Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (veebruaris)
Tegelikult sobiks see raamat ka veebruari (Triinu ise soovitas) ja oktoober (kirjastuselt Varrak).
Kolm lugu Kuuevalla kuningriigist. Mida lõpupoole siis aina rohkem tuli mõte, et miks see on üldse ulme? Et väljamõeldud kuningriigis? Ja, et sellist matriarhaadi laadset ühiskonda pole olemas? Kui see välja arvata, siis tegemist oli pigem armastuslugudega. Armastus keelatud isiku vastu oli see, mis oli peamine, mis oli loo kese. Kõikesalgav armastus vastuolus reeglite maailmaga. Armastus mehe ja naise vahel, vendade armastus, inimarmastus. Armastuse liike on palju ja neid oli siin teoses ikka omajagu. Inimsuhted suures osas toetusidki siin erinevatele armastustele. Inimeste rasked valikud, sest kas olla truu oma armastusele või reeglitele? Mõlemal juhul saab keegi haiget, keegi kellega sa oled seotud. Kas mõõk on lahenduse tööriist või hoopis ajab asjad keerulisemaks? Natuke jäi mulle see matriarhaalne ühiskond segaseks, kui pere kõige tähtsam oli esimesena sündinud tütar. Kui tema päris lossid ja maad, valis omale kaasa, kellest ei saanud täisväärtuslikku meest enne, kui ta oli sigitanud esimese tütre. Siis miks valitses ikkagi mees, esimese tütre isa või abikaasa, mitte see tütar ise? Tütrel polnud siis enam mingit sõnaõigust ja pidi alluma täiega meeste võimule? Minu jaoks oli siin mingi vastuolu, aga ju see oligi taotluslik, vastuolu meeste ja naiste maailma vahel, vastuolu mõistusega ja tunnetega valitsemise vahel. Mulle üldjoontes see raamat meeldis, ainult viimase loo kaks lõppu oli mu arust natuke häiriv, nagu kirjanik ei oleks osanud lõppude vahel valida ja ei suutnud lõpuks kumbagi kustuta nupu alla saata. Mina oleks jätnud teise lõpu ja vahepealse lihtsalt ära kustutanud, oleks selgem ja loogilisem ehk olnud. Olgu, esimene lõpp oli siis meestemaailma lõpp ja teine naistemaailma jaoks. Aga see on nüüd selline ulme, mida sobib lugeda ka neil, kes ulmet muidu ei loe.
