Öös sünnib õõvastavaid tegusid

19./64. Pime õnnis öö

Sari: Uurija Renée Ballardi krimisari 2 

Autor: Michael Connelly 

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2024

455lk./ 4287lk./ 15684lk.

Nagu eelmiseski osas on Los Angelese politseiuurija Renee Ballard taas öises vahetuses tööl. Ta paarimees on naise surma järel puhkusel ning Renee peab üksi tegutsema. Ja öistel tundidel neid pahategusid või muid juhtumeid ikka leidub. Nagu eelmiseski osas on lisaks peamisele uurimisele, mis ei ole otseselt Renee tööga seotud, mitmeid väiksemaid kõrvallugusid. Pealugu on siis niinimetud hobiuurimine. Seekordne lugu saab alguse ühest ööst, kui Renee leiab jaoskonnas võõra mehe, kes osutub endiseks uurijaks Harry Boschiks. Ta on alustanud kunagise lapsprostituudi mõrva uuesti uurimist. Renee on muidugi piisavalt uudishimulik, et hakata ka ise seda uurima ja nii saavadki neist partnerid. Boschil on teises jaoskonnas käsil veel üks vana kunagi lahenduseta jäänud mõrva uurimine. Lugu ise on tempokam kui esimene osa, pigem on need tööülesannetes ette tulevad lood, sellised tempot aeglustavad. Raamatus on kordamööda nii Renee kui Harry tegevused. Goodreadsi alusel saan aru, et tegemist on küll Renee juhtumite teise raamatuga, aga samal ajal Harry juhtumite kahekümne esimese raamatuga. 

Raamat oli minu jaoks põnevam kui esimene osa, haaras kaasa ja kogu aeg midagi toimus, mitu liini oli tegevuses ja pidid paralleelselt jälgima kõiki, samas mõeldes, et kas, kus ja kuidas need liinid või detailid liinidelt kokku põrkavad. Renee oli selles osas sümpaatsem kuidagi kui eelmises raamatus. Ja Harry pani soovima, et need tema lood oleks ka eesti keelde tõlgitud. Soovitan täiesti neile, kellele meeldivad krimid. See on selline vahepealne, ei ole väga verine ega ka väga mitteverine. Ja lugemine läheb üsna tempokalt ja ladusalt. 
 

Leiutajad leiutasid leiutisi

10./55.  Sajanditetagused tehnikaimed

Autor: Leonard de Vries

Tõlkija: Tiina ja Ustus Agur 

Kirjastus: Helios 2021

192lk./1739lk./ 13 136lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 juuni: Kolossaalne plärts! Sündmus, leiutis, teadlane, leiutaja jne, mis/kes maailma tõsiselt raputas.

19. sajandi teise poole teadus- ja tehnikaajakirjadest valitud piltide ja kirjutistega saab lõbusa, ent asjaliku ülevaate tollest ajajärgust tehnika ajaloos. Leiutised, mis või mille lapselapsed on edukalt ka tänases päevas kasutusel. Leiutised, mis olid omas ajas ja nüüdseks saanud ajalooks. Leiutised, mis sündisid surnult. Ja kui palju erinevaid variante on võimalik ühele leiutisele kavandada. Kui palju oli jalgratta eri variante, enne kui jalgratas sai igapäevaseks transpordivahendiks suurele hulgale inimestele ja hakkas välja nägema tänapäevasele jalgrattale lähedasena. Kuidas arenesid lennumasinad, mis veel päris lennukiks ei suutnud 19. sajandil välja areneda. Raamatus on peatükid transport, elekter, optika, telefon ja mitmesugust. Raamatus on iga artikli juures mustvalged omaaegsed joonistused, mille uurimisele kulub isegi rohkem aega, kui artiklite enda lugemisele. Raamat oli huvitav ja mõtlemapanev. Argo kirjastuse väljakutse ärajäämisega ongi sel aastal lugemine väga suures osas kaldu ilukirjanduse poole, seega hea, et vähemalt üks väljakutse punkt tuletas taas meelde, kui huvitav oli ka populaarteaduslik kirjandus. Peaks ikka rohkem ka seda lugema.

Kurikaelad öösel ei maga

12. Öine vahetus

Sari: Renée Ballardi krimisari 1  

Autor: Michael Connelly

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2024

400lk./3234lk.

Lugemise väljakutse 2025: 39. Alusta uut raamatusarja - loe sarja esimene raamat

Oh, et neid pooleli sarju veel vähe oleks, aga kuidagi ei saa ju jätta järgi uurimata, mida see uus sari endast kujutab. Noor innukas Los Angelose naisuurija Renee Ballard. Kolleegide seas hinnatud uurija Ballard kaotab oma positsiooni, kui ta esitab ülemuse vastu seksuaalse ahistamise kaebuse, mille tagajärjel määratakse naine jaoskonnas põlatud öise vahetuse uurija kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse uurijatele. Kuid mõnda juhtumit tahab ta kindlasti ise uurida ja mõnda ta kohe ei saa sekkumata jätta, sest teda lihtsalt sedavõrd üritatakse sellest kõrvale tõrjuda. Kuid öösel ei ole ju korraga suurlinnas juhtumas vaid üks kuritegu, neid tuleb ühel brigaadil ikka kohe mitu ette ja nii uuribki naine selles esimeses raamatus korraga ja kordamööda kolme lugu. Kui öödest tuleb nappus, siis ka oma uneajast päeval. Nutikust ja visadust tal jagub. Kaikaid kodaratesse loopijaid ka. Aga kes on see kõige osavam ja nutikam, no pole vist isegi lugemata raske ära arvata. Ütleme nii, et minu jaoks ei olnud midagi hüpersuperit selles raamatus, aga lugeda kõlbas ja kohati oli põnev ka. Mis mulle meeldis oli just see, et ta jagas ennast kolme erineva kuriteo vahel, mitte ei olnud vaid üks käsil või siis mingi sarimõrvar oma erinevate tegudega. Ikka erinevad kurikaelad erinevates kuritegudes. Ja mis te arvate, kas ta sai need lahendatud või ei? Teine osa sarjast on ka eesti keelde jõudnud ja plaanin kindlasti seda ka lugeda, sedavõrd sobis küll see sarja esimene osa.

Ka varjud võtavad maailmas võimust?

7./218. Varjud Auroria

Sari: Varjud #2  

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

155lk./1293lk./37887lk.

 

8./219.  Varjud Krampus

Sari: Varjud #3 

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

147lk./1440lk./38034lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse september: Soome ulme

 

Selle teemaga ei olnud mitte mingit mõtlemist, teadsin kohe, et loen seda sarja edasi. Teise osa lõpus ei olnud seda võimalik pooleli jätta, seega sai kohe ka kolmas loetud. Mulle on siiani meeldinud kõik Timo Parvela raamatud ja see sari ei ole kindlasti erand, pigem läheb veel lemmikuks. Laste ulme, aga sellisel tasemel, et kõlbab lugemiseks ükskõik millises vanuses. Teises osas Pete ja Sara seiklevad Aurorias. Varem nii üksmeelsed hõimud: päkapikud, maa-alused, trollid ja hiiehallid on nüüd omavahel vaenujalal. Keda võivad inimlastest sõbrad usaldada maal, kus kõik kõiki kahtlustavad? Milliseid saladusi peidab endas jõuluvana igivana päevaraamat? Ja mida saab Uudit teada oma vanemate kohta? Kolmandas osas Pete ja Sara naasevad Auroriast inimeste maailma, kus valitseb viha ja igaüks on ainult iseenda eest väljas. Sõbrad ei kaota siiski lootust, kuna endine jõuluvana on jätnud neile ülesandeks talle järglane leida. Salapäraste kuljuste abil peavad nad lisaks oma maailmale päästma ka Auroria kuningriigi. Millise kuju on Krampus seekord võtnud ja kas Varjuvürsti on ülepea võimalik kukutada? Kõik see nõuab lastelt palju, nad peavad olema julged ja osavad, ei tohi tagasilöökide tõttu vaprust kaotada, peavad kokku hoidma ja avastama, keda võib ja keda mitte usaldada. 

Mis saab maailmast kui varjuderiik võtab võimust ja kui palju meie poliitikas ja igapäeva elus on neid inimesi, kes on oma varju kaotanud või varjude isandale maha müünud? Reaalses elus on see veel raskem, sest seda ei saa kindlaks teha vaadates neid päikesepaistel, kuna siis paistavad neil mingid libavarjud ja petavad teised ära. See on nüüd selline raamat, kus laps loeb välja ühte ja suur inimene hoopis midagi muud. Ridades on kirjas üks ja ridade vahel hoopis rohkem. Mulle väga meeldis see sari, soovitan lugeda ja ärge üldse vaadake, et see oleks nagu lasteraamat.

Inimene ilma varjuta

 

7./193. Varjud 1. Kõlin

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2022

172lk./ 1485lk./32562lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui oluline on, et sul oleks vari. Kas sa üldse paned tähele oma varju ja milleks see kasulik on? See on ju selline tühine asi ja kui selle üraandmisest sõltuks kellegi elu, siis poleks ju kahju seda ära anda, sellest ei muutuks ju midagi? Või ikka muutub? Pete Valo on ahastuses. Sara, tema parim ja tegelikult ainus sõber on raskesti haige ning paranemislootust ei ole. Viimases hädas sosistab kolmeteistkümneaastane Pete oma südamesoovi kaubamaja jõuluvanale kõrva. Talle lubatakse, et tüdruk paraneb, aga ainult ühel tingimusel: vastutasuks peab Pete loobuma oma varjust. See tundub nii suure kingituse eest tühiasi, aga peagi selgub, et seda on siiski palju rohkem, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Seiklus läheb lahti, aga esimeses osas veel kuigi kaugele ei jõuta, vaja varsti ka järgmised osad lugemisse haarata... Ahjaa, varju võib ära anda ka palju vähema eest nagu botased või mobiiltelefon või ... Seega kui kohtad kedagi, siis piilu, kas temal on vari ikka olemas... Timo Parvela on kindlalt Soome kirjanikest minu lemmik. Lasteraamatud, aga alati põnevad ja naljakad lugeda ka täiskasvanule.

Süükoorem võib osutuda raskemaks kui üks mees kanda jõuab

14./169. Mees, kes kannab süükoormat

Sari: Sebastian Bergmani needus #8  

Autorid: Michael Hjorth, Hans Rosenfeldt

Tõlkija: Mari Jesmin

Kirjastus: Helios 2024

367lk./3305lk./28806lk.

Sarja kaheksas raamat. Kui nägin, et ilmub, teadsin, et tahan kindlasti lugeda kui eelmisest oli juba nii palju aega möödas, et polnud kindel, kas kõike enam mäletangi. Lugedes hakkasingi kahtlema oma mälus, sest nii mõnigi asi ei tulnud üldse tuttav ette. Palju oli nii nagu pidi ja siis mõned olulised asjad, millest juttu, nagu täielik auk oleks. Kui raamatu läbi sain ja läksin vaatama, et palju siis eelmisest osast möödas oli, et üldse ei mäleta, avastasin, et mu mälul on küll probleemid, aga mitte sisu mäletamise osas. Lihtsalt avastasin, et mul on jäänud üks raamat lugemata vahepealt, kuigi olin kindel, et olen kõike kohe peale ilmumist lugenud, aga kui nii Goodreads kui blogi ei tea seitsmenda osa lugemisest midagi, siis ma pean neid uskuma. Eks tuleb nüüd siis ka see eelviimane osa ära lugeda, et puuduvad killud paika saaks. Kusagilt lugesin, et see pidada viimane osa olema, aga äkki ikka... nii palju jäi ju lahtiseks, sellest saaks kindlasti veel edasi arendada mõned raamatud, paar-kolm kindlasti. Mulle see sari meeldis, kuigi oli üsnagi jõhker ja verine ning peategelane vastuoluline. Aegajalt oleks tahtnud talle ühe tou anda ja ta mõistusele tuua, ta oma kapslist välja sikutada. Aga eks see andis raamatule värvi juurde, et ta sellisena oli kirja pandud. Ja ega meie seas on küll selliseid inimesi, kes oma kaotusevaluga ei oska toime tulla ning ehitavad müüri enda ümber ning suhtlevad maailmaga valuliselt. 

Mõrvajuurdluse osakond on sügavas kriisis, sest meeskonna üks liige on osutunud sarimõrvariks. Vanja Lithner võitleb oma osakonna päästmise nimel, kui Västeråsi lähedal asuvast seafarmist leitakse mõrvatud kuuekümnendates eluaastates naine. On märke, et mõrv on toime pandud ühe kindla inimese, nimelt kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani pärast ja tema tähelepanu äratamiseks. Kas see mõrv jääb ainsaks, või on meil taas tegemist uue sarimõrvariga? Mis viib ühe inimese tapmiseni? Kuigi tegemist on ilukirjandusliku kriminulliga, siis on siin küllalt tagataustal psühholoogiat, inimeste mõttemaailma minekut, miks just nii käitutakse, miks valitakse üks võimalus teise asemel või süüdlaseks keegi teine kui sa ise? Milliseks kujunevad inimeste vahelised suhted? Kui kerge on usaldust hävitada ja kui raske seda taastada. Kuidas mingi mõtlematu samm võib viia paljude teiste sündmusteni, kust pole enam võimalust astuda sammu tagasi ning teha teine, parem valik. Kuidas näha inimesi enda kõrval, saada aru, mida nad tunnevad ja kuidas elada nii, et kõigil oleks parem elu ja vähem vägivalda siin elus.

Kui minevik ja olevik kokkupõrkavad

7./35. Sanatoorium

Sari: Detektiiv Elin Warner #1

Autor: Sarah Pearse

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2022

399lk./1437lk./6433lk.

 

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 veebruar: Suletud ruumi krimka

 

Tegevus toimub Šveitsi mägedes kahetuhande meetri kõrgusel kunagises tuberkuloosisanatooriumis, mis nüüdseks on ümberehitatud hotelliks. Hotelli viib vaid üks kitsas mägitee ning juba raamatu alguses algab lumetorm, millele järgneb laviin, mis matab tee enda alla muutes ligipääsu võimatuks. Jätkuva tormi tõttu ei saa ka helikopter sõita hotelli juurde. Suurem osa seltskonnast jõutakse enne evakueerida, kuid jäävad mõned  külastajad ja hotellipersonal. Isoleeritud, kuid muljet avaldav pelgupaik kõrgel Šveitsi Alpides on viimane koht, kus Elin Warner olla tahab kuid kui tema vahepeal võõraks jäänud vend Isaac ja tolle sõbratar Laure kutsuvad teda mägihotelli kihluspeole, pole Elinil põhjust seda kutset tagasi lükata. Elin tunneb otsekohe rahutust – selles hotellis on midagi, mis teda ärevaks teeb. Ja siis kaob Laure ning siis leitakse esimene laip... Kas mõrvar on endiselt hotellis ja kes ta on? Elin üritab hakata uurima kuigi teda jälitavad tema deemonid varasemast elust ning ta on oma uurijatöös Inglismaal võtnud pika puhkuse peale viimast rasket katsumust. Ning siis hakkab selguma, et olevik ja minevik on väga tõsiselt omavahel seotud, kunagised teod mõjutavad olevikku ning sellele järgneb kättemaks, kus kannatavad vahel ka need, kes pole üldse süüdi.

Raamat oli üsna tempokas ja põnev, mitmete keerdkäikudega ning ka ajalooline osa oli huviäratav, sest ma usun, et see ei olnud väljamõeldis, vaid sellel oli reaalne ajalooline alus. Mulle meeldis ja julgen soovitada. 

Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin

19./152. Valge snaiper

Autor: Tapio A. M. Saarelainen

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Helios 2018

216lk./4838lk./33890lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11) 

Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.

Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus. 

Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.