Edwin A. Abboti (1838-1926) lugu oli nüüd midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Muidu ikka sarnast leiab ulmelugudes, aga see maailm oli minu jaoks midagi täiesti teistmoodi varasemast. Geomeetriline ulme. Peategelaseks siis härra Ruut. Tegelasteks kolmnurgad, kriipsud, hulknurgad. Feminism tõstis kohe pead, sest kõige alamaks olid naised, kes olid vaid kriipsud ja neil ei olnud võimalustki sellest kõrgemale tõusta, edasi areneda järgmistes põlvkondedes. Järgmises klassis olid kolmnurgad. Võrdkülgsed kõrgemad kui võrdhaarsed. Nemad said areneda võrdkülgsemaks iga korraga ning kui olid juba ideaalselt võrdkülgsed, siis edasi ruutudeks. Ruudud siis olid juba õpetlased. Sellest hetkest alates iga järgnev põlvkond sündis ühe külje võrra rikkamana. Härra ruududl olid viisnurksed pojad ja kuusnurksed pojapojad. See maailm, mida ruut kirjeldas oli väga detailne ja läbimõeldud autoril. Iga asi oli täpselt paika pandud. Ja siis kohtus härra Ruut 3D maailmaga, täiesti midagi uut ja müstilist nagu meile oleks tulnukate maailm. See oli nüüd selline raamat, mis alguses pani õlgu kehitama kuni järkjärgult hakkasid detailid paika minema ja ise ka asjale lapikult vaatama ning mõtlema. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja jäi kuhugi ajusoppi tiksuma ning ennast meelde tuletama. Võin täitsa soovitada, hoopis midagi muud, kui tavapärane ulme.