Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#2)
Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Kesk- ja varauusajal oli inimestel surmaga palju otsesem ja reaalsem side kui tänapäeval. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Raamatus on Niguliste muuseumis
02.11.2012–02.06.2013 toimunud samanimelisel näitusel käsitletud kesk-
ja varauusaegse mälestamis- ja matusekultuuri teemad. Väljapanek andis
võimaluse heita pilk kristliku
surmakultuuri kajastumisse Eesti vanemas kirikukunstis ning tollastesse
matuse- ja mälestamistavadesse. Ajaline raamistus algab
keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii
katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Raamat oli väga huvitav. Kirikutes käies on ju küllalt neid ammuste kirikumatuste plaate, vappe, epitaafe ja muud nähtud, aga pole kunagi täpselt mõelnud neile, kes sinna maetud on või mis on just need esemed, mis on loodud just maetute mälestuse säilitamiseks. Soovitan täitsa lugeda.