Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud

15./224. Seiklevad surnud

Sari: Imeline Ajalugu

Autor: Bess Lovejoy

Tõlkija: Hannelore Hansmann

Kirjastus: Äripäev 2013

368lk./3828lk./49050lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#5) 

Ma arvan, et lihtne tavainimene on ikka palju parem olla kui kuulsus. Sured, sind maetakse või tuhastatakse, natuke mälestatakse ja siis unustatakse ning lastakse rahulikult sul ja su kehal igavikuks muutuda. Aga kui oled kuulus, siis tehakse peale su surma sageli veel su kehaga ei tea mida. Raamatus on kuulsate inimeste lood, kus neid maetakse, väljakaevatakse ja maetakse ja siis veel kaevatakse üles ja maetakse taas. Iga kord läheb aga ikka midagi kellegi tasku, kas siis teaduslikuks uurimiseks või lihtsalt suveniiriks, või kaob kogemata ära. Vaesed surnud, keda sedasi on loksutatud isegi erinevate mandrite vahel, nagu see oleks nii oluline, kus need inimese luud põrmustuvad, inimest ennast ju nende luude sees enam pole. Kuid raamatus oli ka kirjas, et üks kahetsusväärsemaid asju surnud olemise juures on see, et sul pole enam sõnaõigust oma keha üle. Sa võid küll enne oma surma panna kirja või rääkida, mida sa soovid, et sinu kehaga tehakse, aga kontrollida sa ei saa enam, veel vähem käskida teha nii, nagu tahad, mitte sinu soove eirata. Ja elavad sageli ei arvesta sugugi surnu soovide vaid enda tahtmisega, eriti veel kui sa oled olnud mingi kuulsus. Ja nii need vaesed surnud rändavadki või siis hoiatakse nende kolpa kusagil eksponeerimiseks, aju tükeldatakse ja uuritakse aastakümneid teadlaste poolt üle maailma, et kuidas sa said ikka nii tark olla. Raamat oli minu jaoks huvitav, sest enamus lugusid sealt oli minu jaoks uus teave. Ma oma sinisilmsuses arvasin ikka, et kui inimene on surnud, siis ta maetakse maha, tuhastatakse, pistetakse mõnda krüpti kirstuga või siis muudetakse muumiaks. Et vähesed on need, keda ei lasta rahus surnud olla, vaid keda näidatakse kusagil mausoleumis või muuseumis, aga sellest raamatust tuli välja, et neid vaeseid surnuid on sajandite jooksul ikka väga palju sunnitud seiklema.

 

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen?

13./222. Patsient 127

Sari: Mirabilia 

Autor: Gilbert Gallerne

Tõlkija: Margot Endjärv

Kirjastus: Eesti Raamat 2008

222lk./2928lk./48150lk.

Lugemise väljakutse: 5. Üks raamat "Mirabilia" sarjast

Autoõnnetuses vigastatud, sügavasse koomasse langenud mees, kelle isikut ei suudeta kindlaks teha, viiakse palatisse 127. Mehel pole dokumente, samuti puuduvad tal sõrmejäljed, tema nägu on kohendanud ilukirurg. Politsei kahtlustab, et mängus on maffia. Salapärane patsient satub põetaja Carole Massoni hoole alla, kes tunneb mehe vastu suuremat huvi, kui isegi tahaks tunnistada. Meelemärkusele tulnud, ei mäleta vigastatu midagi ega kedagi, kuid siis hakkab ta mälu taastuma väikeste kildude haaval. Kuid kas kõik, mis meenub on ikka õige? Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen? Või kui ma mäletan, et olen keegi, aga keegi teine väidab, et ma ei ole see, vaid tema on? Kui ma ei mäleta, et ma oleks see, aga teised väidavad, et ma olen? Kui veel lisaks keegi ei ole kindel, et kas ma ikka ei mäleta või ma lihtsalt teesklen ja valetan, et ma ei mäleta? Üks üsna segane ja keeruline lugu, aga lugeja saab selles selgust ikka küllaltki alguses, kui tegelastel endil ei ole veel midagi selge. Loo teebki põnevaks, et kuidas keegi seda usub või ei usu ja kes kellega kuidas mängib või manipuleerib. Loos on väga mitmeid harusid, aga nagu ühele õigele raamatule kohane, siis lõpuks saab kõik selgeks ja õiglus võidab. Täitsa põnev lugemine oli, mis siis, et juba üsna varakult sai jaole, kes on siis õige mees ja kes valetab. Aga põnev oli ikka lugeda, kuidas said ka asjaosalised teada, kes on kes ja kuidas see lugu tegelikult oli. Kuna on kriminull, siis ilma laipadeta see lugu ei möödu. Üpris põnev leid, julgen soovitada.
 

Vanad põhjala jumalad möllavad

12./221. Ruunimärgid

Autor: Joanne Harris

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Pegasus 2009

554lk./2706lk./47928lk.

Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab

Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on  Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate? 

See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...

 

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?

11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig

Tõlkija: Jaan Kross

Kirjastus: Eesti Raamat 1988

288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud

 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Kuidas aju leinaga toime tuleb

10./219. Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime

Sari: Elav teadus #41

Autor: Mary-Frances O’Connor

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

206lk./1864lk./47086lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#4)

Minu esimene kokkupuude surmaga oli, kui ma olin 6-aastane. Mu 16-aastane täditütar sai õnnetuses surma. Kui läksime nende juurde koju pärast seda, siis ma mäletan, et maja, mis minu jaoks oli alati olnud rõõmus ja helge, oli äkki kuidagi muutunud valu täis ja süngeks. Mäletan seda tunnet siiani, kuidas ka maja, mitte vaid inimesed, mu arust leinas. Matuseid ise ma üldiselt ei mäleta enam, aga see leinatunne oli sedavõrd tugev tunne, et mäletan ka viiskümmend aastat hiljem. Muidugi ei jäänud see mul ainsaks korraks, kui surma ja leinaga pidin kokku puutuma. Järgmine mälestus on ajast, kui olin 12 ja vanaisa suri. Ma olin olnud vanaisa laps, sest kui oli meil abi vaja, siis vanaisa tuli alati meile Haapsalusse appi, vanaema jäi tädilaste jaoks Tartu. Ja kui ma Tartus vanavanemate juures olin, siis ikka jõlkusin vanaisa sabas, kuna tal oli rohkem aega mu jaoks ning ka ta tegi palju huvitavamaid töid kui vanaema. Ja siis vanaisa suri ning matustele ma ei pääsenud, sest sama päeva hommikul tõusis mul palavik üle 39 kraadi. Õhtul see salapärane palavik kadus. Arvan, et see oli mu aju kaitsereaktsioon, millegipärast ta tahtis mäletada vanaisa sellisena, nagu ta oli elavalt, mitte surnuna seal kirstus. Ka vanemana olen pidanud korduvalt leina üle elama. Kui vanaema suri, siis ma olin juba ise ema. Kuna ta suri meil kodus, siis alguses oli kõhe, ma polnud sedavõrd lähedalt surmaga kokkupuutunud ja hoidusin tema voodinurgast võimalikult kaugele. Aga siis ühel hetkel lihtsalt tundsin, et pean minema istuma tema voodile, kus ta suri ja seejärel saabus minusse koheselt suur rahu. No ja huvitav on veel see, et ma ei näinud kunagi vanaema unes peale tema surma, kuigi ta tihti ähvardas, et kui me sõna ei kuula, siis ta peale surma tuleb meid kummitama. Aga kui mul ema suri, siis hakkas ta kohe mul unenägudes külas käima ja oh üllatust, ta võttis ka vanaema kaasa (nad on ühele hauaplatsile maetud). Raamatus on öeldud, et lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö. Samas nagu minu leinakogemused näitavad, siis aju ei lahenda neid segadusi alati ühtemoodi, rääkimata siis veel, et ta teeks seda ühtemoodi erinevatel inimestel. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine. Kuidas aju otsib taga kedagi, kes kogu aeg on olnud ja siis mingil põhjusel enam ei ole (ja seda mitte leina või muu traumeeriva kogemuse tõttu), seda tean vägagi hästi. Mitmed korrad kogenud, aga ma olen saanud talle selgeks teha, et kannatust, kohe varsti on jälle kõik korras. Kuna aju on minu jaoks väga huvitav tegelane, siis oli ka see raamat piisavalt huvitav. Samas vist päris vabatahtlikult ei oleks seda raamatut kätte võtnud, selleks on liiga palju mu elukogemuses valusat surma ja leina teemat. 

Raamatupoes on keelatud tappa inimesi!

9./218. Laip raamatupoes

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #2

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

246lk./1658lk./46880lk.

 

Lugemise väljakutse: 8. Võta lõpuks kätte raamat, mida oled tahtnud kogu aeg lugeda, aga siiani on "seganud" erinevad LV teemad ja miniväljakutsed

Teine lugu, kus tegevus toimub Yorkis. Lugeda raamatut, kus tegevus toimub linnas, kus sa käinud oled ja mis sulle kangesti meeldis, on ikka hoopis midagi muud, kui lugeda sellist, millega sul side puudub. Nojah ja kui veel tegevuskohtadena on nii raamatupood kui raamatukogu ja üsna suur osa kuriteost käib raamatute ümber, siis kohe ju peab seda raamatut lugema. Kuigi taas, nagu ka esimese raamatu puhul sellest seeriast, siis kohati tundus asi natuke liiga uskumatu. No ei usu mina mitte, et sedasi kõrvalistele isikutele ikka politsei teavet annab uurimise käigus, olgugi nad isiklikes suhetes politseinikega. Aga võib olla vanal heal Inglismaal käib asi teistmoodi. Ja siis see üks rõduepisood, no ei usu mina, et see füüsilises maailmas sai sedasi juhtuda, füüsikareeglid olid ikka väga paigast ära mu arust. Aga muidu selline muhekrimi, kus keerdkäike oli ja natuke põnevust ka, samas siiski mitte sedavõrd, et mõnikümmend lehekülge enne lõppu ei oleks saanud raamatut kinni panna ja magama minna. 

Uurija Charlotte Banks kõrvaldatakse töölt, süüdistatuna kallaletungis noormehele, keda kahtlustatakse kohalikku raamatupoodi sissemurdmises. Raamatukoguhoidja Kitt Hartley ja tema sõbranna Evie Bowes keelduvad naise süüd uskumast. Kitt ja Evie otsustavad asja ise lahendama hakata. Olgu tegu Yorki raamatumüüjate kokkuhoidva kogukonna või kogu riigi ühe klatširohkeima bussiliiniga, ei jäta Kitt ja Evie midagi läbi uurimata, et sissemurdmise põhjus välja selgitada. Siis aga leitakse laip ja panused tõusevad veelgi. 

 

Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?

8./217. Tähtsaimad küsimused

Sari: Postimees Kirjastuse mõttekirjanduse sari

Autor: Bryan Magee

Tõlkija: Kudrun Tamm

Kirjastus: Postimees Kirjastus 2022

128lk./1412lk./46634lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#3)

Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. „Tähtsaimad küsimused“ on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu ja surma tähenduse üle.

Kaks asja on, mida keegi ise kindlalt ei tea. Kuidas me sündisime (võib ju teiste mälestusi kuulnud olla, aga ise me seda ei mäleta) ja kuidas me sureme. Selles raamatus on filosoofilised mõtisklused nii sünnist, surmast kui elust nende vahel. Kõigega ma päris autoriga nõus ei olnud, ta ajas minu arust vahepeal asja mõttetult liiga keeruliseks, aga oli ka neid seisukohti, millele olen nõus allakirjutama. Surma teemat puudutas ikka korduvalt. 

"Kui ma suren, jõuab minu teadmiste ja kogemuste ja mälestuste ainulaadne empiiriline maailm lõpule."

"Kui me ei sure, ei valmista sellest tulenev lõppematu selgusetus meile probleeme - vastupidi, see vastab täielikult meie seisukorrale. Meie erakordne probleem tuleneb sellest, et tegelikult me siiski sureme - ja oleme sellest ilmast lahkudes täpselt samasuguses teadmatuses ja ebakindluses, nagu alati. Mis meist saab? Isegi need meie seast, kes teavad, et on surmasuus, kui nende aeg kätte jõuab, ei tea vastust."  

Mulle täitsa meeldis see raamat. Filosoofiline targutamine. Kui see ei meeldi, siis ei soovita. Aga kui tahad elu ja surma mõtte üle natuke mõtteid mõlgutada, siis võib teha täiesti selle raamatuga koos. Ja boonuseks see, et autor oli selle kirjutamise ajal juba 86, seega elukogemust ikka oli, mitte lihtsalt ei targutanud kusagilt loetu pealt.

Üllatav teos, kus peategelaseks lapsed, aga mitte lasteraamat

7./216. Jääloss 

Sari: Ajast aega 

Autor: Tarjei Vesaas  

Tõlkija: Henrik Sepamaa

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

224lk./1284lk./46506lk.

Eesti Raamatu väljakutse november: Põhjamaad

Tarjei Vesaas (1897-1970) on Norra kirjanik. Raamatus on viis novelli ja romaan Jääloss. Kõikides on peategelasteks lapsed. Minu jaoks oli üllatav, kuidas üks meeskirjanik tunneb sedavõrd hästi laste hingeelu. Minu jaoks olid need lapsed täiesti usutavad, mitte ei olnud lapsikud. Üks laps võib sellises olukorras, kuhu need lapsed seal sattusid, just toimida nii, nagu nad toimisid. On ju teada, et laps ei mõtle samuti nagu täiskasvanu. Tulekahju puhul täiskasvanu vaatab kuidas ta saab välja põgeneda, laps aga enamasti poeb hoopis peitu. Novellides oli mõnede lugude puhul, et ei, ma tahan rohkem teada, miks see ära lõppes juba. Aga järgmine, miks see eelmiste tegelastega ei ole, ma ju ikka tahan teada, mis edasi sai, kuidas neil edasi läks. Väga hea raamat, mulle jättis sügava emotsiooni. Mul peaks vist veel kusagil üks tema raamat oma õiget aega ootama, tahaks talt veel midagi lugeda.

Kas suremises on mingit kunsti või oskab seda igaüks?

6./215. Ars moriendi - suremise kunst 

Autor Merike Kurisoo  

Kirjastus Eesti Kunstimuuseum 2013

144lk./1060lk./46282lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#2)

Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Kesk- ja varauusajal oli inimestel surmaga palju otsesem ja reaalsem side kui tänapäeval. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Raamatus on Niguliste muuseumis 02.11.2012–02.06.2013 toimunud samanimelisel näitusel käsitletud kesk- ja varauusaegse mälestamis- ja matusekultuuri teemad. Väljapanek andis võimaluse heita pilk kristliku surmakultuuri kajastumisse Eesti vanemas kirikukunstis ning tollastesse matuse- ja mälestamistavadesse. Ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Raamat oli väga huvitav. Kirikutes käies on ju küllalt neid ammuste kirikumatuste plaate, vappe, epitaafe ja muud nähtud, aga pole kunagi täpselt mõelnud neile, kes sinna maetud on või mis on just need esemed, mis on loodud just maetute mälestuse säilitamiseks. Soovitan täitsa lugeda.

Kunstnik Felicien Rops - kes ta oli ja mida tegi?

5./214.  Eros ja surm. Félicien Ropsi looming 

Toimataja: Tiina Abel 

Kirjastus Eesti Kunstimuuseum  2006 

144lk./916lk./46138lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#1)

Surm on kindlasti üks teema, mida on kunstis üpris palju kajastatud läbi sajandite. Nii oli see ka Felicien Ropsi loomingu üks enamkajastatud teema erootika kõrval. Ma ei teadnud Ropsist ega tema loomingust enne kui sellesse teemasse otsisin mõnda surmateemalist kunstiraamatut.

Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur, Belgia – 23. august 1898 Essonne, Prantsusmaa) oli Belgia sümbolistlik ja Pariisi nn fin de siècle’i ajastu kunstnik. Põhiliselt viljeles Rops graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks litograafiat. Peale selle joonistas ta karikatuure ja illustreeris raamatuid. 2006/2007 vahetusel oli Kumus tema tööde näitus ja see raamat ongi selle näituse puhus välja antud. Tutvustab põhjalikult nii tema elu kui loomingut. Kui erinevatel perioodidel ta katsetas erinevaid stiile ja kajastas erinevaid asju, siis tervest tema loomingust läbib eelkõige kaks teemat, mis on andnud ka raamatule pealkirja: erootika ning surm. Surm siis kajastas ka saatana tegevusi. Raamat oli huvitav ning tema tööd hakkasid mulle meeldima. 

Teos: Tantsiv surm

 

Kes on kronoobid ja faamad?

Pilt Goodreads lehelt Glenn Russelli arvustuse juurest

4./213. Kronoopide ja faamade lood

Autor: Julio Cortázar

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Toledo kirjastus 2022

140lk./772lk./45994lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse november: Argentiina kirjaniku raamat

Pidin järjekordselt tõdema, et minu ja Lõuna-Ameerika naljasooned jooksevad kaugel kaugel üksteisest ning kohe kuidagi ei ühildu. Valisin selle raamatu kuna Goodreadis oli üllatavalt kõrge hinne ja sattusin ka ühte kiitvat arvustust lugema. Minu jaoks oli taas üks möhh raamat, no mitte möhkugi nalja ma sealt ei leidnud. Olgu, olgu, paar kohta ikka olid veidi naljakad ka, aga suures osas ma ei saanud seekord isegi aru, mis koht ja kuidas pidi olema naljakas. Tavaliselt ma ikka vähemalt saan aru, mis teiste jaoks võiks naljakas olla, seekord mitte. Pakun, et see oli minu selle aasta üks kehvemaid lugemiselamusi. No ma ei usu, et 17000 kiitvat hinnet pannut nüüd valesti panid, ju ikka minus on viga. Mul on teistegi Lõuna-Ameerika autoritega sama jama olnud, no mitte kohe kuidagi ei haagi minu naljasoone külge seda. 

Ajast kui laevad olid puust ja mehed rauast

3./212. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid

Sari: Isa põnevad unejutud ajaloost

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Randvelt Kirjastus 2014

60lk./632lk./45854lk.

Lastekirjanduse väljakutse november: Ristsõna vastus (Merereis)

Lühike, kiire ülevaade eestlaste ja eestimaalaste kokkupuutest laevadega, suures osas ikka neist kõige kuulsamatest, kes on merd siinmail ja hoopis kaugemal sõitnud. Nii mitmedki eestist pärit mehed on seilanud ümber maailma. Raamat on lihtne ja lastepärane, tekitab huvi antud teema vastu. Põhjalikumate teadmiste saamiseks tuleb siis juba hiljem suuremaid ja paksemaid raamatuid lugeda. Mida uut teada ei saanud, aga ma pole ka enam selle raamatu sihtrühm. 

Tehisintellekt aitas raamatut lugeda

2./211.  The well-connected community: A Networking Approach to Community Development 

Autor: Alison Gilchrist

Kirjastus: Policy Press 2009

248lk./572lk./45794lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #8 (osaliselt kohustuslik, ülejäänud soovituslik)

Sellest raamatust, õigemini, selle järgmisest, täiendatud trükist, oli vaja lugeda kaks peatükki, aga soovituslik oli lugeda terve raamat. Lugesin siis õigest raamatust kohustuslikud peatükid ja terve selle raamatu. Siin oli natuke vähem seda juttu ja peatükid veidi nihkes. Uuemas oli mõnest asjast uus peatükk kokku klopsitud. Katsetasin kuidas on raamatut lugeda kui lasta see tervenisti tehisintellekti poolt ära tõlkida. Varasemalt olen küll mingeid artikleid lugenud, aga mitte tervet raamatut. Pean ütlema, et isegi üllatavalt hästi sai hakkama. Mõnes kohas küll lehekülje vahetusel pooleli jäänud lausete tõlkimisega jäi jänni, tema jaoks olid need erinevad tekstid, mitte üks sidus lause, aga üldiselt sai aru, mis raamatus oli tahetud öelda. Igatahes inglise keeles ma poleks küll viitsinud kaugeltki seda raamatut läbi lugeda, niimoodi eestistatult aga küll. Mõne aasta pärast, ma usun, ei olegi enam vaja võõrkeeles midagi lugeda, AI toob kõik maakeelde koju kätte ära. 

Raamat aga rääkis kogukondadest ja nende vahelistest võrgustikest, ehk siis inimsuhetest nii kogukonna sees kui kogukondade vahel. Selge õppematerjal, aga samas ka ei miskit päris ohood, vähemalt mitte peale loengutes käimist. 

Kas raamatukoguhoidjad on mõrvarid või detektiivid?

1./210. Mõrv toomkiriku lähistel

Sari: Krimiraamat. Kitt Hartley Yorkshire’ müsteeriumid #1

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Eve Rütel

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

324lk./324lk./45546lk.

Lugemise väljakutse: 11. Seisa raamatukogus sind kõnetava riiuli ette. Alusta lugemist ülevalt vasakult ja vali lugemiseks 23. raamat. 

Viimasel aastal olen üsna vähe lugenud kriminulle, mis varasemalt olid ühed mu peamised lugemiseelistused. Seega valisin selle raamatu siia punkti siis, kui krimidest oli tehtud eraldi riiulisse väljapanek. Ja 23.ndaks osutus üks igati tore raamat, kus tähtsal kohal on raamatukogu ja eelkõige selle taibukas töötaja Kitt, kes satub mõrva uurima. Hetkeni, mil inspektor Halloran ta laua juurde astub ja teada annab, et ta parimat sõpra Evie Bowesi süüdistatakse mõrvas, on tööpäev olnud Vale of Yorki ülikooli raamatukoguhoidja Kitt Hartley jaoks täiesti tavaline. Nüüd saab ta korraga teada, et Owen, Evie endine kallim, leiti surnult, sulepea südamesse torgatud, ja kõik asitõendid osutavad Eviele. Kitt teab täie kindlusega, et Eviest ei ole kellegi tapjat – kõige vähem veel Oweni, keda ta jumaldas. Kitt, keda kohutab taipamine, et politsei on selles asjas täiesti mööda pannud, otsustab, et olukorra päästmiseks saab teha vaid ühte asja: ta peab ise Oweni mõrva uurima hakkama. Kui raske see ikka olla saab, ta on ju lugenud sadu krimiromaane! Vahepeal kippus küll vaikselt tunduma, et ta pole neid päris õigeid kirmkasid lugenud, või siis just on, sest eks väga tavapärane on ju, et üks mõrv ei jää teiseta. Viimastel aegadel on ikka sarimõrvarid need, kes mööda kriminullide lehekülgi ringi käivad. Vanasti piisas ühest väheverisest mõrvast lugeja adrenaliinitaseme tõstmiseks, nüüd sellest enam kuidagi ei piisa. Ikka parajalt veriselt ja iga natukese aja tagant uus laip letti. Natuke naiivne tundus mõni süžeeliin - oma nina uurijate asja toppiv kõrvaline tegelane lastakse pealtkuulama ülekuulamist ja temaga jagatakse uurimismaterjale jne. No ei tahaks ikka seda niiväga uskuda. Aga selline kergelt loetav krimka ja järgmine osa on juba öökapi peal ootel, eks näis, kui kiiresti ta muude surma raamatute vahele ennast surutud saab. 

Oktoobri kokkuvõte

 

Raamatuid:22

Lehekülgi: 3956

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 128

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 180

 

Kõige õhem raamat: 48

Kõige paksem raamat: 432

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 1

. Punktiir 13

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus 2

Väljakutse vabasid loetud (koolilugemine): 1

Loetud kirjanikke: 19

Enim loetud kirjanik: Anne Ruussaar (2), Mihhail Stalnuhhin (2)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15

Enim loetud kirjastus: Argo (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (15)

 

Vanim raamat ilmunud: 1935

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5

Raamatukogust laenatud: 16

Loetud e-raamatuid: 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00

10 palli saanud raamatud: Diskrimineerimine ja erinevused