Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?
Vana lugu uues kuues
Fotod: Siim Vahur, Estonia teatri lehelt |
Operett: Orpheus põrgus
Tramm nimega iha
Fotod: internet |
Ballett: Tramm nimega iha
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson
Eve Mutso:
„Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid
koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt,
vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige
keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur
väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks –
Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin
nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“
Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"
Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.
Absurdne komöödia
Fotod: teatri kodulehelt |
Etendus: Audients
"Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult? Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.
“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”."
Noh minu jaoks läks veidi liiga jaburaks kätte ära. Samas nalja oli ja nalja taustal oli ka tõsielulist bürokraatia tögamist. Vaimu ja võimu vastandumist. Kuidas nõrk vaim võib vahel sellega mitte leppida ja abi otsida võimust. Ning olenevalt võimust, siis kas nõrk vaim saab võidu ja hävitab nii mõnegi tugeva vaimu, või mitte. Tundus, et kohati vist läks näitlejatel veidi lappama ning nad kukkusid laval etteantud teksti asemel interpreteerima, igatahes oli naljakas mõnes kohas kuidas näitlejad väevõimuga ise naeru tagasi hoidsid. Vaevaliselt õnnestus hakkama saada kohati. Kohati läks tükk liiga absurdseks kätte, kohati oli tunne, et nüüd ollakse ummikseisus ja vaja oleks kedagi kolmandat lavale, kes aitaks loo edasi. Aga kui ma juba esimesel korral kui noort Kalmetit laval nägin, veendusin tema andekuses, siis nüüd sain veelkord kinnitust. Eriti see tema kehakeel! Võigemast oli oma tavalises headuses, võib olla jäi isegi veidi alla minu jaoks, ehk liiga lõdvalt läks panema. Vaadata võis, aga peale niivõrd tugevat tükki kui oli Ajurünnak paar päeva tagasi, jäi lavastus keskpäraseks.
Mida etenduse lõpu poole, seda vähem on aega hingamisele mõelda
Fotod: Kalev Lilleorg, teatri kodulehelt |
Etendus: Ajurünnak
"Süsimust komöödia
Tipp-proffidest ärikonsultantide tiim saab ülesande 90 minuti jooksul töötada välja salajane plaan inimkonna päästmiseks. Töö käigus hakkavad nad järjest enam aduma, kuivõrd vähe nad selle plaani tegeliku olemuse ja eesmärkide kohta teavad. Püüd navigeerida vandenõuteooriate miiniväljal paneb kriitiliselt proovile meeskonnatöö ja viib vältimatu küsimuseni „kas meie kontrollime olukorda või kontrollitakse meid?“"
Hea, et tükk oli ühes vaatuses, muidu oleks vaheajal toimunud vaatajas kindlasti jahenemine, maa peale tagasitulek, aga nüüd oli publik täielikult kaasa haaratud ja tüki edenedes hoiti juba hinge kinni, et mis nüüd edasi, kuidas see asi lõpuni jõuab või kas üldse jõuab... Tükk muudkui kruttis ja kruttis mööda spiraali üles ja kui hetkeks jõuti laval lahenduseni, mis veidi pinget alandas, siis järgmistel sekunditel sellest lahendusest tuli välja uus spiraal ja juba kõrgemal ning intensiivsem. Kas meie mängime või mängitakse meiega, kes on need niiditõmbajad ja mis on nende tegelik eesmärk? Ülihästi ja veenvalt mängitud. Kui oleks kontekstist väljas näinud mõnda katket, siis oleks tundunud, et näitlejad mängivad üle, aga vaadates näidendi kulgu, siis oli kõik täpselt omal kohal. Kusjuures viiest näitlejast neli oli minu jaoks võõrad, kas pole varem näinud või pole tähele pannud neid. Seekord aga kõigilt väga hiilgav mäng. Tõesti soojalt soovitan, eriti veel neile, kes töö tõttu peavad vahel tegema meeskondlikke ajurünnakuid. Ainus hoiatus, peale lavastust võib paranoiline suhtumine kõrgemalt antud käskudesse süveneda.
Laevahukk Illüürias
Fotod: Silver Kaljula Ugala teatri kodulehelt |
Etendus: Kaheteistkümnes öö
"Tormisel Aadria merel Illüüria ranniku lähistel leiab aset laevahukk. Viola pääseb õnnetusest eluga, kuid tema kaksikvend Sebastian jääb kadunuks. Meheks riietunud Viola asub hertsog Orsino teenistusse ja armub oma isandasse, kes omakorda on kõrvuni armunud krahvinna Oliviasse, kes omakorda armub Cesariosse ehk meheks riietunud Violasse. Armastus ja armukadedus löövad lõkkele ja tekkinud segaduste tormakas pöörises ei mängi sugugi väikest rolli erinevate õukondlaste lustakad sepitsused ja soov nendest kiremängudest ise võitjana välja tulla."
"Kaheteistkümnes öö" on romantiline komöödia viies vaatuses, mis on nime saanud jõuluaja kaheteistkümnenda õhtu järgi. Lavastuses kõik armastavad kedagi, aga komöödiale iseloomulikult, armastab tunnete sihtmärk kindlasti kedagi teist. Tänapäeva vaatajale jääb lugu liiga primitiivseks, ettearvatavaks, jantlikuks. Mõne osatäitja roll jäi ka segaseks. Vähemalt terve tükk ei olnud värsivormis, nagu Shakespeare selle omal ajal kirjutas. Minu jaoks jäi keskpäraseks etenduseks, lihtsalt elu on niivõrd edasi läinud nelja sajandiga, et ei tundu kõik enam nii naljakas kui võis see tunduda tolleaegsele vaatajale. Ja võib olla tulenes see ka etenduse tekstist, aga minu jaoks ei olnud näitlejad usutavad laval, aga pigem see oli tolleaegsest tekstist ja mängustiilist tulenevalt. Klassika küll, aga mõni klassika võiks jääda taassünnile äratamata teatrilaval.
Leidsin täiesti huvitava lehekülje antud näidendi kohta:
Uus algus võib alata ka keskeas
Fotod: Rakvere Teatri Kodulehelt |
Etendus: Algus
"London. 2015. Sügis. Öö. Laura (38) juures on just lõppenud soolaleivapidu. Kõik on lahkunud. Danny (42) joob veel oma õlle lõpuni ja...
Soome toriseja eesti kuues Eesti laval
Fotod: Maris Savik Rakvere Teatri kodulehelt |
Etendus: Kõike head, vana toriseja
Mõnus tükk, naerda sai ikka omajagu. Loobiti kilde vasemale ja paremale. Samas on etendusel ka tõsine taust. Sa tahad vananeda oma kodus, endaga ise hakkama saada kuigi alati ei saa, sest elu möödub väga kiires tempos. Ja kui eluõhtul järgi vaatad, siis võib olla, et elu eredaim ja ilusaim hetk oli pulmapäev. Pärast järgnes suures osas vaid rutiin ja töörügamine. Kuigi ka noored näitlejad mängisid hästi ning Tarvo Sõmeri toriseja oli vaatamata, et ta mängis tunduvalt eakamat meest, väga ehtne, siis minu jaoks oli selle etenduse promadonna Tiina Mälberg. Tema mängitud eit oli küll kõrvalosa, aga nii ehe ja vapustavalt hästi mängitud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et järelemõtlema panev lõbus tükk.
Ooper, millest saad aru ka sõnadest aru saamata
Fotod: Teater Estonia kodulehelt |
etendus: Trubaduur
Tõsine ja koomiline üheaegselt
Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt |
etendus: Linda di Chamounix
"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis.
Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …
Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."
Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.Ka trussikutes võib ooperit laulda
etendus: Romeo ja Julia
Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"
Pealkirjast hoolimata väga hea etendus
Fotod: Siim Vahur VATteater |
Etendus: Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud
Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.
Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.
Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.
Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.
Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.
Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.
1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"
Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja
Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli.
Suvitamine 1904 või 2023 on sel vahet?
Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt) |
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
"Suvi
maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle
järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks
inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja
nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii
veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest,
soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on
valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see
enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu
maailm muutub paremaks! Aga
ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad -
argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja
kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja
igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim
Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik
Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja
revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele
igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."
Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.
Kui unistused muutuvad kohustusteks.
Fotod: Draamateater |
Sügav etendus emadusest
Fotod: Ugala teater |
Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest.
Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning
kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi
ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna
suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi
eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud?
Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse
saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui
ema enda.
Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.
Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.