Raamat, mida peaks kõik lugema

14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani

Autor: Jaan Tammsalu 

Kirjastus: Pegasus 2024

216lk./2657lk./ 14054lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad

 

See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  

Pimeduse varjus

9./45. Ajalõhe

Autor: Madeleine L´Engle 

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Pegasus 2018

240lk./2079lk./ 11 397 lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Viimane mais loetud raamat. Kui aasta algus oli mul pigem ulmesse kalduvad, siis mai oma magistritöö kaitsmise pingetega vajas pigem tugevat reaalsemat kriminaalsuse laksu ja ulme jäi veidi kõrvale, aga nüüd kui kõik tehtud, siis üritan taas hakata ka ulmeväljakutsega järje peale saama. Reelika soovitustest on varasemalt kolm raamatut loetud. Ajalõhet olen plaaninud lugeda, aga see ikka jäänud sinna kunagi lugeda hunnikusse. Nagu ma aru saan, siis järgnevaid osasid ei ole eesti keelde tõlgitud ja pole lootustki, sest esimese osa ilmumisest juba nii palju aega möödas. 

Üks pealtnäha tavaline perekond, ema ja neli last. Isa on juba tükk aega tagasi kaduma läinud, kui ta tegi tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid. Kuid kahte pere last peetakse veidrikeks, pigem alaarenuteks või probleemseteks lasteks kooli jaoks. Tegelikult on nad aga osades asjades vägagi ettearenenud, Meg näiteks on matemaatika geenius, kuigi koolis seda ei tunnistata, sest ta kasutab teistsuguseid teid kui koolis õpetatakse. Ühel tormisel ööl satub perekonna kööki, kus Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, keegi imelik võõras. Varsti peavad aga lapsed võõra ja tema sõprade toel minema oma isa otsima, et ta päästa. Lugu lastest, kes võitlevad planeeti ähvardava õela jõuga. See on jälle raamat, kus on mitu tasandit, igale eale oma. Pealispinnal laste seiklus ja võitlus, taustal õnnelikkuse vormid, kurjuse jõud, olulised väärtused elus. 

Raamat oli täitsa põnev ja kaasahaarav ka vanemale lugejale. Lõpus oleks tahtnud kohe edasi lugema hakata, sest selle raamatu lõpp on vaid vahepeatus. Raamat meeldis, päris lemmikuks ei lähe, aga ma arvan, et nooremana oleks kindlasti suuremaks lemmikuks saanud kui praegu sai. Loetav ja soovitaks täiesti lastele lugemiseks. 

Muinaslugu täiskasvanuks saamisest

33./311. Bambi

Autor: Felix Salten

Illustratsioonid: Maja Dusikova

Tõlkija: Õie Ristioja

Kirjastus: Pegasus 2020

32lk./5048lk./53455lk.

Lugemise väljakutse 2024: 18. Rory Gilmore lugemise nimekirjast üks raamat

Veel kiiresti üks suure väljakutse raamat, kuigi väljakutse jääb sel aastal lõpetamata, 7 raamatut veel vaja lugeda. Aga järgmisel aastal kindlasti loen ka need ära. 

Bambi on lugu, mis ei vaja tutvustamist. Väike kitsepoiss, kes jääb üksi ja peab ise hakkama saama. Lõpuks kasvab väikesest arglikust hirvevasikast uhke ja tugev hirvesokk. Sobib alati lugemiseks ja kuulus ka Rory Gilmore nimekirja ühena vähestest lasteraamatutest. Seal nimekirjas olevatest raamatutest ma küll tegelikult plaanisin lugeda hoopis midagi muud, aga ehk jõuan lugeda neid mõnda teise väljakutsesse järgnevatel aastatel, ega nad lugemata ei jää.

 
 

Kord jalutasin Toomemäel üht kummitust silmasin seal...

fotod: Puhka Eestis, Puhkus Eestis ja Minube lehelt

13./272. Tartu saladuste mägi

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Pegasus 2024

89lk./1908lk./47066lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #4 (lasteraamat)

Teen üritust värvidest, 21.novembril räägin lillast. Võrreldes eelnevate põhivärvidega on lillat siin maailmas vähe, otsin ja otsin materjali juurde, no mõni lilla kummitus võiks ju ometi olla! Bingo! ongi! Tänu sellele lillas kleidis Tartus kummitavale naisterahvale jõudsin selle raamatuni. Tartu on mu vanavanemate linn ja lapsepõlves sai seal tihti oldud ning Toomemägi pole ka sugugi võõras koht. Ühtegi kummitust ma pole küll seal kohanud, ei lillas ega mõnes muus värvis. Tegelikult ega need kummitused selles raamatus polnudki need jubedikud, mis loo jubedaks tegi. Minu jaoks muutis selle loo jubedaks raamatu alguses olnud Tartu ajalugu, kui palju kordi see linn on hävitatud või purustatud ja taas üles ehitatud. Kui kogu see ehitusele kulunud energia, ei oleks kulunud linna taastamisele vaid ilusamaks ja paremaks ehitamiseks, milline siis see linn võiks välja näha. See muidugi ei käi vaid Tartu kohta, vaid kõikide linnade kohta, mida on ajaloo jooksul korduvalt purustatud ja taastatud. Kõige jubedam selle juures on see, et ka tänapäeval jätkavad inimesed sama tegevust. 

Raamat on mõnusalt ladusalt kirjutatud ja annab ülevaate nii linna ajaloost kui Toomemäest ja sekka mõned kummitused ka. 

Kui tõenäoline on, et sinust saab tulevikus kurjategija?

13./168. Vangistatud

Autor: Salla Simukka

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Pegasus 2022

256lk./2938lk./28439lk.

Lugemise väljakutse 2024: 46.Tõlkinud Kadri Jaanits

Kui tõenäoline on, et tõenäolsusteooria on tõene? Kuidas leida üles need, kes võiksid tõenäoliselt kunagi tulevikus sooritada kuriteo? Ja kui tõenäoline on, et nad selle teostavad, kui nad hetkel isegi ei tea, et nad seda teevad, veel vähem, mida nad äkki teeksid? Kui nad nüüd vangi panna enne kui nad on kuriteo teinud ja neid niikaua survestada kuni nad on üles tunnistanud oma tulevikus tehtava kuriteo, kas siis jääb kuritegu tegemata? Aga kui neil pole aimugi, et nad tulevikus midagi korda saadavad? Kui nad on tavalised noored, kes elavad, õpivad ja tegutsevad? Mis saab, kui nad kokku koguda ja eksperimendi korras tõenäolsusteooria alusel igaks juhuks vangi panna? „Vangistatud“ on jahmatav noorteromaan maailmast, kus teismelised vahistatakse kuritegude eest, mida neid arvatakse tulevikus sooritavat. Selles moodsa tehnoloogiaga varustatud, ent ühegi valvurita vanglas on noored ühiskonnast täielikult ära lõigatud. Samal ajal jälgib see sama ühiskond kujunevaid võimu- ja sõprussuhteid sotsiaalmeedias kui kõigi aegade suurejoonelisimat tõsielusaadet.Noored seda muidugi ei tea, nemad arvavad, et muul maailmal pole vähimatki aimu, mis toimub, või kuhu need noored viidi ja miks. Kuidas muutuvad või säilivad erinevad suhted, uued tutvused? Kuidas inimesed muutuvad, kuidas tuleb päevavalgele erinevad käitumisjooned kui oled vangistatud. Mis saab neist noortest, kas nad on tõesti potentsiaalsed kurjategijad või vaid süütud ohvrid? Mõtlemapanev raamat, kiire lugemine. Õnneks, siiski vaid ulme ja loodetavasti jääb ka ulmeks.

Kas täielikku tõde toidu kohta on üldse maailmas olemas?

 

7./127. Purustatud toidumüüdid. Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed

Autor: Tim Spector

Tõlkija: Triinu Lööve

Kirjastus: Pegasus 2023

288lk./ 664lk./20976lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #13 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #15 (vabatahtlik)   

Kui hakkasime ettevalmistama koolis vanemaealistele tervisepäeva ja kavas oli neile rääkida toidumüütidest ning mõned neist purustada, siis sai kõrvale otsitud mõned raamatud, et ikka oleks, millele tugineda. Ja mis raamat sinna ikka paremini sobiks kui Purustatud toidumüüdid. Siiski jäi selle raamatu lugemine mul pooleli ning alles nüüd, hulk aega peale tervisepäeva jõudsin lõpuks nende toidumüütide purustamisega lõpuni. Lugedes tekkis pidevalt mõte, et kui Tim purustab sedavõrd julgelt neid müüte, siis kes on järgmine, kes purustab need Timi müüdid? Päris kõik tema müüdipurustused ei klappinud sellega, mida me koolis olime õppinud, kuid paljud müüdid küll. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise- ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid, terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise seisukohalt. Ja eelkõige mulle meeldis tema mõte, et meist mitte keegi ei ole see keskmine inimene, kelle jaoks igasuguseid soovitusi tehakse. Kõik peavad ikka ennast vaatama ja jälgima, Mitte ükski soovitus ei ole sada protsenti sobilik kõigile, või no siis need päris päris põhitõed toitumise juures - köögivili jne.  Kuid kui palju on toitumise kohta teaduslikult tõestatud ja seda inimkatsetega, mitte hiirte peal. Nagu Joshua Wolrich oma Toit pole ravim raamatus korduvalt rõhutas, inimesed ei ole hiired! Samal veendumusel oli ka Tim Spector. Kuid vastupidiselt Joshuale väidab Tim, et toit on kõige olulisem ravim. Ta ütleb, et "Toit on kõige parem, aga ka kõige keerulisem ravim. Me ei tohi enam jätta mindagi nii olulist kui toit suurfirmade, riigiametnike, blogijate või kuulsuste hoolde. Me kõik peaksime isiklikult midagi ette võtma, et kõigest sellest rohkem teada saada. Teadmised on meie suurim lootus." Ja sellega ma nõustun täielikult ja veel on oluline, et meie teadmised ei jääks vaid teoreetilisteks, vaid jõuaksid kenasti ka praktikasse ehk meie suhu ja kõhtu.

Pika ja täisväärtusliku elu saladused jaapanlaste moodi

17./110. Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused

Autorid: Héctor García, Francesc Miralles

Tõlkija: Riina Valmsen

Kirjastus: Pegasus 2016

167lk./2874lk./18815lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #3 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #14 (soovituslik)  

Paar päeva tagasi käis Haapsalu kolledžis loengut pidamas jaapanlanna, professor. Loengu teemaks oli vananemine Jaapanis, ikigai. Seetõttu soovitati natuke enne sellega tutvuda, et oskaks pärast küsimusi küsida. Seega saigi see raamat siis mulle nagu õpikuks. Minu jaoks ühest küljest küll õpik ikigai kohta, samas kui seda ikigai filosoofiat ja asju järgida, siis on see õpik kuidas edukalt tervena ja täisväärtuslikult vananeda. Kuidas elu oleks pikk ja täisväärtuslik. Eks Jaapan on küll meie elustiilist erinev ja nende mõtlemine samuti, kuid samas oli selles raamatus kirjas ikka peamised tõed, milleni ka läänemaailmas on jõutud: Ole aktiivne, liigu piisavalt, võimle, võta asju rahulikult, ära pugi kõhtu liiga täis, söö palju köögivilju ja meresaadusi, ümbritse ennast sõpradega, naerata, suhtle teiste inimestega, ära võõrdu loodusest, lõpeta virisemine. Lugemine oli huvitav, sest olles küll varasemalt kuulnud seda sõna, siis ma ei olnud kunagi uurinud, mis selle sõna taga on. Nüüd peale loengut sain aru, et nende endi jaoks on ikigai midagi, mille nimel elada, mis on tema elu eesmärgiks. Selleks on neli suunavat küsimust ja kui nad leiavad need, siis nende keskpunkt ongi ikigai. Need suunavad küsimused on: Mida sa armastad?, Mida maailm vajab?, Mille eest sulle makstakse? Milles sa oled hea? Samas sain aru, et neil omavahel sellest eriti ei räägita, see on midagi isiklikku mida järgitakse ning näiteks loengut pidanud professor, vanem daam ütles, et tema ikigaiks on tema töö. Jaapanlannaga oli kaasas noor meesprofessor, kes ütles, et ta nägi selles loengus ise esimest korda üldse sellist ikigai skeemi, see on ikka pigem läänemaailma inimestele selgitamiseks, et need aimu saaksid, millest jutt. 

Ikigai skeem

Kui kellelgi on huvi selle avatud loengu vastu, siis hetkel on see youtubis nähtaval. Toimub inglise keeles. 

Tõestus, et kirjanikud peaksid jääma ikka oma žanri juurde

21. Mõrva võti

Sari: Võtme sari (Nyckelserien) #1

Autorid: Alex Ahndoril (Alexandra Coelho Ahndoril ja Alexander Ahndoril)

Tõlkija: Tiina Mullamaa

Kirjastus: Pegasus 2023

250lk./4301lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 15. Eakaaslased. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Esimene Alex Ahndoril ehk Alexandra Coelho Ahndoril on minust pool aastat vanem ja sündinud minuga samal aastal, teine Alex Ahndoril ehk Alexander Ahndoril on minust viis kuud noorem ja sündinud minust järgmise aasta alguses. Seega ikka mõlemad täitsa mu eakaaslased. Abielupaar, kes on saanud kuulsaks Joona Linna lugude autori Lars Kepleri nime all. 

Peale selle raamatu lugemist ongi tahtmist öelda neile, et palun jääge oma stiili juurde ja kirjutage edasi Joona Linnast või mõnest teisest, aga ikka korralikult veriselt, põnevalt ja psühholoogiliselt, see tuleb teil hulga paremini välja kui see uus katsetus muhekrimi moodi. Saan aru, et eeskujuks on vist Christie Poirot olnud igatahes jõuab lõpp sarnaselt kokkukogutud inimeste ette ja siis laotakse välja, kes ja miks on mõrvar käies läbi kõik kohalolijad ja lõpuks jõudes välja mõrvarini. Ja kogu eelnev raamat muudkui venib ja venib nagu tatt, sama vähe paistab ka lugu läbi. Ja siis see eradetektiiv Julia Stark, kes kohe alguses mulle täiesti vastu hakkas ja raamatu kulgedes üha edasi aina rohkem närvidele käis oma psühhotrauma ja armuvaluga. Muhekrimit on ka ikka võimalik kirjutada põnevalt ja huvitavalt, kahjuks minu jaoks (ja vesteldes kuulnud ka teistelt sama) läks see esimene vasikas küll aia taha neil. Loodetavasti nüüd läheb edasi see sari paremaks, hetkel pole kindel, kas ikka tahan lugeda kui peaks see eesti keelde tõlgitama. 

Eradetektiiv Julia Starki kontorisse ilmub meesterahvas, kes on eduka perefirma omanik. Ettevõtte aktsionäride üldkoosolekule järgnes õhtusöök pere Västernorrlandi mõisas. Hommikul leidis mees telefonist foto kinniseotud, verisest mehest, kellele oli kott pähe tõmmatud. Alkoholiuimas olnud mehele ei meenu, mis fotoga tegu, ning ta palub Starki detektiivibürool uurida, kas mõrva on ehk korda saatnud tema ise. Julia pöördub politseinikust eksmehe poole palvega, et see talle asja uurimisel appi tuleks. Ühtlasi loodab ta mehega suhteid soojendada. Luksuslikus mõisas võetakse Julia ja Sidney vastu kui kauaoodatud külalisi. Nad asuvad tõde välja selgitama, suheldes pereliikmetega, kes kõik võivad teoreetiliselt mõrvaga seotud olla.

Vampiirid ja libahundid

pildid: tehisintellekt

19./243. Koidukuma

Sari: Videvik #4 

Autor: Stephenie Meyer

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Pegasus 2010

734lk./3674lk./52724lk.

Lugemise väljakutse 2023: 7. Appi, tellis! Ehk selles raamatus on rohkem kui 700 lehekülge

Verivorst ja seapraad. Vampiirid ja libahundid. Jõulud ja raamatud. Veri vampiiridele. Siga huntidele. Vorst, praad ja raamatud jõuludeks mulle. Ma vist ikka pole selle sarja fänn, sest esimese osa lugesin 2018 ja teised kaks 2020. Ma ei tea kui kaua oleks selle neljanda osaga veel läinud, aga kui kuu alguses tundus mulle, et suur väljakutse jääb sel aastal esmakordselt tegemata, siis natuke enne jõule hakkas tunduma, et see on siiski täitsa tehtav. Aga selleks oli vaja kõige pealt leida seitsmesaja leheküljeline raamat, mille lugemisele ei kuluks rohkem kui kaks päeva... Ja õnneks selline raamat vaatas mul kodus riiulis ilusti vastu ja nii sattusidki mu jõuluaja kaaslasteks vampiirid ja kujumuundajad hundid. Ja raamat sai loetud nii umbes pooleteise päevaga. Nüüd veel jäänud kaks raamatut lugeda ja siis võib aastale joone alla tõmmata. 

Olla pöördumatult armunud vampiiri tähendab Bella Swani jaoks ohtlikult teravdunud reaalsuses põimunud fantaasiat ja õudusunenägu ühekorraga. Lõõmav kirg Edward Culleni vastu kisub teda ühes, sõprus libahunt Jacob Blacki vastu teises suunas, on Bellal selja taga tormiline aasta täis kiusatust, kaotusi ja püüdlusi jõuda murdepunktini. Tema otsus, kas ühineda sünge, kuid lummava surematute maailmaga või jääda truuks inimese-elule, on muutunud niidiks, mille küljes ripub kummagi hõimu saatus.

Tegelikult see raamat sarjast oli minu jaoks kõige tegevuserohkem ja põnevam. Vahepeal täitsa juba ootasin, et mis pöördeid ja käändeid nüüd kirjanik on välja mõelnud. Oli piisavalt põnevust, kirge, intriige ja verd. Muidugi ulmelist fantaasiamaailma oli selles osas ikka väga palju, kirjanikul oli ikka hea fantaasia küll seda sarja kirjutades, peab mainima. Tegelikult ma isegi vist saan aru, miks noored seda raamatut neelasid ja fännasid. Kui ma oleks ka teismelises eas, siis ehk oleksin ka seda teinud. Nüüdses vanuses ütleks, et jah, täitsa tore ja põnev raamat oli paariks päevaks lugeda, aga rohkem küll mitte. Selle aasta fantaasia norm käes, loeks nüüd realistlikumaid raamatuid edasi.
 

Peale laulurästa tapmist või siis enne?

Taustapilt tehisintellekt

18./242. Mine, pane vahimees välja 

Autor Harper Lee
Tõlkinud Matti Piirimaa 

Kirjastus Pegasus 2017

248lk./2940lk./51990lk.

Lugemise väljakutse 2023: 27. Juhus aitab valida järgmise raamatu: https://www.bestrandoms.com/random-book-generator 

 

Juhusel õnnestus nimekirja panna täpselt see raamat, mis mul riiulis oma aega ootas ja kui juba juhus nii otsustas, eks tuli sellele alluda ja raamat lõpuks läbi lugeda. Ma natuke kartsin seda lugeda, sest Tappa laulurästast meeldis mulle väga ning selle raamatu kohta olen lugenud pigem kriitilisi arvustusi. Lugesin ka, et tegelikult olla see raamat enne kirjutatud kui laulurästa raamat ning sellest inspireerituna olla hoopis too kirjutatud. Kuid mulle meeldis ka see vahimehe raamat. Kohati natuke oli segane, aga seda pigem seetõttu, et mul olid puudulikud taustateadmisel tolleaegsest USA eluolust, seadustest ja rassismist. Alguses läkski lugemine kiiresti, eriti seal, kus meenutati lapsepõlve. Keerulisemaks ja aeglasemaks läks mu jaoks lõpus, kus see rassismi teema taas tugevalt kõne alla tuli ning kus tekkisid vastuolud isa ja tütre mõttemaailma vahel. Samas oli ka huvitav aru saada, mida siis kumbki tegelikult arvas ja kuidas tegutses, sest siin tuli välja, et alati me ei näita avalikult välja, mida mõtleme. Meie sõnad ja teod ei pruugi olla vastavuses, ümbritsev ühiskond on küllaltki suur mõjutaja, mida me välja näitame vaatamata sellele, mida arvame. Lugedes peab kindlasti ka arvestama, et meie rassistlik kokkupuude on hoopis midagi muud kui raamatus kirjeldatud aeg Ameerika lõunaosariikides, kus valitses kunagi orjanduslik ühiskond ja mis oli selleks hetkeks sunnitult likvideeritud. Mulle meeldis ja võib olla isegi just selle tõttu, et pani mõtlema ajaloo ja rassismi teemadel just teisest vaatekohast kui mu tavapärane. Tappa laulurästast meeldis siiski veidi rohkem. Ehk seda ka tänu Vanemuise kunagi nähtud etendusele, mida ma senini mäletan, kuigi nägin seda kümme aastat tagasi (kaugeltki mitte igat etendust ei mäleta ma nii kaua).

Vanad põhjala jumalad möllavad

12./221. Ruunimärgid

Autor: Joanne Harris

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Pegasus 2009

554lk./2706lk./47928lk.

Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab

Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on  Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate? 

See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...

 

Kängurud hüppavad pea alaspidi

 17./172. Austraalia Down Under

 Autorid: Kairi Fimberg ja Ann Hannula

 Kirjastus: Pegasus 2008

 200lk./3842lk./38334 lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#10)

See on lugu Austraaliast ja austraallastest – maast, mille suurim rikkus on selle looduslik ilu: lõputu päikesepõlenud horisont, paksud troopilised vihmametsad, jahedad lõunarannad; ja inimestest, kellele on omane lihtsus ja sõbralikkus. See on lugu kahe reisihimulise noore avastusretkest ja ühest hoopis teistmoodi veedetud aastast maakera kuklapoolel Austraalias. Ei rohkem ega vähem kui üheteist kuu jooksul sõideti lõunamanner läbi risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände, tehti tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback'i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga.
Austraaliast sai väga palju teada. Tegelikult oli minu jaoks veidi tasakaalust väljas isegi. Oleks rohkem tahtnud lugeda tüdrukute seiklustest, elu-olust, juhtumitest, emotsioonidest, kohtumistest kohalikega, nende elust eestlaste silmadega ja vähem turismiinfot paikade kohta. Ja kuigi pilte oli üksjagu, siis oleks tahtnud veel rohkem neid näha, kuna usun, et sinna mandrile minu jalg iilalgi ei satu. Raamat ise oli minu jaoks küllaltki huvitav, kuigi jah, juba veidi aegunud infoga kohati (kroone me ju ei mäleta enam keegi). Usun, et ka Austraalia on jõudnud veidi vahepeal muutuda, aga sellegi poolest loetav raamat ja mitte halvasti kirja pandud.

Metsaline märatseb Madriidis

16./149. Metsaline

Autor: Carmen Mola

Tõlkija: Riina Valmsen

Kirjastus: Pegasus 2022

400lk./4238lk./33290lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuli: kriminaalse süžeega romaan

Mõned oskavad kohe sündides põnevaid raamatuid kirjutada. Carmen Mola sündis 2017. aasta kevadel Madridis. Tegelikult peituvad Carmeni taga ühiselt Jorge Díaz, Agustín Martínez ja Antonio Mercero. Kolm meest annavad kokku siis ühe naise! 

Raamat ise on väga põnev, aga mitte nõrganärvilistele. Aasta 1834 ja Madriid. Kooleraepideemia, mille tekke- ja edasikandumise põhjust  ei osatud tol ajal veel seletada. Arvati, et mungad annavad tänavalastele mürgipulbrit, mille need siis avalikesse veevõtu kohtadesse ja purskkaevudesse raputavad, et inimesed haigeks jääksid. Surmatoov haigus pole aga ainus, mis selle elanikke hirmutab: äärelinnades ilmuvad lagedale tütarlaste surnukehad, kellest keegi ei näi puudust tundvat. Kõik kuulujutud osutavad Metsalisele, olendile, keda keegi pole näinud, aga keda kõik kardavad. Kas tegu on loomaga või inimesega? Kui sureb koolerasse kahe tüdruku, Lucia ja Clara, ema, siis peavad tüdrukud ise toime tulema. 14.aastane Lucia peab suutma toita ennast ja oma nooremat õde ning see pole kerge. Ning siis kaob Clara, Metsaline on ta kaasa viinud, kuid kas see on Lucia süü? Õde alustab meeleheitlikke õe otsinguid ning abiks on talle mitmed värvikad kujud. Raamat on väga pingeline, vägivaldne, kohati õudne, eriti kui mõelda ennast tolleaegsesse Hispaaniasse, kus inimelul ei olnud hinda, eriti veel kui selleks oli üks vaene orvust tütarlaps. Müsteeriumi niidistik viib kahe ristatud sauaga kuldsõrmuseni, mida kõik ihaldavad ja mille nimel on nii mõnigi valmis tapma. Ja kõik pole need, kes nad esmasel pilgul tunduvad olema, väga paljud elavad kaksikelu. Ajalooline taust andis sellele raamatule palju juurde. Minu arust väga head kirjeldused linnast ning tolleaegsest elust. Mina soovitan, aga samas hoiatan, tegu ei ole kerge raamatuga ning surma ja vägivalda on rohkem kui rubla eest (või peaks tänapäeval ütlema, et rohkem kui euro eest?).
 

Maja metsa varjus keset müstilisi kõhedaid sündmusi

12./30. Maja metsa varjus 

Autor Mark Edwards 

Tõlkinud Liina Saarm 

Kirjastus Pegasus 2022

384lk./2754lk./ 7110lk.   

 

Lugemise väljakutse: 19. Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas.

Uurisin seda nimekirja - osa on juba loetud, osa on, et võiks lugeda ja siis on üks, mis on juba tükk aega minu lugemisnimekirja tipus ootel olnud. Eelmine Edwardsi raamat, mida lugesin (Harakad), meeldis väga. Kiire ja väga põnev lugemine mitmete ootamatustega. Täpselt selline oli ka käesolev raamat. Alguses ei osanud lõppu kohe kindlasti ette näha. Vahepeal kippus kole müstiliseks kätte, samas miski kuklas ütles, et kirjanik on siiski realist ja lahendab selle müstika nagu eelmiseski loetud teoses realistlikult ära. Põnevus muudkui keriti üles. Usun, et väga nõrganärvilistel võib see lugu kummitama tulla, eks loos endas oli ka kohati kummitustega tegemist. Sellinne õuduka sugemetega psühholoogiline põnevik.

Kaks aastat tagasi kaotas Julia traagilises õnnetuses pere. Tema abikaasa uppus tütar Lilyt päästa üritades kodu lähedal jões. Aga tüdruku surnukeha jäi leidmata ja Julia usub sisimas, et Lily on endiselt elus. Üksi ja rahahädas, avab Julia kodumaja kirjanike loomemajana. Üks esimesi külalisi on õuduskirjanik Lucas, kellele saab Lilyga juhtunu väljaselgitamine kinnismõtteks. Kuid kõigest mõni päev pärast mehe saabumist toimub majas rida kõhedaid sündmusi.

Hea ja põnev raamat, soovitan lugeda. Raamat, mida on raske käest panna, aga samas tunned, et keset lugemist oleks natuke vaja rahunemispause, et närvid ja vererõhk saaksid veidi rahuneda.

 

Itaalia ajalugu fantaasiakirjanduses

 

 foto: pixabay, assassiinid: tehisintellekt, teostus: Daire

18. Assassin’s Creed. Taassünd 

Sari: Assassin’s Creed #1

 Autor Oliver Bowden 

 Tõlkinud Arno Vaik 

 Kirjastus Pegasus 2016

400lk./4356lk.

Lugemise väljakutse:  10. Raamat, millest on tehtud film. 

Raamat põhineb Ubisofti populaarsel videomängul, mille põhjal on valminud ka suurejooneline film.Mängu mänginud ei ole ja filmi vaadanud ka mitte ja ei plaani ka. 

Raamatus on vastamisi kaks suurt ordut. Kui templirüütlitest on kõik kuulnud, siis assassiinid on vähem tuntud. Nime olin kuulnud, aga kes nad tegelikult olid, seda pidin järgi vaatama. Assassiinid on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat. 

Raamatus on siis assassiinid need head poisid ja templirüütlid eesotsas paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia) pahad poisid. Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au. Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele. See on võimust, kättemaksust ja vandenõudest. 

Kuna raamat on kirjutatud videomängu järgi, siis on ka raamatus süžee väga arvutimängulik - nagu levelite kaupa. Võitled, tapad, võitled, tapad, liigud edasi, võitled, tapad, saad autasuks uue relva, tapad oma peamise vastase, liigud edasi uuele tasemele (uude linna). Seega see on raamat neile, kes verd ei karda, sest peaaegu igal leheküljel voolab rohkem või vähem verd ning tapmine on peaaegu selline möödaminnes tehtav igapäevane tegevus nagu söömine või magamine. 

Raamatus on tegevad mitmed reaalselt elanud isikuid eesotsas paavsti ning Leonardo da Vinciga. Pole sedavõrd kursis Itaalia ajalooga, et kui palju raamatus olevast on tõsi ja palju väljamõeldis. Kuid kindlasti käis seal võimuvõitlus erinevate perekondade vahel. Tegevusaeg 15. sajandi teine pool. Peategelane jõuab saada raamatu vältel noorukist keskealiseks meheks. Põnevust raamatus jätkus, aga oli selge, et kes alati võidab.

Kas Lihtne on ikka lihtne

 

16. Lihtne

Autor Tammara Webber  

Tõlkinud Evelin Schapel

Kirjastus Pegasus 2014

312lk./ 3788lk.

Lugemise väljakutse: 52. (Üli)koolid, õpetlased... Raamat, mille tegevus toimub akadeemilises õhkkonnas

Tegevus toimub suures osas ülikoolilinnakus, nii auditooriumis kui ühiselamus. Alguses tundub, et kõik on lihtne - toimub üliõpilaste pidu kus üks tudengineiu hakkab koju liikuma ja läheb üksi parkimisplatsile auto juurde. Ta on enda arust turvaliselt ja ei oska ohtu kahtlustadagi, kuid siis ootamatult teda rünnatakse. Ründajaks ei ole sugugi võõras, vaid kaastudeng. Sellest saab alguse üks lugu, esmapilgul võib tunduda, et üsna lihtne lugu, aga siin elus ei ole midagi lihtsat. Kõikidel on mingid luukered või hirmutondid kusagil kapis, kõigil on oma arusaamad ja seisukohad või seisukoha puudumised. Tegelased on erineva tausta, erineva iseloomu, erineva ellusuhtumisega, aga nüüd on nad koos ühes õppeasutuses ja peavad nii enda kui üksteisega hakkama saama. Ja muidugi käivad noorusega kaasas nii armastus, petmine, sõprus, suhtumiste kujunemine, tunded, hõõrumised, kättemaks, arusaamatused, peod, alkohol, õppimine. Raamat oli muidugi USA keskne, meil juba puuduvad sellised suured üliõpilaslinnakud, kus peaks liikuma autoga ringi, sest see on sedavõrd suur. Samas noored on noored ikka igal pool ning armumised ja lahkuminekud toimuvad igal pool samade tunnetega, vägivalda ja vägistamist jagub ka igasse riiki. Noortel, kes astuvad esimesi samme iseseisva elu poole, tasub täiesti lugeda. Kuigi lugu ise toimub ülikoolis, siis võivad ka juba veidi nooremad seda lugeda, kel juba veri vemmeldama hakkab. Üpris hea raamat oli. 

pilt: tehisintellekt

 

 

Skugga-Baldur

 

3./138. Virvarebane

Sari: Pegasuse väike sari

Autor: Sjón

Tõlkija: Askur Alas

Kirjastus: Pegasus 2013

108lk./636lk./28414lk.

Islandi kirjanduse väljakutse november: Kirjandusauhinna saanud kirjaniku raamat

Artikkel 23.veebruarist 2005: Põhjamaade Nõukogu tänavuse kirjandusauhinna võitis Islandi kirjanik Sjon ehk Sigurjón Birgir Sigudsson romaaniga Skugga-Baldur (eesti k. Virvarebane). Auhinna pälvib kord aastas ilukirjanduslik teos, mis on kirjutatud ühes Põhjamaade keeltest. Tegu võib olla nii romaani, lühijutu-, luule- kui esseekogumiku või muu teosega, mis on kõrgel kirjanduslikul ja kultuurilisel tasemel. Töö peab olema esmakordselt ilmunud viimase kahe aasta jooksul, või juhul kui tegu pole taani, norra või rootsi keelega, siis viimase nelja aasta jooksul.

Raamatus on kaks erinevat lugu, mis jooksevad kokku alles viimastel lehekülgedel. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks? Kergesti loetav, aga kiiresti lugemisel ja esmapilgul võib jääda palju lugemata, sest see kõik on kusagil ridade vahel salajas. Kui lugu on lõpuks kokku tõmmatud ja kõik on paika loksunud, siis saad aru, et mõnigi asi jäi kahe silmavahele või ridade vahele peitu. Ühelt poolt väga maine raamat, teisalt jälle väga müstiline. Lugeda soovitan küll.

Rebase ja poisi taltsutamise lugu

 

9./130. Pax

Autor Sara Pennypacker

Tõlkinud Karel Allikas

Kirjastus Pegasus 2019

280lk./2232lk./26712lk.

Raamatukogude aasta väljakutse oktoober: Loe raamatut, mida soovitab LV grupis olev raamatukoguhoidja. Kirjuta postitusse, mis Sinu raamatukogus toimub.

Poiss ja rebane. Rebane ja poiss.

Minu arust annab selle raamatu idee väga hästi sõnastada ühe teise kuulsa rebase kuulsa lõiguga: "Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."

Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku. Hoolimata üha peale tungivast sõjast ja neid lahutavast viiesajast kilomeetrist otsustab Peter siiski oma rebast otsima minna. Samal ajal ootab aga Pax hetkekski lootust kaotamata oma poissi.

Lugu sõprusest ja hoolimisest, südamlik lugu.

Hetkel on mu raamatukoguks Rahvusraamatukogu ja seal toimub kogu aeg midagi. Ma tavaliselt mingitest üritustest ja raamatuklubidest osa ei võta, aga eile regasin end ära uute Põnevikusõprade klubisse järgmisel nädalal. Põnevikud lihtsalt sedavõrd tõmbavad, eks näis, kas esimene jääb viimaseks või hakkangi tulevikus ka mingitel üritustel ja klubides käima.