Rootsimaal neid mõrvatuid jagub

22./155. Pealtnägija

Sari: Lervikeni mõrvad #1

Autor: Anna Bagstam

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Rahva Raamat 2020

384lk./5440lk./34492lk.

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat

Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...

 

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat

21./154. Härmann ja Doora

luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)

Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja

 

Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 

Raamatu sissejuhatuses on kirjas:

"See luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda, et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama, keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja, et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."

Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.

Island-Gröönimaa-Vinland laevareis

 

 

20./153. Viikingite avastusretk

Autor: Jean Ollivier

Tõlkija: Silvia Kadari

Kirjastus: Eesti Raamat 1978

152lk./4990lk./34042lk.

Eesti Raamatu väljakutse juuli: Reisimine

Viikingid ei olnud ainult röövlid või sõdalased, nad olid ka maadeavastajad. See raamat on küll ilukirjandus, aga selle aluseks on ajalugu. Viikingid kulgesid Norrast Islandile, sealt edasi Gröönimaale ja nüüdseks on tõendatud, et ka enne Kolumbust Ameerikasse. Viimast kutsusid nad küll Vinlandiks - veinimaaks. Raamat räägib kahest viikingipoisist, vendadest, kes elasid Islandil, aga läksid edasi Gröönimaale, kui see avastati ning seejärel läks vanem vendadest kaasa retkele Ameerikasse. Raamatus saab teada ka natuke viikingite külaelust ja omavahelisest suhtlemisest. Kergesti loetav, seikluslik noorteraamat. Sobib täiesti ka tänapäeva lastele lugeda.  

Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin

19./152. Valge snaiper

Autor: Tapio A. M. Saarelainen

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Helios 2018

216lk./4838lk./33890lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11) 

Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.

Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus. 

Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.

Kui Soome president Eestis käis

18./151. Urho Kekkonen ja Eesti

Autorid: Pekka Lilja, Kulle Raig

Tõlkija: Ene Kaaber

Kirjastus: K & K Kirjastus 2007

260lk./4622lk./33674lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#10) 

Raamat räägib põhiliselt Kekkoneni 1964. aasta visiidist Eestisse. Vähem on juttu, kes ta oli, tema eluloost. Veidi pikemalt on vaadeldud Kekkoneni spordisuhted Eestiga alates 20.aastatest kuni 60. aastate lõpuni. 1964.aasta visiit oli kindlasti tähtis Eestile. Mina seda ei saa mäletada, sest ma sündisin alles mõned aastad hiljem, aga kuulnud olen küll sellest. Raamatus on paljude temaga kohtunud inimeste mälestused. Tundus, et seal mängis Kekkonen tihti Moskva jõududega laveerides piiri peal. Ta oskas eesti keelt ning seega ei kasutanud ametlikke tõlke, vaid vestleski inimestega eesti keeles. Samuti oma kuulsa kõne Tartu Ülikoolis pidas ta eesti keeles. Raamatusse on lisadena toodud nii Tartu Ülikoolis peetud kõne, kui pärast visiiti Soomes estofiilidele peetud kõne. Raamat oli minu jaoks kuidagi kuiv, kulges üsna vaevaliselt see lugemine. Midagi väga uut ja üllatavat teada ei saanud, aga mõned faktid ikka. Ja ega neid Soome presidente polegi palju, keda ma läbi ajaloo tean, Kekkonen on üks neist, kellest ma ka varasemalt juba teadsin.

Sõdivad soomlased

17./150. Soomlased sõdades 1915-1940 ja Talvesõja relvad 

Autor Mati Õun

Kirjastus Sentinel OÜ  2019

124lk./4362lk./33414lk. 

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#9)  

 

Raamat annab ülevaate soomlaste sõdimistest Esimeses maailmasõjas, Soome kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas, samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu. Raamat on informatiivne, küllaltki lühildaselt kirja pandud peamised faktid erinevatest sõdadest ja eriti veel see relavade osa. Relvi oli Soomel omajagu, aga suures osas kusagilt kiiruga ostetud või hoopis trofeedena Punaarmee käest saadud. Ka selles raamatus ei saanud mööda Mannerheimist, kuigi tema elulugu ja tähtsus oli nüüd küll ülilühidalt kokkuvõetud. Minu jaoks jäi see raamat võrreldes teiste Soome sõdimiste raamatutega väga pinnapealseks. Relvade osa oli hulga põhjalikum ja jäi tunne, et need huvitasid autorit rohkem kui lihtsalt südade kirjeldused. Kohati olid ka sellised autori poolsed torked, mida nagu ei oleks oodanud populaarteaduslikku kirjandusse. Ning olen kuulnud, kusagilt lugesin jne. Pigem selline vabas vormis loeng Soome sõdadest. Juurde sain teadmisi Ingerimaa ja Karjala pärast võitlemistest. 

Metsaline märatseb Madriidis

16./149. Metsaline

Autor: Carmen Mola

Tõlkija: Riina Valmsen

Kirjastus: Pegasus 2022

400lk./4238lk./33290lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuli: kriminaalse süžeega romaan

Mõned oskavad kohe sündides põnevaid raamatuid kirjutada. Carmen Mola sündis 2017. aasta kevadel Madridis. Tegelikult peituvad Carmeni taga ühiselt Jorge Díaz, Agustín Martínez ja Antonio Mercero. Kolm meest annavad kokku siis ühe naise! 

Raamat ise on väga põnev, aga mitte nõrganärvilistele. Aasta 1834 ja Madriid. Kooleraepideemia, mille tekke- ja edasikandumise põhjust  ei osatud tol ajal veel seletada. Arvati, et mungad annavad tänavalastele mürgipulbrit, mille need siis avalikesse veevõtu kohtadesse ja purskkaevudesse raputavad, et inimesed haigeks jääksid. Surmatoov haigus pole aga ainus, mis selle elanikke hirmutab: äärelinnades ilmuvad lagedale tütarlaste surnukehad, kellest keegi ei näi puudust tundvat. Kõik kuulujutud osutavad Metsalisele, olendile, keda keegi pole näinud, aga keda kõik kardavad. Kas tegu on loomaga või inimesega? Kui sureb koolerasse kahe tüdruku, Lucia ja Clara, ema, siis peavad tüdrukud ise toime tulema. 14.aastane Lucia peab suutma toita ennast ja oma nooremat õde ning see pole kerge. Ning siis kaob Clara, Metsaline on ta kaasa viinud, kuid kas see on Lucia süü? Õde alustab meeleheitlikke õe otsinguid ning abiks on talle mitmed värvikad kujud. Raamat on väga pingeline, vägivaldne, kohati õudne, eriti kui mõelda ennast tolleaegsesse Hispaaniasse, kus inimelul ei olnud hinda, eriti veel kui selleks oli üks vaene orvust tütarlaps. Müsteeriumi niidistik viib kahe ristatud sauaga kuldsõrmuseni, mida kõik ihaldavad ja mille nimel on nii mõnigi valmis tapma. Ja kõik pole need, kes nad esmasel pilgul tunduvad olema, väga paljud elavad kaksikelu. Ajalooline taust andis sellele raamatule palju juurde. Minu arust väga head kirjeldused linnast ning tolleaegsest elust. Mina soovitan, aga samas hoiatan, tegu ei ole kerge raamatuga ning surma ja vägivalda on rohkem kui rubla eest (või peaks tänapäeval ütlema, et rohkem kui euro eest?).
 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Kas tehisintellekt suudab tuua rahu maailma?

12./145. Rahumasin

Autor: Timo Honkela

Tõlkija: Rain Kooli

Kirjastus: Koolibri 2019

222lk./3044lk./32096lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#5) 

Mulle meeldivad erinevad väljakutsed, sest nendesse raamatuid otsides võid sattuda väga põnevate raamatute otsa, mida muidu üldse üles ei leiakski. Otsides Soomega seonduvaid raamatuid tuli mulle ester.ee kataloogis selline soomlase kirjutatud raamat ette. Asub informaatika all koos erinevate arvutiõpikutega. Kuna tehisintellekti teema on mind juba aastaid huvitanud, siis võtsin lugeda. Tulemuseks - hetkel vist parim raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Ja seda mitte tehisintellekti tõttu, sellest olen juba palju lugenud ning selles raamatus ei olnud ka midagi radikaalselt uut sel teemal.  Tegelikult ei oldud isegi põhjalikult süvenetud tehisintellekti toimimise teemasse. Kogu lugemise aja oli mulle täiesti arusaamatu, miks see raamat on informaatika all. Sellepärast, et kaanel on sõna tehisintellekt ja ka raamatus käib osa teemast kokkupuutesse tehisintellekti ning masinõppega? Tegelikult on see filosoofiline ja psühholoogiline raamat, ühe mehe visioon rahu ja üksteisemõistmise teemal. Autor on väga pikalt tegelenud tehisintellekti, masinõppe ja keeleuuringute valdkonnas. Peale haigestumist vähki otsustas ta oma visiooni ülemaailmsest rahust ja erinevate inimeste ja kultuuride teineteisemõistmisest panna paberile, et see ei kaoks koos temaga kuna sellist rahumasinat pole inimkond hetkel veel suuteline teostama.

Raamat räägibki eelkõike rahust ja seda igas mõttes, mitte ainult sõdade ärahoidmisest, vaid ka igapäevastest konfliktidest inimeste vahel. Põhiidee on autoril, et oleks vaja tehisintellekti, rahumasinat, mis tõlgiks inimestele, selgitaks. Vaja oleks tähendusläbirääkimisi pidavat masinat, mis aitaks mitte ainult tõlkida kahte erinevat keelt, aga ka erinevaid arusaamisi mõistetest, sõnade tähendustest, kultuurilistest eripäradest, arusaamadest. On ju teada, et palju konflikte tekib inimeste vahel kuna nad saavad üksteistest valesti aru või ei mõista kultuurilist tagapõhja. Sõna, mis ühes kultuuris võib olla täiesti tavaline, võib teises kultuuris olla solvav. Lisaks on igas keeles fraase, mida ei saa teise keelde otse tõlkida või millel on erinevas kontekstis erinev tähendus. Autor on pikki aastaid töötanud keeleteaduses, kuidas teha keelt mõistetavaks masinatele, kuidas arendada tõlkeprogramme erinevate keelte vahel. Millised õppemeetodid oleks kõige efektiivsemad tehisintellektile, et see suudaks areneda kaugemale kui inimene on võimeline seda hetkel juhendama. Et see suudaks areneda ja töötada nagu inimese aju kuna loodus on hetkel veel võimekam looja kui inimene.

Timo Honkela arutleb pikalt ka teemadel, miks üldse tekivad konfliktid ja sõjad inimeste vahel, mis on nende põhjusteks. Kuidas muutub keel ning erinevused inimese ja masina vahel, kuidas nad sõnadest aru saavad, kuidas keel on arenenud nii inimeste hulgas kui masina arusaamises (tõlkeprogrammides). Pikk peatükk on ka tunnetest, valesti mõistmisest, vaimse tervise probleemidest, intuitsioonist ja identideedist. Autor arutleb ka õiguse ja õigluse teemadel. Samuti millised faktid on tõesed ja millised mitte ning kuidas aru saada, millega on tegu ning kas tehisintellekt võib aidata selle juures inimesi. Lugejad saavad teada ka tehisintellekti ajaloost, masinõppe erinevatest vormidest, masintõlke arengust. Kuid kõik see on väga selgelt ja kergelt kirjutatud, kõik mõisted on alati ilusti arusaadavalt lahti seletatud nii, et ka teemaga mitte kursis olev inimene saab lihtsalt aru millest jutt.

See raamat on väga laiale lugejaskonnale, kes muretsevad inimkonna tuleviku pärast ning soovivad elada maailmas, kus puuduksid verised konfliktid inimeste vahel. Minu jaoks oli see raamat, millest võiks igalt lehelt mõne tsitaadi välja kirjutada. Minu nägemus ja arvamus kattus täiesti Timo Honkela omaga. Soovitan kõigil huvilistel see tähelepanu mitteäratav informaatika raamatute vahele peitunud raamat üles otsida ja läbi lugeda ning mõelda koos autoriga meie praeguse ühiskonna ja inimese sisemaailma üle ning mida annaks teha, et maailmas elamine muutuks kõigi jaoks paremaks.

Pildid joonistas tehisintellekt teemal "rahumasin".

Kunagile merede valitsejanna, kes nüüdseks on Euroopa ääreala

11./144. Lissabon. Merede valitsejanna
Autor: Barry Hatton

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2019 

318lk./2822lk./31874lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuli: 

 

 

Liikusin Iirimaalt alla üle Hispaania Portugali. Mõtlesin, et Euroopa riik, pole raskust raamatu leidmisega, aga võta näpust. Raamat, mille tegelased ei ole inimesed on ehk kõige kergem leida lasteraamatute hulgast, aga nii palju kui ma otsisin, siis kõik portugali keelsed raamatud on pärit Brasiiliast ja ma ei leidnud ühtegi Portugali autori lasteraamatut, mis oleks tõlgitud eesti keelde! Otsisin siis alternatiivi ja kuigi selles raamatus on inimesi küll, enamasti ammu surnud inimesi, siis peategelaseks on siiski linn ise, Lissabon oma ehitiste ja mälestusmärkide ning ajalooga. Läbi ajaloo ja inimeste ainult kirjeldatakse seda linna, milline see oli, milliseks muutus läbi ajaloo ja ka ehk miks ta selliseks kujunes. Portugalis ja Lissabonis ma pole ise kunagi käinud ja selle riigi ajaloost teadsin õige vähe. Selles raamatus öeldakse, et Lissabon ja Portugal on tegelikult läbi ajaloo olnud eraldi, Lissabon on nagu see rikas vend ja ülejäänud Portugal vaene vend. Kunagi olid portugallased võimsad merede ja maade valitsejad, nüüdseks on riik kaotanud oma kolooniad ja rikkuse, saanud Euroopa äärealal olevaks pigem vaesema poolseks vähemtähtsaks riigiks. Raamat annab ettekujutuse, mis selles riigis on sajandite jooksul toimunud. Kuna ma ise ei ole linnas käinud ja neid kohti näinud, millest jutt oli, siis minu jaoks oleks olnud hea, kui neist kohtadest, millest jutt, oleks juures olnud ka pildid. Hetkel jäi vaid kirjeldusest mõnes kohas ikka väga väheseks, et aimu saada, millest jutt. Üldiselt oli väga huvitav ja seda eeskätt just ajaloo osas. Autor ei ole portugallane vaid britt, kes on seal elanud 30 aastat ja seega räägib Lissaboni loo ühest küljest seal sees olles, kuna on niivõrd kaua selles linnas elanud, kui teisest küljest väljas olles, sellepärast, et pole selles linnas sünnist saati elanud. Raamat ei ole kindlasti turismijuht, mida lugeda enne riigi külastust, et kuhu minna ja mida vaadata, kuigi on kirjeldatud kohti ja mälestusmärke, mis seal asuvad. Raamat on pigem selleks, et aru saada, kuidas on see linn kujunenud aastasadade vältel, selle linna hävingutest ja ülesehitustest. Ajaloohuvilisele soovitan, sest selle riigi ja linna ajaloost teame ikka üsna vähe, meie jaoks ju pigem kauge kant Euroopa äärealal. Mina sain väga palju targemaks ja huvitavat teada. Raamat on kirjutatud ladusalt ja huvitavalt.

Kontaktid üle Soome lahe 19.sajandil

10./143. Rändajad Soome sillal

Autor: Seppo Zetterberg

Tõlkija: Sirje Olesk

Kirjastus: Varrak 2017

360lk./2504lk./31556lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#4) 

Raamat räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, C.R. Jakobson, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju, eriti raamatuid. Tihenevad sidemed panid innukamad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest. Soome oli ikka see suurem ja targem. Soomlased jõudsid ka Eestisse rohkem kui eestlased Soome. Lönnrot arvas, et eesti keel on soome keele rikutud õde, mitte rikutud tütar, aga oli ka neid kes arvasid vastupidi. Üleüldine arvamus oligi, et soome keel on ikka see õigem keel ning tuleks Eestimaal ka see kasutusele võtta, eriti soome keele õigekiri, sest sel ajal oli eesti keele kirjakeel tugevalt saksapärane - panid ju kirja asju ikka baltisakslased, mitte talurahvast eestlased. Suures osas leidsidki soomlased, et Eesti probleemiks on saksa rõhumine kuna Soome oli küll rootslaste võimu all pikalt olnud, aga Soome talupoeg oli siiski vaba ja tal oli oma maa. Tsaarivalitsuse all olles, siis oli ka iseseisvuse olukord siiski erinev, Soomes ei venestatud sedavõrd kui Eestis ja liikudes Soomest Peterburi - oleks nagu liigutud ühest riigist teise oma tollikontrollide ja muuga. Kuid rahvuslik ärkamine oli jõudnud juba mõlemasse riiki ning laulupidude tärganud traditsiooniga anti Soomele silmad ette. Raamatust sai just rohkem ettekujutust kuidas 19.sajandil reisiti, mis olid hõimutöö aktivistide ideed, kuidas suheldi omavahel (sageli saksa keeles), kuidas oli erinev tsensuur Soomes ja Eestis. Ka trükikiri oli Soomes ja Eestis erinev. Kui Soomes kasutati juba tänapäevaseid tähti, siis Eestis alles gooti tähti. Kui oli jutuks Kalevipoja trükkimine Soomes, siis Kreutzwaldi soov oli, et raamat laotaks gooti, mitte ladina tähtedega, sest viimaseid oskavad Eestis vaid vähesed lugeda. Tänapäeva on asi täiesti vastupidiseks muutunud. Raamat oli huvitav, aga kuidagi raskelt loetav mu jaoks, isegi ei saanud aru, milles viga oli.

Kes oli Soome tähtsaim mees teise maailmasõja ajal?

 9./142. Peakorter - Soome õukond

 Autor: Paavo Haavikko

 Tõlkija: Elle Vaht

 Kirjastus: Argo 2021

 358lk./2144lk./31196lk.

 Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#3) 

Mannerheimi nimi on muidugi tuttav, aga ega ma midagi sellest mehest eriti ei teadnud. Sellest raamatust saab veidike temast aimu, sest kohati jäi tunne, et raamat on temast, mitte niivõrd Mikkelis asunud peakorteri (päämaja) rollist ja tegemistest. Raamat räägib Soome valikutest Teise maailmasõja ajal, sõjasündmustest ning suhetest Saksamaa, Nõukogude Liidu, Rootsi ja teiste lääneriikidega. Autor kirjeldab nii otsest sõjategevust kui ka peakorteri igapäevast rutiini, sealseid koloriitseid tegelasi ja nende omavahelisi suhteid, kohati pingelisi vahekordi valitsusega Helsingis.Autor heidab ette tolleaegsele valitsusele nii mitmegi otsuse või otsustamatuse tegemist, ettenägelikkuse puudumist. Muidugi on hiljem palju kergem kritiseerida kui juba ajaloo käik on teada. Autori lemmik on aga vaieldamatult Mannerheim, talle ei heideta midagi ette, vaid kiidetakse ainult. Tema tugevuseks oli muidugi kunagine teenimine Vene armees - ta tundis juba oma vastast. Samas minu jaoks veidi küsitavust tekitab Hitleri ootamatu saabumine Mannerheimi 75. sünnipäevale ja tema otsesed sidemed Hitleriga - kas ikka kõik oli nii soomemeelne kui üritatakse nüüd kirjutada? Igatehes see raamat pani huvi tundma, kes siis oli Mannerheim. Temast kirjutatud raamat juba ootab oma lugemisjärge. Peakorteri raamat oli kergem ja ladusam lugemine, kui ma kartsin. Ainus etteheide - tavaliselt on Argo kirjastuse raamatud väga kvaliteetsed just trükivigade osas, siin raamatus oli neid ikka küllaltki palju sisse lipsanud. Tähevead veel, aga kas kool sai 1941. aastal dateeritud kirjas ikka anda aru 1943-44. õppeaastal koolis õppinute edusammudest aru? Veidi kahtlen selles. Aga sellegi poolest loetav raamat ja julgustan lugema, kes kahtleb. Kui vähegi ajaloo huvi, siis täitsa põnev ja teadmisi juurde andev raamat.

Salakaubavedajad veavad seda kaupa, mis parasjagu vaja salaja vedada

8./141. Põgenemine üle Soome lahe. Inimeste salavedu Eestist Soome 1940–1944

Autor: Eero Haapanen

Tõlkija: Elle Vaht

Kirjastus: Argo 2022

286lk./1786lk./30838lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2) 

Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest, paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad. Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud, hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.

Ma reisin üksinda taevastele radadele

7./140. Ma reisin üksinda 

Sari Mia ja Munch #1

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Elvi Lumet 

Kirjastus Eesti Raamat 2017

384lk./1500lk./30552lk.

Lugemise väljakutse: 36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu

Kaanepilt on just selline, mis ühe põneviku juures tekitab kõhedust. Ja sai seda lugema hakatud just ajal kui akna taga muudkui marutas ning vihma kallas. Raamat ise on vägagi põnev, aga samas liiga õõvastav. Mul pole muidu vägivallast ja tapmisest raske lugeda, aga laste vastane vägivald ja veel enam nende tapmine, on midagi, mis mulle vastu hakkab.  Ei lugenud raamatut haarates sisututvustust, seal oli küll hoiatus, mis toimuma hakkab. Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda tollal ei suudetud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna. Raamatus on mitu suurt läbivat teemat - laste hooletusse jätmine nende vanemate poolt, narkomaania, religioosne ajupesu, vanurite raha väljapetmine neid manipuleerides, vägivald, mis on suunatud laste vastu, lastetus, psüühilised häired. Kihte oli siin raamatus mitmeid, erinevaid keerdkäike ka, ka kõrvalliine, mis lõpuks ei osutunud oluliseks. Ka uurijad olid omaette isiksused, oma mineviku probleemidega, mis neid kohati rõhusid. Uurijad ei olnud pelgalt politseinikud, nad olid eelkõige kõik inimesed, kõik, kogu tiim. Kohati oli minu jaoks kummaline kuidas info omavahel ei liikunud, kuidas ei saadud vajadusel peauurijaid kätte, ei teatud, kus nad parasjagu on ja millega tegelevad. Põnev raamat, aga soovitada ei julge, jääb painama see lugu ajukurdude vahele pärast. 

Kui üks väike kogenematu hiir sattub suurte kogenud kasside mängu

6./139. Agendi mäng 

Autor John le Carré 

Tõlkinud Allan Eichenbaum 

Kirjastus Varrak  2020

272lk./1116lk./30168lk.

Lugemise väljakutse: 4. Mart Juur soovitab...

Nat, 47-aastane Briti salaluureteenistuse kauaaegne töötaja, usub, et tema päevad agenditalitajana on möödas. Ta on tagasi Londonis oma naise juures, kes on pidanud kaua üksinda hakkama saama. Korraga aga paistab, et tööandjatel on Natile siiski veel viimane ülesanne ja ta peab võtma üle Rahusadama, allakäinud alambüroo juhtimise. Rahusadama äraaetud ametnike argipäeva elavdab vaid noor praktikant Florence – ta on võtnud sihikule ukraina oligarhi, kelle näpud on sügaval Vene piruka sees.
Nat ei ole aga ainult spioon, ta on ka kirglik sulgpallimängija. Tema vastaseks esmaspäevaõhtustel mängudel on temast poole noorem Ed, kes vihkab Brexitit, vihkab Trumpi ja vihkab oma tööd hingetus meediaagentuuris. Ed on mõtlik ja üksildane tüüp ning paistab suhtlevat vabalt ainult oma sõbra Natiga, kes hoiab oma tegelikku ametit kiivalt saladuses. Õige pea selgub aga, et Nat pole ainus, kellel on saladusi.  

Läheb tükk aega, enne kui aru saada, kes on hiir ja kes kass ning kes püüab keda. Ja lõpuks selgub, et neid kasse on ikka rohkesti ning kas mõni neist saab ka hiire saagiks või lipsab see kõikidel käest. Sulgpallil on selles loos üpriski oluline osa, seda mängitakse ikka üksjagu. Samas kas sulgpall on vaid kattevari või siiski hoopis tähtsusetum tegevus, mida lihtsalt harrastatakse. Agente on selles raamatus rohkesti ning mängu veel rohkem. Mitmetasandilist mängu. Kas ja kes hammustab läbi mis tegelikult toimub üldpildilt. Ja kõige selle taustapildiks on Brexiti aegne Suurbritannia. Kas ma ka soovitaks... just otseselt ei tea, aga üpriski huvitav ja kohati mõtlemapanev oli küll - et mis põhjused võivad mõjutada, et ühest ametnikust saab agent.

Kui vargast saab kuningas

 5./138. Attolia Kuningas

 Sari Kuninganna varas #3

Autor Megan Whalen Turner  

Tõlkinud Tatjana Peetersoo 

Kirjastus Fantaasia 2018

332lk./844lk./29896lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Eva Luts soovitab

Sel kuul ei olnud raamatu valikus mingit kahtlust. Kuigi ka mõned teised soovitatud raamatud on mul riiulis ootel, siis terve see sari ootab riiulis kannatlikult, millal saan taas järgmise osa kuhugi lugeda. Nüüd siis kolmas raamat sellest sarjast loetud. Mulle see sari meeldib. Piisavalt põnevust, piisavalt intriige, piisavalt käänakuid, piisavalt magusust, piisavalt kibedust. Kuninganna varas, kes on nüüd sunnitud olema teise kuningriigi kuningaks, pigem ehk küll meheks, kellega kuninganna oli sunnitud abielluma. Aga kes teab, selles raamatus on piisavalt pöördeid ja käändeid ning nagu eelmistestki osadest on selgunud, siis kuninganna varas Eugenides paistab olema üks, aga kes ta tegelikult on, teab ehk ainult tema ise. Igatahes on ta väga kaval ja pikalt ettearvestav ning planeeriv, kellest võib jääda väga vale mulje. Tahtmatult saadud kuningaroll ei meeldi ei Eugenidesele ega ta värsketele alamatele, kes ta toidu sisse liiva ja voodisse madusid poetavad, ja tal seisab ees raske eesmärk – saada kuningaks ka tegelikult, mitte ainult vormiliselt. Seda sarja soovitan ka mina kõigile, kellele meeldib fantaasiakirjandus ja pigem selline noorsoole mõeldu.     

Karlsson ja Kolumats - kaks parajalt paksu selli

3./136. Pistol ja kuklid

Autor: Wimberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2016

56lk./400lk./29452lk.

 

4./137.  Lõhkiläinud Kolumats

Autor: Karl August Hindrey

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

112lk./512lk./29564lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse juuli: ristsõna vastus (lasteluule)

 

Peale ristsõna lahendamist mõtlesin, et kerge teema, neid raamatuid on mul küll. Aga võta näpust. Eelmisel advendiajal sai ju suur lasteraamatute lugemine tehtud ja tundub, et kõik luuleraamatud on otsa saanud. Aga siiski leidsin kaks peaaegu luuleraamatut. Või siiski täiesti luuleraamatut. Oleneb kuidas vaadata. Esimesena Wimbergi laulutekstid muusikalile Karlsson katuselt. Aga mis see laulutekst muu on kui luuletus, eriti kui neid lugeda, mitte laulda. Ja raamatus nooti juures ei ole, seega üldse seda laulda ei andnudki. Muusikali ise näinud ei ole. Lauluteksid olid aga toredad ja lastepärased. Juures oli ka palju pilte etenduselt. Teisena lugesin Eesti lasteraamatute klassikat. Karl August Hindrey Lõhkiläinud Kolumats ja teised piltlood. Lood piltides ja luules oleks nüüd täpsem. Kõik lood selles raamatus on enamvähem sajaaastased, mõned üle saja, mõned kohe saja aastaseks saavad. Kõik õpetlikud lood lastele ilma otsese moraali ligemiseta, tihti huumoriga kirjutatud ja joonistatud. Minu arust sobiksid nii mõnedki lood ka tänapäevastele lastele manitsuseks. Eriti oluline on seal loomade hästi kohtlemise teema. Vahvad raamatud mõlemad ja veidi lõbusust vihmasesse pühapäeva.

Ei saa me läbi Soometa

 

2./135. Soome lühiajalugu

Autor: Matti Klinge

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Otava (Helsingi) 1992

160lk./344lk./29396lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#1) 

Eelmise kuu viimane punktiiri loetud raamat oleks nagu sissejuhatus juba sellesse kuusse saanud. Iga kord kui loed mõnda Argo kirjastuse raamatut, siis tuleb mõte, aga äkki ma loen seda liiga vara ning mõne kuu pärast on see juba punktiiri kohustuslikuks raamatuks. Seekord läks veel õnneks, ei olnud. :)

Aga põhjanaabrite teemaga tegelemiseks on ju paslik alustada nende üldise ajalooga tutvumist ning lugeda läbi juba pikalt kodus riiulis olnud raamat. Oli seda, mida juba varasemalt teadsin, oli natule teadmatut, aga põhimõtteliselt eks ikka Soome ja soomlased on olnud kahe suure vahel ning kordamööda mõlema poolt allutatud: Rootsi ja Venemaa. Soomlased on ikka üritanud teha päris oma riiki ja võidelda mõlema poolega. Eks nüüd lõpuks on see neil enamvähem õnnestunudki. Raamatust sai kiire põgusa ülevaate. Minu jaoks veidi liiga vähe oli vast varasemat ajalugu, mis mu jaoks vähem tuttav. 20.sajandi ajaloost on juba saanud rohkem lugeda, sellele oli ka siin raamatus pühendatud rohkem ruumi ning räägitud põhjalikumalt.Sissejuhatus tehtud, eks nüüd tuleb erinevate ajaloo järkudega juba täpsemalt tutvust tegema hakata.

Kehvade mõrvade raamat Tartust

1./134. Heade mõrvade linn 

Sari Kriminaalne raamatukogu #1

Autor Indrek Hargla  

Kirjastus Raudhargla OÜ 2023

184lk./184lk./29236lk.

Lugemise väljakutse: 22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki

Selle teemaga on nüüd nii, et seda ma nagu ei saaksi lugeda, sest ma olin selline ülikorralik koolilaps (vähemalt mis lugemisse puutus), et ma lugesin kõik kohustuslikud raamatud otsast lõpuni läbi, vaatamata, mis raamatuga tegemist oli. Ja sel ajal kui mina koolis käisin oli suur kallak igasugu vene ja nõukogude kirjanduse poole asi kaldu. Aga ma vist olen siiski parajal määral kõikesööja, mis lugemisse puutub, et polnud probleeme ei Balzaci, Tammsaare, Tolstoi, Breznevi ega Hugo lugemisega, teistest rääkimata. 

Tiina aga andis hea idee, mida selle väljakutse teema alla lugeda. Ta kirjutas oma postituse juurde: Teemasse sobitumisest — See kohustusliku kirjanduse teema on mu meelest nii tüütu ja ma kaeblen selle teema üle igal aastal kõva häälega. Ma omal ajal lugesin enamvähem nõutud osa ära ja see, mis lugemata, jäägugi nii … No võtsin siis, et tänapäeva lapsukestele on Hargla üks neist “soovituslikeist” autoritest, ehk ma saaksin tänapäeva koolis selle raamatu lugemisega mingid punktid kätte ka.

Ma siis käin seekord Tiinaga ühes klassis ja loen sama "kohustuslikku" raamatut. Huvitav, kui mina koolis käisin, siis Harglat üldse veel ei loetud. Äkki oli asi selles, et kui mina kooli lõpetasin, siis oli tema 14 aastane...

Raamatust aga. Selle raamatu kohta on olnud väga erinevad arvamusi. Nii laitvaid kui kiitvaid. Minu arvamus jääb kusagile sinna kahe vahele. Raamatus on kolm lugu, kaks esimest lühemad, kolmas pikem. Esimese loo juures hakkas mul kohe kusagil kuklas kerima, et Harglal oli mingi kana kitkuda Kirjanike Liiduga. Googeldasin ja leidsin kinnituse, ta astus välja sealt liidust 2015.aastal. Seega oli see lugu autori poolse fustratsiooni väljendus. Minul on ka veidi nüüd temaga kana kitkuda, sest Tammelinnast oli tehtud see kõikse hullem paik Tartu linnas, aga suur osa minu lapsepõlvest möödus just Tammelinnas vanaema ja vanaisa juures. Urr. Teine lugu oli minu arust täielik saast. Igav, pingutatud, üritatud väga vaimukas vist olla, aga sellega ülepingutatud ja nagu sageli kui naljaga üle pingutad, siis see ei ole enam nali, vaid labasus. Kaks esimest lugu võib sellest raamatust minu arust lugemata jätta. Tavalugeja vähemalt. Ulmekurudele võib olla sobib, sest nemad teavad ehk, mis või kes nende lugude taga on. Ilma taustata ei ole need suurt midagi väärt. Kolmas lugu on selline küll ülevindi pingutatud, aga siiski võis lugeda ja tänu sellele loole sai raamat ikka koolipoisi kolme pika miinusega kätte. Aga kokkuvõttes oli see minu arust Hargla kõige kehvem raamat ja ma olen need vist peaaegu kõik läbi lugenud. Aga mulle meeldib siiski siiani enim tema varajane ulmelooming. Lugedes seda, siis oleks nagu tunne, et fantaasiaallikas on veidi tühjaks saanud nüüd, kui on vaja midagi kirjutada, et leivaraha ikka lauale jõuaks. 

Juuni kokkuvõte

 

Pilt tehisintellekt (hotpot.ai) PS. Vaata ka eelmise kuu pilti!

Raamatuid: 23

Lehekülgi: 5016

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 167

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 218

 

Kõige õhem raamat: 40

Kõige paksem raamat: 470

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 2

. Punktiir 12

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 21

Enim loetud kirjanik: Jemma Hatt (3)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 14

Enim loetud kirjastus: Argo (5), Eesti Raamat (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (6), Suurbritannia (6)

 

Vanim raamat ilmunud: 1923

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 6

Raamatukogust laenutatud: 10

Loetud e-raamatuid: 7

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,91

10 palli saanud raamatud: Kolmnurkkübar