6./141. Angerjaevangeelium
Sari Looduse lood
Autor Patrik Svensson
Tõlkinud Endla Lõhkivi
Kirjastus Tänapäev 2020
Raamatukogude aasta väljakutse: Põhjala kirjanduse kuu! Põhjala looduse teemadel lugeda ja kirjutada milline osa Põhjala loodusest on lemmikuks.
Põhjala nädala kooslugemise raamatutest üheks oli see angerja raamat ja tundus huvitav, seega saigi lugeda võetud. Kui palju siis on võimalik kirjutada angerja kohta? Tuleb välja, et üsna palju kuigi autor pikkis sisse ka teavet muu looduse kohta lisaks angerjatele ning samuti sai raamatust ühte-teist teada autori ja tema perekonna kohta, eelkõige isa kohta, kellega ta lapsepõlves käis koos angerjaid püüdmas.
Minu kohtumised angerjaga kui kalaga, mitte kui söögiga, jäävad lapsepõlve kui mõned korrad ilmus meie kööki üks tuttav kalamees koos angerjatega. Igatahes lapsele oli see üsna õudne vaatepilt - maod vingerdasid mööda kööki ringi. Ma ei tea, palju nende veest välja tõmbamisest aega mööda oli läinud, aga kindlasti tunde. Seega isiklik kogemus, et angerjad on visa hingega. Lugedes raamatust kuidas angerjas oli omal ajal lihtrahva söök, kergelt kättesaadav ja odav, siis meie ühiskonnas on see alati olnud pigem delikatess, mida igaüks isegi kätte ei saa või rahakott ei võimalda. Ega ma väga suur angerja austaja ka pole, minu jaoks liiga rasvane kala siiski. Minu lemmikuks lapsepõlves oli peipsi tint (tomatis). Aga lugemine oli väga huvitav ja kuigi põhilist ma teadsin, siis ega ma eriti sellele mõelnud ei olnud, kuidas ta täpselt sünnib, elab ja sureb ning tänu kellele me üldse midagi teame. Üllatav oligi, et ikka veel kõike ei teada, võiks ju arvata, et tänapäeval tänu tehnikale enam nii salapäraseid elusolendeid ei ole olemas. Angerjas, Anguilla anguilla, on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks.
Põhjala looduses meeldib kõige enam just kargus, tagasihoidlikkus ja visadus. Ei ole sellist lopsakust nagu lõunamaa loodusel, aga kõik on tasukaalukalt siiski olemas. Põhjala taimed kasvavad ka seal, kus paremate tingimustega lõunamaised taimed välja sureksid kiiresti. Põhjala loodus on nagu põhjala inimene - visa ja kinnitab ennast ka raskesse pinnasesse.