See oli täitsa huvitav, teistsuguse süžeega lugemine. Raamat
algab Tegani loo teadasaamisega, taustaga, seejärel Tegan, viimases
lõpus rase, sõidab läbi lumetormi oma venna juurde, et leida pelgupaik
ja rahu. Kuid teelt välja paiskunud auto muudab kõik. Lumevaikus, valu
ja teadmatus loovad õhkkonna, kus igapäevane maailm kaob ja asemele jääb
üksnes külm ning ähvardav ebakindlus. Lugu
läheb käima, algne rahuotsing muutub sammhaaval klaustrofoobseks
painajaks. Salapärane paar, kes esmapilgul paistab abivalmis, osutub
peagi ohuks. See, mis pidi olema pääsemine, osutub lõksuks. McFadden
mängib hästi „lukustatud toa“ olukorraga, kus iga väike liigutus, iga
pilk ja igasugune vaikne vari tundub vihjena millelegi palju suuremale. Samas
ei keskendu raamat ainult pingele. Tegelaste haavatavus, nende lootus
ja lootusetus, vajadus turvatunde järele, loovad loo sisse inimliku
mõõtme. Tegelased ei ole mustvalged, loo kulgedes saavad nii tegelased
ise kui lugejad aru, et nad on nii mõnestki asjast valesti aru saanud,
nii mõndagi inimest valesti hinnanud. Lugeja ja tegelaste vaatepunkt
alati ei ole üks ja sama, sest mõned asjad on lugeja, teised tegelaste
eest salajas. Mõned pöörded on
aimatavad ja mõned täiesti üllatavad. Tunne, mis oli raamatut lugema
asudes, ei ole kindlasti sama, mis raamatu lugemist lõpetades. Eelkõige
hakkad tagant järele mõtlema ja vaagima, et kuidas sa ei märganud mingit
pisikest vihjet, mille kirjanik nagu möödaminnes salamisi sisse oli
poetanud. Vihjet, mis lugemise hetkel ei tundunud üldse olulisena. Samas
ega kõike ei saanud ka tekstis vihjata, sest nii mitmelgi korral
tegelased ei aima ka ise ette kuidas nad järgmisel hetkel toimivad,
kuidas siis veel lugeja oleks võimeline seda ettearvama. Kuid need
sõlmkohad just teevadki lugemise huvitavaks, põnevamaks ja
pingelisemaks, et ei oska etteaimata kirjaniku järgmist käiku. Kokkuvõttes
on „Kokkupõrge“ raamat, mis toob turvalise ja ohtliku piiri lugeja
ette. See on lugu, kus lumetorm, suletud ruumid ja inimlikud saladused
segunevad ähvardavaks tervikuks. McFadden paneb lugeja küsima, kui hästi
me tegelikult oma lähedasi tunneme, ja kas usaldus võib mõnikord olla
kõige ohtlikum tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar