Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?

 

Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vabalava (etendus Kumus)

autor: Julia Aug

lavastaja: Julia Aug

Esietendus 02.detsember 2022

Vaadatud: 02.oktoober 2023

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal

"Ühe linna hävitamise lugu.

Sõjaeelne Narva oli väga ilus linn. Barokse vanalinna, kultuurielu ja inimestega – tõeline Põhjamaade pärl. See oli kaubanduse ja kaupmeeste, vabrikute ja tööliste linn. Piirilinn, mille tänavatel võis kuulda eesti, vene ja rootsi keelt.

Mis on sellest Narvast saanud? Mis juhtus 1944. aasta 6. ja 7. märtsil? Kes võttis vastu otsused Narva maatasa pommitada ja asendada unikaalsed ajaloolised hooned vaid mälestustega nendest? Tulemerest tuhaks saanud linn lükati kokku kui ehituspraht. Aga millised olid need inimesed ja nende lood, kes elasid Vana-Narvas?

Julia Augi uuslavastus “Narva – linn, mille me kaotasime” põhineb dokumentaalsetel materjalidel ja Narva linna legendidel. Lavastus soovib linnale tagasi anda mälu ja endise välimuse, sest sellel, kes ei mäleta oma minevikku, ei saa olla tulevikku."

Oli see nüüd juhuste kokkumäng või saatus, et ma sellele etendusele sattusin? Juhus, et töö postkasti potsatas reklaam koos sooduspiletite pakkumisega? Juhus, et Narva ei ole minu jaoks "mõttetu venelaste linn" nagu suurele osale eestlastele ja seetõttu olin Narvast rääkivast etendusest huvitatud? Kui see oleks rääkinud linnast, millega mul pole mingit sidet, siis vaevalt, et ma oleks pileteid ostnud. Aga jah, selle kolme aastaga, mis ma Ida-Virumaa vahet sõitsin, sai Narva mulle omaseks ja see linn ning tema saatus läheb mulle korda. Juhus, et etendus toimus mu lemmik "teatriruumis" Kumus, kuhu on väike jalutuskäik, mugav vaadata kuna eesistuja ei varja eespool toimuvat ja jalgadel on piisavalt ruumi? Kas juhus või juhused kokku õigel hetkel ongi saatus? Igatahes tore, et seda etendust vaatama sattusin, hooaja esimene etendus oli suur elamus ja tundub, et mitte ainult mulle, vaid ka mu (saatuse)kaaslastele, kes pidid minuga koos teatrisse tulema, kuna mina selle välja valisin. 

See oli nii linna lugu kui kogu Eesti inimeste lugu. Tegevuseks oli Narva, aga samas oleks see võinud juhtuda ka mujal, sest see oli inimeste lugu, kes jäid ajaloo rataste vahele, kes tahtsid elada, aga kelle saatust määrasid suuremad jõud, riigikorrad, sõda. Noorte armastajate lugu, kes ei mõelnud 1940 võimuvõitlustele, riigipööretele, sest nad olid armunud ja 17 aastasele oli see hoopis enam oluline. Armunud poissi, kes mobiliseeriti kohe sõja alguses punaarmeesse ja kes ei täitnud oma lubadust olla jõuluks tagasi, sest kaua see sõda siis ikka kesta võib - kaks nädalat, ehk paar kuud kõige enam. Aga ta ei tulnud tagasi ei selleks, ega ühekski järgnevaks jõuluks, temast sai tundmatu kangelane ühishauas. Narva esimene pommitamine sakslaste poolt, pommitades suures osas ujumas olevaid kaitsetuid naisi ja lapsi. Narva pommitamine punaarmee poolt kolmel järjestikusel päeval tundide kaupa, peaaegu tühja linna pommitamine, kus ei olnud enam peaaegu Saksa sõjaväge ega ka kohalikke elanikke. Pommitamine, mis muutis linna varemeteks. Kahe venna lugu, kellest üks sõdis Vene, teine Saksa poolel. Noorte meeste lugu Eestis neil aastatel, kus paljud isegi ei saanud valida poolt, kelle poolel nad sõdisid oma vendade vastu. Vene ja Saksa poolel oli peaaegu sama palju eestlaseid, kui paljud neid vabatahtlikult? kui paljud sunniviisiliselt? Ja lõpuks linna hävitamise lugu. Ei, pommitamine ei hävitanud seda linna. Varemed seisid püsti ja 70% sellest oleks olnud taastatav. Varemed seisid aastaid ja ootasid restaureerimist erinevates plaanides kuni ühel hetkel kellegi otsusel need varemed lihtsalt lükati kokku. Kellegi, kelle juured ei olnud Narvas, kes ei teadnudki seda linna enne seda, kui see linn oli muudetud varemeteks. Mõnes asjas ajalugu vaikib, eriti kui see ajalugu häbeneb hiljem iseennast. Muidugi pole seda linna võimalik enam kunagi sellisena ülesehitada nagu see oli kunagi enne sõda. Kuid ajaloost peaks õppima ning mitte hävitama seda, mida on võimalik taastada. Inimkond pole veel lõpetanud hävitamist ja karta on, et ei lõpeta mitte kunagi.

Vana lugu uues kuues

Fotod: Siim Vahur, Estonia teatri lehelt

Operett: Orpheus põrgus

Teater: Rahvusooper Estonia

muusika: Jacques Offenbach

tekst: Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy

lavastaja: Liis Kolle

Maailmaesietendus: 1858

Esietendus: 30.september 2022

Vaadatud: 10.juuni 2023

Dirigent: Arvo Volmer

Osades: 

Orpheus, viiuliõpetaja: Oliver Kuusik

Eurydike, tema naine: Kristel Pärtna

Aristaios/Pluto, allilma jumal: Reigo Tamm

Avalik Arvamus: Juuli Lill

Cupido, trikke täis armastusjumal: Carol Männamets

Venus, armastusjumalanna: Karis Trass

Diana, viljakuse ja jahijumalanna: Kadri Kõrvek

Jupiter, peajumal: Rauno Elp

Mercurius, kaubandus- ja kasujumal: René Soom

Minerva, tarkuse ja kunstnike jumalanna: Maria Leppoja

John Styx, Pluto teenija: Mart Madiste

Juno, peajumalanna, Jupiteri abikaasa: Triin Ella

Mars, sõjajumal: Tambet Kikas

Morpheus: Argo Liik

Bacchus, viljakuse ja veinijumal: Tiit Kaljund

Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Kristo Aav, Toomas Hark, Einar Hillep, Andres Kask, Hendrik Tiido

Tantsijad: Richard Beljohin, Simo Kruusement, Sergei Kuznetsov,Britt Kõrsmaa, Merilin Lehtmaa, Argo Liik, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees,Liza Popova, Olga Privis, Maria Uppin-Sarv, Pavel Vjunenko, Urve-Ly Voogand

 

"Offenbachi rütmikas ja fantaasiarikas muusika koos lauludega, mis võiksid tänapäevalgi seljatada kõik Eurovisiooni hitid, tekstiautorite Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy vaimukus ning puändirikkus ning võimalus pakkuda publikule nauditavat vaatemängu on toonud kuratliku operetikomöödia „Orpheus põrgus“ ikka ja jälle mängukavva.

Kes on see pagana Orpheus ja miks mind peaks huvitama see, mida ta põrgus tegi või ei teinud ja kuidas ta sinna üldse sattus? Samas, põrgu on ju omamoodi huvitav, koht, kus tõenäoliselt keegi teatrikülastajatest pole käinud. Miks siis mitte pakkuda sellest salapärasest pahelise kuulsusega paigast muusikalist ja mängulist versiooni, mille puhul  lugupeetud publikul pole mugavalt toolis istudes vaja karta mulisevasse katlasse viskamist.

Lugu iseenesest on lihtne ja ainult pisut üleloomulik: oma laulu ja lüüramänguga kõiki lummanud müütilisest Orpheusest on saanud viiuliprofessor, kes – ah! – kaotab oma naise Eurydike õnnetuse läbi ning läheb teda jumalatelt tagasi nõudma. Ainult et Offenbachil ta ei tee seda vabatahtlikult, sest tahab naisest hea meelega lahti saada ning ka tollel on kõrvalsuhe naabrimehega, kes osutub allilma valitsejaks Plutoks – seega sureb Eurydike ülimeelsasti, et tollega kaasa minna. Orpheust sunnib kangelaslikku retke ette võtma tegelane nimega Avalik Arvamus, kes jälgib nii müüdist kui moraalireeglitest kinnipidamist. Kuid enne allilma suundumist otsivad nad naist Jupiteri juurest, misläbi peajumal noorema venna vallutusest teada saab ning teda hoopis endale ihaldama hakkab. Ka Eurydikele pole positsioonikam jumal vastumeelt. Siiski juhtub nii, et ilma jäävad mõlemad ning naine jääb hoopis veinijumal Bacchuse juurde, mis ei paista teda samuti morjendavat. Nagu ka kedagi teist, sest kõlab aegumatult tujutõstev kankaan, mille saatel kõik tantsu vihuvad, Avalik Arvamus teiste seas."

 

Nojah, kui operetina saab tavaliselt ette kujutatud mingit ilusat armulugu kaunite meloodiatega, siis seekordne operett sellele kohe kindlasti ei vastanud. Kärtsu ja mürtsu oli kõvasti, vahele ilusat meloodilist muusikat ka. Aga pigem laulud olid rohkem ooperlikud. Seega kuigi räägiti ja lauldi eesti keeles, oli kohati ikka väga hea, et eesti keelsed subtiitrid ka lava kohal jooksid. Lugu ise oli natuke liiga üle võlli minu jaoks keeratud, aga noh kokkuvõttes võis vaadata, midagi hullu ka ei olnud. Omamoodi elamus. Ja muidugi kankaan lõpus oli uhke.

 

Tramm nimega iha

Fotod: internet

Ballett: Tramm nimega iha

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 26.mai 2023

autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Esietendus 4.november 2017  Rahvusooperis Estonia

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Osades:  

Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson

 

"Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Eve Mutso: „Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt, vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks – Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"

Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.

Absurdne komöödia

 

Fotod: teatri kodulehelt

Etendus: Audients

Teater: Raaam Teater (etendus Kumus)

autor: Jeton Neziraj (Kosovo)

lavastaja: Madis Kalmet

Esietendus 07.mai 2022

Vaadatud: 21.mai 2023

Näitlejad:Priit Võigemast, Henrik Kalmet

"Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult? Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.

“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”."

Noh minu jaoks läks veidi liiga jaburaks kätte ära. Samas nalja oli ja nalja taustal oli ka tõsielulist bürokraatia tögamist. Vaimu ja võimu vastandumist. Kuidas nõrk vaim võib vahel sellega mitte leppida ja abi otsida võimust.  Ning olenevalt võimust, siis kas nõrk vaim saab võidu ja hävitab nii mõnegi tugeva vaimu, või mitte. Tundus, et kohati vist läks näitlejatel veidi lappama ning nad kukkusid laval etteantud teksti asemel interpreteerima, igatahes oli naljakas mõnes kohas kuidas näitlejad väevõimuga ise naeru tagasi hoidsid. Vaevaliselt õnnestus hakkama saada kohati. Kohati läks tükk liiga absurdseks kätte, kohati oli tunne, et nüüd ollakse ummikseisus ja vaja oleks kedagi kolmandat lavale, kes aitaks loo edasi. Aga kui ma juba esimesel korral kui noort Kalmetit laval nägin, veendusin tema andekuses, siis nüüd sain veelkord kinnitust. Eriti see tema kehakeel! Võigemast oli oma tavalises headuses, võib olla jäi isegi veidi alla minu jaoks, ehk liiga lõdvalt läks panema. Vaadata võis, aga peale niivõrd tugevat tükki kui oli Ajurünnak paar päeva tagasi, jäi lavastus keskpäraseks.

Mida etenduse lõpu poole, seda vähem on aega hingamisele mõelda

Fotod: Kalev Lilleorg, teatri kodulehelt

Etendus: Ajurünnak

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: Aaron Loeb

lavastaja: Taago Tubin

Esietendus 14.oktoober 2022

Vaadatud: 19.mai 2023

Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu

"Süsimust komöödia

Tipp-proffidest ärikonsultantide tiim saab ülesande 90 minuti jooksul töötada välja salajane plaan inimkonna päästmiseks. Töö käigus hakkavad nad  järjest enam aduma, kuivõrd vähe nad selle plaani tegeliku olemuse ja eesmärkide kohta teavad. Püüd navigeerida vandenõuteooriate miiniväljal paneb kriitiliselt proovile meeskonnatöö ja viib vältimatu küsimuseni „kas meie kontrollime olukorda või kontrollitakse meid?“"

Hea, et tükk oli ühes vaatuses, muidu oleks vaheajal toimunud vaatajas kindlasti jahenemine, maa peale tagasitulek, aga nüüd oli publik täielikult kaasa haaratud ja tüki edenedes hoiti juba hinge kinni, et mis nüüd edasi, kuidas see asi lõpuni jõuab või kas üldse jõuab... Tükk muudkui kruttis ja kruttis mööda spiraali üles ja kui hetkeks jõuti laval lahenduseni, mis veidi pinget alandas, siis järgmistel sekunditel sellest lahendusest tuli välja uus spiraal ja juba kõrgemal ning intensiivsem. Kas meie mängime või mängitakse meiega, kes on need niiditõmbajad ja mis on nende tegelik eesmärk? Ülihästi ja veenvalt mängitud. Kui oleks kontekstist väljas näinud mõnda katket, siis oleks tundunud, et näitlejad mängivad üle, aga vaadates näidendi kulgu, siis oli kõik täpselt omal kohal. Kusjuures viiest näitlejast neli oli minu jaoks võõrad, kas pole varem näinud või pole tähele pannud neid. Seekord aga kõigilt väga hiilgav mäng. Tõesti soojalt soovitan, eriti veel neile, kes töö tõttu peavad vahel tegema meeskondlikke ajurünnakuid. Ainus hoiatus, peale lavastust võib paranoiline suhtumine kõrgemalt antud käskudesse süveneda.

Laevahukk Illüürias

Fotod: Silver Kaljula Ugala teatri kodulehelt

Etendus: Kaheteistkümnes öö

Teater: Ugala Teater (külisetendus Estonias)

autor: William Shakespeare

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 06.aprill 2023 

Maailma esietendus: 1602

Vaadatud: 28.aprill 2023

Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

"Tormisel Aadria merel Illüüria ranniku lähistel leiab aset laevahukk. Viola pääseb õnnetusest eluga, kuid tema kaksikvend Sebastian jääb kadunuks. Meheks riietunud Viola asub hertsog Orsino teenistusse ja armub oma isandasse, kes omakorda on kõrvuni armunud krahvinna Oliviasse, kes omakorda armub Cesariosse ehk meheks riietunud Violasse. Armastus ja armukadedus löövad lõkkele ja tekkinud segaduste tormakas pöörises ei mängi sugugi väikest rolli erinevate õukondlaste lustakad sepitsused ja soov nendest kiremängudest ise võitjana välja tulla."

"Kaheteistkümnes öö" on romantiline komöödia viies vaatuses, mis on nime saanud jõuluaja kaheteistkümnenda õhtu järgi. Lavastuses kõik armastavad kedagi, aga komöödiale iseloomulikult, armastab tunnete sihtmärk kindlasti kedagi teist. Tänapäeva vaatajale jääb lugu liiga primitiivseks, ettearvatavaks, jantlikuks. Mõne osatäitja roll jäi ka segaseks. Vähemalt terve tükk ei olnud värsivormis, nagu Shakespeare selle omal ajal kirjutas. Minu jaoks jäi keskpäraseks etenduseks, lihtsalt elu on niivõrd edasi läinud nelja sajandiga, et ei tundu kõik enam nii naljakas kui võis see tunduda tolleaegsele vaatajale. Ja võib olla tulenes see ka etenduse tekstist, aga minu jaoks ei olnud näitlejad usutavad laval, aga pigem see oli tolleaegsest tekstist ja mängustiilist tulenevalt. Klassika küll, aga mõni klassika võiks jääda taassünnile äratamata teatrilaval.  

Leidsin täiesti huvitava lehekülje antud näidendi kohta: 

"Kaheteistkümnes öö või mis iganes"

Uus algus võib alata ka keskeas

 

Fotod: Rakvere Teatri Kodulehelt

Etendus: Algus

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: David Eldridge

lavastaja: Tiina Mälberg

Esietendus 28.jaanuar 2022 Rakvere Teater

Vaadatud: 28.aprill 2023

Näitlejad: Silja Miks ja Andres Mähar (Vanemuine)

"London. 2015. Sügis. Öö. Laura (38) juures on just lõppenud soolaleivapidu. Kõik on lahkunud. Danny (42) joob veel oma õlle lõpuni ja...

DANNY: Nii et sina otsustad? Sina otsustad, mis saab...

LAURA: Nojah, paistab sedamoodi küll. 

DANNY: See on siis õnnemäng?

LAURA: Või järsku hoopis millegi algus..."

 

Esimeses vaatuses kasutati natuke liiga palju seda neljatähelist m-iga algavat sõna, vähemalt minu kõrvade jaoks. Aga see  vist oli tausta jaoks vajalik, või oleks ka natuke muudmoodi pehmemalt ka saanud. Esimene vaatus oli koomilisem, teine läks täiesti tõsiseks. Esimeses vaatuses oli pealiskiht, teise vaatuse lõpuks olid tegelased nagu sibulad kiht kihi haaval lahti kooritud ning nende sisemised hirmud, lootused, igatsused, luukered ja kõik muu teineteise ja vaataja ette lahti laotatud. Lavastuse sõnum on, et mehed ja naised on tegelikult üsna sarnased oma üksinduses koos hirmude ja igatsustega. Väga hea etendus, tõesti meeldis ja puges sisemusse, eriti kui oled mõningas mõttes teemaga kokku puutunud. Pigem keskealistele ja vanematele. Noored ei pruugi tüki tagapõhja mõista, neil on veel kõik ees ja palju läbi elamata. Aga tõesti soovitan väga.

 

Soome toriseja eesti kuues Eesti laval

 

Fotod: Maris Savik Rakvere Teatri kodulehelt

 

Etendus: Kõike head, vana toriseja

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: Tuomas Kyrö

lavastaja: Eili Neuhaus

Esietendus 07.august 2020 Rakvere Teater

Vaadatud: 24.aprill 2023

Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter

 

"Vana Toriseja valmistub juba eluajal oma matusteks, aga nii mõndagi on veel tegemata. Kõigepealt tuleb koostada endale muidugi järelehüüe. Kes tunneks vana Torisejat veel paremini kui tema ise? Ka hauakivi saab soodsamalt kätte, kui odavmüükidel juba eluajal pilk peal hoida. Pärandi jagamine – kindlasti tuleb see asi ise korda ajada. Ja mis kõige tähtsam – vana Toriseja kohustus on lugeda üles kõik need vead, mida tema ümbritsevad on elu jooksul korda saatnud. Tõele au andes tuleb siiski etteruttavalt tunnistada – ka vana Toriseja on elus ühe korra eksinud. Või siis kaks. Oleneb, kuidas asjale vaadata."

Mõnus tükk, naerda sai ikka omajagu. Loobiti kilde vasemale ja paremale. Samas on etendusel ka tõsine taust. Sa tahad vananeda oma kodus, endaga ise hakkama saada kuigi alati ei saa, sest elu möödub väga kiires tempos. Ja kui eluõhtul järgi vaatad, siis võib olla, et elu eredaim ja ilusaim hetk oli pulmapäev. Pärast järgnes suures osas vaid rutiin ja töörügamine. Kuigi ka noored näitlejad mängisid hästi ning Tarvo Sõmeri toriseja oli vaatamata, et ta mängis tunduvalt eakamat meest, väga ehtne, siis minu jaoks oli selle etenduse promadonna Tiina Mälberg. Tema mängitud eit oli küll kõrvalosa, aga nii ehe ja vapustavalt hästi mängitud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et järelemõtlema panev lõbus tükk.

Ooper, millest saad aru ka sõnadest aru saamata

Fotod: Teater Estonia kodulehelt

 

etendus: Trubaduur

teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.aprill 2023

helilooja: Giuseppe Verdi

libreto: Salvatore Cammarano libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi „El trovador“ järgi

Esietendus: 03.veebruar 2021 Rahvusooper Estonia

Maailmaesietendus: 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos

Dirigent: Martinš Ozolinš (Läti)

Lavastaja: Neeme Kuningas

Osades:Angelos Samartzis (Kreeka), Charlotte-Anne Shiplay (UK), Maria Berezovska (Ukraina), Leonardo Nelva, Priit Volmer, Juuli Lill, Heldur Herry Põlda, Yixuan Wang, Tambet Kikas jt.

 

"Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna… „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub."

 

Üks väga kaasakiskuv ooper. Seda nii süžee kui ka muusika poolest. Vahepeal mitmeid kordi avastasin, et üldse eesti keelset tõlget ei loegi, niivõrd kaasakiskuv oli see, mis laval toimus ning muusika oli arusaadav ka ilma teksti mõistmiseta. Kõik koos oli ääretult nauditav ja tasakaalus. Minu arust see on ühe ooperi suurus kui vaatad nii, et aru ei saa (sõnadest) ja ometi saad kõigest aru. Lauljad olid muidugi ka väga head. Ainus, miks need ooperid peavad kõik (olgu enamus) ikka nii kurvalt lõppema, võiks ju olla happy end ikka nagu muinaslugudel. Kuid sellegi poolest üks väga hea ooperietendus.

 

 

 

Tõsine ja koomiline üheaegselt

Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt

etendus: Linda di Chamounix

teater: Vanemuine (külalisetendus teatris Estonia)

vaadatud: 11.aprill 2023

helilooja: Gaetano Donizetti

libreto: Gaetano Rossi

Esietendus 11. septembril 2021 Vanemuise

Dirigent: Risto Joost

Lavastaja: Robert Annus

Osades: Pirjo Jonas, Raimonds Bramanis (Läti), Dara Savinova (Rootsi), Taavi Tampuu, Karmen Puis, Simo Breede, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester

 

"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis. 

Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …

Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."

Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 

etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 08.aprill 2023

helilooja: Charles Gounod

Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique

Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"

 

Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.

 

Pealkirjast hoolimata väga hea etendus

Fotod: Siim Vahur VATteater

Etendus: Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud

Teater: VAT Teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöölavastus

vaadatud: 04.aprill 2023

autor: Merle Karusoo

lavastaja: Merle Karusoo

Esietendus 15.veebruar 2023

Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.

Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.

Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.

Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.

Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.

Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.

1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"

Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja

Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli. 

Suvitamine 1904 või 2023 on sel vahet?

Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt)

Etendus: Suvitajad

Teater: Endla teater

vaadatud: 03.aprill 2023

autor: Maksim Gorki

lavastaja: Ingomar Vihmar

Esietendus 14.mai 2022

Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov

"Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."

Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.

 

Kui unistused muutuvad kohustusteks.

 

Fotod: Draamateater

Etendus: Meister Solness

Teater: Draamateater

vaadatud: 25.märts 2023

autor: Henrik Ibseni järgi

dramaturg: Siret Campbell

lavastaja: Mehis Pihla

Esietendus 22. oktoobril 2022

Näitlejad: Tõnu Oja, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Märten Metsaviir, Helena Lotman ja Guido Kangur

 

Tunnustatud arhitekt Halvard Solness soovib oma karjääri suursuguselt lõpetada ning ehitada midagi, millest ta on unistanud kogu elu – linna kõrgeima torni. Ehitus on alanud, aga läheb plaanitust tunduvalt kallimaks ja ähvardab Solnesside pereettevõtte pankrotti ajada. Vanameister on otsustanud ehituse maksku mis maksab lõpuni viia. Solnessi poeg Ragnar ihkab isa varjust välja rabeleda ja end teostada iseseisva arhitektina, Solnessi abikaasa Aline püüab aga perekonda ühe katuse all koos hoida. Solnessi lugu on sellest, kuidas me inimestena käitume siis, kui elu justkui pudeneks peos peeneks ja järele ei jää midagi. Vana arhitekt hakkab teostama seda, mida ta on terve elu teha tahtnud, kuid aeg ja pere on muutunud, mitte miski enam ei soosi teda. Kõik üritavad ennast tõestada. Kõik igatsevad elu. Noored tahavad olla paremad kui vanad. Ja vanad… ei taha olla lihtsalt „vanad”. Igavene põlvkondade konflikt, kus on siiski lootust ja armu. 

Kõigil on omad nooruseunistused, nägemused, kuid paratamatult elu tõmbab tihti neile vee peale. Tihti unistused muutuvad argisteks rutiinideks, kohustusteks. Lavastusest kajabki läbi, millal see muutus kõik kohustuseks? Unistus oma arhitektuuribüroost, oma loomingust, edust, meeldivast tööst ja hall argipäev oma ehitusel tekkivate probleemidega, rahamuredega, loomingu õhulosside maisteks majadeks muutumisega. Võib ju unistada suurelt, aga kui kopp lüüakse maasse, siis muutuvad unistused reaalsusteks ning tihti need pole enam kaugeltki need, mis olid unistustes. 

Põlvkondade konflikt on ellu sisse kirjutatud. Tihti see ongi elu edasiviivaks jõuks kui noored ei taha enam nii, nagu kogu aeg on olnud, tahavad muutusi. Noortel on oma nägemus, vanadel oma. Noored tahavad lennata, jah hoolimata kukkumistest, on siiski vaja noortel lennata üritada ja oma katsumused kätte saada. Vanadel on mälestused enda noorpõlve raskustest ja nad nii kangesti tahaks oma järeltulevat põlvkonda sellest säästa. Elada edasi oma unistustes ja mõelda, et nad pole veel vanad ja mahakantud. 

Väga head näitlejatööd nii vanadelt kui noortelt näitlejatelt. Väga tõetruu. Kõik tegelased olid omaette karakterid, kõik oma vooruste ja puudustega. Kõik mängisid oma osa väga usutavaks, et jah, just nii võiski see elu seal olla. Etendus, mis paneb mõtlema ja kaasaelama nii noortele kui vanadele.

 

 

Sügav etendus emadusest

Fotod: Ugala teater

Etendus: Ema

Teater: Ugala (külalisetendus Kumu auditooriumis)

vaadatud: 07.märts 2023

autor: Florian Zeller

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 01. oktoober 2021

Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa

 

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.