Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased

Autor: Timo Talvik

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Raamat mängusõltlastele, kes ei saa mängida

21./251. Muinaskuningas Online 1. Manatar

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 12 

Autor: Maniakkide Tänav

Kirjastus: Lummur 2024

288lk./3392lk./43626lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Sain teada, et selle raamatu žanr on LitRPG. Mis asi see LitRPG on, oli ilusti raamatu lõpus lahti selgitatud ja kellele see mõeldud on. Tegelikult ma tean veel ühte seltskonda, kellele. Sellistele, nagu mina. Mis asi on mängusõltuvus, tean. Õnneks suutsin ennast sellest lahti ühendada. Mängisin online mängu kusagil 25 aastat tagasi, jõudsin top 10 mängija hulka, mängule kulus juba vähemalt korralik tööpäev, et kõike kontrolli alla hoida ja lõpuks ühel selguse hetkel võtsin, muutsin parooli nii ära, et peale ei vaadanud. Sisse enam ei saanud, kõik korras. Edaspidi suutsin näpud eemal hoida sellistest pikaajaliselt ja pidevat tegutsemist nõudvast mängust. Siis läksid mängud graafiliselt keerukamateks ja õnneks või õnnetuseks ma neid mängida ei saa. Seda muinaskuninga mängu ka ei saaks. Ma lihtsalt läheksin esimese kümne minutiga oksendama, või veel kiiremini. Samal põhjusel ei saa näiteks vaadata ka ühtegi videod, mis on kõndimise pealt tehtud. Seega, mina olen selles mängusõltlaste rühmas, kes ise mängida ei saa, kõrvalt vaadata ei saa, järelikult jääb järgi vaid lugemine. Niisiis, palun järgmisi osasid, esimene raamat sai liiga kiiresti otsa. 

Kati, endine professionaalne e-sportlane, on saanud virtuaalmänge mängides ajukahjustuse, mis ravita jäämise korral võib ta tappa. Summa, mis tuleb ravi eest välja käia, on Kati jaoks liiga suur. Kati saab teada, et tema poeg Lauri tahab hakata ema ravi jaoks raha teenima verivärskes MMORPG mängus „Muinaskuningas online“. Ta otsustab poja toetamiseks oma haigust trotsides ka ise uude virtuaalsesse mängumaailma sukelduda. Raamatu tegevus toimubki kahes maailmas - reaalses ja virtuaalses. Tegelikult see virtuaalne maailm on ikka huvitavam ja ma saan aru, miks Kati, sealt vahel ei taha reaalsesse maailma naasta. Eriti kui reaalse maailmaga kaasnevad valud. Virtuaalset mängumaailma suutsin ma väga hästi enda vaimusilmas ettekujutada, sedavõrd hästi kirjutatud raamat. Ja kas ma juba ütlesin, et nüüd oleks kiiresti vaja järgmist osa, ma tahan edasi "mängida!".

Maaema on endiselt kuri

33./153.  Põhja nõid

Autor: Tuuli Tolmov

Kirjastus: Fantaasia 2021

322lk./4786lk./25098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Järg raamatule Neetud taevakivi. Kuigi neetud taevakivi on hävitatud ja haldjad pole enam inimestele ohtlikud, on Maaema veel ärkvel, valmis kättemaksuhimuliselt vastaseid hävitama. Võetakse ette teekond kuulsa Põhja Nõia juurde, et leida viis, kuidas Maaemast jagu saada. Muidugi ei lähe teekond lihtsalt ja ladusalt, vaid ette tuleb palju seiklusi ja tagasilööke. Ja kes siis on see kuulus Põhja nõid? Üks surematu erivõimetega ülbik? Vähemalt sellise mulje ta kipub selles loos jätma. Raamatu ainseks on Eesti ja põhjamaade mütoloogiad. Seekord siis seigeldakse mööda Soomet üles põhja poole, läbi külma ja lume. Raamat on üsna tempokas ja isegi kui midagi väga ei toimu, siis midagi ikka toimub. Ka psühholoogiliselt tegelastel omavahel või enesesse vaadates. Muinasfantaasia maailm tundub täitsa usutava fantaasia maailmana, see ei ole liiga keerukas, aga samas on kõik nagu paigas. Tegelased on oma heade külgede ja puudustega usutavad. Ei ole, et tegelased oleks vaid head või vaid halvad, igas on mõlemat poolt. Raamatus on nii reaalsust kui müstikat, kohtutakse erinevate mütoloogiliste tegelastega, aga ka satutakse ka reaalsete orjakaupmeestega kokku. Mulle meeldis see osa rohkem kui esimene. Vaatasin ka oma päevikus, mida olen kirjutanud esimese osa kohta. Seal oli kirjas: "Kokkuvõttes oli aga ladus kiire lugemine ja kindlasti mitte halb. Arenguruumi on ja kuna raamat lõppeb nii, et aimata on järge, siis loodetavasti tuleb teine raamat veel parem. Lugeda võivad aga isegi need, kes tavaliselt fantaasiakirjandust ei loe." Seega võin küll kinnitada, et areng on toimunud ja teine osa on samuti kiire ja ladus ning täitsa hea. Kolmanda osa võtan ka varsti lugemisse kindlasti, sest vaja ju teada kuidas Säde ja Aulembi seiklused lõppevad. 

Millal siis ikkagi sai Tallinn alguse ja linnaks?

13./133. Muinas-Tallinna otsimas

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

190lk./2206lk./22518lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #4 (ajalugu)

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnaks saamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi.

Millal üldse saab asulast linn? Ei ole ju nii, et teatud ruutmeetrite või elanike arvu täitumisel nüüd pole enam asula vaid on linn. Enamasti tähistatakse mingi linna vanust selle esmakordsel mainimisel kusagil dokumendis/kroonikas, aga kas linna siis tekkis just sellel mainimise päeval? See linn/asula võis seal kohal paikneda sajandeid enne kui seda kusagil märgiti, sest kirjaoskus ei olnud igiammustel aegadel veel elementaarne oskus nagu tänapäeval. Igal juhul on Tallinn üks igivana linn, mitte tekkinud viimasel sajandil. Kui dokumendid eriti rääkida ei mõista, siis arheoloogia räägib kohtade ja sealse elutegevuse kohta enam. Samas küll on aegade jooksul palju hävinenud/hävitatud. Vanad asjad ja ehitised pole ju alati olnud mingi väärtus, vaid sageli taaskasutatav ehitusmaterjal või täiesti praht ja prügi, mis vajas likvideerimist. Lisaks on kultuurkihile peale ehitatud hooned ning me ei saa teada, mis seal all kõik peidus võib olla (või mis ehituste käigus läbi sajandite hävitati). Raamatus on selleks, et aru saada, mis toimus Tallinnas, vaadeldud lähinaabreid, et leida sarnasusi, võrrelda leitud materjali Tallinnast leituga. Palju on räägitud erinevatest arheoloogilistest väljakaevamistest läbi aegade, nii plaaniliste kui päästekaevamisi erinevate ehitustegevuste ja kaevamiste juures. Minu jaoks oli kõige igavam lugeda kuidas on aegade jooksul Tallinna piirkonna geoloogiline muutus toimunud, kuidas on muutunud rannajoon. Samas selle peatüki pildid olid jälle kõige huvitavamad. Siin tuli välja selgelt, et üks pilt on hulga enam kui tuhat sõna. Lugedes ma ei saanud mingit pilti omale silmade ette, aga pildil oli kõik vägagi huvitav jälgida. Tallinna ajaloo kohta veidi kuiv, aga vägagi huvitav raamat.

 

Kuidas kulges vanasti aeg ning millega seda mõõdeti?

8./128. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost

Autor: Lauri Vahtre

Kirjastus: Varrak 2000

183lk./847lk./21159lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #3 (populaarteadus)

 

See raamat on ajast, aja tajumisest ja aja arvamisest. Aeg on üks igivana asi, aga inimesed on seda tajunud hoopis erinevalt. Olid ajad, kui aega ei arvestatud, aeg lihtsalt kulges. 

Esimene peatükk «Eesti rahvapärase ajaarvamise ühikud», on oma käsitluslaadilt etnograafilise kallakuga. Eraldi on käsitletud erinevaid ajaühikuid -- ööpäeva, nädalat, kuud ja aastat, osutades ühtlasi nende kujunemise ja ümberkujunemise ajaloolistele eeldustele ja põhjustele. Raamatu teine peatükk vaatleb eesti rahvapärast ajaarvamist Eesti ajaloo taustal, kuidas arvati aega rahvakalendri põhjal, kui veel täpsel päeval ja tunnil, rääkimata minutitest ja sekunditest, ei olnud suurt olulisust maarahva elus. Kuid olulised olid siiski põllutööde verstapostid, millal oli millegi tegemiseks just see õige aeg. Ja kuidas jõudis talurahvani vajadus teada oma täpset vanust. Kalendrite tekkimisest ning nende seotusest kiriku ja varasema rahvakalendriga, sarnasus ning erinevus naaberriikidega. Täitsa põnev lugemine oli, kuna tegemist oli väitekirjaga, siis kohati jäi veidi kuivaks see lugemine, aga sain mitmeidki asjaolusid teada ja mõtteid, millele pole varasemalt taibanud mõelda. Esimene pool oli minu jaoks põnevam, see kalendrite võrdlemine teises pooles oli sutike igavam. Aga ma täitsa soovitan ajaloo huvilistele, kui tahtmist teada kuidas esivanemad ajaga toime tulid. 

Kirjandusest enne meie ajaarvamist

12./87. Muistne kirjandus

Autorid: Aili Kiin, Märt Läänemets, Haljand Udam, Jaan Unt

Kirjastus: Koolibri 1997

160lk./2297lk./15048lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #4 (ajalugu)

Vanakreeka kirjandus, Rooma kirjandus, India kirjandus ja Hiina kirjandus. Kui Vanakreeka ja Rooma kirjanduse ülevaade oli peamiselt kuni meie ajaarvamise alguseni, siis India ja Hiina oma tutvustati pikemalt, kuni nende pärimusliku kirjanduse lõppaastateni ja see oli juba üsna vaid mõni sajand enne tänapäeva. Vanakreeka ja Rooma kirjandusest teadsin ikka ühte ja teist ning olin isegi paari teost lugenud. Hiina kirjandusest olen ka ühte-kahte mainitud raamatut lugenud, kuigi suur osa selle maa kirjandusest on üsna võõras mulle, aga India oli täielik tundmatu maa väljaarvatud Tagore, aga tema on juba ka uuemasse kirjandusse kuuluja. Ma ei ole sealt varasest ajajärgust midagi lugenud ja ausalt öeldes ka ei teadnud sellest midagi. Minu jaoks oli isegi veidi üllatav, et India kirjakultuur on sedavõrd vana ja margilise tähendusega kirjanduse ajaloos. Kui järele mõelda, siis olid kõik need religioonid teada ja iga religiooniga ju kaasneb ka mingid religioossed tekstid. Igatahes huvitav raamat ja silmaringi avardav oli ka. 

Mis sel raamatul ja tolle väga ammuse aja kirjandusel on tegemist suurmeestega? Aga see raamat oli täis suurmehi. Sest kui me teame 2000 ja rohkem aastat tagasi elanud inimest, seda, mida ta tollel ajal kirjutas, siis ta peab olema oma aja suurmees, muidu oleks järeltulevad põlved ta ammu ära unustanud. Ja raamat oli täis kuulsaid mehi (aga mitte ühtegi naist): Homeros, Aischylos, Sophokles, Euripides, Sokrates, Platon, Aristoteles, Caesar, Cicero, Vergilius, Horatius, Kalidasa, Tagore, Lali, Konfutsius, Lao-Zi, Mo-Zi, Meng-Zi, Xun-Zi, Zhuang-Zi, Guan-Zi, Guan-Zhong ja paljud teised. Mõned nimed tuttavad, teada, teised üpriski tundmatud või päris tundmatud. Aga seda mulle, mitte selleaegse kirjanduse ja suurmeestega kursis olevale inimesele. Mõnest inimesest oli pikemalt kirjutatud, mõne puhul vaid mõne sõnaga tema loomingust. Tegelikult oleks isegi rohkem tahtnud lugeda just nendest tundmatutest, sest nendest tuttavatest ma olen juba varasemaltki lugenud/kuulnud. Nende suurmeestega saab alguse meie maailma kirjalik kirjandus, enne neid olid küll suulised pärimused, aga paberile, pärgamendile või kuhugi muule kirjutamismaterjalid need ei jõudnud ja meieni otseselt pole säilinud. Kirjanduse huvilisele hea lühiülevaade, et põhjalikumalt ise edasi huvitavaid suurmehi ja nende loomingut uurima hakata.

Muinas-Eestisse maabusid rauast kaarnad

8./195. Raudkaarnad

Sari: Looduse lasteraamat #20

Autor: Karl Einer

Kirjastus: Loodus 1935

48lk./1402lk./42668lk.

Lastekirjanduse väljakutse oktoober: Ristsõna vastus (Esmakordselt ilmunud 1918-1940)

Mitte ainult esmakordselt neil aastatel ilmunud, vaid ma ei leidnud, et sellest raamatust oleks hiljem kordustrükki tehtud. Kuigi üsnagi mitmed Looduse kirjastuse lasteraamatud on nüüdseks digiteeritult vabalt kättesaadavad, ka see raamat (http://www.digar.ee/id/nlib-digar:333919), siis mina lugesin ikka seda vana head paberraamatut, mis on läbi ajaloo ja riigikordade meie kodus säilinud ja laste poolt korduvalt loetud. Ma olen ka ise seda varem mitmed korrad lugenud ja alati on see lugu meeldinud. Lastepäraselt muinasaja võitlustest, seikluslik ja romantiline. 

Jutustuse tegevus toimub 13. sajandi algul Sakalamaal. Vanema neljateistkümneaastane poeg Varmas kuulab sepa jutustusi retkedest kaugetele maadele ja unistab ka ise silmapiiri taha ratsutamisest. Ühel päeval saabub asulasse aga võõras rändkaubitseja, kes räägib Liivimaale saabunud raudrüütlitest. Varmas ei malda kodus istuda ning oodata, mis edasi saab... 

 

Ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile

 22./57. Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust

 Autor: Juri Berezkin

 Tõlkija: Tarmo Kulmar

 Kirjastus: Valgus 1986

72lk./4498lk./12438lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#4)

Viimasel ajal on saanud lugeda asteekidest, maajadest, inkadest. Aga nendel aladel oli elu ka enne nende impeeriumite tekkimist. Selles raamatus ongi vaatluse all tsivilisatsioonid, kes elasid Peruu territooriumil enne Inkade impeeriumi tekkimist. Ja need rahvad ei olnud sugugi metsrahvad, kellel ei olnud mingit kultuuri ega ehitisi. 

Caral-Supe ehk Norte Chico tsivilisatsioon: Andide rannikul asuva Norte Chico kultuuri jäänused on vanemad kui Inka impeerium ning ulatuvad ajavahemikku 3000 eKr kuni 1800 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitas muldkuhjatisi, mida nimetatakse kioskiteks, ning neil oli ka suur hulk looduslike materjalidega kauplemiseks vajalikke tehnilisi teadmisi.

Sechini kultuur: Sechini kultuur on üks varasemaid kultuure, mis eksisteeris Andide rannikul umbes 1800-1300 eKr. Seda kultuuri tuntakse nime järgi Sechini linnast, mis asub tänase Peruu põhjaosas. Sechini kultuur oli tuntud oma muldkuhjatiste, kivist tööriistade ja keraamika poolest. Sechini keraamika oli tuntud oma keerukate kujunduste ja graveeringute poolest. Paljud nende keraamikatööd kujutasid inimesi ja loomi, samuti geomeetrilisi kujundeid ja sümboleid.

Chavini kultuur: Chavini kultuur, mis asus Andide keskosa mägistes piirkondades, oli laialt levinud umbes 900-200 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitasid suuri ja keerukaid templiehitisi, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.

Moche kultuur: Moche kultuur, mis asus Andide rannikualadel, oli levinud umbes 100 eKr kuni 700 pKr. Selle kultuuri rahvas oli tuntud oma keraamika, metallitöö, tekstiili ja arhitektuuri poolest.

Tiahuanaco tsivilisatsioon: Tiahuanaco tsivilisatsioon, mis asus Andide kõrgmäestikes, eksisteeris umbes 400-1100 pKr. Selle tsivilisatsiooni rahvas ehitas suuri monoliitseid kujusid ja tempelkomplekse, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.

Wari impeerium: Wari impeerium eksisteeris umbes 600-1100 pKr ja see hõlmas suurt osa Andide keskosast. Selle impeeriumi rahvas oli tuntud oma tehniliste teadmiste poolest, näiteks maaparanduse ja veekogude juhtimise osas.

Ei tohi unustada, et nendest tsivilisatsioonidest  teame me ainult läbi arheoloogiliste leidude. Sealse piirkonna ajalugu ja kultuur on mitmekesine ning huvitav ka enne Inkade impeeriumi tekkimist. Kuid tänaseni teatakse sellest siiski üpris vähe, seal on veel palju avastamata ja uurimist vajavat. 

Aga kõige rohkem üllatas mind selle raamatu autori poolne eessõna eesti keelsele väljaandele. Ei tohi unustada, et väljaandmise aasta 1986 ja autoriks venelane. "Eesti kultuuris on alati olnud iseloomulik huvi teiste rahvaste, eriti selliste vastu, kes, olles ebavõrdses võitluses vallutajatega iseseisvuse kaotanud, on oma eneseteadvuse ja eripära säilitanud. Juba 120 aasta eest ilmus L.Koidulalt raamat "Viimane Inka". Indiaanlasi on selles teoses üle idealiseeritud. Kuid milliseid eemaletõukavaid jooni inkade riigil ka ei olnud, meie sümpaatia kuulub ikkagi indiaanlastele, mitte konkistadooridele, sest ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile."

Tallinna algusaegadest

 17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest 

 Autor Marika Mägi 

 Kirjastus Argo 2015

190lk./3584lk./7940lk.

Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus

Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.

 

Muinasajal Saaremaal

 1./19. Urikivist ristimisastjani

 Autor: Tiina Tuvikene

 Kirjastus: Orto 1961

350lk./350lk./4706lk.

Lugemise väljakutse: 15. Raamat kirjanikult, kelle eesnimi on Tiina. 

12.-13.sajandi Eesti, põhitegevuskohana Saaremaa, aga tegelased satuvad ka Ojamaale, Novgorodi, Lübeckisse, Taani, Riiga ja veel mõnda paika Eestimaal või Liivimaal. Raamatu jooksul siis muutub elu väga tugevalt, Saksa ja Taani ristirüütlid vallutavad maa raamatu lõpuks. Raamatu alguses on põhirõhk kaubandusel ja võitlustel kaubandusõiguste nimel, et liiga palju konkurente põhjarahvastele ja eestlastele ei tekiks kaubavahetusel Novgorodiga. Lõppeb aga saksa kaupmeeste õhutusel ristirüütlite vallutustega, et nad kaupmehed pääseksid magusatele kaubandusteedele ligi. Tähtsal kohal raamatus on usk, seda nii maarahva oma maausul kui ristiusul. Hästi loetav raamat kaugest ajaloost, eestlaste eluolust, kaubandusest, võitlustest. Kuid ei puudu raamatust ka armastus, sõprus, armukadedus, vihkamine, kättemaks, kaalutletud tegevus ning impulsiivne käitumine. Tegelastel on tänapäeval väga imelikud nimed, aga ehk leiaks mõni noor lapsevanem oma lapsele mõne haruldase nime sealt. Ma pole küll kindel, palju neist nimedest võis nii ammusel ajal esineda ja palju on kirjaniku enda fantaasia vili. Üks oluline tegelane raamatus oli Siim, raamatu alguses poisike, kelle eluolu viib kaugele maale võõra rahva sekka ning raamatu lõpus jõuab ta tagasi kodustele maadele ning temani jõuab arusaam, kes ta siis tegelikult on. Ajaloo huvilisena mulle see raamat väga meeldis. Ladusalt kirjutatud ning ilukirjandusliku loo taustal on piisavalt tegelikku ajaloo käiku, et mõista, mis ja kuidas tol ammusel ajal asjad olid.

Päikesepoegade riik

32./179. Päikesepoegade riik

Sari: A-sari (Seeria A)

Autor: Vladimir Kuzmištšev

Tõlkija: Tarmo Kumar, Aivar Kriiska

Kirjastus: Valgus 1985

232lk./3386lk./33856lk.

Argonaudi väljakutse detsember: Riik, mida enam või veel ei ole.

Riikidest, mida veel ei ole lugesin juunis. Nüüd siis riik, mida enam ei ole. Jutustus inkade impeeriumi loomisest, hiilgusest ja langusest. Raamat kõneleb ajaloolisest kõrgkultuuriga rahvast Lõuna-Ameerikas - inkadest, ketšua-indiaanlaste esivanematest - ning nende riigi langemisest hispaania konkistadooride vallutuste ohvriks. Kes siis poleks kuulnud: maiad, asteegid, inkad. Sai kunagi koolis neid õpitud ja ka pärast on ühte teist loetud või kuuldud, aga ausalt öeldes need rahvad olid mu jaoks parajalt segi, üks kompott. Tänu sellele raamatule said inkad veidi rohkem selgemaks. Ja kuigi me kasutame sõna inka rahvusena, siis tegelikult olid inkad ainult need isikud, kes valitsesid, nagu nende valitsejanimi, nagu tsaariperekond. Ja valitseja amet oli pärandatav esimesele seaduslikule pojale.

Erinevalt maiadest ja asteekidest ei asunud inkade tsivilisatsioon mitte Mesoameerikas, vaid Lõuna-Ameerikas. Inkad arenesid mööda Lõuna-Ameerika läänekülge, mööda Vaikset ookeani kallast. See hõlmas Andide karmi mägesid ja kõrgeid platoosid, samuti rannikukõrbeid ja Amazonase džunglit. Inkaimpeerium ulatus oma kõrgusel Kolumbia piirist Tšiilis Santiagosse! Sellel massiivsel impeeriumil oli üle kümne miljoni inimese ja see hõlmas tänapäevast Peruut, Ecuadori lääneosa, Boliivia lääne- ja keskosa, Argentina loodeosa ja Tšiili põhjaosa. Impeeriumi pealinn oli 12. sajandil asutatud Cuzcos. Inkad arendasid laialdase teedevõrgu, et ühendada kõik oma impeeriumi vallutatud rahvad. Nad rajasid maanteid piki rannikut ja läbi mägede. Nad olid meistrid sügavate kanjonite ja kaljudega ulatuvate rippsildade ehitamisel. Inkad ehitasid ka akveduktid, et tuua mägedest vett läbi mägede ja orgude inimestele. Üks akvedukt oli 360 miili pikk! Nagu maiad ja asteegid, ehitasid ka inkad massiivseid paleesid, templeid ja kindlustusi. Nad kasutasid "kuiva kivi" tehnikat, mis sobis kivid omavahel nii ideaalselt, et neil polnud mörti vaja. Ja tänu sellele on vaatamata maavärinatele säilinud nende ehitused tänapäevani. Inkade keel on ketšua keel, mida Peruus räägivad tänapäevalgi miljonid inimesed. Inkadel puudus aga kirjutamissüsteem. Nad pidasid sündmuste ja tehingute arvestust, kasutades keerulist sõlmede ja värviliste nööride süsteemi ehk kiput. Inkat valitses imperaator Sapa Inka, keda nõustas ülempreester, tavaliselt tema vend. Religioon oli inkade kultuuri ja igapäevaelu peamine osa. Nad uskusid paljudesse jumalatesse nagu maiad ja asteegid. Nende peamine jumal oli päikesejumal Inti. Nad uskusid, et Sapa Inka oli Inti järeltulija ja seetõttu kummardati ka teda jumala moodi. Ja siis tulid hispaanlased, kes nägid vaid kulda... Vaatamata, et raamatul on juba vanust, siis oli täitsa huvitav lugemine.

 

Kaart. Kohe jaanuaris hakkasin enda jaoks märkima käidud riigid kaardile, sest kartsin, et muidu ei jaksa meeles pidada, mis riigid on käidud ja millistesse võisin veel selle väljakutse raames liikuda. Ei hakanud seda nüüd väljakutse lõppedes ümber ilusamaks ja kunstilisemaks tegema. Sai tegelikult palju rohkem maid läbitud kui väljakutses teemasid oli, sest paljudesse teemadesse sai loetud raamatuid, mis kajastasid paljude riikide tegemisi. Välajkutse oli huvitav ja lõpupoole oli vaikselt juba veidi raskusi raamatute leidmisel, samas enamuse leidsin siiski oma riiulist, vaid kolm sai raamatukogust toodud. Kokku 12 teemasse lugesin 15 raamatut. Kokku sai loetud 3302 lehekülge, õhem raamat 64lk ja paksem 408lk. Vanim ilmunud 1976 ja uusim sel aastal. 8 riigi autorite raamatuid, enim 4 eesti autoritelt. Olen sel aastal osalenud paljudes väljakutsetes, lisaks suurele väljakutsele kuues igakuises ja kahes isiklikus detsembri väljakutses. Aga pean nentima, et see Argo kirjastuse väljakutse on ikka minu lemmikväljakutse, milles olen osalenud kõik aastad. Väljakutse, tänu millele loen ka muud kirjandust kui ilukirjandust ja tänu millele olen küllaltki palju uusi teadmisi saanud juurde.