Christoffer Holsti „Hõrk pimedus“ on muhekrimi, teine raamat sarjas ja seekordses osas siis tunduvalt enam krimit kui eelmises. Tänu sellele ka lugu veidi põnevam ja kaasahaaravam. Tegemist on looga, kus turvaline Rootsi väikelinna atmosfäär ja lumerohke talveilu satuvad vastamisi millegi tunduvalt tumedamaga. Holstile omaselt on kõrvuti pealtnäha soojad hetked – vein, toit, kodune sumedus – ja kuritegu, mis rikub vaikuse ja sunnib tegelasi oma elu üle järele mõtlema. Peategelane Louise Collins satub Tällbergi, et valmistuda uue hotelli kavandamiseks, kuid juba varsti on selge, et rahulik jõuluaeg muutub millekski sootuks teiseks. Kui noor pianist leitakse surnuna, hakkab pilt murenema ja igapäevase elu turvaline pind osutub hapraks. Louise’i õde Lina elab samal ajal oma lahkuminekut üle, ent tema tee ristub minevikuga, mis on vähemalt sama ähvardav kui Louise’i tänapäevane mõrvamüsteerium. Nii sünnib lugu, mis on korraga intiimne ja pingeline, argine ja samas mitmekihiline. Holsti ei suru lugejat pideva õuduse alla. Ta laseb nautida miljööd, Rootsi maakonnaelu ja tegelaste igapäevast rabelemist, ning alles siis, kui oled end mõnusalt sisse seadnud, tõmbab ta pinna jalgade alt. Mõrv on küll keskne, aga oluline on ka see, kuidas inimesed kaose keskel toimivad, kuidas nad püüavad säilitada väärikust, armastust ja normaalsuse illusiooni, kuidas Rootsi väikelinnades ja külades elatakse. Kirjanik oskab tekitada tunde, et oled ise kohal, istud seal samas hotellis ja kuuled väljas langevat lund, naudid jõuluroogi ja kuulad pianisti ning laulja duetti ilusatest jõululauludest. Ja kui äkki saabub mõistmine, et idüll on purunenud, tabab see sind sama tugevalt kui tegelasi. Holst paneb lugeja tundma, et kuritegu võib sündida igal pool, isegi kõige rahulikumas ja ilusamas paigas ning minevik ja olevik on vahel küllaltki tihedalt seotud üsnagi üllatavate seoste abil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar