Vanim teadaolev eesti keelne luuletus

2./17.  Seal tähevõlvi all

Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 

Autor: Reiner Brockmann

Tõlkija: Wimberg

Kirjastus: Kultuurileht 2024

72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

Üks igatepidi väga uhke raamat

19./47. Suur valmiraamat

Autor: Aisopos, Jean de la Fontaine, Ivan Krõlov, Lev Tolstoi, Jakob Tamm, Mart Raud, Feliks Kotta, August Sang, Ralf Parve, Wimberg, Jaanus Vaiksoo

Illustraatorid: Kristjan Allik, Anne Liivamägi-Liiva, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Juss Piho, Piret Raud, Kristina Reineller, Tiina Reinsalu, Regina Lukk-Toompere,  Catherine Zarip

Tõlkija: palju (kogutud erinevatest eesti keelde tõlgitud raamatutest kokku)

Kirjastus: Avita 2006

301lk./3305lk./8301lk.

 

Koduriiuli väljakutse 2024 veebruar: Pane kaks esimest sõrme kõrvuti ja mõõda raamatu selga - veebruari raamatu selg on laiem kui su kaks sõrme.

 

 Eks siis sai kuu alguses kohe raamaturiiulil raamatuid näppudega mõõtma asutud kuni näpud tabasid selle suure raamatu sametist pinda ja sellest enam lahti ei lasknud. Lehekülgede arvult ei olegi suur, aga trükitud on joonistuspaberile, mitte õhukesele paberile. See on üks väga ilus raamat. Sametised kaaned, suur formaat, paksud lehed, peaaegu igal lehel pilt. Illustratsioonid on mitmelt kunstnikult, mitmes stiilis. Võib olla üldmuljele oleks tulnud kasuks, kui ainult ühte stiili pildid oleks olnud, aga samas igal kunstnikul oli äratuntav käekiri ja nii tekkisid kiiresti oma lemmikud, kelle pilte ootama hakkasid. Minu vaieldamatuks lemmikus siin raamatus olid Tiina Reinsalu pildid. Aga ka Piret Mildbergi joonistused meeldisid väga, teised juba natuke vähem ja ühe kunstniku omad üldse mitte (ei avalda kelle omad). Valmide osa oli ka huvitav, sest mitmed olid võetud sarnased erinevatelt autoritelt, sai võrrelda, kuidas plagiaat on läbi ajaloo kestnud. Lõpuosas oli ka eesti autorid oma valmidega ülesrivistatud ja ausalt öeldes üsna mitmed olid täitsa tundmatud mulle. Kuid ka maailma ajaloo kuulsate valmimeistrite loomingus oli nii tuttavat kui tundmatut. Olen seda raamatut varemgi sirvinud ja kohati lugenud, aga sedasi otsast lõpuni mõne päevaga ei ole varem lugenud. Kui ma tavaliselt viimasel ajal annan raamatu ära peale läbilugemist, siis see raamat rändab ilusti riiulisse tagasi. Seekord siis see koduriiuli tühjendamise väljakutse ei toiminud. Aga lugemiselamus oli mõnus.

Karlsson ja Kolumats - kaks parajalt paksu selli

3./136. Pistol ja kuklid

Autor: Wimberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2016

56lk./400lk./29452lk.

 

4./137.  Lõhkiläinud Kolumats

Autor: Karl August Hindrey

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

112lk./512lk./29564lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse juuli: ristsõna vastus (lasteluule)

 

Peale ristsõna lahendamist mõtlesin, et kerge teema, neid raamatuid on mul küll. Aga võta näpust. Eelmisel advendiajal sai ju suur lasteraamatute lugemine tehtud ja tundub, et kõik luuleraamatud on otsa saanud. Aga siiski leidsin kaks peaaegu luuleraamatut. Või siiski täiesti luuleraamatut. Oleneb kuidas vaadata. Esimesena Wimbergi laulutekstid muusikalile Karlsson katuselt. Aga mis see laulutekst muu on kui luuletus, eriti kui neid lugeda, mitte laulda. Ja raamatus nooti juures ei ole, seega üldse seda laulda ei andnudki. Muusikali ise näinud ei ole. Lauluteksid olid aga toredad ja lastepärased. Juures oli ka palju pilte etenduselt. Teisena lugesin Eesti lasteraamatute klassikat. Karl August Hindrey Lõhkiläinud Kolumats ja teised piltlood. Lood piltides ja luules oleks nüüd täpsem. Kõik lood selles raamatus on enamvähem sajaaastased, mõned üle saja, mõned kohe saja aastaseks saavad. Kõik õpetlikud lood lastele ilma otsese moraali ligemiseta, tihti huumoriga kirjutatud ja joonistatud. Minu arust sobiksid nii mõnedki lood ka tänapäevastele lastele manitsuseks. Eriti oluline on seal loomade hästi kohtlemise teema. Vahvad raamatud mõlemad ja veidi lõbusust vihmasesse pühapäeva.