Raamat, mida peaks kõik lugema

14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani

Autor: Jaan Tammsalu 

Kirjastus: Pegasus 2024

216lk./2657lk./ 14054lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad

 

See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad

Autor: Pu Songling

Tõlkija: Andres Ehin

Kirjastus: Eesti Raamat 1986

320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Pilapasknäär revolutsiooni keerises

9./24. Pilapasknäär

Sari: Näljamängud # 3 

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2011

332lk./2232lk./6081lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

 

„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek

Sari: Näljamängud #2  

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2010

320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud

Sari: Näljamängude triloogia #1

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2009

304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver

Sari: Teaduse kaardivägi 9 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur 2022

288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb. 

Vahel võib surm olla halastavam kui elu

18./277. Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik

Autor: Ivan Tšistjakov

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

208lk./2961lk./48119lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)

Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. 

Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.

 

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus

Sari: Elrici saaga #5

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2001

144lk./477lk./45635lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus

Sari: Elrici saaga #4

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

159lk./333lk./45491lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus

Sari: Elrici saaga #3

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2017

272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.

Kas kirjanikuga koos võiksid surra ka tema tegelased?

Tehisintellekt joonistas langenud ingli, aga tuli üsna kaanepildi moodi välja tal.

11./39.  Merikotka karje

Sari: Stieg Larssoni ''Millenniumi'' sarja järg

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Tiia Johansson

Kirjastus: Varrak 2023

349lk./2596lk./7592lk.

Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille arvustust sa viimati lugesid

Asendamatuid inimesi ei olevat olemas, või vahel ikka on? Huvitav oleks teada saada, mida Stieg Larsson ise oma järglastest arvaks. Tundub, et uus triloogia siis taas tulekul, kuna esimene raamat jäi väga lahtiste otstega. David Lagercrantzi esimene raamat oli üsna kehvake, edasi läks tunduvalt paremaks. Loodan, et ka Karin Smirnoffi raamatud lähevad edaspidi paremaks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Või noh, verd oli ikka omajagu, piinamist, vägistamist ja inimerööve ka. Seega verevaene just polnud, ütleme siis, emotsioone mittetekitav pigem. No ei pannud tegelastele üldse kaasa elama, ei ajanud adrenaliini üles ega nutma ja naerma. Minu jaoks oli lihtsalt mingi järjekordne raamat paljude tuttavate tegelastega, aga nad olid mu jaoks pigem sellised luukere moodi tüübid ilma liha ja vaimuta. Ma isegi ei oska öelda, miks see raamat mulle sarnaselt mõjus, äkki olid süüdi ka eelnevalt leotud krimid, mis vererõhu tugevalt tõusma panid ning nüüd see raamat, seda lihtsalt enam ei suutnud, kuna ei üllatanud piisavalt.Ehk järgmise osa kirjutamise ajaks on kirjanik esialgsest Larssoni mantlipärija krambist lahti saanud ja läheb pinevamaks.

Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva Metsik Lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kättesaamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool. Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.

Ja arvustus, mida ma enne raamatut lugesin on siin: https://raamatud.postimees.ee/7960757/sinijarv-soovitab-krimkat-veider-rootsi-ei-ole-veel-omadega-otsas

 

Rohkem verd ja surma kui üheski kriminaalses raamatus

19. Lihunikukunst. Viktoria ajastu õudustaratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks

Autor: Lindsey Fitzharris

Tõlkija: Kaupo Nurk

Kirjastus: Gallus 2020

287lk./3783lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #8 (ajalugu)

Kellele meeldivad hästi verised krimid, siis see raamat on verisem ja surmarikkam kui ükski krimi kunagi olla saab. Näiteks oli ühe operatsiooni surmaprotsent 300% (lisaks opereeritavale surid ka kirurgi assistent ja üks pealtvaataja). Viktoria-ajastu meditsiinimaailm oli julm ja kõhedust tekitav. Kuid see oli ka periood, kui toonased ravivõtted hakkasid tänu uutele avastustele üha teaduspõhisemaks ja inimlikumaks muutuma. Kirurgia algusaegadel 19. sajandil hinnati arste nende füüsilise jõu ning tegutsemise täpsuse ja kiiruse järgi. See oli aeg, kui operatsioonid võisid toimuda publiku silme all, üldnarkoosi ei tuntud ning pingutustest hoolimata heitis lõviosa patsientidest lõikusest taastumise käigus hinge. Samas oli see ka aeg, mil mil teaduslik lähenemine tegi läbi hüppelise arengu ja pandi alus paljudele teadusharudele. Oma panuse toonase jõhkra tegelikkuse muutmisse andis ka tagasihoidlik ja nukrameelne kirurg Joseph Lister (1827-1912), kes vanema põlvkonna arstide umbusust hoolimata võttis uuringute tegemisel kasutusele mikroskoobi, sai selle abil jälile patsiente enneaegselt hauda viivate põletike algpõhjusele ning hakkas haavade puhastamisel ja sidumisel kasutama antiseptikut. Raamatus oli peatükkide kaupa selgitatud kirurgia ajaloo arengut, tagasilööke ja edusamme, põrkamisi tagurluse vastu ja uusi ideid, mis tärkasid edumeelsete ja uudishimulike arstide hulgas ning mida nad endasse uskudes muudkui püüdsid ka tagurlastele selgeks teha. Olles kokkupuutunud vaid tänapäevase meditsiiniga on ikka üpris uskumatu lugeda tolleaegseid kirjeldusi, kuidas rääkimata steriilsusest, siis isegi elementaarsest puhtusest ei hoolitud ja ei mõistetud, kuidas just see on see, mille tõttu enamik operatsioone lõppes surmaga. Ei kujuta hästi ettegi kuidas opereeriti/ampulteeriti inimesi ilma narkoosita. 

Nõrganärvilistele mittesoovitatav, aga põnevam, õudsam ja verisem raamat, kui nii mõnigi krimi- või õudusjutt. Seega soovitan. Ajaloo huvilistele eelkõige. 

Suurpere lugu Iirimaalt

2./226. Kas sa kuulsid, et emme suri ära?

Autor: Séamas O’Reilly 

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

208lk./528lk./49578lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6) 

Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.
 

Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud

15./224. Seiklevad surnud

Sari: Imeline Ajalugu

Autor: Bess Lovejoy

Tõlkija: Hannelore Hansmann

Kirjastus: Äripäev 2013

368lk./3828lk./49050lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#5) 

Ma arvan, et lihtne tavainimene on ikka palju parem olla kui kuulsus. Sured, sind maetakse või tuhastatakse, natuke mälestatakse ja siis unustatakse ning lastakse rahulikult sul ja su kehal igavikuks muutuda. Aga kui oled kuulus, siis tehakse peale su surma sageli veel su kehaga ei tea mida. Raamatus on kuulsate inimeste lood, kus neid maetakse, väljakaevatakse ja maetakse ja siis veel kaevatakse üles ja maetakse taas. Iga kord läheb aga ikka midagi kellegi tasku, kas siis teaduslikuks uurimiseks või lihtsalt suveniiriks, või kaob kogemata ära. Vaesed surnud, keda sedasi on loksutatud isegi erinevate mandrite vahel, nagu see oleks nii oluline, kus need inimese luud põrmustuvad, inimest ennast ju nende luude sees enam pole. Kuid raamatus oli ka kirjas, et üks kahetsusväärsemaid asju surnud olemise juures on see, et sul pole enam sõnaõigust oma keha üle. Sa võid küll enne oma surma panna kirja või rääkida, mida sa soovid, et sinu kehaga tehakse, aga kontrollida sa ei saa enam, veel vähem käskida teha nii, nagu tahad, mitte sinu soove eirata. Ja elavad sageli ei arvesta sugugi surnu soovide vaid enda tahtmisega, eriti veel kui sa oled olnud mingi kuulsus. Ja nii need vaesed surnud rändavadki või siis hoiatakse nende kolpa kusagil eksponeerimiseks, aju tükeldatakse ja uuritakse aastakümneid teadlaste poolt üle maailma, et kuidas sa said ikka nii tark olla. Raamat oli minu jaoks huvitav, sest enamus lugusid sealt oli minu jaoks uus teave. Ma oma sinisilmsuses arvasin ikka, et kui inimene on surnud, siis ta maetakse maha, tuhastatakse, pistetakse mõnda krüpti kirstuga või siis muudetakse muumiaks. Et vähesed on need, keda ei lasta rahus surnud olla, vaid keda näidatakse kusagil mausoleumis või muuseumis, aga sellest raamatust tuli välja, et neid vaeseid surnuid on sajandite jooksul ikka väga palju sunnitud seiklema.

 

Kuidas aju leinaga toime tuleb

10./219. Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime

Sari: Elav teadus #41

Autor: Mary-Frances O’Connor

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

206lk./1864lk./47086lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#4)

Minu esimene kokkupuude surmaga oli, kui ma olin 6-aastane. Mu 16-aastane täditütar sai õnnetuses surma. Kui läksime nende juurde koju pärast seda, siis ma mäletan, et maja, mis minu jaoks oli alati olnud rõõmus ja helge, oli äkki kuidagi muutunud valu täis ja süngeks. Mäletan seda tunnet siiani, kuidas ka maja, mitte vaid inimesed, mu arust leinas. Matuseid ise ma üldiselt ei mäleta enam, aga see leinatunne oli sedavõrd tugev tunne, et mäletan ka viiskümmend aastat hiljem. Muidugi ei jäänud see mul ainsaks korraks, kui surma ja leinaga pidin kokku puutuma. Järgmine mälestus on ajast, kui olin 12 ja vanaisa suri. Ma olin olnud vanaisa laps, sest kui oli meil abi vaja, siis vanaisa tuli alati meile Haapsalusse appi, vanaema jäi tädilaste jaoks Tartu. Ja kui ma Tartus vanavanemate juures olin, siis ikka jõlkusin vanaisa sabas, kuna tal oli rohkem aega mu jaoks ning ka ta tegi palju huvitavamaid töid kui vanaema. Ja siis vanaisa suri ning matustele ma ei pääsenud, sest sama päeva hommikul tõusis mul palavik üle 39 kraadi. Õhtul see salapärane palavik kadus. Arvan, et see oli mu aju kaitsereaktsioon, millegipärast ta tahtis mäletada vanaisa sellisena, nagu ta oli elavalt, mitte surnuna seal kirstus. Ka vanemana olen pidanud korduvalt leina üle elama. Kui vanaema suri, siis ma olin juba ise ema. Kuna ta suri meil kodus, siis alguses oli kõhe, ma polnud sedavõrd lähedalt surmaga kokkupuutunud ja hoidusin tema voodinurgast võimalikult kaugele. Aga siis ühel hetkel lihtsalt tundsin, et pean minema istuma tema voodile, kus ta suri ja seejärel saabus minusse koheselt suur rahu. No ja huvitav on veel see, et ma ei näinud kunagi vanaema unes peale tema surma, kuigi ta tihti ähvardas, et kui me sõna ei kuula, siis ta peale surma tuleb meid kummitama. Aga kui mul ema suri, siis hakkas ta kohe mul unenägudes külas käima ja oh üllatust, ta võttis ka vanaema kaasa (nad on ühele hauaplatsile maetud). Raamatus on öeldud, et lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö. Samas nagu minu leinakogemused näitavad, siis aju ei lahenda neid segadusi alati ühtemoodi, rääkimata siis veel, et ta teeks seda ühtemoodi erinevatel inimestel. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine. Kuidas aju otsib taga kedagi, kes kogu aeg on olnud ja siis mingil põhjusel enam ei ole (ja seda mitte leina või muu traumeeriva kogemuse tõttu), seda tean vägagi hästi. Mitmed korrad kogenud, aga ma olen saanud talle selgeks teha, et kannatust, kohe varsti on jälle kõik korras. Kuna aju on minu jaoks väga huvitav tegelane, siis oli ka see raamat piisavalt huvitav. Samas vist päris vabatahtlikult ei oleks seda raamatut kätte võtnud, selleks on liiga palju mu elukogemuses valusat surma ja leina teemat. 

Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?

8./217. Tähtsaimad küsimused

Sari: Postimees Kirjastuse mõttekirjanduse sari

Autor: Bryan Magee

Tõlkija: Kudrun Tamm

Kirjastus: Postimees Kirjastus 2022

128lk./1412lk./46634lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#3)

Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. „Tähtsaimad küsimused“ on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu ja surma tähenduse üle.

Kaks asja on, mida keegi ise kindlalt ei tea. Kuidas me sündisime (võib ju teiste mälestusi kuulnud olla, aga ise me seda ei mäleta) ja kuidas me sureme. Selles raamatus on filosoofilised mõtisklused nii sünnist, surmast kui elust nende vahel. Kõigega ma päris autoriga nõus ei olnud, ta ajas minu arust vahepeal asja mõttetult liiga keeruliseks, aga oli ka neid seisukohti, millele olen nõus allakirjutama. Surma teemat puudutas ikka korduvalt. 

"Kui ma suren, jõuab minu teadmiste ja kogemuste ja mälestuste ainulaadne empiiriline maailm lõpule."

"Kui me ei sure, ei valmista sellest tulenev lõppematu selgusetus meile probleeme - vastupidi, see vastab täielikult meie seisukorrale. Meie erakordne probleem tuleneb sellest, et tegelikult me siiski sureme - ja oleme sellest ilmast lahkudes täpselt samasuguses teadmatuses ja ebakindluses, nagu alati. Mis meist saab? Isegi need meie seast, kes teavad, et on surmasuus, kui nende aeg kätte jõuab, ei tea vastust."  

Mulle täitsa meeldis see raamat. Filosoofiline targutamine. Kui see ei meeldi, siis ei soovita. Aga kui tahad elu ja surma mõtte üle natuke mõtteid mõlgutada, siis võib teha täiesti selle raamatuga koos. Ja boonuseks see, et autor oli selle kirjutamise ajal juba 86, seega elukogemust ikka oli, mitte lihtsalt ei targutanud kusagilt loetu pealt.