Reaalsuseks saada võiv ulmeraamat

10./85. Hääled öös

Sari: Bestseller 

Autor: Dean Koontz

Tõlkija: Jaanus Kangro

Kirjastus: Travon 1998

422lk./ 1819lk./14570lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Tuuli Tolmov soovitab

Ometi kord soovitati ühte raamatut, mis juba ootas riiulis oma järjekorda. Mulle meeldis seda raamatut lugeda, ei mäletagi enam, millal sai veel selliste ilusate paksude lehtedega raamatut lugeda. Mõnus tunne ja lisaks mõne lehe keeramisega kohe oli ka edenemine näha. Raamat oli ka sisu osas just seda tüüpi ulme, mis mulle meeldib. Põhiosas kõik reaalne ja siis midagi natuke lisaks ulmelist. Samas ma arvan, et see on selline raamat, mis mingi aja pärast võib nihkuda ulmekirjanduse riiulist juba reaalkirjanduse riiulisse. Lihtsalt põnevik, ei midagi ulmelist enam. Raamat on geenitehnoloogia taustaga, kuid me ei tea, mis tegelikult geenitehnoloogias salajastes laborites on toimunud ja mis seal ka hetkel võib toimuda, rääkimata veel mõne aasta pärast kui teadus muudkui suurte sammudega areneb. Kaks raamatu peategelast joonistasin tehisintellektiga siia illustratsiooniks. Sama labor, aga erinevad teadlased ja erinevad lähtumised, headuse ja kurjuse kokkupõrge. Mis on inimestele oluline, see on ka teaduses produtseeritav. Lihtsalt inimesi ja riike on erinevaid ning prioriteedid on erinevad. Mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Sobib ka neile, kellele meeldivad põnevikud, aga kes ei armasta eriti ulmet. Seda raamatut saab võtta üsna realistlikult, vähemalt siis, kui omada piisavas koguses fantaasiat ning see on isegi veidi kõhedaks ajav, see oletatav reaalsus või äkki siiski juba reaalne reaalsus.

 

Tšernobõli lugu koos krimiga

9./84. Piisavalt põhjuseid surra

Autor: Morgan Audic

Tõlkija: Madis Jürviste

Kirjastus: Koolibri 2023

405lk./1397lk./14148lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse aprill: Tegutseb uurijatepaar

Raamatu tegevus toimub Tšernobõlis ja selle ümbruse külades. Loosse on sisse põimitud nii olukord elektrijaama katastroofi ajal, peale seda kui nüüd 30 aastat hiljem. Plahvatuse ajal tapetakse kaks naist, nende mõrvar jääb leidmata. Tšornobõli keelutsoonis olev turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei teeb kindlaks, et tegu on mehega, kelle ema oli tol ööl tapetud. Ukraina kohalik uurijatepaar (mees ja naine) loodab, et juhtumi lahendamine toob kaasa võimaluse pääseda minema ohtlikust Tšernobõlist. Poisi isa, endine minister ja tähtis nina, ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab vene võmmi, kes on Tšernobõlist pärit ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada. Seega tegelikult on siin uurijateks üks paar ja üksainus. Samas nende teed mingil hetkel ikka ristuvad ja ühel hetkel meestest tekib uus koostööd tegev uurijapaar. Raamatu autoriks on prantslane, kuid tundub, et tal on üsna tugev eeltöö tehtud ning isegi peensusteni mõni asi välja uuritud. Võib olla kohapealne elanik leiaks rohkem möödarääkimisi ja uskumatust, ei tea. Aga kuna ma pole niivõrd kursis, mis seal kolmkümmend aastat hiljem toimus, siis minu jaoks oli üsna usutav lugu. Raamat on kirjutatud enne suure sõjategevuse algust, kuid Donetski sõda on juba sissekirjutatud. Raamatu tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse. Ma küll ei saa aru, miks inimesed lähevad sinna turismiekskursioonidele. Miks mõned kohalikud inimesed ohule vaatamata tagasi oma kodudesse läksid, sellest saan küll aru. Tegelikult on see taustalugu sama öövastav, kui sel toimuvad kirjanduslikud mõrvad. Üldiselt nõrganärvilistele mitte soovitatav raamat, samas väga põnev ja pingeline raamat. Ning teadmisi saab ka Ukraina ja Venemaa kohta (viimased pole küll meile mingid uudised).  Ja miks on kaanel pääsuke - lugedes saab see selgeks, pääsukesed tulevad mitmed korrad seal jutus tegevusse.

Kolmest suurkujust lastele

6./81. Leonardo ja sulepea, mis visandab tulevikku

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./768lk./13519lk.

 

7./82.  Hawking ja mustade aukude mõistatus

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2020

112lk./880lk./13631lk.

 

8./83.  Galileo ja esimene tähesõda

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./992lk./13743lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #1-3 (laste)

Ma olen neid raamatukesi näinud küll ja isegi mõelnud, et võiks sisse vaadata, aga nüüd siis avanes hea võimalus nendega tutvuda. Kolm suurkuju, kellest ma ikka ühte ja teist tean, aga natuke sain ikka igaühe kohta ka nendest lasteraamatutest teadmist juurde.  Raamatud on lastepärased, minajutustajaks suurmees ise, elulugu alates sünnist kuni surmani. Lihtsalt kirjutatud ja vahele ka teaduslikumat juttu, aga ka see kergesti lapsele arusaadavas keeles. Vaatasin, et selles sarjas on tal ikka väga palju raamatuid ilmunud, millest siis eesti keelde kolm jõudnud. Palju ka illustratsioone juures, mis mõneti aitavad mõistmisele kaasa, mõneti tekitavad mõnusa humoorika fooni tekstile kõrvale. Raamatute lõpus on sõnaraamatud, mis selgitavad paari lausega iga raamatus ettetulnud mõiste ära. Väga lastesõbralikud raamatud ja täitsa soovitan lastele sokutada lugeda. 

Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.

Tuntud astrofüüsikut Hawkingit on võrreldud kolme ajaloo suurima geeniuse, Galileo, Newtoni ja Einsteiniga. Ta uuris musti auke ja otsis vastust kõige keerukamatele küsimustele, mida inimkond on esitanud: kuidas universum sündis? Kui suur see on? Kui kaua see on eksisteerinud? Mis oli enne oli? Kuidas see lõpeb?

Galileo pani aluse tänapäevasele teadusele. Ta ehitas loendamatu hulga seadmeid ja viis avalikult läbi katseid. Ta avastas tuhandeid asju: Kuu mäed ja Jupiteri kaaslased ja päikeseplekid.

Üritasin tehisintellekti panna joonistama kolme meest, numbrite tundmisega on tal küll raskused, igatahes järjekindlalt joonistas neli, no ütleme siis, et raamatute autor on see neljas, kes suurkujudega laua taga vestleb. Ega tal pole eriti häid teadmisi nende suurmeeste välimuse kohta ka, katsetas üht ja teistpidi neid väljanägema panna. Sellel pildil suutis vähemalt teleskoobi aknast välja vaatama suunata. Igatahes oli minul üpris lõbus, ma ei tea, kas AI-l ka kui ma järjest sundisin teda joonistamisega ühel ja sama teemal tegelema.

Kuidas kaasavalt juhtides muutusi luua

3./78. Ruumi loojad: kuidas kaasavalt juhtides muutusi luua

Koostajad: Helina Kärgenberg, Piret Jeedas

Kirjastaja: MTÜ Ruumiloojad 2013

83lk./155lk./ 12906lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (kohustuslik) 

Raamat kaasavast juhtimisest.Mina lugesin kogukonnatööga seoses, aga seda saab kasutada igal pool, kus on inimesed ja juhtimine. Kuidas on mõttekas kaasata inimesi, mitte kõike üritada ise ära teha.

Raamatu läbilugemisel tuli kirjutada kuni 300 sõnaline jutt, kuidas saad loetut kasutada oma põlvkondadevahelise projekti juures, mida lugedes avastasid. Minu jutt tuli selline:

Lugedes tekkisid märksõnad, kui samal ajal oma tulevasele projektile mõtlesin. Minu põlvkondade vaheline projekt on alles organiseerimise järgus, pole veel teostatud ja arvatavasti midagi veel muutub. Seega esimene märksõna, mille kirja panin on aeg. Iga projekt vajab aega. Aega korraldamiseks, läbimõtlemiseks, ideede põrgatamiseks ja inimeste kaasamiseks. Ettevalmistamise etapp on kindlasti palju ajamahukam, kui sellele järgnev ürituse enda toimumise aeg. Teine märksõna - ma pole kõige targem. Kindlasti pole ma seda üritust läbi viies kõige targem, kuna korraldamise kogemus puudub. Õnneks on mul võimalik kaasata kogenumaid töökaaslaseid, kes aitavad asja õiges suunas juhtida. Selles osas ongi kaasamine üks väga oluline asi. Kui sa ei oma veel kontakte nende kogukondadega, kellega tahad seda üritust teha, siis pead kindlasti kaasama neid, kellel on kontaktid ja tutvused, keda juba kogukonnad usaldavad. Mul on õnnestunud kaasata ürituse ettevalmistamisse nii neid, kellel on tugev kogemus töös vanemaealistega, kui neid, kes omavad noortetöö kogemust.  Nad oskavad vaadata asjadele erinevatest nurkadest. Istudes koos ja mõeldes üritust läbi, on saanud põrgatada ideid ning esialgsest ideest on saanud hoopis midagi muud, mis tundub kõigile rohkem sobilik olevat. Kaasamise juures ongi hea, et ideed muutuvad, rikastuvad. Veel panin endale kirja, et “Meetodid ei ole peamised, oluline on ikkagi protsess, miks midagi toimub.” Seetõttu ma oma ürituse juures kindlasti kombineerin meetodeid, kuidas kaasata neid, kes üritusest osa võtavad. Hetkel tundub, et alguses oleks hea üks tutvumisring moodustada ja kasutada seal 6 sõna tehnikat, et ennast tutvustada teistele. Ürituse mõtleme läbi viia maailmakohviku meetodiga, ehk siis nagu raamatuski oli kirjas, et nimetust võib muuta ja meil oleks ta kogemustekohvik, mis on kombineeritud lugude rääkimise meetodiga. Jõudsime oma üritust planeerides välja selleni, et lood on need kõige olulisemad, mitte teadmised ja oskused mingit asja ära seletada/mõistatada. Lood on need, mis jäävad mällu pikemaks ajaks ning mis võivad ühendada erinevad põlvkonnad. Eks näeb, kuidas õnnestub.

Raamatut saab lugeda siin

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Märts 2024 kokkuvõte

 Raamatuid: 28

Lehekülgi: 4450

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 144

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 159

 

Kõige õhem raamat: 26

Kõige paksem raamat: 392

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 8

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 1

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 5

Väljakutse vabasid loetud: 5

Loetud kirjanikke: 23 + kogumikud

Enim loetud kirjanik: Virve Aljas-Switzer (3)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 20

Enim loetud kirjastus:  Argo (3), East York Press (3), Eesti Raamat (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (13)

 

Vanim raamat ilmunud: 1900

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 6

Raamatukogust laenatud: 15

Loetud e-raamatuid: 7

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,46

10 palli saanud raamatud: Taeva tütred, Sonettide sarmikas daam, Water the Flowers Not the Weeds, Eesti digikultuuri manifest, Vahetevahel

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Sõna on mõrvaks või mõrv on sõnaks?

22./69. Sõna on mõrv

Sari:  Hawthorne & Horowitz #1

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2023

392lk./ 3821lk./12122lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  Üllatusteema: Raamat, mis on kirjutatud mõnest reaalselt olemas olnud/olevast kirjanikust

Endalegi üllatuseks lugedes avastasin, et kõige paremini sobib hetkel see raamat just siia teemasse. See raamat on kirjutatud reaalselt olemasolevast kirjanikust - Anthony Horowitzist. Ja juba vanasõna ütleb, et kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise ja seega kirjutab temast ei keegi muu, kui ta ise. Ta ei ole vaid ennast kirjutanud selle raamatu üheks peategelaseks, minajutustajaks, vaid on siia sissepõiminud ka enda reaalset elu ja varasemaid teoseid. Hea nipp, kuidas oma varasematele teostele reklaami teha. Igatahes oli siin seda reaalset Anthony Horowitzi piisavalt siia väljakutse punkti alla pistmiseks. 

Tegu siis esimese raamatuga Hawthorne & Horowitz sarjast. Väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes sai politseist kinga, aga sellegi poolest kutsutakse sageli lahendama keerulisi kuritegusid. Nüüd tuleb ta ideele lisaks lasta enda tegemised kajastada ka raamatus ning valib kirjanikuks ja oma abiliseks välja Horowitzi, kellega on telesarja juures koostööd teinud olles talle konsultandiks. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Horowitz jätkab moodsa aja Watsoni rollis, saades asjadest muidugi aru natuke hiljem kui peaks ja mitmel korral ikka valesti. Kuna sari jätkub, siis on arusaadav, et lõpuks laabub kõik hästi, pätid püütakse kinni, peategelased jäävad ellu ja lõplikult riidu ei lähe. Hawthorne on ja jääb üsna salapäraseks tegelaseks, aga sellised pahad poisid uurijatena sageli lugejatele ju peale lähevad. Eks neid sarju ole teisigi, kus uurijad on isepäised seltsimatud kohati jobud tegelased, samal ajal küllaltki geniaalsed asju märkama. Kuna Horowitz kirjutas varasemalt Siidimaja, Sherlock Holmsi uue romaani ja seda on korduvalt mainitud ka käesolevas raamatus, siis arvata võib, et kirjanik sai Holmesi lugudest inspiratsiooni, kuid tahtis asjad tuua tänapäeva ja käia ringi veidi vabamalt, kui ta oleks saanud jätkates Sherlocki lugudega. Hawthornel on mitmed sarnasused Sherlockiga, eelkõige oskab ta näha väga pisikesi detaile ning neist lugeda välja teisi üllatavaid lugusid. 

Sarja esimeses raamatus läheb kuulsa näitleja ema matusebüroosse ja korraldab ära seal enda matused. Kuus tundi hiljem ta tapetakse. Kas tegu oli kokkusattumusega või kõik on lavastatud? Hawthorne  ja Horowitz hakkavad asja uurima ning minevikust tuleb välja nii mõnigi luukere. Kohati mõnusat sarkastilisemat huumorit lisaks keerdkäikudele. Minu jaoks oli veidi vähe põnevust, aga loodan, et järgmised osad lähevad paremaks. Kohati jäi veidi venima, oleks võinud tempokam olla, aga üldjoontes loetav ja pole väga verine. Mina igatahes täitsa soovitan, eriti kellele Holmsi laadsed krimid meeldivad.

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?

21./68. Kellassepp

Autor: Anna Erishkigal

Tõlkija: ?

Kirjastus: Seraphim Press 2017

59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Kuidas kolme minutiga rääkida lihtsalt keerulistest asjadest

15./62.  Teadus kolme minutiga: 2015-2016

Sari: Elav teadus 

Koostaja: Ebe Pilt

Kirjastus: Argo 2017

208lk./ 2689lk./10990lk.

 

16./63. Teadus kolme minutiga: 2017-2019

Sari: Elav teadus 

Koostaja: Ebe Pilt

Kirjastus: Argo 2019

239lk./ 2928lk./11229lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #4 ja 5 (teadus)

 

Väljakutse selgitada oma aastate pikkust tööd ja keerulisi asju teaduses võhikutele kolme minutiga. Mõned said paremini, mõned kehvemini hakkama. Oli nii väga huvitavaid kui igavamaid kolmi minuteid. Eks see olenes kindlasti ka kui keerulise ja tavainimesele arusaamatu asjaga üldse tegeleti. Kuigi raamatus oli võimalik ka lisaks vaadata, siis mina piirdusin vaid lugemisega, kuna ma eelistan alati asjadest lugeda neist kuulamise asemel. Mul lihtsalt on otsetee aju sellesse osasse, mis asjadest asu saab ja mällu talletab ainult silmadest. Kõrvade kaudu on millegipärast selline vastasasuvast kõrvast teabe välja lekkimine ja õigesse kohta mitte talletumine. Millegipärast ühte asja vaadates-kuulates hakkab mul sageli lihtsalt igav või tekib tahtmine midagi muud ka kõrvale teha, aga sama asja lugemisel seda kunagi ei juhtu. 

Raamatud olid huvitavad ja oli mitmeidki põnevaid asju, millest ma midagi ei teadnud. Esimene raamat köitis kuidagi enam, kas oli asi minu jaoks uudsuses või olidki teemad seal mulle rohkem sobivamad. Või siis see, mis minu jaoks oli selles raamatus võib olla isegi kõige köitvam, õpetus, kuidas kolme minutiga hakkama saada, kuidas mitte minna üle aja ja kuidas lihvida oma esinemisoskust. Sest koolis kui on antud ajapiirang 5 minutit igale esitlusele võib kindel olla, et esimesed räägivad oma veerand tundi jutti kui neid ei katkestata ja ka edaspidi saavad vaid mõned üksikud viie minetilise ajapiiranguga hakkama. Juba slaidiesitlused on tavaliselt sellised, mida ei ole isegi lugedes võimalik selle ajaga toime tulla. Probleemiks ongi see, et inimesed ei oska kontsentreerida seda, mida nad tahavad öelda, räägivad laialivalguvalt, pole piisavalt ettevalmistunud, läbi rääkinud oma teksti. Avalik esinemine on keeruline ja seal peab sedavõrd paljude asjadega arvestama. Selles osas olid need teadlasehakatised tublid, et suutsid oma kolme minutiga rääkida oma aastate pikkusest tööst, tuua välja just oluliseima ja seda nii, et tavainimene, kes valdkonnast midagi ei tea, ka sellest aru saab. Sest sageli ei saa tänapäeval enam isegi teine sama valdkonna teadlane põhjalikult aru, millega teine teadlane tegeleb, sedavõrd spetsiifiliseks on kõik muuutunud. Raamatud olid head ja kel vähegi huvi teada saada, millega üldse Eesti teadlased tegelevad, siis tasub kindlasti lugeda. 

 

 

 

 

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Lahenduskeskne teraapia

 

9./56. Water the Flowers Not the Weeds

Autor: Fletcher Peacock

Kirjastus: Open Heart Publishing 2000

139lk./1557lk./9858lk.

 

10./57. 101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga 

Autor: Fredrike Bannink

Tõlkija: Riina Allmäe, Maria-Helena Mettis

Kirjastus: Mahena MTÜ 2022 

157lk./1714lk./10015lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #10 ja #11 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #10 (kohustuslik) ja #11 (soovituslik) 

Mul on sel semestril ülikoolis aine "Lahenduskesksed põhimõtted enesejuhtimises ja nõustamises" ja seal oli kohustuslik lugeda raamatut "Kasta lilli, mitte umbrohtu" inglise keeles, sest eesti keelde pole seda veel keegi pannud. Ainsat eesti keeles ilmunud raamatut lahenduskeskse teraapia teemal "101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga" oli soovituslik lugeda. Kuna ma inglise keelega pole just suur sõber, siis inglise keelse raamatu võtsin kätte pika hambaga ja otsustasin, et loen samal ajal eesti keelse ka läbi, et siis ehk saan rohkem aru. Eriti kuna ma ise ei ole sellesse ainesse, mida ma õpin, väga sügavalt uskuv inimene. Kuid peale lugemist võin öelda, et see inglise keelne raamat oli lihtne lugeda ka kesisema inglise keele oskajale ning väga huvitav ja köitev, seevastu eesti keelne oli kuidagi kuiv ja igav. Samas rääkisid nad mõlemad ühest ja samast. Need raamatud sobivad ka täiesti kolmjala väljakutse jaanuari kuu teemasse - räägivad need ju tervisest - vaimsest tervisest, mis on sama oluline kui füüsiline tervis.

Mis asi siis see lahenduskeskne teraapia üldse on? See on selline teraapia, kus ei jääda kinni probleemi, kus ei lahata, kust üldse sai alguse probleem, miks see on probleem ja ei püüta probleemist aru saada. See on teraapia, kus üritatakse leida lahendusi vaatamata probleemi sisule, leida erisusi probleemiga elamises, leida tugevusi ja ressursse, mida kasutada probleemiga edasi elamisel ning kuidas jõuda selleni, et probleem ei oleks enam probleem. Kui esimesel juhul terapeut on suur ja tark ning pakub välja lahendusi, siis lahenduskesksel on terapeut ainult juhtija, tähelepanu pööraja asjadele ja olukordadele, mis erinevad, mis on tugevused. Lahendused leiab inimene ise, kui hakkab teistmoodi mõtlema terapeudi küsimuste valguses. Lahenduskeskse teraapia kolm põhireeglit on: 

1. Kui see töötab, ära muuda seda! 

2. Niipea kui sa tead, mis töötab, tee rohkem seda, mis töötab. 

3. Kui miski ei tööta, siis ära tee seda rohkem! Otsi midagi muud!

Selge ja lihtne ju? Näiteks oli toodud, et kui Pariisis kelner ei saa aru inglise keelest, siis ta ei saa aru ka siis, kui te räägite valjemini inglise keeles. Tegelikult need reeglis said mulle väga hästi juba selgeks sel ajal, kui ma tegelesin programmeerimisega. Kui sinu kood ei tööta, siis see ei tööta ka siis, kui sa kümme korda seda üritad tööle saada ilma parandamata. Kui see töötab, siis ära hakka seda parandama isegi kui sa ei saa ise aru, miks ta töötab, sest pärast ta ei pruugi enam üldse töötada. 

Ja teine väärt teadmine sellest raamatust oli, et ära programmeeri/hüpnotiseeri ennast ega teisi negatiivselt, vaid ikka positiivselt. Kui sa ütled lapsele, et ära lase klaasil kukkuda, siis on suur tõenäolsus, et see klaas kukub. Kui aga öelda, et vii ettevaatlikult klaas lauale, siis on suurem tõenäosus, et klaas jõuab tervena lauale. 

Inimesed jagunevad kolme kategooriasse probleemidega ning seda mitte ainult terapeudi juurde tulekul. Iga inimene on mingil hetkel ühes selles kategoorias, need muutuvad olenevalt olukorrast. Külaline - kelle arust tal ei ole probleemi, keegi teine leiab, et on probleem. Kaebaja - kellel on probleem, aga selles probleemis on keegi teine süüdi ja tema ise ei saa midagi teha. Klient - kellel on probleem ja kes tahab midagi ise teha, et seda probleemi lahendada. Iga kategooriaga tuleb käituda ja juhtida erinevalt, esitada erinevaid küsimusi. 

Tegelikult õpetas see raamat ka manipuleerimist. Kuidas ema lapsi voodisse pannes lasi neil valida: kas lähete kohe voodisse või veerand tunni pärast? Kuigi üks lastest hammustas lõpuks asja läbi ja küsis emalt vastu, kas sa tood mulle ühe või kaks jäätist?

Eesti keelne raamat oli nagu pealkirigi ütles suunitletud sellele, kuidas oleks õige esitada lahenduskeskseid küsimusi, kuidas need küsimused võivad aidata, milleks on seda vaja. Seal oli küll ka teise raamatu teooriad kirjas, aga kuidagi kuivalt ja võib olla oli minu jaoks viga ka selles, et eesti keeles lugemise ajaks, ma olin selle osa juba inglise keeles ära lugenud.

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda. Teooriana minu jaoks väga õige ja toimiv, aga kui ma hakkasin ennast või kellegi tuttava/lähedase probleemi sellesse püüdma panna (koduse ülesande raames), siis ma jõudsin välja absurdsuseni sageli - selle kahe jäätise küsimuseni. Mulle tundub, et ma pole veel jõudnud ise sinna kliendi kategooriasse, ma pigem kõigun seal külalise ja kaebaja osas ka ise, ning seetõttu ei suuda piisavalt lahenduskeskselt mõelda, pigem lähem ikka mõte probleemile, mitte lahendusele. Aga pool semestrit on veel ees, ehk ikka saab arenetud ka selles osas.

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm, luukere ja detektiiv, elus ja surnud, maag ka veel.

2./49. Detektiiv Luuker Leebesurm

Sari:  Detektiiv Luuker Leebesurm #1

Autor: Derek Landy

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Pikoprint 2014

374lk./630lk./8931lk.

Lugemise väljakutse 2024:  4. Raamat, mille autoril on samad initsiaalid kui sinul

Ma ise teadsin vaid ühte kirjanikku, kellega mul initsiaalid kokku lähevad, aga veidi otsides avastasin, ka Derek Landy. Siis tuli meelde, et kunagi, kui see raamat ilmus, ma isegi üritasin seda veidi lugeda, aga see oli üks neist väga haruldastest raamatutest, mis mul on pooleli jäänud. Ja ma siis võtsin selle uuesti kätte, temaatika on ju õige, kas see siis tõesti ei kõlvanud lugeda. Selgus, et kõlbas ikka, ju siis mul polnud tol hetkel lihtsalt õiget sisetunnet selle jaoks. Samas, ega ma nüüd ka seda päris kiitma ei hakka ning pole eriti kindel, kas ma neid paljusid järgesid kätte võtan. Aga võib olla siiski, eriti kui peaks kuhugi teemasse sobima, sest neid järgesid on ikka ligi kümme juba ilmunud, seega nad ei saa ju kehvad olla? Tegu siis lasteraamatuga, peategelane tüdruk on 12.aastane. Kuigi pealkiri vihjaks nagu krimiraamatule, tegemist ju detektiiviga, siis tegu ikka ulmega. Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. Tapmist on palju, seega lastele ei soovitaks, samas see ju ongi lasteraamat ja isegi Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab? Seega siis vist võib ikka tugevamate närvidega ulmet armastavatele lastele ka soovitada. Aga kindlasti ei soovita vaatamata vanusele nendele, kellel seda ulmesoolikat ei ole. 

Naabrite ajalooline krimka naabritest

1./48. Lõks kaupmehe tapjale. Timuka õpipoisi teine kohtuasi

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2023

256lk./ 256lk./8557lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 märts: Need naabrid!

Kuuvahetuse öösel lugesin seda raamatut plaaniga panna suurde väljakutsesse tunne oma naabreid punkti alla. Lõpetasin raamatu, vaatasin kella, et uue kuu väljakutse teemad peaksid nüüd küll juba üleval olema. Jõudes krimi väljakutseni hakkasin naerma, sest ma just lõpetasin ju selle väljakutse raamatu. Seekord siis oli asi kas juhuses või selgeltnägemises, aga mul õnnestus lõpetada väljakutse raamat minut enne väljakutse teema teada saamist. Aga sellesse teemasse ta nüüd sobib ideaalselt. Vilniuse raamatukaupmees Andrius ja vürtsikaupmees Luka on sõbrad, veel enam, nad on naabrid ja veel sellised naabrid, kes elavad ühe hoovi peal. Neil ei ole majade vahele aeda ehitatud ning osaliselt käib majandamine üheskoos, pole ju vaja kahte peldikut ja kahte solgiauku, piisab kui üks neist on ühe krundil ja teine teise omal ning mõlemad saavad kasutada. Aga siis ootamatult sureb Luka, veel täisjõus mees, kelle puhul ei ole olnud ühtegi märki kehvast tervisest. Andrius kahtlustab, et seal on midagi valesti ja sõber võidi hoopis tappa. Ta kutsub asja uurima oma teise sõbra, timuka õpipoisi Adase. Raamatu jooksul selgub, kas Luka tapeti (no sellest saab lugeja juba aru raamatu pealkirjastki) ja kas tapja saadakse ka kätte ning kes see oli ning miks ta seda tegi.  Taustaks Leedu 16.sajandi kaupmeeste elust. Raamatu erinevad tegelased jõuavad Vilniuse kõrval ka Kaunasesse ja Klaipedasse. Raamatusse jõuavad ka mõned uued tegelased ning saab edasi lugeda eelmise raamatu peamiste tegelaste elust. Minu jaoks jääb selles raamatus natuke väheks seda ajaloolist poolt, tahaks pigem rohkem teada, samas ka see kuriteo uurimise pool ei ole väga tugev, pigem selline aeglane kulgemine ja kogemata jälile saamine. Sobib kindlasti sellistele väheveristele, romantilisematele krimide lugejatele. Natuke nõrgaks jäi kui võrrelda teiste ajalooliste krimidega nii Eestist kui välismaalt. Aga kuna mulle ajaloolised krimid väga meeldivad, siis ma kindlasti ikka loen läbi ka kolmanda osa, kui see eesti keelde jõuab. Kasvõi seetõttu, et mulle Vilnius väga meeldib. Millegipärast rohkem kui Kaunas, kuigi enamasti on inimestele just vastupidi.

Veebruar 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 3305

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 118

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 174

 

Kõige õhem raamat: 16

Kõige paksem raamat: 399

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 3

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 1

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 6

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 13 + kogumik

Enim loetud kirjanik: Riina Rossa (6)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13

Enim loetud kirjastus:  autor ise kirjastas (6)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7 + kogumik eri maade kirjanikega

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)

 

Vanim raamat ilmunud: 2003

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 7

Raamatukogust laenatud: 11

Loetud e-raamatuid:1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 6,37

10 palli saanud raamatud: Vaiksed inimesed, Suur valmiraamat

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2017

272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.