ei omanud vaid lihtrahvas, vaid kirik oli see, kes asja suure kella külge pani ja üritas sedasi usku külvata. Samas oli igas seisusest inimeste seas neid, kes nägid kõike realistlikult ja üritasid igati teisi mõistusele tuua. Kas neil see laati just õnnestus, on iseküsimus, sest vaja oli ikkagi, et teised kuulaks ja aru saaks. 

Nii etendus kui ka raamat näitasid kui ohtlikuks võivad muutuda hirm, teadmatus ja massipsühhoos. Samas tõid need lood ajaloo palju lähemale ning panid mõtlema, et ega inimesed oma hirmude ja süüdlaste otsimise vajadusega tegelikult väga palju muutunud ei ole.

Ajalooline romaan kunstnikust tema naise portree kaudu

 

14./96. Minu Agnes. Naine Albrecht Düreri kõrval

Sari: Ajalooline romaan 

Autor: Ulrike Halbe-Bauer  

Tõlkija: Gerly Nael

Kirjastus: Kunst 1999

276lk./3642lk./23386lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse märts: armastuslugu

Huvitav ja üllatavalt ladus ajalooline romaan, mis andis päris hea pildi nii Albrecht Düreri elust kui ka tema abikaasa Agnesest. Tavaliselt kipuvad sellised ajaloolised romaanid olema minu jaoks natuke kuivad, aga seda raamatut oli lihtne lugeda ning tegelased mõjusid elusate inimestena, mitte lihtsalt kuulsate nimedena. 
Agnes Dürer elas kuulsa kunstniku kõrval üle kolmekümne aasta ning ega sellise mehe kõrval elu kindlasti lihtne ei olnud. Geniaalsed inimesed võivad olla oma tegemistes väga enesekesksed ja keerulised ning keegi teine peab sageli kogu ülejäänud elu korras hoidma. Agnes oli just see inimene. Tema hoolitses majapidamise eest, tegeles rahaga, korraldas müüki ja aitas mehe tegemistel üldse toimida. Tundus, et tema õlul oli väga suur osa kogu selle kuulsa nime püsimisel. 
Raamatus tuli hästi välja ka tolle aja naise roll ühiskonnas. Kui tänapäeval räägitakse palju võrdsusest ja eneseteostusest, siis 16. sajandil oli naise ülesanne üsna selgelt paigas. Naine pidi hoolitsema kodu eest, sünnitama lapsi ja toetama oma meest. Kui lapsi ei olnud, siis vaadati sellele halvasti ning lastetus oli paljude silmis peaaegu nagu puudus või karistus. Agnes ja Albrecht lapsi ei saanud ning eks see jättis kindlasti oma jälje ka nende abielule.
Samas oli Agnes üsna eriline naine oma aja kohta. Ta ei olnud lihtsalt vaikne kodune perenaine. Tal oli hea ärivaist ja arvutusoskus ning ta oskas inimestega suhelda. Ta müüs oma mehe töid laatadel ja reisidel ning suutis ostjatele õiged teosed välja valida. Kohati jäi isegi tunne, et ilma Agneseta poleks Düreri looming nii laialt levinudki, sest eks tegi ta mehe äraolekul tema töödest ise tõmmiseid, et oleks, mida üldse müüa. Tänapäeval oleks sellise organiseerimisoskuse ja ettevõtlikkusega inimene vabalt mõne suure firma juht.
Raamatus näidati tolle aja elu ka laiemalt. Katk, kõrge laste suremus, pidev hirm haiguste ees ja inimeste teadmatus nakkuste levikust, olid tollal täiesti tavaline elu osa. Düreri ema oli sünnitanud väga palju lapsi, aga täiskasvanuks jõudis neist vaid väike osa. Samas inimesed ise ei saanudki sageli aru, miks haigused levivad. Käidi koos iga päev kirikutes, viibiti pikalt kinnises ruumis tihedalt üksteise kõrval ning kui linnas katk puhkes, põgeneti mujale, aidates nii haigusel hoopis edasi levida.
Huvitav oli mõelda ka sellele, kuidas tolle aja abielud üldse toimisid. Tänapäeval peetakse armastust abielu eelduseks, aga siis pandi abielud tihti paika perekondade ja vanemate käsu järgi, vastavalt seisusele või vastastikusele kasule. Armastus võis tulla hiljem või ei tulnudki. Agnes ja Albrecht jäid siiski aastakümneteks kokku ning kuigi me ei saa kunagi päriselt teada, millised nende tunded olid, siis täiesti armastuseta selline kooselu küll ei tundunud. Võibolla ei olnud see suur kirglik armumine vaid pigem vaikne harjumuslik ja toetav kiindumus, mis aastatega süvenes. Lugedes võis küll aru saada, et Agnes armastas oma meest. 
Raamat andis päris hea ülevaate nii tolle aja olustikust kui ka Düreri perekonna elust. Kuigi nad ei olnud kindlasti päris tavalised inimesed oma ajastus ja olid mõnes mõttes teistest eespool, mõjus nende elu ikkagi usutavalt ja inimlikult. Sain rohkem teada nii Albrecht Dürerist kui ka naisest, kes tema kõrval väga olulisel kohal olemas oli. 

 

 

Õigus enda elule

9./91. Lunastuseaasta

Autor: Kim Liggett 

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

390lk./  2187lk./21931lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm

Tierney maailm on üles ehitatud vaikimisele ja hirmule, justkui oleks see ainus viis naisi kontrolli all hoida. Neile korrutatakse, et noortes tüdrukutes on midagi ohtlikku, midagi, mis tuleb enne taltsutada, kui nad tohivad tagasi tulla. Et nende nahk kannab endas mingit seletamatut jõudu, mis paneb mehed teisiti käituma. Külas, kus Tierney elab, on see muutunud reegliks, millele keegi vastu ei vaidle. Ja kui saabub kuueteistkümnes eluaasta, saadetakse kõik tüdrukud põhjapoolsesse metsa, et nad seal oma väe vabastaksid ja ellu jääksid, kui suudavad. Tierney ei tunne end väeka ega ohtlikuna. Ta ei usu müüte, mis on põlvkondade jooksul muutunud käskudeks. Ometi peab ta minema koos teistega, teadmata, mis teda ees ootab. 

Mets ei ole pelgalt looduslik katsumus, vaid koht, kus tüdrukud on sunnitud silmitsi seisma nii neid tappa ihkavate lihunike, üksteise kui iseendaga. Kui sulle on kogu elu sisendatud, et teised tüdrukud on sinu rivaalid, siis on lihtne uskuda, et ellujäämine tähendab üksi olemist. Ometi hakkab Tierney märkama, et kõige suurem oht ei pruugi olla mitte mets, vaid süsteem, mis on tüdrukud üksteise vastu pööranud. 

Lugu on korraga sünge ja poeetiline, justkui palavikuline unenägu. Feministlik düstoopia, millel on sarnasust nii „Näljamängudega“ kui „Kärbeste jumalaga“. Siiski ei keskendu see suurele revolutsioonile, vaid sellele, kuidas hirm ja vaikimine võivad kujundada terve ühiskonna. Ja kuidas midagi salaja ja vaikides ikka toimub. Ellujäämine ei tähenda alati tugevust, vaid vahel ka seda, et julged kellelegi toetuda. Et sõprus võib olla sama ohtlik kui vajalik. Et identiteet ei ole midagi, mida teised saavad sinu eest määrata. Ja et isegi kõige väiksem vastuhakk võib olla algus millelegi suuremale. See on lugu tüdrukutest, kellele on öeldud, et nad on ohtlikud ja ühiskonnast, mis kasutab seda hirmu nende kontrollimiseks. Samal ajal on see ka lugu lootusest, sest isegi kõige rõhuvamas maailmas leidub keegi, kes ei lepi vaikimisega. Tierney ei ole täiuslik, aga just tema kahtlused ja hirmud teevad temast tegelase, kellele on lihtne kaasa elada. Raamat puudutab midagi väga inimlikku ja paneb mõtlema. 

Jaapanlik viis leida oma elumõte

15./74. Ikigai - jaapanlik viis leida oma elumõte

Autor: Ken Mogi

Tõlkija: Maret Nukke

Kirjastus: Tänapäev 2026

151lk./3636lk./17820lk.

Ikigai on minu jaoks endiselt selline asi, millest vist väljaspool Jaapanit ja jaapanlaseks olemist lõpuni aru ei saa. Varem olen ikigaist lugenud raamatuid, mis olid kirjutatud välismaalaste poolt, ja kuigi sealt sai mõtteid, jäi alati midagi puudu. Seekord lugesin siis jaapanlase kirjutatud raamatut ja see meeldis mulle rohkem kui eelmised. Just sellepärast, et autor on ise jaapanlane ja räägib sellest seestpoolt, mitte kõrvalt vaadates. Vahepeal oli mul lugedes tunne, et jutt läheb ikigaist eemale ja triivib mujale, kord harjumuste juurde, kord tähelepanu ja igapäeva pisiasjade juurde ning ma juba mõtlesin, et nüüd läks asi laiali. Aga peatükkide lõpus oskas autor alati mõtted jälle kokku võtta ja näidata, et ta tegelikult räägib ikka samast asjast. Lihtsalt ikigai ongi selline laialihaarduv ja natuke udune teema, mida ei saagi panna ühte lühikesse definitsiooni ja valmis õpetusse. Ja eks see ongi põhiprobleem, kui püüda seletada midagi inimestele, kes ei ole selle mõtteviisi sees üles kasvanud. Kui asjal ei ole täpset piiri ega ühte õiget selgitust, siis tulebki rääkida ringiga ja tuua näiteid, kuni lõpuks hakkab midagi aimatavalt kohale jõudma. Mina sain sellest raamatust just tunde, et ikigai ei ole üks suur elumuutev leid, vaid pigem viis vaadata oma elu nii, et tähtsaks saavad ka väiksed asjad. Mingil määral ehk mõistan, aga ma arvan, et seda ongi raske raamatuga selgitada, eriti kui pole Jaapani eluolu oma silmaga näinudki. 

Esimene eesti töölisromaan

2./61. Raudsed käed (Valitud teosed IV)

Sari: Eduard Vilde valitud teosed  

Autor: Eduard Vilde 

Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1941

167lk./ 596lk./ 14780lk

Klassikakirjanduse väljakutse 2026 veebruar: Eesti

Kui öelda Eesti klassika, siis minu jaoks on Vilde kindlasti esimene valik. Üldiselt on mulle enam-vähem kõik tema raamatud meeldinud ja mulle meeldivad tema ajaloolised romaanid, mis on väga tõetruult ja samas halastamatult kirjutatud. Olin üsna kindel, et ma pole veel Raudseid käsi lugenud, kuid mida edasi, seda enam tuttavaks see lugu muutus. Nii et ma kahtlustan, et ma olen seda kunagi siiski lugenud, lihtsalt ei mäletanud ja see toimus enne, kui asju sai hakatud arvutisse kirja panema. Romaan viib lugeja töölisklassi ellu Narvas, Kreenholmi vabrikutesse. Villem, kes tuleb peale oma naise surma väikese tütrega maalt linna, otsib uut algust ja võimalust paremale elule. Alguses tundubki, et linn ja vabrikutöö võiksid pakkuda midagi kindlamat, midagi, millele toetuda. Kuid aastad teevad oma töö. Raske füüsiline koormus, pikad tööpäevad, väsimus, mis ei lase enam päriselt puhata, ja elamistingimused, mis ei toeta ei tervist ega vaimu. Villemi elu hakkab tasapisi allamäge veerema ja ühel hetkel ei suuda ta enam hoolitseda ei perekonna ega iseenda eest. Raamat ilmus esimest korda 1898. aastal ja seda peetakse Eesti esimeseks töölisromaaniks. See pole lihtsalt lugu ühest mehest, vaid tervest ühiskonnakihist, mille elu oli toona pigem ellujäämine kui elamine. Vilde ei keskendu niivõrd tööle endale, vaid kõigele sellele, mis jääb tööpäeva ümber. Argielu, elamistingimused, kitsikus, omavahelised suhted, väiksed rõõmud ja suured mured. Kuidas veedeti aega pärast tööd, mida räägiti, mida kardeti, mida loodeti. Kõik see loob väga realistliku ja ausa pildi tööliste maailmast, mis oli samaaegselt nii elus kui ka rõõmutult hall. Üldiselt on see raamat üsna masendav, aga mitte halvas mõttes. Pigem aus. Selline, mis ei püüa midagi ilustada ega pehmendada. Nagu ka tookordne töölise elu, mis ei pakkunud kuigi palju helgeid hetki. Ja võib-olla just seetõttu mõjub see romaan ka tänapäeval tuletades meelde, kust me tuleme, millised olid need inimesed, kelle õlgadele hilisem Eesti kultuur ja ühiskond suuresti toetuma hakkasid. Ja kui palju paremaks on ikka elu tänapäeval muutunud. Tasub lugeda ja mõelda, kui suur virisemise tuju peale tuleb.  

Ilusast tüdrukust kasvab ilus naine

10./47. Lihtsalt ilus

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2013

175lk./2135lk./11370lk.

Eesti Raamatu väljakutse 2026 märts: naine

Autoriks naine ja peategelaseks ka naine. Alguses küll alles lasteaias käiv tüdrukutirts, aga raamatu jooksul ta kasvab ja saab nii naiseks kui emaks. Marje Ernitsa raamatud on mul varemgi lugemislauale sattunud. Ta kirjutab inimestest, nende argipäevast, muredest ja rõõmudest, vahel ka valust, mis ei ole sugugi väike. See raamat on täiesti olustikuline proosa, inimestest meie ümber, tavalisest lihtsast perest pärit tüdrukust. Lugu, mis ei püüa olla midagi üleliia suurt, aga mis puudutab just seetõttu, et on nii inimlik, nii tavalisest tüdrukust. Ilusast tüdrukust. Kas üks ilus tüdruk saab elus läbi lüüa lihtsalt iluga, või on ikka palju enamat vaja? On keerulisi suhteid, on valikuid, mida ei ole lihtne teha, ja on inimesi, kes püüavad oma elu kuidagi joonele saada. Ernits oskab kirjutada nii, et tegelased tunduvad päris. Mitte ideaalsed, mitte ülemäära dramaatilised, vaid sellised, keda võiks kohata koolis või tänaval. Lugu ise kulgeb rahulikult. Ei ole suuri pöördeid ega šokeerivaid sündmusi, pigem tasane voolamine, kus iga tegelase sisemaailm avaneb tasapisi. Kuigi lugu ise hõlmab küllaltki pikka perioodi Liivi elust, siis kirjanik ei kiirusta. Ta laseb tegelastel hingata, areneda, otsuseid teha. Oli ka hetki, mis panid mõtlema, miks inimesed teevad vahel valikuid, mis neile endilegi haiget teevad. Raamat ei anna vastuseid, ta lihtsalt näitab ja laseb lugejal ise mõelda. See oli selline rahulik lugemine, mis sobib siis, kui tahad midagi lihtsat, ei midagi üleliia dramaatilist, aga ka mitte liiga kerget. Soovitada võiks seda neile, kellele meeldivad inimlikud lood, realistlik Eestimaa elu, realistlikud tegelased meie ümbruskonnast oma vigade ja heade külgedega.

Elu kannab kui laseme sellel end kanda

5./42. Elu kannab

Autor: Eva Luure 

Kirjastus: Eva Luure 2024

222lk./1323lk./10558lk.

Lugemise väljakutse 2026: 45. Loe raamatu, mis oli tuttava raamaturiiulil

Eva kirjutab ise oma raamatust: "Raamat „Elu kannab“ on poeetiline sisekaemus, habras ja elujõuline samaaegselt. Võtan lugeja kaasa uurimisrännakutele hingemaastikul, mõnikord liigvalusatesse paikadesse, et näidata teeotsi, viidata, kuidas ilmuvad uued vaateväljad, avanevad võimalused ja sünnib imetabast, kui julgeda muuta vaatenurki ja usaldada Elu. Kingin tabavaid kujundeid, mida mul on õnnestunud neilt rännakutelt kaasa tuua."

Võtsin selle raamatu lugeda, sest tunnen Evat või pigem tundsin teda tema nooruses. Juba siis oli ta loominguline, tundlik ja huvitav isiksus. Seega oli mul loomulik soov lugeda, mida tal on täiskasvanuna öelda, milliseid radu ta on käinud ja milliseid mõtteid ta on kirjutab. See raamat on väga isiklik. Siin on palju tundeid, mõtteid ja elamusi, mida tavaliselt üks eestlane pigem peidab enda sisse või jagab ainult kõige lähedasematega. Eva aga avab need kihid ausalt ja julgelt. Ta liigub sügavast pimedusest kõrgele valgusesse ja tagasi, ilma et midagi ilustaks.

On selge, et seda raamatut ei ole saanud kirjutada korraga. See ei ole ühe hingetõmbega sündinud tekst, vaid aastate jooksul kogunenud ülestähendused, mis on nüüd ritta seatud koos fotodega. Fotod on sageli kunstilised, töödeldud ja väga isikupärased. Need ei ole lihtsalt illustratsioonid, vaid osa loost, osa sellest sisemisest rännakust, mida autor lugejaga jagab. Fotod ja tekst, need kaks toetavad teineteist. Selles raamatus ei ole midagi lihtsat. See ei ole kerge lugemine, mida saab ühe õhtuga läbi sirvida. See tahab süvenemist, aega ja tunnetamist. See on raamat, mille puhul on täiesti loomulik lugeda mõni lehekülg, panna kinni, mõelda, lasta endal settida ja siis tagasi tulla. Meil kõigil on elus nii häid kui ka keerulisemaid aegu, kuid enamasti laseme neil lihtsalt mööduda. Mäletame mõnda hetke, aga harva kirjutame üles, mida me tundsime, mida mõtlesime, mida see hetk meiega tegi. Veel harvem analüüsime ennast sügavuti, vaatame ausalt otsa oma hirmudele, lootustele ja pimedatele nurkadele. Eva teeb seda. Ja kuna tal on oskus kirjutada, sõnu ritta panna ja tundeid tabavalt väljendada, siis on sellest kõigest lugemine huvitav ja emotsionaalne. Ta ei jutusta mitte ainult oma elust, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema enda elu üle. See ongi selle raamatu tugevus. See ei ole pelgalt kellegi teise sisemaailma vaatamine, vaid ka peegel, mis sunnib küsima, kuidas mina ise olen oma elu kandnud ja lasknud elul ennast kanda.

Väljakutse punkt ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis on tuttava riiulil. Tegelikult on see raamat mu poja riiulil, aga eks me ole ju temaga ka tuttavad. Poja riiulile jõudis see raamat pühendusega Evalt endale, sest mina saingi Evaga tuttavaks just tänu oma pojale. See tutvus sai alguse siis, kui mu poeg oli kümneaastane ja läks näiteringi. Küsisime kodus, kes juhendas. Poiss ütles, et ah, mingi vanamutt oli. Varsti selgus, et selle vanamutt oli kaheksateist aastane. See oli Eva. Vanusevahe hakkas muidugi kiiresti vähenema ja kuna mõlemad on kunsti ja kultuuri inimesed, siis on tutvus ja suhtlus säilinud juba ligi kolmkümmend aastat. Raamat on hästi kirjutatud, aga see on kindlasti selline teos, mida loetakse väikeste ampsude kaupa. See ei ole kiiresti ja korraga loetav. Pigem kutsub see mõtisklema, peatuma, vaatama enda sisse.

17.sajandi Leedumaa kodukroonika

3./22. Silva Rerum

Sari: Silva rerum 1 

Autor: Kristina Sabaliauskaitė 

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Varrak 2025

288lk./894lk./ 5900lk.

Lugemise väljakutse 2026: 44. Sellest pealkirjast ei saa aru, mis keelne see raamat on

Silva rerum, ladina keeles "asjade mets", mida mõnikord kirjeldatakse kui kodukroonikat, oli mitme põlvkonna kroonika, mida pidasid paljud Poola ja Leedu aadlisuguvõsad 16.–18. sajandini. Seda täiendasid paljud põlvkonnad ja see sisaldas mitmesugust teavet: päevikulaadseid sissekandeid päevakajaliste sündmuste kohta, memuaare, kirju, poliitilisi kõnesid, juriidiliste dokumentide koopiaid, klatše, nalju ja anekdoote, finantsdokumente, majandusteavet, filosoofilisi mõtisklusi, luuletusi, sugupuid, nõuandeid järeltulijatele ja muud. Need sisaldasid kõike, mida nende autorid soovisid tulevastele põlvedele jäädvustada. See raamat on esimene neljaosalisest ajalooliste romaanide saagast, mille tegevus toimub Poola-Leedu riigis aastatel 1659–1795. Siin algab perekonna lugu, mees, naine ja nende kaks last, kaksikud poiss ja tüdruk. Mõisnikud Leedus, kes on kasakate vägivalla eest omal ajal maale oma mõisasse Vilniusest põgenenud. Raamatu tegevus kestab aastaid, lastest saavad täiskasvanud. Sündmustik viib osaliselt tagasi Vilniusse. Raamat jutustab küll ühe mõisapere elust ja tegemistest, nende laste kasvamisest, kuid tagataustal on palju Leedu ajalugu, eluolu 17. sajandi keskpaigast. Rahulikus, aeglases tempos kulgev raamat, kuid kogu aeg ikka midagi sünnib, ei hakka igav seda lugedes. Eriti kui ajalugu huvitab, siit saab taustalt ikka palju uut Leedu ajaloo kohta teada, vähemalt tavalugeja. Ainus, mis raamatut lugedes kohati hambaid krigistama pani, oli see lausete pikkus. Otsest kõnet peaaegu ei ole ja kui on, siis mitte eraldi realt, nagu oleme harjunud raamatutes, vaid teiste lausete seas järjest ning enamus otsest kõnest on antud jutustavana, et tema ütles sedasi ja tema rääkis niimoodi. Mõned laused on pikemad kui lehekülg ja ka lühemad laused on sedavõrd pikad, et aeg ajalt pidi üle lugema, sest lause lõppu jõudes oli juba algus meelest läinud. Stiiliga harjudes oli juba kergem veidi lugeda. See on ka ainus, mida ma oskan ette heita, muidu oli väga köitev ja huvitav raamat. Samas jälle midagi täiesti erinevat mu tavapärasest lugemisest. 

Silva rerum - selline nägi see kodune kroonika välja (foto: Wikipeedia)

 

Kuubast, otseselt ja ausalt

8./8. Sügismaastik

Sari: Neli aastaaega. Mario Conde sari #4

Autor: Leonardo Padura 

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2024

256lk./1862lk.

Lugemise väljakutse 2026:  49. Immigrandid, emigrandid - raamat, mis räägib teise riiki kolinud inimestest

Ühel sügisööl, kui Kuubale on liginemas hirmuäratav troopiline orkaan Felix ning lahkumisavalduse esitanud politseileitnant Mario Conde ehk Krahv tegeleb juba kolmandat päeva oma eluängi uputamisega rummipudelisse, leitakse ühes Havanna rannas laip. Mees, kes kunagi põgenes Kuubalt kuigi oli kõrge ametnik või siis sellepärast, et oli kõrge ametnik. Nüüd peale kümmet aastat on ta tagasi tulnud Kuubasse. Näiliselt oma haiget isa külastama, aga pigem tundub kõigile, et hoopis millegi järgi, mida ta toona ei saanud kaasa võtta ning sellepärast ta tapetigi. 

Padura kirjutab Kuubast kui paigast, mis toodab lahkujaid. Majanduslik sund, poliitiline tardumus ja igapäevane lootusetus suruvad inimesi liikuma. Samas ei idealiseeri ta lahkumist. Pagulase staatus ei too endaga kaasa selgust ega turvatunnet, vaid pigem uue identiteedikriisi. Oled sa veel kuubalane. Oled sa juba keegi teine. Või ei ole sa enam üldse keegi. See küsimus jookseb läbi kogu romaani ja peegeldub ka Conde sisemises väsimuses. Stiililiselt on Sügismaastik aeglane ja mõtlik. Sügis ei ole siin ainult aastaaeg, vaid seisund. Küpsus, väsimus, paratamatu lagunemine. See sobib hästi teemaga, sest ka migratsioon ei ole Padura jaoks dünaamiline ja lootusrikas protsess, vaid pigem pikk ja kulutav rännak, mille lõpus ei pruugi midagi oodata. Kokkuvõttes on see raamat, mis ei paku lohutust, pigem ängi. Ja just see teebki ta ausaks. See on romaan inimestest, kes on alati natuke vales kohas. Mõni võõral maal. Mõni kodus. Ja mõni iseendas. See on vaikne ja tume mõtisklus selle üle, mida tähendab kuuluda maailma, mis sunnib pidevalt liikuma, kuid ei luba kunagi päriselt kohale jõuda. Samas on see raamat sõprusest ja hoolimisest ja kogukonnatundest, vaatamata sellele kuidas elu oma käänakuid teeb. Vaiksest kohaolekust ja toetusest. Krimilugu on Padura lugudes olemas, aga kuidagi väga taustale taanduv, pigem on see just olestiku kirjeldus, otsene ja aus Kuuba elu kirjeldus. 

Põhjapõdrad kui elustiil

19./189. Vargus

Autor: Ann-Helén Laestadius

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Helios 2025

402lk./4326lk./44904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi väljanägemise pärast. 

See kaanepilt kuidagi kutsus lugema, ma kahtlustan, et süüdlaseks oli selle värv. Ja nagu ikka, siis need raamatud, mis nagu iseenesest ennast lugemisse pakuvad, need osutuvad lõpuks headeks lugemiselamusteks. See raamat jõuab kindlasti selle aasta lugemiselamuste top viie hulka. 

Mida teate saamidest? Usun, et suur hulk ei tea eriti midagi nagu minagi. Kes nad sellised on, milline on nende elustiil, traditsioonid. Nende side põhjapõtradega. Nende vastuolud ja võitlused teiste rahvuste, rootsistamisele, salaküttidega, politsei passiivsusega, ilmastikuga jne. See raamat räägibki saamidest, aga ilukirjanduslikult. Peategelaseks on üks saami tüdruk, esimeses osas 9-aastane, teiste osade sündmused toimuvad 10-11-aastat hiljem. Tegelasteks ka tüdruku perekond - ema, isa, vanaema, vanaisa, vend ja naabripere, aga ka teised külaelanikud, koolikaaslased, politseinikud, põhjapõdrad ja siis peakurjam, mees, kes tegeleb põhjapõtrade salaküttimisega, kuigi see polegi nii salajane, sest kogu see aeg kõik teavad, et tegu on just temaga, aga tema sihilikke tapmisi peab politsei varguseks. Samas jääb arusaamatuks see, et vargused on ju samamoodi kuriteod, aga neid ei uurita üldse. 

Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist. Romaan jälgib noore saami naise elu, kes üritab kaitsta oma perekonna põhjapõdrakarja ja kultuuri võõrviha, kliimamuutuste ja salaküttimise eest. Tõsielusündmustel põhinev on ühe tüdruku suureks kasvamise lugu, samuti teavitus nende hääbuvast, loodusega kooskõlas kulgevast elustiilist. Et inimesed teaks ja seega ka mõistaks veidi enam. 

Raamat oli kiire lugemine, aga mitte kerge. Samas ega seal eriti mingeid tohutuid sündmusi ei olnud, pigem selline pidev ja järjest pingestuv karge põhjamaine elu ja olelusvõitlus. Sündmused ise olid küllaltki masendavad ja depresiivsed, kuid raamat ise nii ei mõjunud. Küllaltki palju oli mõtteid ja sisemisi tundeid, sest põhjamaiselt elati pigem kõik tunded endasse, selle asemel, et neid väljanäidata. Suhted perekonnas, kogukonna peade igipõlised maailma jagamised meeste ja naiste maailmaks, meie ja nemad maailmaks, maailmaks, kus peamised on põhjapõdrad ning loomulikult ei saa lastelgi olla muid huve kui jätkata oma esivanemate nomaadseid elustiile, mis nüüdseks on küll rohkem külaeluliseks muutunud. Ei olnud nii, et saamid on ainult head ja nende elustiil parim ja kõik teised pahad. Ikka saamide osas oli ka torkeid, tõsi vähem, kui teiste suhtes. Ja sain teada, et saamile ei tohi öelda lapi... Aga soovitan lugeda, minu jaoks oli põnev maailm ja hästi kirjutatud ka. 

 

Kui kaugete maade kutse muutub liiga suureks

8./178. Irumäe õpipoiss

Sari: Kuningas Atko lugu # 1

Autor: Roland Tõnisson 

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

399lk./ 2042lk./42620lk.

Hea Lugu väljakutse: Ajaloomaagia

Aasta on 1173. Ema, isa, kolm venda, kaks õde, vanaisa ja vanaema. Elavad vaikselt ja töiselt Irus, peavad talu. Vanaisa Kahro on käinud omal noorusajal Konstantinoopolis ja näinud igasuguseid imeasju nagu kaelkirjak, lõvi, suured uhked lossid ja teeninud koos roslagenlastega keisri sõjaväes. Atko, 12-aastane poiss, on kuuldust vaimustuses ja tahaks ka näha kaugeid maid ja neid uskumatuid asju, mida vanaisa räägib. Ja siis on seal see naabritüdruk Virge, kes vaid naerab ja kellega kohtumine poisi kohutavalt ebakindlaks muudab. Ühel päeval, kui Roslageni viikingid on oma laevaga läbisõidul, võtab Atko oma paar asja ja kaupleb end nende laevale kaasa. Sama laeva peale kaupleb enda ka kreeklasest sepaabiline Georgius, kes on kunagi sattunud vangi, siis mitmeid kordi müüdud ja lõpuks Iru sepa poolt vabaks antud kuid jäänud aastateks tema juurde abiliseks, nüüd aja plaanib tagasi kodumaale rännata. Nad jõuavad Konstantinoopolisse, kus tuleb ette igasuguseid seiklusi, kokkupõrkeid, intriige, sõjakäike. Poiss õpib lugema ja kirjutama ning saab aimu ristiusust. Kajastatud on ka tema eneseotsingud ja arusaamad elust, nende muutumine aja jooksul. 

Raamat on täis ajaloo sündmusi sellest kaugest ajast. Eeldasin, et saan rohkem lugeda just Eesti muinasajast, aga sellest oli üsna minimaalselt. See raamat räägib Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi tolleaegsest elust, valitsejatest, sõjakäikudest ja intriigidest. Atko elu, arusaamad ja juhtumised selle ajaloolise loo ühe kihina, mille kaudu see tollane elu on lugejateni toodud. Mulle muidu meeldis, aga kuidagi raskelt ja aeglaselt läks lugemine. Muidugi kohati tundus ka liialt nämmutamisena, kus midagi otseselt uut ei toimunud. Aga eks toona liikuski aeg hulga aeglasemalt ja elutempo ei kiirustanud nii nagu lugeja oma. Võib olla oma aegluse tõttu jõudis ka see ajalooline taust veidi enam kinnistuda ja mäletab neist aegadest tulevikus enam, kui siis, kui oleks keskendutud vaid Atko tegemistele ja seiklustele. Pigem soovitaks neile, kellele ikka ajalugu, eriti kaugemad ajad, huvi pakub.

 

Kui suvitama, siis kindlasti Haapsallu!

foto: internet

5./145. Elu Elisabethiga

Sari: Suvitusromaan 

Autor: Margus Luik 

Kirjastus: Hea Lugu 2024

192lk./ 1131lk./34546lk.

Hea Lugu väljakutse september: suvitusromaanid

Üritan ikka aegamööda kõik Haapsaluga seotud raamatud läbi lugeda, sedavõrd tugevalt juured Haapsalus kinni, pealegi tundsin hästi autori vanaema ja juba sellel põhjusel ei saanud kuidagi lugemata jätta. Ka esimene osa, Sulni Saara, raamat on loetud. Selles osas toimub küll põhitegevus Tallinnas ja alles lõpuosas jõutakse Haapsallu. 

Mark Stend on abielus armsa kodulembese Elisabethiga ja neil on väike pojake Oskar. Nad elavad Tallinnas Süda tänavas, Mark on ajakirjanik ja püüab ka oma teist romaani kirjutada. Ja naised ei jäta Marki rahule, olgu nad siis reaalsetena toimetuses sekretärina ametis või neist vaid elavad mälestused kunagisest suvest Haapsalus. Kui öeldakse, et kits kahe heinakuhja vahel, siis selles loos mees kolme naise vahel ja teades küll, keda peaks valima, siis teisi ahvatlusi ei saa ju ka oma peast välja visata või jätta vaatamata. Raamatust on tunda Tallinna kiire tööelu ja pereelu tempo vahet rahuliku, patseeriva, suvitava Haapsalu tempoga. Haapsalus saab nii mõnigi oluline mõte rahulikult paika ja mõned olulised asjad oma õigele kohale. Ma tean, kui mõnus on Haapsalus ja tundub, et sama mõnus oli seal ka eelmise sajandi kolmekümnendatel. Raamatu tegevus toimub aastal 1939 ja juba on midagi õhus. Tegelikult on selles raamatus väga vähe sellist poliitilist ja ülemaailmse olukorra tausta, eriti kui arvestada, et tegemist oli ajakirjanikuga ja suur osa tegevusest toimus ka ajalehetoimetuses. Pigem saab lugeja tutvuda tolleaegse kohvikueluga, erinevate rikkusega isikute kodude sisustusega, transpordivahenditega, Haapsalu suvituseluga. Aga minul võttis suu muigvele koht, kus staadionil sportivale Markile koos töökaaslasega. Neile ligines härra Evald Hunt, kes rääkis sportlikust käimisest ja üritas mehi sellele alale ümber veenda. Miks muigvele? Sest autor ise harrastas seda ala Endel Susi käe all ja on 25-kordne Eesti meister. Ikka nii oma hobid, sünnilinn kui muud endaga seonduvat tuleb raamatusse sisse kirjutada. 

Novellid naiste elust

13./135. Elust ja armastusest: Tõsielul põhinevad novellid

Autor: Riin Rajapuu 

Kirjastus: Kunst 2016

75lk./2882lk./32107lk.

Eesti Raamat 500 väljakutse september: Eesti novell

Käesolevas raamatus pajatavad tõsielulistel sündmustel põhinevad lühinovellid tavalistest, kuid samas nii erilistest eesti inimestest. Nende armastusest, isekusest, võitlustest iseendaga ning põnevatest ja uskumatutest juhtumistest. Lihtsad lood keerulises elus. Armastusest mehe ja naise vahel, kodumaaarmastusest, emaarmastusest, rikkusearmastusest, lapsearmastusest. Armastus on see peamine, mis nendes novellides on ja selle ümber on kõik muud teemad. Elust Tallinna pommitamise ajal, nõukogude ajal, vaba Eesti ajal. Erinevad valitsused, samad inimesed. Erinevad lood, samad inimesed. Erinevad inimesed, sarnased lood. 

Tundub, et autor kirjutab endast ja oma lähedastest, vähemalt ühe novellides läbiva tegelase nimi on Riin. Alguses tüdruku, hiljem naisena. Nii peategelasena kui kõrvaltegelasena. Tagakaanelt on lugeda, et autor on 83. aastane.  

Ma eriti novelle ei armasta lugeda, sellepärast valisin ka teemasse hästi õhukese raamatu, aga need novellid kokku moodustasid terviku, nagu oleks tegelikult ühte lugu lugenud erinevas ajas ja erineva nurga alt vaadatult. Neid lugusid oleks võinud isegi veel enam olla, täitsa huvitav lugemine oli. Tahtnud isegi sügavamale tegelaste sisse näha ja aru saada, miks just need valikud. 

Ikigai noortele

3./125. Väike ikigai. Kuidas leida oma elu siht

Autorid: Héctor Garcia, Francesc Miralles 

Tõlkija: Riina Valmsen

Kirjastus: Pegasus 2025

163lk./705lk./29930lk.

Lugemise väljakutse 2025: 17. Raamat, mida oled kunagi varem lugenud, kuid soovid üle lugeda

Ma üldiselt ei loe raamatuid mitu korda, mul lihtsalt ei jätku selleks aega. Ja tegelikult ma ei ole ka just seda konkreetset raamatut enne lugenud, aga see raamat on kirjutatud mõeldes eelkõige teismelistele. Olen lugenud nende varasemat, täiskasvanutele mõeldud „Ikigai“ raamatut. Ja kogu jutt, mis laias plaanis, selles raamatus oli, oli ka juba suurte raamatus. Just see, mis see ikigai siis ikkagi selline on. Seega võib öelda, et lugesin üle samade autorite sama teemaga raamatu. Lugesin täiskasvanutele mõeldud raamatut (noorte oma polnud veel ilmunud) enne Haapsalu kolledžiz eelmisel aastal ttoimunud jaapanlaste loengut, et paremini aru asjast saada.  Mul on seega kujunenud mingi pilt, mida ikigai tähendab ja kuidas seda Jaapani kultuuris käsitletakse. See ei ole lihtsalt üks järjekordne eneseabikontseptsioon, vaid sajandite jooksul juurdunud elufilosoofia, mis ühendab igapäevase argise rahulolu ja suure eesmärgi tunnetuse. Täiesti aru saada sellest usun, et suudavad ainult jaapanlased, kes ise selle elufilosoofia järgi elavad. Teismelistele suunatud raamat oli lihtsamalt kirjutatud, kuid see lihtsus ei tähenda kerget ülelibisemist. Pigem annab see raamat võimaluse noorele lugejale mõista, et elu ei pea olema kohe suurtelt eesmärkidelt kantud. Ikigai võib alata väikestest asjadest: huvist, oskusest, rõõmust. Kui täiskasvanutele mõeldud teoses on rohkem filosoofilist sügavust, viiteid teadusuuringutele ja Jaapani pikaealisuse kultuurilisele taustale, siis „Väike ikigai“ pakub noorele lugejale turvalist teed avastada, mis võiks tedapanna elama rohkem täisväärtuslikku elu, et ta oleks õnnelik ja rahulolev ning samas ka terve ning piisavalt materiaalselt kindlustatud. Küsimus, kas seda on täiskasvanul mõtet lugeda, siis alustuseks sobib täiesti, et siis teiste raamatute ja muuga rohkem asjasse süveneda ja saada aru, kas see teema üldse huvitab või mitte. Mõnikord on lihtsustatud selgitus palju otsekohesem kui keerukad arutlused. Samas ei saa salata, et kui oled kuulnud jaapanlasi endid ikigai’st rääkimas, tajud kohe ka teatud erinevust. Raamat on siiski lääneliku eneseabivormi sugemetega. Originaalne ikigai ei tähenda tingimata karjääriplaani või isikliku edu nimel pingutamist, vaid sageli hoopis rahulolu sellest, et oled osa kogukonnast ja et igapäevaelul on oma väike mõte. Noorteversioon kõlab pigem nagu motivatsioonikõne, mis tahab panna uskuma, et igaühel on oma ainulaadne tee. See ei ole vale, kuid tundub kohati lahjem kui Jaapani tegelik ikigai, mis võib olla sama hästi kapsaaias töötamine või igapäevane hommikune jalutuskäik. Elu siht ei pea olema hiiglaslik ega suursugune, piisab, kui see annab sulle hommikul põhjuse voodist tõusta.  „Väike ikigai“ on sümpaatne ja sõbralik raamat, mis teeb keerulise mõiste arusaadavamaks nii noorele kui vanemale lugejale.
 

Mälestused on elavad

5./80. Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941–1949

Autor: Hans Alver

koostaja ja toimetaja: Olev Liivik 

Kirjastus: Eesti Mälu Instituut 2025

254lk./ 1209lk./ 19705lk.

 

See on nüüd üks eriline raamat, lugemine, minu jaoks. Ma olen küll sattunud lugema mõningaid raamatuid küüditamisest ka varem, aga kohe kindlasti ei ole need raamatud minu valikus, kui ma otsin omale lugemist. Aga nii kui ma kuulsin, et see raamat ilmub, siis koheselt tahtsin seda lugeda. Miks? Sest kui need inimesed, kellest on juttu, on sulle olulised, sa tundsid neid hästi, aga samas sa ei tea detailselt nende minevikku, mida nad pidid läbi elama, siis on tahtmine rohkem teada saada. Hans Alver juuniori, päeviku autorit ma tundsin ja teadsin, aga see, mis mida selle perekonnaga sidus oli Halja Alver, autori õde, kes oli samuti küüditatud ja kellest on selles päevikus palju juttu. Minu jaoks tädi Halja, mu ema üks parimatest sõbrannadest ajast, kui Halja oli tagasi Eestis. Kuna me elasime mu varajase lapsepõlve ühe hoovi peal, siis ta oli mu lapsepõlve lahutamatu osa. Hiljem elasime küll erinevates kohtades, aga samas linnas, seega sai ikka üsna palju kohtutud. Ma teadsin, kes oli ta isa (Haapsalu legendaarne linnapea) ja, et ta oli küüditatud, aga ega sellest ei räägitud. Eriti veel lapsele ning nõukogude ajal. Ema kindlasti teadis rohkem, aga nüüd pole neid kumbagi enam elavate hulgas. Seetõttu on hea, kui tulevad välja otsesed allikad sellest ajast. Ma ei tea, kui huvitav on seda lugeda inimesel, kelle jaoks pole isiklikku sidet nende inimestega, sest suures osas päevik räägib tol hetkel kõige olulisematest asjadest - söögist ja tööst. Raskest tööst, sest ilma tööta, ilma nende väheste rahadeta ei olnud süüa saada. Näljast ja külmast samuti. Sest need olidki peamised sel ajajärgul. Samas on ära märgitud alati kõigi sünnipäevade ja jõulude pidamised, sest need olid erilisemad päevad ja ikka üritati vähemalt nendelgi päevadel hoida alles sidet oma varasema eluga. Ikka üritati neil päevadel süüa paremini ja olla rõõmsad. Mind pani naeratama need kohad, kus Hans siunas oma õde, et see on kasvanud metsikuks ja lootis, et varasemast kasvatusest jääks midagigi alles. Hans ise oli minu jaoks kuni oma elu lõpuni alati väljapeetud ja viisakas härrasmees. Hiljem sain aru, et see oli tema kodune kasvatus, mis ta selliseks muutis ja mida ei suutnud murda ka nõukogude võim ega karmid küüditamise aastad. Halja puhul aga mäletan, et ema ütles mitmeid kordi, et talle on jäänud külge vene maitse ja ta oli üsna vastand oma vennale, temas küll ei olnud säilinud seda Eesti aegset kasvatust enam, samas ma arvan, et eks see tuli ka veidi iseloomust. Tegelikult oli ta väga südamlik ja tugev naine, kes pigem hoolis eeskätt teistest ja seejärel alles endast. Nii palju lapsepõlve mälestusi tõi see raamat pinna peale ja need kõik on väga helged ning eelkõige teevad selle helgeks just need inimesed, kes mind lapsepõlves ümbritsesid, kes olid olulised ning tädi Halja oli kindlasti üks nendest. 

Raamat, mida peaks kõik lugema

14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani

Autor: Jaan Tammsalu 

Kirjastus: Pegasus 2024

216lk./2657lk./ 14054lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad

 

See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  

Vilniuses toimus mõrv!

6./42. Tappev arkebuusilask

Timuka õpipoisi kolmas kohtuasi. Detektiivlugu vanast Vilniusest.

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2025

247lk./ 1273 lk./10 591lk.

Lugemise väljakutse 2025:  44. Väliskirjanik, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Selles raamatus mainiti seoses ettevalmistustega Liivimaa sõjaks Eestimaad ja mõningaid linnasid. Timuka õpipoiss saab käsu kohtufoogtilt hakata kiiresti uurima suurele kogunemisele saabunud aadliku surma, kes on kirikaias mahalastud. Kohtufoogt Rotundus süüdistab Vilniuse ümbruskonna röövleid, kuid nördinud aadlikud kõõritavad tema hea sõbra, mõlema õiguse doktori Pedro Ruizi poole. Rotundus määrab Adasele appi rasket kohtuasja uurima Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłłi sekretäri, püsimatu Andreas Volanuse. Noormehed liiguvad mööda Vilniust ja püüavad lahendada mõrva. Üks tunneb vaesema ning kaupmeeste kihi eluolu, teine aadelkonna oma. Kild killu haaval panevad noormehed loo kokku ja leiavad süüdlase. Seoseid ja tegelasi on ka eelmiste uurimistega. Taustal saab lugeja teada tolleaegsest Leedumaast, Vilniuse elanikkonnast ja elukorraldusest. Ja muidugi piinab Adast valus küsimus, kas sünnib timukal poeg või tütar, pingeline ootus terve raamatu vältel. Kuigi algselt pidi olema see sari kolme osaline, siis raamatu lõpus lubati, et kirjanik kirjutab juba neljandat osa, seega sooviks ka seda kindlasti lugeda. Võib olla mitte isegi niivõrd Adase elukäigu või krimiloo pärast, aga mulle meeldivad ajaloolised krimid just selle tausta pärast, kus elavalt saab kujutluspildi tolleaegsest eluolust, elavamalt, kui mõnest ajalooraamatust. Ja Vilnius on endiselt üks mu maailma esikümne lemmiklinna hulgas, kuhu alati meeleldi tagasi läheksin, kasvõi siis raamatu lehekülgedel.