Koduriiuli väljakutse 2024 kokkuvõte

14 raamatut

2068 lehekülge

Õhem 13 lk.

Paksem 301 lk.

12 erinevat kirjanikkuja 1 kogumik

13 erinevat kirjastust

5 erineva riigi autorid, enim loetud eesti autoreid

Vanim raamat ilmunud 1900

Uusimad 2023

Parimad: Suur valmiraamat ja Ravi
 

Haldjad varastasid naise!

30./308. Ravi

Sari: Ajalooline romaan 

Autor: Carlo Gébler

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Argo 2023

301lk./4936lk./53343lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 mai: Viimane ost!

Lõpuks õnnestus ikka ka see miniväljakutse lõpetada! Mai kuu teema jäi pikalt vinduma, sest esiteks, ma väga harva ostan raamatuid ja tol hetkel viimane ost ehk siis raamatu ja roosi päeval tasuta saadud roosi eest tasuta ostetud raamat ei hakanud kuidagi minema. Sain vaid mõned leheküljed raamatu algusest loetud ja siis liikusin edasi põnevamate väljakutsete juurde. Siiski sel aastal tegin kaks raamatute ostu, mõlemad Argo kirjastusest. Esimese ostsin eelmisel aastal võidetud kinkekaardiga, sain lapsele sünnipäevakingi probleemi lahendatud ja teise siis, kui kutsuti üles kolimiseelsele tühjendusmüügile. Ravi raamat oli üks nendest, mis minu ostukorvi tol korral sattus. Ja see oli selline raamat, mis kuidagi enam venima ei jäänud. Taaskord pean tõdema, et need reaalse elu alusel kirjutatud ajaloolised romaanid on ikka palju suuremad õudukad kui need õuduskirjanike omalooming. Vähemalt need viimased pole eriti mulle mõjunud, kuid see raamat on nüüd küll selline, et mida lõpupoole, seda enam vererõhk ja käekarvad tõusevad. Oh, need haldjad, mis tempe nad on inimestega küll teinud, nende mõistuse täitsa ära pööranud. Vähemalt iirlased on küll läbi ajaloo nendega väga tugevas sidemes olnud. Poiss palub haldjaid, et need ta ema minema viiks ja järgmisel hommikul ongi ema kadunud. Keegi, kaasa arvatud mõne päeva pärast koju jõudnud ema, ei räägi lapsele, kus ta tegelikult oli ja mis juhtus. Lapsel lastaksegi jääda uskuma, et haldjad viisid ema ära. Pole siis ime, et lapses kasvab teadmine kurjadest haldjatest, kes inimesi minema viivad või ära vahetavad. See teadmine ei muutu ka poisi kasvades meheks, pigem rohkem kinnistub. Ja kui mehe naine jääb haigeks ega parane kuidagi... No kui ikka rohtu ei saa haiguse vastu, siis ongi raske ju iseenesest paraneda. Tipperary rahvas kaldub üha enam arvama, et Bridgetiga toimub midagi väga kummalist ja mängus on sootuks teisest maailmast pärit vägi, liiguvad sosinad haldjatest, keegi mainib kurje vaime. Külarahvas alustab ravimist. Aga kas see ravi aitab või hoopis tapab? Ajalooline romaan põhineb tõestisündinud lool 1895. aastast, mil Martin Cleary astus Iirimaal kohtu ette süüdistatuna oma naise Bridgeti surnuks põletamises. 

Raamat on hea, aga väga sünge ja rõhuv. Raske on soovitada, aga see on selline raamat, mis jääb kuhugi ajusügavusse tiksuma, mida tunnetad kogu oma olemusega, nagu oleksid abitult kuhugi võrku kinni jäänud, aga sa oled vaid lugeja, sul ei õnnestu seda võrku katki rebida ja loo kulgu muuta. 

Ärge neid raamatuid lugege!

10./288. Loomade elu

Autor: Ahto Muld

Kirjastus: Ema & Isa OÜ 2014

127lk./1707lk./50114lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 detsember: Lootsid lugeda, aga sobivat teemat ei tulnudki

11./289. Mu salajane elu

Autor: Walter

Kirjastaja: Valev Mirtem 1998

119lk./1826lk./50233lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 november: Keegi kodune valib lugemiseks raamatu

Koduriiuli väljakutse on nüüd see väljakutse, mida oleks olnud vaja kohe mitmekordselt lugeda, aga paraku see, millega ma kõige rohkem jänni jäin kui suurt väljakutset mitte arvestada. Koduriiuli raamatutega on ju ikka nii, et nendega on aega, nende tähtaeg ei kuku. Ja uuemaid raamatuid mul seal ka pole, ma ikka rotin koju pigem kusagilt tasuta kohast neid. Kodutud raamatud on need minu nõrkused, millest ma kuidagi mööda minna ei saa ja veel kui ma tean, et neid raamatuid ähvardab vanapaberiks saamine, siis eriti. Nii ma olen ikka koju igasuguseid raamatuid kuhjanud, teadmata, mida need endas üldse sisaldavad. Kuna aasta lõpp on lähedal ja öökapi pealne ajab endiselt üle, siis sai otsustatud, et siia viimase kahe kuu teemasse võivad sattuda ainult väikese formaadilised ja õhukesed raamatud. Nii ka sai. Tegelikult osutusid need raamatud mõlemad selle aasta halvimate raamatute top nimekirja esimesteks. Seega ei tasu ikka igasuguseid kahtlaseid hulkuvaid raamatuid koju tirida. 

Kõige rohkem hämmastas mind, et Loomade elu on määratletud kui Looduse, teaduse, tehnika ja silmaringi raamat lastele! Appi! See oli täis roppuseid. Minu arust pole võimalik sellist jaburust kaine peaga küll kokku kirjutada. Või siis lugeda. Paraku ma üritasin täitsa kainelt lugeda ja seetõttu sai see raamat minu käest hindeks sulaselge ühe. Aga ju ma siis ei ole õige lugeja kuna goodreadsis teised olid andnud hindeks viied, õnneks küll oli neid hindajaid olnud vaid mõni üksik. Ainus hea asi selles raamatus oli Aleksei Turovski humoorikas eessõna, kümme korda naljakam kui kogu raamat ise.

Teise raamatu kohta on öeldud, et see on ajaviite- ja armastusromaan ja erootikaklassika. No ei olnud siin mitte ühtegi nendest kolmest, labane porr oli. Ma oleks selle isegi pooleli jätnud, aga paraku polnud ühtegi teist raamatut võtta ja telefoni aku oli ka üsna tühi, et e-raamatut lugeda. Seega lugesin ikka kangelaslikult lõpuni. Aga igatahes edaspidi ma ikka hakkan veidi hoolikamalt uurima, kellele ma hoiukodu pakun, et taas sellised kärnased olevused ennast salaja sisse ei smuugeldaks. Paraku ma ei saa aga seda väljakutset lõpetatuks lugeda, sest see mai kuu teema on ikka täitamata, kuigi need viimati Argo kirjastusest ostetud raamatud on tegelikult ikka jäänud sinna riiulisse seisma kui need just pole sobinud Argo väljakutsesse.  

Oma advokaadi usaldamine on kindlasti keelatud!

26./256. Sihvakasääreliste modellide juhtum

Sari: Perry Masoni lood

Sari: Meisterdetektiivid  

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Aino Jõgi

Kirjastus: Kuldsulg 1995

173lk./4344lk./44578lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 oktoober: raamat, mis on kollaste või oranžide kaantega

Minu jaoks oli sel korral tegu ühe nõrgema Perry Masoni looga, kuid huvitav oli ikkagi. Kuidagi ehk liiga klitšilikud tegelased olid seekord mängu toodud. Perekonna lugu, kus kõik arvasid, et keegi on süüdi ja siis lavastasid asja nii, nagu paistaks, et hoopis nemad on süüdi. Ja ära mitte kunagi usalda oma advokaati, mis sellest, et ta üritab sind võllast või vangist päästa! See on kohe rangelt keelatud, vähemalt Perry Masoni lugudes küll. Samuti, kui sa midagi arvad ja kahtlustad, siis viimane asi, mida teha on maha istuda ja asjaosaliste vahel asi selgeks rääkida. Loomulikult ei saa seda teha, sest siis poleks ju lugejal midagi lugeda, kõik laheneks iseenesest juba paari lehekülje jooksul ära. Neid sihvakasäärelisi modelle oli loos kolm, kõik riburadapidi ühe mehe armumised. Kuritegu sai ka muidugi lahenduse, sedakorda taas kohtus, kus viimasel lõunal jõudis viimane killuke infost Masonini ja ta selle loo puzzle kokku pani. Ja politsei jäi taas lolliks, nagu nendes lugudes ikka. Kiire, kerge lugu, põnevust ikka veidi ka. 

Kuidas olla edukas vananemisel

3./214. Avameelselt vananemisest. Võidab see, kes oskab vanaks saada

Autor: Kai Saks

Kirjastus: Tervisekirjastus 2019

292lk./459lk./37053lk.

Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!

Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu. 

Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades. 

Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond. 

Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.

 

Taksonautide töömailt lõbusalt ja kurvalt

25./211. Elu läbi taksopeegli

Autor: Alan Adojaan

Kirjastus: Pilgrim 2015

159lk./5517lk./36594lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuli: Selle raamatu esikaanel on kasutatud vähemalt kahte erinevat fonti

Takso on märgiliselt mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi.

Autor on läbi aastate küsinud ja kuulanud erinevaid taksojuhtide mälestusi erikummalistest, ohtlikest ja lõbusatest juhtumistest. Lugeda oli üsnagi lõbus. Millest puudust tundsin - aastaarvudest (kasvõi umbkaudsetest) lugude juures. Sest taksondus on ju kardinaalselt muutunud ja seda oli ka lugudest tunda. Ühes loos nad suplesid rahas ja järgmises käis vingumine kuidas ei tule ots otsaga välja. Ühes loos polnud veel mobiiltelefone ja järgmises oli juba äpp kasutusel. Aga eks juua täis inimesed, kes olid peamised nende lugude peategelased, ole ikka läbi aastakümnete sama targad (loe lollid). Ja nagu mitmedki ütlesid, lollidelt peabki raha ära võtma. Seega avaldasid mõned juhid ka oma mitte nii ausaid tegusid, samas kui teised olid ja jäid läbinisti ausateks. Samuti pole see keeleprobleem nüüd küll kuidagi vähemaks jäänud, pigem ikka hullemas, samas äpiga sõites polegi vaja juhil enam reisijast aru saada, gps viib ju kliendi poolt sisestatud kohta ära. Samas oli lõbus lugu, mis kirjeldas Tallinna tänavate nimede väänamist ja pööramist ning siltide veerimist. Oli paremaid lugusid, oli kehvemaid, aga kiiresti läks see raamat. Sain jälle ühe vana võla kaelast ära. Nüüd veel sellesse väljakutsesse mai kuu raamat jäänud, no kohe kuidagi ei taha õnnestuda selle lugemine... 

 

Kass, kes oli kuningas või kuningas, kes oli kass?

24./210. Kass, kes oli kuningas Salomon

Autor: Mall Jaakson

Kirjastus: SE&JS 2013

96lk./5358lk./36435lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 august: Raamat, mille seljal, esi- või tagakaanel on autori pilt.

Autori pilt on tagakaanel. Kass pildil ei ole Salomon ja kuningas vist ka pole, aga siiami kass küll nagu raamatus tegutsev kass Salomon. Omapärane raamat. Esmapilgul vaatad, et luuletus, aga tegelikult on proosatekst lühilausetes, mis on igaüks ise realt kirjas. Selline spiraalne tekst, mis läheb läheb edasi ja siis läbib taas mõne punkti, milles oli juba olnud. Korduvad motiivid erinevates olukordades ja üks olukord erinevas kohas meenutatud. Põhiliselt kassist, aga ka muid kohti ja olukordi ja ajaloolisi tegelasi on sisse põimitud. Ning kassidest on üsna palju pilte sees. Selline kerge lugemine.

 

Kolm muinasjuttu korraga

2./122. Usteta loss

Autor: Inge Kõiv

Kirjastus: Mixi Kirjastus 1995

15lk./239lk./20551lk.

 

3./123. Päikesele külla. Slovaki muinasjutt

Autor: Inge Kõiv (M.Karpenko motiividel)

Kirjastus: Mixi kirjastus 2000

13lk./252lk./20564lk.

 

4./124. Kullaketrajad

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Avita 2000

28lk./280lk./20592lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuni: Raamat, mis on nii õhuke, et sel pole selgagi ja nii ta konutab märkamatult riiulis

Selle kuu koduriiuli väljakutse meeldis mulle väga, neid õhukesi raamatuid ikka leidub riiulites. Kuigi esimene ilmavalgust näinud jõudis hoopis teise väljakutsesse, siis jõudsin järjega Loomingu raamatukogu riiulijupi juurde, jätsin need veel paremaid aegu ootama ja lõpetasin suureformaadiliste raamatute riiulis. Seal need kolm selli teiste vahele märkamatult sattunud olid ja keda sa ikka eelistad, tulid kõik korraga lugemisse. Usteta loss oli mulle täiesti võõras lugu, pole kunagi sattunud kuulma. Päikesele külla lugu tuli tuttav ette, otsisin üles, milline nägi M.Karpenko poolt joonistatud raamat ja olen kindel, et seda 1956 ilmunud väljalaset olen küll lugenud lapsena. Kullaketrajad on tuntud lugu, mida loetud kordavalt ja seda on ikka väga paljudes erinevates variantides välja aja jooksul ka lastud. Mõnusad muinaslood kõik ja kiirelt see väljakutse sel kuul läbitud. Mai kuu raamat aga siia väljakutsesse ikka alles lugemata, aga ehk saan varsti ka selle võla tasa.

Muinasjutumaa

16./91. Külaskäik muinasjutumaale

Autor: Marie Duval

Illustreerija: Liliane Crismer 

Tõlkija: Helle Michelson

Kirjastus: Egmont Estonia 2002

272lk./2969lk./15720lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 aprill: Selle raamatu seljal on teksti kõrval ka pilt.

Kuna kuu hakkas ära lõppema ning varem valitud siia väljakutsesse raamat, läks suurde väljakutsesse, siis vaatasin kiiresti oma lasteraamatute riiuli üle. Täiesti sobilik raamat leiduski. Selle raamatuga on nüüd nii, et kui sa ise ei oska midagi uut ja huvitavat välja mõelda ja kirja panna, siis alati on võimalus võtta suur hulk vanu aegumatuid muinasjutte ja teha neist lühikokkuvõtted. Üldiselt nagu tehisintellekt esialgu. Ise veel välja ei mõtle, kogub kokku teiste poolt kirjutatu ja teeb sellest kokkuvõtliku teksti. Siin raamatus on kõik kaunimad muinaslood kärbitud variandis, aga väikelastele täiesti sobilikus formaadis ja rikkalikult illustreeritud. Illustratsioonide koha pealt võib ka muidugi küsida, kas sellised disneylikud multifilmi tegelased on just kõige ideaalsem variant, või peaks väikelapsele pigem pakkuma realistlikumaid joonistusi, aga värviküllane ja detailirikkad pildid on küll ja usun, et pisikestele lastele meeldib. Suurmatele nostalgiat vanadest armsatest muinasjuttudest, mida juba lapsepõlveski kuuldud. 

 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Üks igatepidi väga uhke raamat

19./47. Suur valmiraamat

Autor: Aisopos, Jean de la Fontaine, Ivan Krõlov, Lev Tolstoi, Jakob Tamm, Mart Raud, Feliks Kotta, August Sang, Ralf Parve, Wimberg, Jaanus Vaiksoo

Illustraatorid: Kristjan Allik, Anne Liivamägi-Liiva, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Juss Piho, Piret Raud, Kristina Reineller, Tiina Reinsalu, Regina Lukk-Toompere,  Catherine Zarip

Tõlkija: palju (kogutud erinevatest eesti keelde tõlgitud raamatutest kokku)

Kirjastus: Avita 2006

301lk./3305lk./8301lk.

 

Koduriiuli väljakutse 2024 veebruar: Pane kaks esimest sõrme kõrvuti ja mõõda raamatu selga - veebruari raamatu selg on laiem kui su kaks sõrme.

 

 Eks siis sai kuu alguses kohe raamaturiiulil raamatuid näppudega mõõtma asutud kuni näpud tabasid selle suure raamatu sametist pinda ja sellest enam lahti ei lasknud. Lehekülgede arvult ei olegi suur, aga trükitud on joonistuspaberile, mitte õhukesele paberile. See on üks väga ilus raamat. Sametised kaaned, suur formaat, paksud lehed, peaaegu igal lehel pilt. Illustratsioonid on mitmelt kunstnikult, mitmes stiilis. Võib olla üldmuljele oleks tulnud kasuks, kui ainult ühte stiili pildid oleks olnud, aga samas igal kunstnikul oli äratuntav käekiri ja nii tekkisid kiiresti oma lemmikud, kelle pilte ootama hakkasid. Minu vaieldamatuks lemmikus siin raamatus olid Tiina Reinsalu pildid. Aga ka Piret Mildbergi joonistused meeldisid väga, teised juba natuke vähem ja ühe kunstniku omad üldse mitte (ei avalda kelle omad). Valmide osa oli ka huvitav, sest mitmed olid võetud sarnased erinevatelt autoritelt, sai võrrelda, kuidas plagiaat on läbi ajaloo kestnud. Lõpuosas oli ka eesti autorid oma valmidega ülesrivistatud ja ausalt öeldes üsna mitmed olid täitsa tundmatud mulle. Kuid ka maailma ajaloo kuulsate valmimeistrite loomingus oli nii tuttavat kui tundmatut. Olen seda raamatut varemgi sirvinud ja kohati lugenud, aga sedasi otsast lõpuni mõne päevaga ei ole varem lugenud. Kui ma tavaliselt viimasel ajal annan raamatu ära peale läbilugemist, siis see raamat rändab ilusti riiulisse tagasi. Seekord siis see koduriiuli tühjendamise väljakutse ei toiminud. Aga lugemiselamus oli mõnus.

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

2024 aasta väikesed väljakutsed

 Uued 2024 aasta väikesed väljakutsed on kõik avaldatud. Tahaks nii väga ju kõiki (sel aastal sain hakkama), aga kool võtab oma ja seega esialgu plaan vaid kolmes osaleda: koduriiul, Argo ja krimi. Aga ehk ikka Eesti ajalugu ka... No jaa ulme ja Soome...