Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Üks igatepidi väga uhke raamat

19./47. Suur valmiraamat

Autor: Aisopos, Jean de la Fontaine, Ivan Krõlov, Lev Tolstoi, Jakob Tamm, Mart Raud, Feliks Kotta, August Sang, Ralf Parve, Wimberg, Jaanus Vaiksoo

Illustraatorid: Kristjan Allik, Anne Liivamägi-Liiva, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Juss Piho, Piret Raud, Kristina Reineller, Tiina Reinsalu, Regina Lukk-Toompere,  Catherine Zarip

Tõlkija: palju (kogutud erinevatest eesti keelde tõlgitud raamatutest kokku)

Kirjastus: Avita 2006

301lk./3305lk./8301lk.

 

Koduriiuli väljakutse 2024 veebruar: Pane kaks esimest sõrme kõrvuti ja mõõda raamatu selga - veebruari raamatu selg on laiem kui su kaks sõrme.

 

 Eks siis sai kuu alguses kohe raamaturiiulil raamatuid näppudega mõõtma asutud kuni näpud tabasid selle suure raamatu sametist pinda ja sellest enam lahti ei lasknud. Lehekülgede arvult ei olegi suur, aga trükitud on joonistuspaberile, mitte õhukesele paberile. See on üks väga ilus raamat. Sametised kaaned, suur formaat, paksud lehed, peaaegu igal lehel pilt. Illustratsioonid on mitmelt kunstnikult, mitmes stiilis. Võib olla üldmuljele oleks tulnud kasuks, kui ainult ühte stiili pildid oleks olnud, aga samas igal kunstnikul oli äratuntav käekiri ja nii tekkisid kiiresti oma lemmikud, kelle pilte ootama hakkasid. Minu vaieldamatuks lemmikus siin raamatus olid Tiina Reinsalu pildid. Aga ka Piret Mildbergi joonistused meeldisid väga, teised juba natuke vähem ja ühe kunstniku omad üldse mitte (ei avalda kelle omad). Valmide osa oli ka huvitav, sest mitmed olid võetud sarnased erinevatelt autoritelt, sai võrrelda, kuidas plagiaat on läbi ajaloo kestnud. Lõpuosas oli ka eesti autorid oma valmidega ülesrivistatud ja ausalt öeldes üsna mitmed olid täitsa tundmatud mulle. Kuid ka maailma ajaloo kuulsate valmimeistrite loomingus oli nii tuttavat kui tundmatut. Olen seda raamatut varemgi sirvinud ja kohati lugenud, aga sedasi otsast lõpuni mõne päevaga ei ole varem lugenud. Kui ma tavaliselt viimasel ajal annan raamatu ära peale läbilugemist, siis see raamat rändab ilusti riiulisse tagasi. Seekord siis see koduriiuli tühjendamise väljakutse ei toiminud. Aga lugemiselamus oli mõnus.

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

2024 aasta väikesed väljakutsed

 Uued 2024 aasta väikesed väljakutsed on kõik avaldatud. Tahaks nii väga ju kõiki (sel aastal sain hakkama), aga kool võtab oma ja seega esialgu plaan vaid kolmes osaleda: koduriiul, Argo ja krimi. Aga ehk ikka Eesti ajalugu ka... No jaa ulme ja Soome...