Kitt, tema kaksikõde Rebecca, Grace ja Evie valmistuvad puhkusereisiks Šotimaale, kui Kitti ukselävele ilmub kruiisilaeval töötav Errol Jackson. Mees toob uudise, et tapetud on Kitti vana sõber, endine salakaubavedaja Bryce ja mõrva ainus tunnistaja näikse olevat rääkiv papagoi Skittles. Muidugi ei saa enam seltskond minna Šotimaale, tuleb siirduda Oslosse suunduvale kruiisilaevale ja hakata uurima, kes siis ikka oli mõrva taga. Bryce oli väga vastuoluline isiksus, kes suutis sageli sattuda teistega konflikti ja nii ei olnud see ka tema viimases töökohas, kus ta suutis nii mõnegi töökaaslasega pahuksisse minna. Kuid kas uurimine on naiste jaoks ohutu või mõrvar ei soovi oma teele uusi segajaid. Kittil oma kaaslastega on vaid nädal, et mõrv lahendada ja mõrvar kinni võtta, kuid politsei on kaugel ning Halloran ei saa seekord olla abiks või turvajaks. Lugu läheb kohati vägagi ohtlikuks. Põnevust ikka on, aga need Kitti lood on kergemat sorti krimid. Mulle see sari kuidagi meeldib, ehk peamiseks süüdlaseks on, et peategelaseks raamatukoguhoidja, kes nüüd küll enamuse ajast on eradetektiiv. Aga igas loos on raamatukogu ja raamatute temaatika siiski sisse toodud. "Enamik inimesi ei leia oma töökohal midagi lohutavat. Aga minu puhul on nii, et keset raamatuid tunnen end otsekui kindlusemüüride vahel. Ma tunnen end turvaliselt." Nii ütleb Kitt oma õele, kui nad lähevad laeva raamatukokku. Ja võin tunnistada, et ma saan täiesti Kittist aru, keset raamatuid on palju turvalisem, kui keset inimesi või mõnda muud kohta. Mis muud, kui ootan järgmisi kahte osa selles sarjas.
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Mõrvar kruiisilaeval!
Uskuda tunnistajaid või mitteuskuda, aga lapstunnistajaid?
Üks üsna öövastav krimka. Minu jaoks on alati kõige jubedamad need krimid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende elutee keegi vägivaldselt ära lõpetab. Lapsed mängivad metsas peitust ja järsku on üks lastest kadunud. Otsimise peale leitakse väikese poisi surnukeha. Kes ja miks ta tappis. Mängukaaslased küll osutavad kellelegi, kuid kas usaldada väikesed lapsi tunnistajatena? Kui usaldusväärsed on üldse tunnistajad? Kas tunnistajatega saab manipuleerida või õigemini nende mäluga? Panna nad mäletama täpselt midagi, mida nad tegelikult pole kunagi näinud? Ja kui tegemist on veel väikeste lastega, kes on saanud kaaslase surma tõttu trauma? Kas mittemäletamine on organismi enesekaitse või lihtsalt valetamine, et mitte avalikustada tõde? Kuivõrd suudavad täiskasvanud ennast viia laste tasemele ja nendega suhelda, neid kaitsta? Raamat on täis küsimusi ja psühholoogilist pinget. Loos on mitmeid kahtlusaluseid ja ülestunnistusi, kuid isegi kui loetakse, et süüdlane on leitud, siis jääb uurimisse kogemata sattunud noor politseinik Gunni asjas kahtlema. Ja kui viis aastat hiljem kaob läheduses järgmine poisike, siis ta seostab need lood ja hakkab taas ka esimest mõrva uurima, ei usu toonast versiooni. Kas siis oldi õigel teel või on mõrvar siiski veel vabaduses? Põnevust selles loos oli ja lõpp oli veidi ootamatu, kuigi ma juba siiski veidi kahtlustasin ka õiget tegelast. Taustal oli Gunni enda lugu, kuidas ta kunagi oli Jehoova tunnistajate seast väljavisatud ja kuidas tema pere enam temaga tegemist ei tahtnud teha, aga ta näeb, et õe eluga pole päris õiged lood. Ka selle liini psühholoogiline pool, kuidas su pere jääb siiski su pereks isegi siis, kui nad on sinuga sidemed katkestanud. Raamat oli muidu hästi kirjutatud, aga lastevastane vägivald oli selles see, mis mulle vastu hakkas. Loodetavasti järgmises osas on ohvriteks ikka täiskasvanud, sest iseenesest võiks seda edasi lugeda, eelkõige, et teada saada kas Gunnil õnnestub oma õde jehovistide käest päästa.
Öös sünnib õõvastavaid tegusid
Nagu eelmiseski osas on Los Angelese politseiuurija Renee Ballard taas öises vahetuses tööl. Ta paarimees on naise surma järel puhkusel ning Renee peab üksi tegutsema. Ja öistel tundidel neid pahategusid või muid juhtumeid ikka leidub. Nagu eelmiseski osas on lisaks peamisele uurimisele, mis ei ole otseselt Renee tööga seotud, mitmeid väiksemaid kõrvallugusid. Pealugu on siis niinimetud hobiuurimine. Seekordne lugu saab alguse ühest ööst, kui Renee leiab jaoskonnas võõra mehe, kes osutub endiseks uurijaks Harry Boschiks. Ta on alustanud kunagise lapsprostituudi mõrva uuesti uurimist. Renee on muidugi piisavalt uudishimulik, et hakata ka ise seda uurima ja nii saavadki neist partnerid. Boschil on teises jaoskonnas käsil veel üks vana kunagi lahenduseta jäänud mõrva uurimine. Lugu ise on tempokam kui esimene osa, pigem on need tööülesannetes ette tulevad lood, sellised tempot aeglustavad. Raamatus on kordamööda nii Renee kui Harry tegevused. Goodreadsi alusel saan aru, et tegemist on küll Renee juhtumite teise raamatuga, aga samal ajal Harry juhtumite kahekümne esimese raamatuga.
Raamat oli minu jaoks põnevam kui esimene osa, haaras kaasa ja kogu aeg midagi toimus, mitu liini oli tegevuses ja pidid paralleelselt jälgima kõiki, samas mõeldes, et kas, kus ja kuidas need liinid või detailid liinidelt kokku põrkavad. Renee oli selles osas sümpaatsem kuidagi kui eelmises raamatus. Ja Harry pani soovima, et need tema lood oleks ka eesti keelde tõlgitud. Soovitan täiesti neile, kellele meeldivad krimid. See on selline vahepealne, ei ole väga verine ega ka väga mitteverine. Ja lugemine läheb üsna tempokalt ja ladusalt.
Sajandite saladused paljastuvad
Lugemise väljakutse 2025: 43. Raamatus toimub tegevus tuletornis või on pealkirjas või kaanel tuletorn
Kaanel on tuletorn ja ka osa tegevusest toimub tuletornis ning see on üks oluline sündmuskoht seal. Salapärane Šotimaa saar, vana tuletorn ja tormine meri lõid kohe pingelise ja kergelt kõheda meeleolu. Lugu algab sellega, et üks noor poiss, Alan, leitakse tuletorni juurest surnuna. Kõik viitab enesetapule, aga juba esimestest hetkedest on tunda, et midagi ei klapi. Miski selles loos on lihtsalt liiga... vaikne ja liiga hästi peidetud. Saarele saabuvad uurijad George ja Richie, et juhtumit lähemalt uurida. Aga muidugi ei võta kõik kohalikud neid sugugi avasüli vastu. Saar on väike ja kinnine, inimesed justkui peidavad midagi. Igaüks tundub kahtlane, aga samas on nad kõik ka nii inimlikud. Sa ei tea kunagi, keda tegelikult usaldada. Saar ise on omaette tegelane. See on karm, metsik ja natuke müstiline. Vana legend kolmest kadunud tuletornihoidjast toob loole juurde natuke ajaloolist mõistatuse hõngu. Mulle meeldis, et tegevus oli mitte liiga kiirustav. Torm hoiab detektiivid saarel lõksus, mis annab loole lisapinget – nad ei saa kuskile minna, nad peavad kogu aeg olema kohal ja tähelepanelikud. See loob kinnise keskkonna, kus saladused ja kahtlused hakkavad aina rohkem pinnale ujuma. Ei osanud alguses sellist pööret oodata tõe päevavalgele tulemisel. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast, miks see juhtus. See pani mind mõtlema, kuidas mõnikord vanad saladused ja tegemata valikud võivad ulatuda aastakümnete taha ja mõjutada ka neid, kes pole sündinudki siis, kui kõik algas. Soovitan seda raamatut kõigile, kes armastavad põnevust, saari, vanu saladusi. Kogu aeg on midagi õhus, aga sa ei saa päris täpselt aru, mis. Ja lõpuks nagu hea krimi puhul ikka kõik tükid langevad paika. Lugu oli veidi kõhe, aga piisavalt põnev ja ettearvamatu. Tegemist on autori esikromaaniga, ma loodan, et see ei jää tema viimaseks ja järgmised tulevad sama pingelised.
Ilusalongis toimus mõrv!
7./52. Koole maha, kaunitar
Sari: Bunburry muhekrimi 5
Autor: Helena Marchmont
Tõlkija: Aleksandr Popov
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
126lk./ 1289lk./12 686lk.
Briti saarte kirjanduse väljakutse 2025 mai: Šotimaa kirjanik
Kui eelmine osa oli väga ettearvatav ja jäi minu jaoks üsna keskpäraseks, siis see osa oli ehk sarja kõige vähem äraarvatav ning seega ka huvitavam. Ja Alfiel ei olnudki selles osas ühtegi foobiat, mõni saladus tuli küll veidi päevavalgele ja selgus veidi tema isa kohta. See osa oli klassikaline suletud ruumi krimka. Debi Ilusalongis leiab oma otsa lõbus lesk Eve Mosby, kinnisvaramagnaat kelle kirgede hulka kuulub ka noor armuke. Või siis võib tema kohta öelda, et rahaahne mõrd, kes peab üleval noort armukest. Neid, kellel näib olevat põhjust teda tappa on omajagu, aga kuidas pääses mõrvar salongi ja sealt välja, kui uks oli lukus? Või oli tapjaks Debi, kes väidetavalt jättis proua protseduurile ja ise läks kiiresti koeraga jalutama? Kerge kiire lugemine taas. Tegelased on muhedad ja kindlasti loen veel edasi seda sarja.
Jäätisemees kukkus trepist alla!
Lugemise väljakutse 2025: Üllatusteema. Raamat autorilt, kes on 2025.aastal Lugemise väljakutse grupi kuude kokkuvõtete edetabelis esimese kolme hulgas
Mai kuus jäi kirjanik jagama 3-6 kohta. Täpselt pooled tema loetud raamatud olid minu loetud. Nüüd siis jätkan sarja neljanda osaga ja viies ka juba ootel. Neljas osa oli minu jaoks senistest kõige kehvem, liialt etteaimatav, liialt stereotüüpne, ei midagi põnevat, ei ühtegi ootamatut keerdkäiku, kuidagi igava võitu seekord. Loodetavasti järgmine osa on taas kaasahaaravam.
Bunburrys on saabunud filmistaarilikult nägus gelato-salongi omanik Mario Bellini, kes kaalub laienemist. Kuid peagi pärast saabumist leitakse ta surnult – kas tegu on traagilise õnnetusega või on tegu mõrvaga? Ja miks järsku väldib Alfie telefone? Kas järjekordne uus foobia telefonide sõi hoopis helistajate suhtes? Väga rahulik muhekrimi.
Kaanekujundust pean eriti kiitma! Mõnus, ühes stiilis kujundus tervel sarjal, samas igal kaanel on erinev lillepilt! Paneb mu lilletundmise ja tehisintellektile kirjeldamise oskuse proovile, et millisest lillest vaja taustapilt teha.
Spiooni vastasseis rikaste ja võimsatega
Lugemise väljakutse 2025: 46. Topelt ei kärise - vali vabalt, millise teemapunkti alla loeksid veel teisegi raamatu: 38. Raamat, mille pealkiri sisaldab sõna "surm" või "mõrv"
Ma arvan, et 38. punkti alla ma saaksin veel palju sel aastal loetavaid raamatuid panna, sest krimi on üks selline teema, mida ma palju loen ja mis krimi see ikka ilma surma või mõrvata on. Gabriel Alloni tegemistest olen varasemalt midagi lugenud, kuid hetkel ei suutnud tuvastada, millist raamatut täpselt. See peab olema igatahes rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ma ei leidnud oma andmetest ja need on alates 2014. aasta lõpust mul. Kuid vähemalt viimased eesti keeles ilmunud raamatud sellest sarjast plaanin veel läbi lugeda küll.
Tegemist siis legendaarse spiooni Gabriel Alloni tegemistega, kes nüüdseks on hakanud restaureerijaks, vanade maalide taastajaks ja üritab koos perekonnaga elada rahulikku elu, kuid ega see tal ikka ei õnnestu muidugi. Gabriel Allon on salaja saabunud Londonisse, et osaleda vastuvõtul, millega tähistatakse Vincent van Goghi varastatud autoportree tagasisaamist. Aga kui ammune sõber politseist palub temalt kunstiajaloo professor Charlotte Blake´i jahmatava mõrva uurimiseks abi, siis leiab Gabriel peagi end jälitamas vägevat ja ohtlikku uut vastast. Ja ikka keerleb kogu lugu maalide ümber. Ja korruptsiooni ja rikaste privileegide ning maksuameti pettuste ja offshore firmade ja piirkondade ümber. Milleks kõik ollakse valmis, kui mängus on raha ja võim või siis soov pääseda võimu juurde ja üha suuremate summade juurde. Eks raamatu aluseks on tegelik elu, ei muu. Sageli väljamõeldised polegi nii julmad kui reaalne elu ise. Raamatu lõpus on ka selgitusi, kust ja miks just sellised teemad on reaalsusest jõudnud väljamõeldiseks. Raamat on põnev ja täis keerdkäike ning ohtusid, kuhu peategelased satuvad. Mäng käib mõlemal poolel kasutades nii seaduslikke kui mitteseaduslikke võtteid. Aga peategelane ongi ju kunagine eliitspioon, mitte ontlik politseiuurija. Põnevike austajatele täitsa soovitaks neid raamatuid, eesti keeles pole tervet sarja järjekorras ilmunud, aga mingid osad saab kokku. Eriti ei häirinud, et ma eelmisi osi lugenud ei olnud, sest kusagilt on mul ikka aimu, mis tüüp see Gabriel oli.
Mängult või päriselt?
Cherringhami näiteringis toimub midagi kummalist, järjest tabab osalejaid mingid õnnetused. Kui nii edasi läheb, siis esietenduseks pole enam ühtegi näitlejat laval. Nii palju õnnetusi reas ei saa olla kokkusattumus, vaid keegi üritab lavastuse ära rikkuda. Kes ja miks? Eks seda peavad Jack ja Sarah kahekesi välja selgitama asudes ise ka näiteringis osalema. Kas neil õnnestub lugu lahendada enne, kui keegi päriselt surma saab? Sarja üheksas osa ja seekordne veidi teistsugune kui eelmised. Ei olnud kõige tugevam ega kõige nõrgem osa, selline kuldne keskmine minu jaoks, igav ei hakanud, aga midagi vapustavat ka ei olnud. Muidugi, eks seda sarja on juba omajagu loetud ka ja tegelased ning kirjanike keerdkäigud juba ettearvatavamad. Kuid sellegi poolest on järgmised osad oodatud ja jõuavad üsna kiiresti mu lugemise raamatute virna. Hea õhtune lõõgastus enne magamajäämist.
Vilniuses toimus mõrv!
Lugemise väljakutse 2025: 44. Väliskirjanik, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis
Selles raamatus mainiti seoses ettevalmistustega Liivimaa sõjaks Eestimaad ja mõningaid linnasid. Timuka õpipoiss saab käsu kohtufoogtilt hakata kiiresti uurima suurele kogunemisele saabunud aadliku surma, kes on kirikaias mahalastud. Kohtufoogt Rotundus süüdistab Vilniuse ümbruskonna röövleid, kuid nördinud aadlikud kõõritavad tema hea sõbra, mõlema õiguse doktori Pedro Ruizi poole. Rotundus määrab Adasele appi rasket kohtuasja uurima Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłłi sekretäri, püsimatu Andreas Volanuse. Noormehed liiguvad mööda Vilniust ja püüavad lahendada mõrva. Üks tunneb vaesema ning kaupmeeste kihi eluolu, teine aadelkonna oma. Kild killu haaval panevad noormehed loo kokku ja leiavad süüdlase. Seoseid ja tegelasi on ka eelmiste uurimistega. Taustal saab lugeja teada tolleaegsest Leedumaast, Vilniuse elanikkonnast ja elukorraldusest. Ja muidugi piinab Adast valus küsimus, kas sünnib timukal poeg või tütar, pingeline ootus terve raamatu vältel. Kuigi algselt pidi olema see sari kolme osaline, siis raamatu lõpus lubati, et kirjanik kirjutab juba neljandat osa, seega sooviks ka seda kindlasti lugeda. Võib olla mitte isegi niivõrd Adase elukäigu või krimiloo pärast, aga mulle meeldivad ajaloolised krimid just selle tausta pärast, kus elavalt saab kujutluspildi tolleaegsest eluolust, elavamalt, kui mõnest ajalooraamatust. Ja Vilnius on endiselt üks mu maailma esikümne lemmiklinna hulgas, kuhu alati meeleldi tagasi läheksin, kasvõi siis raamatu lehekülgedel.
Must ja valge tekitavad koos erinevad hallid toonid
Lugemise väljakutse 2025: 25. Suvaline raamat, mis on pildistatud koos kassiga
Teine raamat sarjast. Üks Wilkinsitest sai eelmise osa lõpus politseist kinga ja kas ta jääbki luuseriks või suudab ta oma iseloomu kasvatada ja suhtlemisoskuseid nii palju lihvida, et tal oleks võimalus uuesti oma töökoht tagasi saada. Kas teine Wilkins on ikka nii ideaalne paipoiss, kui esimeses osas temast mulje jäi. Kas alati on vaid must ja valge, või on hoopis mängus mingid muutuvad hallid toonid? Oxfordi lasteaia juurest, jõukast linnaosast, sisuliselt ema nina alt kaob päise päeva ajal nelja-aastane tüdruk. Ryan Wilkins, kes löödi kolm kuud tagasi häbiga töölt minema, näeb televiisorist, kuidas ta endine paarimees, uurija Ray Wilkins pressikonverentsil kinnitab, et politseil on juhtlõng. Aga kas see juhtlõng on ikka õige? Kas ta saab asja lahendatud ilma Ryani abita? Kas kõik on nii, nagu paistab või on asi ikka mitmetasandiline ja keerukam, täis erinevaid halle varje?
Esimene osa sarjast meeldis mulle isegi veidi rohkem või oli lihtsalt seal kõik uudsem ja seega ka vähem ettearvatav. Seekord ma suutsin enamuse asjadest juba eelnevalt paika loksutada. Aga sari on täitsa huvitav, selline erinevate maailmade vastandus kahe täiesti erineva uurija näol, samas kui mõned stereotüüpsed arvamused on just vastaspoolele pandud, mitte neile, keda tavaliselt selliseks stereotüüpiliseks esindajaks arvatakse. Loodetavasti tõlgitakse ka järgnevad osad ära, loeks küll edasi, piisavalt värvikad uurijad ja ka krimilood ise pole igavad olnud.
Kuidas maitseb mõrv?
Kuidas sõita uunikumiga?
Kaks mõrva nädalas - kas palju, vähe või parasjagu?
Lugemise väljakutse 2025: 2. Sinu jaoks täiesti tundmatu kirjaniku raamat
Järjekordne paik Inglismaal, kus elanike arv hakkas suurel kiirusel järsku vähenema. Ja seda vaid sellepärast, et üks mees sai oma tundmatult tädilt ootamatult päranduse ja kolis sinna külla. Ei, mitte külaelanikke tapma, vaid nende tapmisi lahendama koos tädi parimate sõbrannadega, kes kahe peale kokku annavad ühe miss Marple välja. Tegelikult otsisin raamatukogus hoopis ühe teise Inglismaa asula kiiresti väheneva elanikkonna teemalist uut raamatut kui sattus näppu hoopis neljas osa sellest sarjast. Just selline kiire ja kerge ja lühike lugemine, mida hetkel tundsin, et suudan ja tahan õhtuti lugeda. Aga peab ju ikka alustama algusest, seega jõudis kohe neli raamatukest minu lugemislauale ja sealt ma neid siis õhtu-öötundidel lugemiseks nopin ja unistan ajast, mil ma saan ometi hommikust õhtuni lugema hakata või siis vähemalt enamuse oma vabast ajast.
Peategelane, Alfie McAlister, noor, edukas, küllastunud linnaelust ja haavatud isiklikust tragöödiast. Tema kolimine Londonist Bunburrysse, kus ta on veetnud oma lapsepõlve suved vanavanemate juures ja millega tal on palju mälestusi, kuid ka tagaplaanile surutud küsimusi. Lapsepõlve mängupaigast saab kiiresti tegevusareen, kui Alfie leiab end keset mõrva uurimist. Loo tõukejõuks pole mitte ainult kuritegu ise, vaid ka kõrvaltegelaste, eriti kahe vanatädi sõbranna värvikas ja karismaatiline sekkumine, lisaks muidugi üritavad nad olla kosjakauplejateks. Bunburry, küla kus kõik tunnevad kõiki ja kõikide teod on külaelanikel teada, kuid siiski saab seal toimuda tapmisi. Aga mõrvar kindlasti ei jää saladuseks, vaid tuuakse ühisel jõul päevavalgele. Romaani keskmes ei ole vaid krimimõistatus, vaid ka kogukond ja suhted. See, kuidas erineva taustaga inimesed üksteist mõjutavad ja kuidas väikeste kohtade üksteisetundmine võib paljastada nii lahkust kui ka tumedaid saladusi. Cotswoldsi atmosfäär – kivimajad, külatänavad, kodused kohvikud ja pubid loob mõrvajuhtumitele mõnusalt rahustava tausta ja muudab loo veelgi kaasahaaravamaks. Sobib täiesti lugeda ka neile, kellele meeldib lugeda maaelu romantikast ja sündmustest, mitte vaid muhekrimi austajatele.
Saja aasta vanune krimilugu
Lugemise väljakutse grupp 10 aprill: Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja.
No see mingi maja osutus Garre rüütlilossiks, kus üks roheline mees kummitamas käib. Ameerika miljonär on Inglismaale elama kolinud ja ostnud endale iidse
Garre rüütlilossi. Ta elab seal tagasitõmbunult, salapärase erakuna.
Ootamatult hakkab lossis kummitama Roheline Kütt - vanasti ümbrust
hirmul hoidnud lossivaim, keda vahepeal pole aastasadu nähtud. Toimuvad
mõistatuslikud mõrvad, neid kutsutakse lahendama Scotland Yard. Päevavalgele ilmuvad minevikuvarjud. Raamat ilmus esmakordselt aastal 1923 ja eesti keeles viis aastat hiljem. Saan aru, et selles raamatus on kasutatud esimese eesti keelse raamatu tõlget. Seetõttu on raamatu stiilist tunda, et tegu saja aasta taguse looga.
Üks läbivaid motiive on õiguse ja õigluse otsing. Roheline kütt justkui kehastab õiglust, mis tegutseb väljaspool seadusi. Siin võib märgata sarnasusi Robini Hoodi legendiga. Lisaks käsitletakse usaldamatust, võimu kuritarvitamist ja seda, kuidas varjatud minevik võib inimest kummitada ka aastakümnete pärast. Tehtud tasumata kurjuse eest ei õnnestu põgeneda ei ajas ega ruumis. „Roheline kütt“ on näide klassikalisest 20. sajandi alguse inglise kriminaalromaanist, milles on nii müsteeriumi kui ka seiklusromaani. See ei ole ainult detektiivilugu, vaid ka mõistatuslugu, kus iga tegelane võib olla süüdi ja iga vihje viib järjest sügavamale intriigide võrku. See sobib neile, keda köidavad gooti elemendid, salapärased lossid ja kummituslikud lood, kuid kes soovivad nende taga näha siiski inimlikke motiive ja selgitusi. Pinget pakkuv kuid samas mitte ülemäära vägivaldne või, laipu ikka on omajagu, aga pole verd ja soolikaid nagu viimase aja paljudes krimiromaanides. Loetav, aga peab arvestama sellega, et tegemist saja aastase looga, mis ei pruugi tänapäevasele inimesele enam nii kaasahaarav olla, samas ei ole tegemist ka otseselt ajaloolise krimigi vaid ainult ajaloolise taustaga tänapäeva lugejale.
Edgar Wallace raamatuid on mul kodus üksjagu, sest mul õnnestus sattuda Haapsalu raamatukogust väljavisatud ja tasuta jagatavate raamatute riiuli juurde ükskord, kui nad olid teinud just puhastuse W tähega kirjanike raamatute hulgas.
Saksad surevad, mets ja maa saavad meitele
Lugemise väljakutse grupp 10 märts: Raamat lugemiseks enda lemmik raamatutegelasele
Selle teemaga läks nüüd täiesti raskeks. Ajus tekkis täielik kinnikiilumine ja ma ei suutnud mingil moel välja mõelda, kes võiks olla mu lemmik raamatutegelane. No ei ole sellist tegelast. Ühte ja ainust lemmikut. Aga õnneks lahendas kirjastus Lummur mul selle probleemi. Suur tänu kirjastusele selle raamatu eest! Kui ma seda nägin, läksid asjad kohe paika. Selle raamatu ma annaks lugemiseks kahele härrasmehele, kes mõlemad mulle meeldivad. Paul Alexander von Fockile ja Melchior Wakenstedele. Kui ma peale esimese Rõngu roimade raamatu lugemist oleks Alexander Lenzi neile eeskujuks toonud, siis peale teist osa ütleks, et kõik kolm on ikka täitsa ühe pikkused ja kangused. Nad võiksidki ühe sellise kolmekesi koos uurimise ka läbi viia. Nagu aru saada, siis ajalooline krimi mulle meeldib ja veel eriti kui see toimub Eestimaal. Kui nüüd need tegelaste kirjanduslikud isad natuke kiiremini ainult uusi raamatuid suudaks kirjutada. Apteekrihärra uusi seiklusi lubati kindlasti juba vähemalt aasta tagasi ja parunihärra puhul läheb vist hetkel võhm filmi sisse panekusse (no ei ole ma filmide austaja). Vähemalt siis pastorihärra uued seiklused ja uurimised lugemiseks, eks ta peab pingutama, et teistele oma raamatute arvuga järele jõuda. Alexander Lenz on sümpaatne tegelane, kes siis satub taaskord uurima kummalisi tapmisjuhtumeid. Lenzi seekordsed uurimised viivad teda ka Rõngust kaugemale, sealhulgas Otepääle, kus asjaolud viitavad sellele, et saatan ise on öösiti mitu aadlikku otse põrgu viinud. Uhke põrgutõllaga, mis otse sohu kihutab. Teine lugu viib Rannu maile, kus üks väga kehv pastorihärra oma teenistustega rahva Rõngu kirikusse ajab ning isegi saksad peavad surnud pereliikme matmiseks väljastpoolt pastori kutsuma, kes siis aga hoopis kahtlustama hakkab, et pereliige mitte juhuslikult õnnetuses surma ei saanud. Kolmandas loos on tegemist maarahva soost nõidade, madude, vanade vaenude kui ka jubedate ebauskumustega ja selles sasipuntras toimuvate tapmistega. Lenz on siis nendest kolmest detektiivihärrast see kõige taibukam, sest kui Melchioril kulub ühe tapmise uurimiseks paks raamat, Paulil õhem raamat, aga ikkagi terve raamat, siis Alexander saab ühe raamatu jooksul hakkama kolme erineva kuriteo lahendamisega. Peaasi, et tal need kuriteod sedasi otsa ei saa ja ikka jaksu on neid ka edaspidi lahendada ja kirjanikul fantaasiat jätkub, sest Rõngu kandi roimadest loeks veel mitut uut raamatut hea meelega.
Lumi pimestab ja uputab
Lugemise väljakutse 2025: 42. Lumi tuli maha ja valgeks läks maa… - raamat, mille kaanel või sisus on palju lund
Lund on nii kaanel kui sisus ning lumel ehk talvel on oluline roll selles loos. Selle kandi viimaste aastate rängim lumetorm lõikab Cherringhami muust
maailmast ära. Linnakese piiridest väljas, kõrgete müüridega gooti
stiilis härrastemajas asub kiratsev vanadekodu Broadmead Grange. Üks
selle asukas, vaene vana Archy kaotab lumemöllus tee ja temast saab
Cherringhamis järjekordne ohver. Kas Archy vandus tõepoolest alla
loodusjõududele või põhjustas tema surma kellegi kuri käsi? Kui juba Sarah ja Jack satuvad asja uurima, siis võib aimata, et kõik ei ole nii, nagu alguses välja paistab. Kes oli Archy ja mis üldse seal vanadekodus toimub, midagi kahtlast on sellega lahti. Ja kuidas suhtuvad Cherringhami elanikud üldse suurde lumetormi, millega nad pole harjunud, kui oluliselt see kogu elu seisma paneb. Kas see on rõõm või mure või mõlemat, olenevalt kelle vaatekohast vaadata. Mõnus väike kiire lugemisamps üheks õhtuks. Seekordne lugu meeldis rohkem kui paar eelmist, oli kuidagi veidi vähem äraarvatavam, kuigi sain aru, mis toimub veidi enne kui lugu oma uurimisega sinnani jõudis. Loodetavasti saab neid Cherringhami mõistatusi lugeda veel pikalt eesti keeles.
Lotovõit on saatanast!
Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu
See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on
koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu
numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja
krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest –
lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on
neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel
laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima
mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam
oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks
võidunumbriteks.
Londoni kõrgema seltskonna kriminull
Lugemise väljakutse grupp 10 veebruar: Raamatuselja luule + üks raamat sealt
Endalegi üllatuseks tuli see luuletamine seekord üsna kergelt välja. Kõigepealt võtsin kolm raamatukogu raamatut ja siis lasin silmadel üle koduse raamaturiiuli minna - osutus, et ei pidanudki nii väga kombineerima, heade sobilike pealkirjadega raamatuid oli üsna palju. Lõpuks siis tuli välja selline luuletus:
Valge pruut, valgete luikede kaaslane
Lugemise väljakutse 2025: 18. Raamat, mille tegevus toimub kuskil Eesti asulas
Aasta 1937. Haapsalu. Kuurort, kus hakkab juhtuma päris koledaid asju, millele
väikekodanlik linnapea, juhmakas politseiülem, nutikas ettekandja ja
värvikas linnaelanike galerii püüab lahendusi leida. Algab lugu pulmadega, kuid enne kui lõpeb, tuleb ikka ka matustel ära käia ja saladuskatte all võin öelda, et kui asi piirdub ühtede pulmadega, siis ühtede matustega ei piirduta. Taustal elu kolmekümnendate lõpul Eesti Wabariigi väikelinnas põigetega maale ja pealinna. Autor on üritanud (vähemalt mulle tundub) loo kirja panna tolleaegse malli järgi ja seega jääb lugu üsna must-valgeks, primitiivseks ning karikatuurseks. Lugejat ja tema fantaasiat ja teadmisi natuke alahinnatakse selles loos ja seega polnud minu jaoks just päris see, mida oleks tahtnud lugeda. Olen lugenud nii mõndagi raamatut, mis kolmekümnendatel välja antud ja kõik need ei olnud siiski nii liht(labased) lood tol ajal. Ehk on tegelasi ka liiga äärmuslikena kujutatud, eks ka siis olid inimesed veidi enam hallid, mitte niivõrd mustad ja valged, ehk siis mitte nii karikatuurselt pahesuse poole kaldu karakterid. Positiivseid tegelasi oli nagu ääretult vähe seal. Samas muidugi lugeda võis, nii hull ei olnud ja plussiks siis minu jaoks toimumiskoht, minu sünnilinn, kus kõik kirjeldatud paigad tuttavad. Tõsi küll veidi hilisemast ajast, samas ka tollane aeg fotodelt teada.
Kurikaelad öösel ei maga
Lugemise väljakutse 2025: 39. Alusta uut raamatusarja - loe sarja esimene raamat
Oh, et neid pooleli sarju veel vähe oleks, aga kuidagi ei saa ju jätta järgi uurimata, mida see uus sari endast kujutab. Noor innukas Los Angelose naisuurija Renee Ballard. Kolleegide seas hinnatud uurija Ballard kaotab oma positsiooni, kui ta
esitab ülemuse vastu seksuaalse ahistamise kaebuse, mille
tagajärjel määratakse naine jaoskonnas põlatud öise vahetuse uurija
kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta
ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse
uurijatele. Kuid mõnda juhtumit tahab ta kindlasti ise uurida ja mõnda ta kohe ei saa sekkumata jätta, sest teda lihtsalt sedavõrd üritatakse sellest kõrvale tõrjuda. Kuid öösel ei ole ju korraga suurlinnas juhtumas vaid üks kuritegu, neid tuleb ühel brigaadil ikka kohe mitu ette ja nii uuribki naine selles esimeses raamatus korraga ja kordamööda kolme lugu. Kui öödest tuleb nappus, siis ka oma uneajast päeval. Nutikust ja visadust tal jagub. Kaikaid kodaratesse loopijaid ka. Aga kes on see kõige osavam ja nutikam, no pole vist isegi lugemata raske ära arvata. Ütleme nii, et minu jaoks ei olnud midagi hüpersuperit selles raamatus, aga lugeda kõlbas ja kohati oli põnev ka. Mis mulle meeldis oli just see, et ta jagas ennast kolme erineva kuriteo vahel, mitte ei olnud vaid üks käsil või siis mingi sarimõrvar oma erinevate tegudega. Ikka erinevad kurikaelad erinevates kuritegudes. Ja mis te arvate, kas ta sai need lahendatud või ei? Teine osa sarjast on ka eesti keelde jõudnud ja plaanin kindlasti seda ka lugeda, sedavõrd sobis küll see sarja esimene osa.