Muinas-Eestisse maabusid rauast kaarnad

8./195. Raudkaarnad

Sari: Looduse lasteraamat #20

Autor: Karl Einer

Kirjastus: Loodus 1935

48lk./1402lk./42668lk.

Lastekirjanduse väljakutse oktoober: Ristsõna vastus (Esmakordselt ilmunud 1918-1940)

Mitte ainult esmakordselt neil aastatel ilmunud, vaid ma ei leidnud, et sellest raamatust oleks hiljem kordustrükki tehtud. Kuigi üsnagi mitmed Looduse kirjastuse lasteraamatud on nüüdseks digiteeritult vabalt kättesaadavad, ka see raamat (http://www.digar.ee/id/nlib-digar:333919), siis mina lugesin ikka seda vana head paberraamatut, mis on läbi ajaloo ja riigikordade meie kodus säilinud ja laste poolt korduvalt loetud. Ma olen ka ise seda varem mitmed korrad lugenud ja alati on see lugu meeldinud. Lastepäraselt muinasaja võitlustest, seikluslik ja romantiline. 

Jutustuse tegevus toimub 13. sajandi algul Sakalamaal. Vanema neljateistkümneaastane poeg Varmas kuulab sepa jutustusi retkedest kaugetele maadele ja unistab ka ise silmapiiri taha ratsutamisest. Ühel päeval saabub asulasse aga võõras rändkaubitseja, kes räägib Liivimaale saabunud raudrüütlitest. Varmas ei malda kodus istuda ning oodata, mis edasi saab... 

 

Ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile

 22./57. Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust

 Autor: Juri Berezkin

 Tõlkija: Tarmo Kulmar

 Kirjastus: Valgus 1986

72lk./4498lk./12438lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#4)

Viimasel ajal on saanud lugeda asteekidest, maajadest, inkadest. Aga nendel aladel oli elu ka enne nende impeeriumite tekkimist. Selles raamatus ongi vaatluse all tsivilisatsioonid, kes elasid Peruu territooriumil enne Inkade impeeriumi tekkimist. Ja need rahvad ei olnud sugugi metsrahvad, kellel ei olnud mingit kultuuri ega ehitisi. 

Caral-Supe ehk Norte Chico tsivilisatsioon: Andide rannikul asuva Norte Chico kultuuri jäänused on vanemad kui Inka impeerium ning ulatuvad ajavahemikku 3000 eKr kuni 1800 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitas muldkuhjatisi, mida nimetatakse kioskiteks, ning neil oli ka suur hulk looduslike materjalidega kauplemiseks vajalikke tehnilisi teadmisi.

Sechini kultuur: Sechini kultuur on üks varasemaid kultuure, mis eksisteeris Andide rannikul umbes 1800-1300 eKr. Seda kultuuri tuntakse nime järgi Sechini linnast, mis asub tänase Peruu põhjaosas. Sechini kultuur oli tuntud oma muldkuhjatiste, kivist tööriistade ja keraamika poolest. Sechini keraamika oli tuntud oma keerukate kujunduste ja graveeringute poolest. Paljud nende keraamikatööd kujutasid inimesi ja loomi, samuti geomeetrilisi kujundeid ja sümboleid.

Chavini kultuur: Chavini kultuur, mis asus Andide keskosa mägistes piirkondades, oli laialt levinud umbes 900-200 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitasid suuri ja keerukaid templiehitisi, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.

Moche kultuur: Moche kultuur, mis asus Andide rannikualadel, oli levinud umbes 100 eKr kuni 700 pKr. Selle kultuuri rahvas oli tuntud oma keraamika, metallitöö, tekstiili ja arhitektuuri poolest.

Tiahuanaco tsivilisatsioon: Tiahuanaco tsivilisatsioon, mis asus Andide kõrgmäestikes, eksisteeris umbes 400-1100 pKr. Selle tsivilisatsiooni rahvas ehitas suuri monoliitseid kujusid ja tempelkomplekse, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.

Wari impeerium: Wari impeerium eksisteeris umbes 600-1100 pKr ja see hõlmas suurt osa Andide keskosast. Selle impeeriumi rahvas oli tuntud oma tehniliste teadmiste poolest, näiteks maaparanduse ja veekogude juhtimise osas.

Ei tohi unustada, et nendest tsivilisatsioonidest  teame me ainult läbi arheoloogiliste leidude. Sealse piirkonna ajalugu ja kultuur on mitmekesine ning huvitav ka enne Inkade impeeriumi tekkimist. Kuid tänaseni teatakse sellest siiski üpris vähe, seal on veel palju avastamata ja uurimist vajavat. 

Aga kõige rohkem üllatas mind selle raamatu autori poolne eessõna eesti keelsele väljaandele. Ei tohi unustada, et väljaandmise aasta 1986 ja autoriks venelane. "Eesti kultuuris on alati olnud iseloomulik huvi teiste rahvaste, eriti selliste vastu, kes, olles ebavõrdses võitluses vallutajatega iseseisvuse kaotanud, on oma eneseteadvuse ja eripära säilitanud. Juba 120 aasta eest ilmus L.Koidulalt raamat "Viimane Inka". Indiaanlasi on selles teoses üle idealiseeritud. Kuid milliseid eemaletõukavaid jooni inkade riigil ka ei olnud, meie sümpaatia kuulub ikkagi indiaanlastele, mitte konkistadooridele, sest ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile."

Tallinna algusaegadest

 17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest 

 Autor Marika Mägi 

 Kirjastus Argo 2015

190lk./3584lk./7940lk.

Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus

Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.

 

Muinasajal Saaremaal

 1./19. Urikivist ristimisastjani

 Autor: Tiina Tuvikene

 Kirjastus: Orto 1961

350lk./350lk./4706lk.

Lugemise väljakutse: 15. Raamat kirjanikult, kelle eesnimi on Tiina. 

12.-13.sajandi Eesti, põhitegevuskohana Saaremaa, aga tegelased satuvad ka Ojamaale, Novgorodi, Lübeckisse, Taani, Riiga ja veel mõnda paika Eestimaal või Liivimaal. Raamatu jooksul siis muutub elu väga tugevalt, Saksa ja Taani ristirüütlid vallutavad maa raamatu lõpuks. Raamatu alguses on põhirõhk kaubandusel ja võitlustel kaubandusõiguste nimel, et liiga palju konkurente põhjarahvastele ja eestlastele ei tekiks kaubavahetusel Novgorodiga. Lõppeb aga saksa kaupmeeste õhutusel ristirüütlite vallutustega, et nad kaupmehed pääseksid magusatele kaubandusteedele ligi. Tähtsal kohal raamatus on usk, seda nii maarahva oma maausul kui ristiusul. Hästi loetav raamat kaugest ajaloost, eestlaste eluolust, kaubandusest, võitlustest. Kuid ei puudu raamatust ka armastus, sõprus, armukadedus, vihkamine, kättemaks, kaalutletud tegevus ning impulsiivne käitumine. Tegelastel on tänapäeval väga imelikud nimed, aga ehk leiaks mõni noor lapsevanem oma lapsele mõne haruldase nime sealt. Ma pole küll kindel, palju neist nimedest võis nii ammusel ajal esineda ja palju on kirjaniku enda fantaasia vili. Üks oluline tegelane raamatus oli Siim, raamatu alguses poisike, kelle eluolu viib kaugele maale võõra rahva sekka ning raamatu lõpus jõuab ta tagasi kodustele maadele ning temani jõuab arusaam, kes ta siis tegelikult on. Ajaloo huvilisena mulle see raamat väga meeldis. Ladusalt kirjutatud ning ilukirjandusliku loo taustal on piisavalt tegelikku ajaloo käiku, et mõista, mis ja kuidas tol ammusel ajal asjad olid.

Päikesepoegade riik

32./179. Päikesepoegade riik

Sari: A-sari (Seeria A)

Autor: Vladimir Kuzmištšev

Tõlkija: Tarmo Kumar, Aivar Kriiska

Kirjastus: Valgus 1985

232lk./3386lk./33856lk.

Argonaudi väljakutse detsember: Riik, mida enam või veel ei ole.

Riikidest, mida veel ei ole lugesin juunis. Nüüd siis riik, mida enam ei ole. Jutustus inkade impeeriumi loomisest, hiilgusest ja langusest. Raamat kõneleb ajaloolisest kõrgkultuuriga rahvast Lõuna-Ameerikas - inkadest, ketšua-indiaanlaste esivanematest - ning nende riigi langemisest hispaania konkistadooride vallutuste ohvriks. Kes siis poleks kuulnud: maiad, asteegid, inkad. Sai kunagi koolis neid õpitud ja ka pärast on ühte teist loetud või kuuldud, aga ausalt öeldes need rahvad olid mu jaoks parajalt segi, üks kompott. Tänu sellele raamatule said inkad veidi rohkem selgemaks. Ja kuigi me kasutame sõna inka rahvusena, siis tegelikult olid inkad ainult need isikud, kes valitsesid, nagu nende valitsejanimi, nagu tsaariperekond. Ja valitseja amet oli pärandatav esimesele seaduslikule pojale.

Erinevalt maiadest ja asteekidest ei asunud inkade tsivilisatsioon mitte Mesoameerikas, vaid Lõuna-Ameerikas. Inkad arenesid mööda Lõuna-Ameerika läänekülge, mööda Vaikset ookeani kallast. See hõlmas Andide karmi mägesid ja kõrgeid platoosid, samuti rannikukõrbeid ja Amazonase džunglit. Inkaimpeerium ulatus oma kõrgusel Kolumbia piirist Tšiilis Santiagosse! Sellel massiivsel impeeriumil oli üle kümne miljoni inimese ja see hõlmas tänapäevast Peruut, Ecuadori lääneosa, Boliivia lääne- ja keskosa, Argentina loodeosa ja Tšiili põhjaosa. Impeeriumi pealinn oli 12. sajandil asutatud Cuzcos. Inkad arendasid laialdase teedevõrgu, et ühendada kõik oma impeeriumi vallutatud rahvad. Nad rajasid maanteid piki rannikut ja läbi mägede. Nad olid meistrid sügavate kanjonite ja kaljudega ulatuvate rippsildade ehitamisel. Inkad ehitasid ka akveduktid, et tuua mägedest vett läbi mägede ja orgude inimestele. Üks akvedukt oli 360 miili pikk! Nagu maiad ja asteegid, ehitasid ka inkad massiivseid paleesid, templeid ja kindlustusi. Nad kasutasid "kuiva kivi" tehnikat, mis sobis kivid omavahel nii ideaalselt, et neil polnud mörti vaja. Ja tänu sellele on vaatamata maavärinatele säilinud nende ehitused tänapäevani. Inkade keel on ketšua keel, mida Peruus räägivad tänapäevalgi miljonid inimesed. Inkadel puudus aga kirjutamissüsteem. Nad pidasid sündmuste ja tehingute arvestust, kasutades keerulist sõlmede ja värviliste nööride süsteemi ehk kiput. Inkat valitses imperaator Sapa Inka, keda nõustas ülempreester, tavaliselt tema vend. Religioon oli inkade kultuuri ja igapäevaelu peamine osa. Nad uskusid paljudesse jumalatesse nagu maiad ja asteegid. Nende peamine jumal oli päikesejumal Inti. Nad uskusid, et Sapa Inka oli Inti järeltulija ja seetõttu kummardati ka teda jumala moodi. Ja siis tulid hispaanlased, kes nägid vaid kulda... Vaatamata, et raamatul on juba vanust, siis oli täitsa huvitav lugemine.

 

Kaart. Kohe jaanuaris hakkasin enda jaoks märkima käidud riigid kaardile, sest kartsin, et muidu ei jaksa meeles pidada, mis riigid on käidud ja millistesse võisin veel selle väljakutse raames liikuda. Ei hakanud seda nüüd väljakutse lõppedes ümber ilusamaks ja kunstilisemaks tegema. Sai tegelikult palju rohkem maid läbitud kui väljakutses teemasid oli, sest paljudesse teemadesse sai loetud raamatuid, mis kajastasid paljude riikide tegemisi. Välajkutse oli huvitav ja lõpupoole oli vaikselt juba veidi raskusi raamatute leidmisel, samas enamuse leidsin siiski oma riiulist, vaid kolm sai raamatukogust toodud. Kokku 12 teemasse lugesin 15 raamatut. Kokku sai loetud 3302 lehekülge, õhem raamat 64lk ja paksem 408lk. Vanim ilmunud 1976 ja uusim sel aastal. 8 riigi autorite raamatuid, enim 4 eesti autoritelt. Olen sel aastal osalenud paljudes väljakutsetes, lisaks suurele väljakutsele kuues igakuises ja kahes isiklikus detsembri väljakutses. Aga pean nentima, et see Argo kirjastuse väljakutse on ikka minu lemmikväljakutse, milles olen osalenud kõik aastad. Väljakutse, tänu millele loen ka muud kirjandust kui ilukirjandust ja tänu millele olen küllaltki palju uusi teadmisi saanud juurde.