Lugemise väljakutse 2025: 17. Raamat, mida oled kunagi varem lugenud, kuid soovid üle lugeda
Ma üldiselt ei loe raamatuid mitu korda, mul lihtsalt ei jätku selleks aega. Ja tegelikult ma ei ole ka just seda konkreetset raamatut enne lugenud, aga see raamat on kirjutatud mõeldes eelkõige teismelistele. Olen lugenud nende varasemat, täiskasvanutele mõeldud „Ikigai“ raamatut. Ja kogu jutt, mis laias plaanis, selles raamatus oli, oli ka juba suurte raamatus. Just see, mis see ikigai siis ikkagi selline on. Seega võib öelda, et lugesin üle samade autorite sama teemaga raamatu. Lugesin täiskasvanutele mõeldud raamatut (noorte oma polnud veel ilmunud) enne Haapsalu kolledžiz eelmisel aastal ttoimunud jaapanlaste
loengut, et paremini aru asjast saada. Mul on seega kujunenud mingi
pilt, mida ikigai tähendab ja kuidas seda Jaapani kultuuris
käsitletakse. See ei ole lihtsalt üks järjekordne eneseabikontseptsioon,
vaid sajandite jooksul juurdunud elufilosoofia, mis ühendab igapäevase
argise rahulolu ja suure eesmärgi tunnetuse. Täiesti aru saada
sellest usun, et suudavad ainult jaapanlased, kes ise selle
elufilosoofia järgi elavad. Teismelistele
suunatud raamat oli lihtsamalt kirjutatud, kuid see lihtsus ei tähenda
kerget ülelibisemist. Pigem annab see raamat võimaluse noorele lugejale
mõista, et elu ei pea olema kohe suurtelt eesmärkidelt kantud. Ikigai
võib alata väikestest asjadest: huvist, oskusest, rõõmust. Kui
täiskasvanutele mõeldud teoses on rohkem filosoofilist sügavust, viiteid
teadusuuringutele ja Jaapani pikaealisuse kultuurilisele taustale, siis
„Väike ikigai“ pakub noorele lugejale turvalist teed avastada, mis
võiks tedapanna elama rohkem täisväärtuslikku elu, et ta oleks õnnelik
ja rahulolev ning samas ka terve ning piisavalt materiaalselt
kindlustatud. Küsimus, kas seda on
täiskasvanul mõtet lugeda, siis alustuseks sobib täiesti, et siis teiste
raamatute ja muuga rohkem asjasse süveneda ja saada aru, kas see teema
üldse huvitab või mitte. Mõnikord on lihtsustatud selgitus palju otsekohesem kui keerukad arutlused. Samas
ei saa salata, et kui oled kuulnud jaapanlasi endid ikigai’st rääkimas,
tajud kohe ka teatud erinevust. Raamat on siiski lääneliku
eneseabivormi sugemetega. Originaalne ikigai ei tähenda tingimata
karjääriplaani või isikliku edu nimel pingutamist, vaid sageli hoopis
rahulolu sellest, et oled osa kogukonnast ja et igapäevaelul on oma
väike mõte. Noorteversioon kõlab pigem nagu motivatsioonikõne, mis tahab
panna uskuma, et igaühel on oma ainulaadne tee. See ei ole vale, kuid
tundub kohati lahjem kui Jaapani tegelik ikigai, mis võib olla sama
hästi kapsaaias töötamine või igapäevane hommikune jalutuskäik. Elu siht ei pea olema hiiglaslik ega suursugune, piisab, kui see annab sulle hommikul põhjuse voodist tõusta. „Väike ikigai“ on sümpaatne ja sõbralik raamat, mis teeb keerulise mõiste arusaadavamaks nii noorele kui vanemale lugejale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar