Keskkonnakaitse õudusulme

4./34. Sankt-Peterburgi viirastused

Sari: Harakiri  #11

 Autor: Juhan Paju

Kirjastus: Hara 1993

128lk./1034lk./ 8649lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab

Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu.  Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi. 

Ärge tapke udupuid udusel mäel!

2./280. Udupuude raamat

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Vesta 2024

373lk./604lk./49011lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 august: lasteraamat

See on nüüd jälle üks raamat, mis täitsa ise lugemist nõudis ja mu lugemisjärge julmalt vahele trügis. Ma küll plaanisin, et vaid need raamatud, mis mul väljakutsete jaoks vaja on, sest ma muidu ei jõua kõiki väljakutseid loetud, aga läks ikka nii nagu alati, et ma ei suuda ühelegi raamatule ära öelda. On siis tegemist sellega, et nad tahavad minu juurde elama tulla või vaid lugemisse kohe ja praegu tükkida. Selle raamatu lugu sai alguse sellest, et üks päev pidin tööl (raamatukogus) andma lõunat lastesaalis, kus ma tavaliselt ei tööta. Seisan siis mina seal, hetk vaikust, kedagi ei ole, libistan silmadega üle riiulite ja järsku kukub üks raamat uudiskirjanduse riiuli peal vehkima ja hüppama. No mis mul üle jäi, pidin minema uudistama, mida ta võimleb seal. Selgus et tükkis minuga koju kaasa, tal oli seal riiulis kole igav. Ja ta teadis, et ma just just olin lugenud raamatut "Raadio Popov", mis mulle väga meeldis. See raamat on siis sama autori uus raamat. Loomulikult ei olnud mul südant jätta see raamat sinna nukralt seisma minu poolt põlatuna. Tõin ta koju ja hakkasin lugema. Nüüd ma tean, et mul on veel üks lemmikkirjanik Soome lastekirjanike seas kindlalt juures. Väga hästi kirjutatud raamat ja kui süžee kohta võib ehk kohati veidi nuriseda ja uskmatust avaldada, siis kirjutamise stiil on väga ladus ja mõnus. Kindlasti ka tõlkija hea töö siinjuures omab rolli. Peategelaseks taas laps, kes peab täiskasvanute vastutustundetu tegevuse või tegematuse pärast kannatama. Peategelane kaheteistaastane Magda Mustlind kaotab hirmsas õnnetuses ema ning peab õppima, kuidas üksi hakkama saada. Õnneks pole ta päris üksi, vaid tal on Kastan – maailma parim koer. Õigupoolest pääseski Magda tänu Kastanile. Nad asuvad kahekesi otsima Magda tädi, keda tüdruk pole ealeski kohanud, kuid eksivad ära Udumäe tippu katvas salapärases paksus udus. Siit saab alguse unustamatu seiklus maailmas, mida valitsevad udupuud eesotsas kogu elu allika, iidse ja tohutu Igikorbaga. Viimasest raamatututvustus lausest saab aru, et tegemist siis fantaasiamaailmaga, aga see on seotud sedavõrd hästi reaalse maailmaga, et vaatamata maailmale, mis reaalselt ei eksisteeri (aga kes teab, võib olla kusagil mägedes siiski eksisteerib) on kogu tegevustik ja tegelased väga realistlikud kajastades reaalse maailma probleeme. Eeskätt siis on raamatus keskkonnaprobleemid aluseks, millele rajanevad ka inimprobleemid, suhtlemine, perekond ja suhtumine loodusesse, kaasinimestesse, loomadesse. Hästi lastepäraselt kirjutatud, samas väga loetavad raamatud täiskasvanutele, mitte mingil juhul ei ole tegemist lihtsa raamatuga. Täiskasvanute tasandil on välja loetavat lihtsalt natuke rohkemat kui ehk laps sealt välja loeb. Mulle selline lastekirjandus meeldib, kus räägitakse rasketel teemadel, mida ka lapsed peaksid teadma lihtsalt ja arusaadavalt ka täiskasvanutele, lastest rääkimata. See on raamat, mida tõesti soovitaks sellistele 10-14 aastastele, kellele meeldib lugeda.

Veealune maailm kihab elust

13./224. Veealuse maailma õhtuõpik

Autorid: Liisa Randmaa, Kalle-Mart Suuroja, Kai Salm, Arno Põllumäe, Kirill Anjutin, Vladimir Karpin

Kirjastus: Hea Lugu, Eesti Meremuuseum 2020

252lk./2561lk./39155lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #4 (populaarteadus)

Selle raamatu teemadeks olid merearheoloogia, meregeoloogia, merefüüsika, merebioloogia, hüdrograafia, navigatsioon ja merekeskkonnakaitse. Ega ma väga palju neist ühestki midagi ei tea, samas kõigist ikka midagi teadsin ka. Nüüd siis tean oluliselt rohkem ja mõnele asjale oskan ehk veidi teisest seisupunktist vaadata kui seni. Mis oli selle raamatu kõige kõigem ahaa punkt - et keskkonna kaitse puhul me räägime kogu aeg plastist, füüsilisest veereostusest, kliimasoojenemisega kaasneval keskkonna muutusel, aga see raamat oli esimene, kus ma sain teada, et on veel üks merede reostus - müra. Kalad on ju vakka ja ei räägi meie arust, seega ega nad siis ei kuule ka. Aga veeloomastik tegelikult on võimeline tegema hääli ja neid kasutama ning ka kuulma. Seda, et inimene neid hääli sageli ei kuule, ei ole nüüd küll loomastiku viga, pigem ikka inimese piiratuse probleem. Ja kui nüüd inimene oma mürarikaste laevade ja muude asjadega (naftaplatvormid näiteks) vette lähevad, siis nad rikuvad sealse normaalse keskkonna ära. Ja vee all levib heli hulga paremini kui maa peal. Mõttekoht, mida peaks rohkem inimestele veel teadvustama. 

Kui me loeme, et tegemist on õpikuga, siis tavaliselt järeldame koheselt, et tegu on millegi keerulise ja igavaga. See õhtuõpik ei olnud ühte ega teist. Väga ladus lugemine, huvitav, hariv ja täiesti tavainimesele loetav. Ei pea olema mingeid eelteadmisi sellest valdkonnast. Õpik, mis sobib niisama lugemiseks, mille eesmärgiks pole millegi konkreetse õppimine vaid lihtsalt oma silmaringi ja teadmiste avardamine. Soovitan kõigile lugeda.

Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi

11./235. Nähtamatu niit

Sari: Loomingu Raamatukogu 8/9-2020

Autor: Samanta Schweblin

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Kultuurileht 2020

80lk./1914lk./50964lk.

Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos

Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit.