Ka diktaatorid söövad ja s...vad

4./228. Kuidas toita diktaatorit

Autor: Witold Szabłowski

Tõlkija: Einar Värä

Kirjastus: Argo kirjastus 2022

256lk./906lk./49956lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#1)

Küsisin erinevatelt joonistada oskavatelt tehisintellektidelt, et kuidas siis diktaatoreid toita. Vastust näete piltidelt. Igatahes üks on kindel, diktaatorid nagu tavalisedki inimesed, kindlasti peavad tegema kahte tegevust, mida teevad kõik tavalised inimesed ka. Nad söövad ja s...vad. Kui viimase tegevusega nad peavad ikka ise hakkama saama, siis esimese juures neid saab osaliselt aidata, et neil ikka oleks midagi süüa. Ja arvata võib, et see, mida neile ette kantakse, peab ikka olema küllaldane ja kvaliteetne, vaatamata sellele, et nende alluvad, ehk siis riigis elavad tavainimesed, nälgivad või söövad mittekvaliteetset toitu. Ja kindlasti on diktaatoritel mitmeid isikuid, kes neile toitu valmistavad, samas kui tavainimene peab tavaliselt sellega ise hakkama saama. Aga kes olid need inimesed, kes tegid diktaatoritele süüa? Kuidas nad üldse sattusid sellisesse ametisse? Mida diktaatorid armastasid süüa ja mis olid nende kiiksud seoses toiduga? Poola ajakirjanikku hakkasid samad asjad huvitama ning ta rändas mööda maailma ning uuris endiste diktaatorite endistelt kokkadelt asja järgi ning kirjutas huvitava raamatu. Raamatus on kajastatud sellised diktaatorid: 

• Saddam Hussein (Iraak)
  
• Idi Amin (Uganda)
  
• Enver Hoxha (Albaania)
  
• Fidel Castro (Kuuba)
  
• Pol Pot (Kambodža)

Sellest raamatust ei saanud teada kitsalt vaid diktaatori söömisharjumistest ja tema koka eluloost, vaid ka diktaatori eluloost, tema diktaatoriks kujunemisest, tema iseloomust, perekonnast ja olukorrast riigis. Minu jaoks oli raamatus palju uut ja võib olla oli isegi huvitavam see vahetekstide osa, kust sai rohkem teada nende diktaatorite kohta. Kuigi ka kokkade lugu oli täitsa huvitav. Ilma selle väljakutseta ma poleks küll seda raamatut lugenud. Soovitan, pole üldse raskelt ja keeruliselt kirjutatud. Saab uusi teadmisi ajaloost ja erinevate maade toitudest.

Kuuba transvestismist

 

1./188. Maskiball

Sari: Mario Conde sari. Neli aastaaega #3 

Autor: Leonardo Padura

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2023

240lk./240lk./41506lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse september: Toledo kirjastus 10aastat!

Kolmas raamat siis sellest sarjast ja iga kord hakkab see Mario Conde mulle järjest rohkem vastu. No ei ole see minu maitse. Seda siis krimi osas. Kuuba eluolu kajastus on muidugi huvitav, aga eks nad ongi teistsuguse elustiili ja mõtteviisiga kui mina ja seega ei sobi ka see mulle isegi raamatus. Pealegi see homo ja transvestiitide teema pole just minu jaoks see, millest tahaks lugeda. 

Havanna metsast leitakse siidpaelaga kägistatud transvestiidi surnukeha. Teatraalset punast kleiti kandnud noormees osutub lugupeetud diplomaadi pojaks. Mõrva uurivale politseileitnant Mario Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja poliitiliselt ebakorrektne teekond 1980ndate Havannas ja 1960ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus. 

Saan aru, et selles seerias peaks tulema veel üks raamat - neljas aastaaeg. Padura ja Conde pärast ei loeks seda, aga tõlkija pärast loeks küll. 

Kuuba krimi

 

21./105. Laitmatu minevik 

Sari Neli aastaaega  #1

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Kirjastus Toledo kirjastus  2019

234lk./4564lk./22904lk.

 

Lugemise väljakutse: 39. Toledo kirjastuse väljaantud raamat

Ühel nädalavahetusel 1989. aasta Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Kriminullina on see raamat minu jaoks veidi nõrk, aga Kuuba elust kaheksakümnendatel andis küll mingigi pildi. Varasemalt olen lugenud sarja teist osa ja minu arust teine osa oli tugevam natuke. Pole päris minu maitset mööda raamat, liiga aeglane ja uimane, aga lugeda võib ja kuna kolmas osa on ka juba tõlgitud, siis arvatavasti loen ka selle läbi.

Kuuba eluolust krimiraamatu taustal

 8./43. Havanna tuuled 

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Sari Neli aastaaega  #2

Kirjastus Toledo kirjastus 2021

228lk./ 1428lk./ 9368lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse märts: Raamat, mille tegevus toimub XX sajandi Hispaanias või mõnes Ladina-Ameerika riigis

Tegevus toimus Kuubas, Havannas. Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja.

Sellesse raamatusse on üritatud kokku panna väga mitmed žanrid. Krimiromaan. Armastusromaan. Eluolu kirjeldus Kuubas  1980ndatel. Romaan sõprusest. Romaan lapsepõlve ja noorukiea nostalgiast. Kõike on ja samas pole see otseselt neist ükski. Krimiromaani alla vist kuulub, aga minu arust see uurimine jäi kohati vägai tahaplaanile ja pigem ma nimetaks seda suhteromaaniks. Sest ka selles krimiloos oli olulisem just taust, miks selline asi jutus, miks tapeti noor kooliõpetaja, kes ta tegelikult oli. Kohati olid minu jaoks jube lohisevad laused. Ühest lausest oleks kohe mitu saanud teha, aga ma olen tähele pannud, et seda esineb ka teiste Ladina-Ameerika autorite juures. Kriminullina ei olnud see minu maitse, aga kui võtta seda rohkem Kuuba eluolu ja suhteid kirjeldava teosena, siis oli täiesti loetav ja kohati isegi huvitav. Just see, kuidas vaatamata elusaatusele säilis koolipoiste sõprus tugevalt ka siis, kui positest olid saanud mehed. Ma ausalt ei teagi, kas olen kunagi midagi lugenud Kuuba kirjanikult, pigem vist isegi mitte, seega tuli väljakutse kasuks ja sain ka sealse elustiili ja olemisega tuttavamaks. Eriti kontrastne oli lugemine kuna lugesin samal ajal paralleelselt ka Jaapani eluolu.