Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Vihmakass karjub vihma

1. Vihmakass

Autor: Mart Kuhi

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

392lk./392lk.

Lugemise väljakutse 2024: 34. Raamat, mille pealkirjas on ilmastikunähtus

Vihma sadas selles raamatus palju, nagu ikka tüüpilisel Eestimaa sügisel. Aga kes oli see salapärane kass ja mis tal oli tegemist vihmaga? See on nüüd selline raamat, kus tegelikult eriti palju ei toimugi, aga tegevus muudkui keerleb ja keerleb ümber mingi punkti ja tundub, et ei jõuagi kuhugi. Kas tegelikult ikka jõuab, või mitte, ei saa avalikustada, siis pole järgmistel lugejatel enam midagi oodata sellest raamatust. 

Igatahes peale selle raamatu lugemist küll kuhugi üksildasse metsatallu elama minna ei soovi. Või tegelikult isegi üheks ööks. No päeval ehk veel võiks, muidugi kui vihma ei sajaks sel päeval... Ma ei saa öelda, et tegemist oleks õudusromaaniga, aga sellise kõheduseromaaniga kindlasti küll. Vihmakassi lugu passib autori sõnul hästi iseloomustama sõna „etnohorror“ ehk õuduselement segatuna rahvapärimusega. Rahvapärimustega põrkavad raamatus kokku nii tegelased kui lugeja. Ja mis siis on ühe rahvapärimuse taga, kas ainult fantaasia või siiski ka tegelikkus, mis on aegade jooksul veidi moondunud? Loodus on võimas ja väekas ning kui lisada veel paras annus fantaasiat, tekib küllalt jutte, mis ei ole alati ilusad ja ohutud, eriti kui tegevuskohaks on mets hämaruses ja vihmasajus. 

Kaks noort inimest kolivad Läänemaale teistest eraldatud metsa sees asuvasse tallu elama. Naine töötab kodukontoris tõlkijana, mees on sunnitud endiselt sõitma linna tööle ja on pikad päevad eemal. Naine märkab aias õunapuudel imelikke sügavaid vagusid, nagu keegi oleks küüntega tõmmanud. Kas on tegu mõne metsloomaga? Naine läheb lähedal asuvatesse taludesse uurima, mida sealsed vanad elenikud teavad või arvavad. Kuid ta satub salatsemise keskele, kus küll vihjatakse salapärasele vihmakassile, aga ei räägita, kes ta siis tegelikult on. Aega mööda saab ta teada ka, et seal talus, mille nad ostsid, ei ole olnud kõige paremad lood, seal on mitu noort naist kahtlastel asjaoludel surnud. Midagi seal talus on imelikku ja müstilist. Kui aga ta järjest sügavamale oma uurimisega laskub, siis hakkab ka talle järjest rohkem tunduma, et ta ei tee enam vahet, mis on päris ja mis meelepete. Ning kui ühelt poolt külavanakesed õhutavad oma rahvajuttudega tema vaimset ebakindlust ja teiselt poolt mees, keda suurem osa ajast koduski pole, ei oska ka tuge pakkuda ja pigem oma käitumisega paneb naise kõike oma tegevust varjama, salatsema, siis lugu muudkui kuhjub ja kuhjub, kuni ühel hetkel ei saa ka lugeja enam aru, mis siis on reaalselt ja mis vaid tegelaste ettekujutustes. 

Ma võtsin selle raamatu lugeda, sest see oli seotud Haapsalu ja Läänemaaga, mida ma pean ikka endiselt oma kodukohaks. Paar ebakõla oli minu jaoks. See arhiivi külastus... ma pole küll kunagi Haapsalu Arhiivis käinud ja tean, et sellist asutust seal hetkel enam üldse ei ole, aga inimene lasti lihtsalt keldrisse otsima õiget tuba, kus on rahvajuttude osakond ning seal üksipäini terveks päevaks toimetama, kui oli veel jutt, et originaaldokumente ei ole luba suvalisele inimesele näidata? Kuidagi veidi uskumatu oli see. Ning Ungru lossi juurde sõitmine ning mitmekordne ekslemine, sest GPS ei jõudnud kiiresti reageerida? Sinna lossi juurde viib ikka üsna otse tee, pole sinna mingit suur keerutamist ja otsimist. Täitsa suure Rohukülla viiva maantee ääres, otse linnast tulla. Aga noh, eks need olegi pigem sellised kohaliku inimese kiiksud rohkem. Üldiselt mulle see raamat meeldis, või pigem oleks õigem öelda, puges naha alla ja paneb ka peale läbilugemist veidike käekarvu püsti tõusma. Hea, et ma suure külma ja lumega sattusin seda lugema, mine tea, mis tunne oleks veel olnud, kui samal ajal oleks akna taga vihm rabistanud ja puud kohisenud...

Kui see oleks lasteraamat, siis näeks seda iseloomustav pilt välja selline: 

ja me üldse ei hakkaks seda kiisukest kartma. Aga kuna on tegemist siiski täiskasvanute õudusjutuga, siis on selle raamatu illustratsioonid pigem ikka sellised:

Poliitik valmistub uueks elukutseks

1./225. Vareda

Autor: Sven Mikser

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

320lk./320lk./49370lk.

 

Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Juhuse tõttu sattus kogemata mu kätte ja kuidas sa ikka siis ei loe, eriti kui tead, et teised muudkui ootavad, et lugeda saaks. No lugesin. Oli parem kui kartsin. Peale lugemist olen lugenud kahte arvustust. Minu omaga kumbki ei lähe kokku. Esimene oli ülikiitev. Minu käest sai ikka nelja kätte, kuna esikteos, mis ilmunud, siis sai puhta nelja, mitte miinusega. Luulelisust on, üpriski ladusalt kirjutab ka. Seega kui poliitiku ametist sule sappa saab, siis võib kirjanike ridadesse ümber kolima küll hakata. Või maale kolida ja õpetajaks minna. Teises arvustuses oli, et teda seda see keiser Friedrichi ja kunstiarutuste jutt seal loo vahepeal. Minu jaoks olid just need katked kõige huvitavamad osad. No inimesed on ikka väga erinevad. Tundsin ka, et ma polnud just see päris õige lugeja sellele raamatule. Esiteks jätab see pealiini teema mind täiesti külmaks ja teiseks polnud seal ju mingit põnevust. Kuna ikka ühtegi laipa mängus polnud, siis polnud ikka õige raamat ka (no seda lugege nüüd huumoriga ikka, mitte surmtõsiselt siin). Või siis mul ei ole nostalgiat tolleaegsete aegade järele ning mingist maaromantikast ei tea ma ka midagi, läbi ja lõhki linnainimesena ning selline armastuslugu pole ka minu jaoks. Ühesõnaga, lugede ise, mina arvatavasti polnud õige lugeja lihtsalt sellele raamatule. Kirjutatud on igatahes igati korralikult. 

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi

Autor: Nicklas Brendborg

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)

 

Rootsimaal neid mõrvatuid jagub

22./155. Pealtnägija

Sari: Lervikeni mõrvad #1

Autor: Anna Bagstam

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Rahva Raamat 2020

384lk./5440lk./34492lk.

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat

Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...

 

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.

Laibalill

17./127. Laibalill

Autor Anne Mette Hancock  

Tõlkinud Kadri Okas  

Kirjastus Rahva Raamat AS 2022

350lk./3912lk./27948lk.

 

Lugemise väljakutse:  33. Raamat, mille kohta on LV grupis huvitav tutvustus, olgu positiivne või negatiivne. Märgi postituses ära, kelle arvustust lugesid.

 

Inimeste maitsed on erinevad, kellele meeldivad pikad, põhjalikud ja analüüsivad tutvustused, kellele lühikesed. Tean, et paljud kiidavad pikki arvustusi, aga isiklikult ma neid lugeda ei viitsi. Pigem loen selle asemel raamatut. Seega minu jaoks on huvitavad tutvustused pigem need, mis suudavad kuni kümne lausega asjast rääkida. Ja kindlasti on minu jaoks huvitav lugeda nende inimeste raamatututvustusi, keda ma reaalselt tunnen. Seega jäi mulle selles grupis silma Krista postitus antud raamatust. See on nüüd aga üks selline olukord, kus raamat tahtis, et ma seda loeks. Istusin tööl raamatukogus saalis, mille juures on tagastusluuk. Tegin kasti tühjaks ja viisin raamatud laenutussaali ära. Hakkasin siis saali ust lugejatele avama ja võtsin kasti ära ning üks raamat oli ennast peitnud kasti ja ukse vahele kuidagi. Ja kui raamatut nägis, siis tuli meelde, et ma just lugesin ju selle kohta Krista arvustust. Kuna see oli positiivne ja plaanis oli otsida mingi kergem krimka vahelduseks lugeda, siis nii see raamat minuni jõudis. 

Ajakirjanik Heloise Kaldanil on keerulised ajad: tema majandusministeeriumi salajane allikas on edastanud talle võltsitud dokumente ja nüüd ähvardab naist tööst ilma jäämine. Samal ajal hakkavad Heloisele saabuma krüptilised kirjad Anna Kielilt, naiselt, kes on juba kolm aastat olnud tagaotsitav noore advokaadi mõrva eest. Veidral kombel sisaldavad kirjad väga isiklikke fakte Heloise enda kohta, kuigi ta naist ei tunne. Heloise ja politseiuurija Erik Schäfer, kelle laual on ikka veel sulgemata mõrvatoimik, hakkavad asja paralleelselt uurima, aeg ajalt nende teed muidugi selle juures ristuvad. Kas kõik on ikka need, kellena nad tunduvad ja kes on mõrvar ning miks mõrvati noor advokaat? Debüütromaani kohta täitsa kobedalt kirjutatud kuigi arenemisruumi on veel kõvasti. Hästi kiiresti ja kergelt loetav kuigi seal tuleb välja nii mõndagi üsna õõvastavat.

Kosmos - mis see ikka siis on?

aluspilt: pixabay (Rene Tittmann), töötlus: Daire

 8. Astrofüüsika inimestele, kel on kiire

 Autor Neil deGrasse Tyson 

 Tõlkinud Lauri Liiders

 Kirjastus Rahva Raamat AS 2018

192lk./ 1674lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#2)

See on ka üks neist raamatutest, mis jäi eelmisel aastal lugemata kuigi oli juba finaali jõudmas. Siin raamatus on nii tuttavad taevad kui võõrad taevad. Tuttavad - sest vaadates meie kohal laiuvat taevast - teame seda ju kõik. Seal on päike, on kuu, on tähed, miks me siis seda ei tunne. Aga mis on seal, mida me palja silmaga ei näe või isegi see, mida suurte ja võimsate teleskoopidega maalt ei näe - täiesti tundmatut on seal isegi teadlaste jaoks, rääkimata siis veel tavalisest väikesest inimesest, kes vaid oma silmaga taevasse mõne pilgu heidab või veidi süvenenumalt öösel tähti vaatleb oma pea kohal. Eelmisel aastal lugesin dinosaurustest ja tumeainest, too raamat oli inimestele, kellel ei ole kiiret. Raamat oli põhjalik ja kohati üpriski keerukas tavalugejale, kes asjast palju ei tea. See raamat siin rääkis üldjoontes täpselt samadest asjadest, aga neile, kel on kiire - seega ei süvenetud väga teemasse, anti veidi pealiskaudsem ülevaade teemast. Samas minu jaoks oli selles raamatus asjad kuidagi lihtsamalt lahti seletatud, aga võib olla just see, et asja sügavuti sisse ei mindud, seetõttu arusaadavam ja kergem lugeda. Mis on üldse astrofüüsika, selle olemus, areng, mida see uurib, mis on tumeaine ja tumeenergia, universum, galaktikad, planeedid, asteroidid, komeedid, valgus, kosmilised avastused - need kõik on selle raamatu teemad. Raamat aitab orienteeruda kõigis olulisemates ideedes ja avastustes, millel tugineb kaasaegne arusaam universumist. Minu jaoks oli huvitav lugemine, aitas pigem arusaada ja kinnistada seda, mida lugesin  Lisa Randalli raamatust "Tumeaine ja dinosaurused" eelmisel aastal, kui sain uusi teadmisi juurde.