Universumi lõpu viimne õhtusöök

5./35. Universumi lõpu restoran

Sari: Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas 2  

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

240lk./1274lk./8889lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos

Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.

Ulmeklassika

13./199. Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

207lk./2768lk./33845lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused

Seda raamatut olen juba vägagi pikalt plaaninud lugeda. Kutsekooli üks meesõpetaja ükskord loengus viskas õhku killu, mille peale klass jäi imestunud nägudega teda vaatama. Tema vaatas siis vastu klassi sama hämmastunult, et kas siis keegi tõesti ei ole seda raamatut lugenud. Ei olnud. Siis plaanisin kindlasti seda kunagi lugeda. No nüüd siis aastaid hiljem jõudis lugemisjärg selleni. Seetõttu väga meeldivad need ulmekirjanduse soovitused, et sealt leiab nii klassikat kui uusi asju ning on põhjust lugeda asju, mis muidu kuidagi ei taha jõuda lugemisjärjega kätte, muudkui mingid muud raamatud jõuavad ennast vahele pressida. Ma enam ei mäleta, mis see kild tookord oli, äkki siis see „42“? Või oli midagi muud sellest või siis järgedest. Lihtsalt ei mäleta. Aga seda saan nüüd küll aru, miks just selle inimese jaoks võis see raamat olla kultusteos, täiesti temalik raamat.

Ütlen kohe ära, et mulle meeldis. Meeldis väga. Selline minu huumorisoonega sobiv naljakas absurdikas. Kohati pani mõtlema, et kas ajapikku muutub see raamat pigem rohkem või vähem absurdsemaks lugejatele. Sest paljud asjad mis seal olid, on ju hoopis teiseks muutunud, mõned reaalsemaks, mõned ebareaalsemaks.  

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Aga paanikasse satuvad tegelased nii mitmelgi juhul, pole sellest raamatust sugugi niipalju kasu. Aeg ajalt on loogika mingil erilisel orbiidil, füüsikaseadused ümber kirjutatud ja ei kehti enam ning aeg keeratud ümber sõrme või galaktika. Aeg ajalt kerkivad keset absurdsust esile mõningad mõttekohad elu ja olu üle, võib olla mõnikord isegi sellises kohas, mida kirjanik ette ei plaaninud või ei osanud veel plaanida või siis plaanis kuidagi teisiti olenevalt ajast. Kas ka järgmised galaktilised reisid saab pöidlaküüdiga ette võetud, ei tea, aga hetkel kaldun arvama, et võiks ju. Loodetavasti keegi järgnevatest siis paneb oma soovituste nimekirja järgnevad osad.  

 

Loomad, kes on käinud sõjas

9./195. 77 lugu lahingutes osalenud loomadest

Autor: Allan Espenberg

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

160lk./1802lk./32879lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #3 (ajalugu)

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Sellesse raamatusse on kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Muidugi pole kõik nendest loomadest alati ise lahingus osalenud vaid sageli lihtsalt olnud sõjatandril olevate meeste lemmikloomaks. 

Raamatus on kirjas selliste loomade lood: 29 koera, 17 hobust, 8 kassi, 4 tuvi, 3 siga, 2 ahvi, kaamelit, karu, lõvi ja elevanti, 1 kits, hani, kilpkonn, alligaator, pingviin ja eesel. Mulle olid suures osas need loomad kõik tundmatud. Osalesid erinevates sõdades läbi ajaloo, alates enne meie ajaarvamist ajast kuni tänapäevani. Koerad on ikka pigem olnud need, kes on otseselt sõdimisele kaasaaidanud, otsinud lõhkeainet ja peitunud vaenlasi. Hobused on viinud oma ratsanikud lahingusse ja seal neid kandnud. Tuvid on edastanud teateid kui muud sidevahendid on lakanud töötamast. Kaamelid ja elevandid on tassinud raskuseid. Kasside peamiseks ülesandeks on olnud laevades võidelda rottidega, aga ka olla lihtsalt lemmikloomaks. Paljud erilised loomad pole oma jalaga lahingusse tõstnud, nad on olnud lihtsalt maskotiks. 

Raamat muutus pikapeale veidi igavaks, sest ega midagi vapustavalt uut sealt ei tulnud, lood hakkasid mingil määral korduma juba. Kuidagi kuivalt oli kirjutatud ka minu arust ning nii mõnegi looma kohta tekkis küsimus, kas ta ikka on õiges raamatus. Aga kindel on see, et sellises depressiivses ja ärevas kohas nagu sõda või sõjaseisukord on vaja kedagi, kes aitaks sõduritel ennast maandada, neid seoks normaalse tavaeluga ning selleks on loomad väga head abivahendid. Vähemalt neile, kes loomi armastavad. Samas nii mõnegi loo puhul jäi kõlama inimese kalk loomus, kui hüljati neid abistanud loomad kui neid enam vaja polnud. Ei saa ju rääkida koerajuhi ja koera suurest ja heast ühendusest kui koerajuht peale sõjaolukorda ei kontakteeru enam kunagi selle koeraga ja laseb sel lihtsalt kusagil surra. Siia raamatusse on kogutud need loomad, kellel oli nimi ja kellest on jäänud maha märkmed, mälestused, filmid. Kuid kui palju on neid anonüümseid nimeta või nimega loomi, kellest midagi ei teata ja kes on aidanud inimesi sõdades. 

Spordiklubist varastatud hinnalised kingad!

 

3./189. Kellegi teise kingades

Autor: Jojo Moyes

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat 2024

460lk./1128lk./32205lk.

Minu jaoks oli see raamat nüüd täielik naistekas, just see, mida ma pean naistekaks. Täiesti roosa raamat, samas loetav, midagi kogu aeg toimub, erinevad karakterid, huumorit, suhteid, elusituatsioone, sõprust, armastust, vihkamist. Samas kohati usutav ja samas kohati tunne, et täielikult kusagilt väljaimetud ja kramplikult üritatud segasemaks või hullumeelsemaks ajada. Moyes kirjutab hästi, ladusalt ja mõnusalt. Samas võrreldes tema eelnevate raamatutega, millest olen nii mõndagi lugenud, siis see oli minu jaoks kohati veidi mitteusutav ja kohati veidi liiga roosa. Liiga tuhkatriinulik lugu oli kohati ja seda mitte ainult ühe tegelase puhul. Aga kuna see oli lugu erinevatest rikkusekihtidest pärit naiste elust, mis ootamatult kokku põrkasid omavahel, siis ega ma ei tea jah väga rikaste ja väga vaeste tegelikust elust midagi, äkki ongi nii, nagu seal raamatus kirjas. Samas ma arvan, et see raamat ei jää mulle meelde sedavõrd, nagu jäid eelmised loetud. Midagi mulle selles raamatus meeldis ja see köitis mind, samas midagi häiris pidevalt selle meeldimise kõrval. Natuke liiga tuhkatriinulik ehk minu jaoks.

Raamat saab alguse spordiklubis, kus lähevad kotid vahetusse. Ameeriklanna Nisha Cantor elab ülijõukate maailmakodanike elu kuni hetkeni, mil ta abikaasa teatab lahutusest ja jätab ta kõigest ilma. Kakskümmend aastat abielu ja mehe soovide järgi igati elamist ning nüüd ei kaota ta ainult oma kotti spordiklubis, vaid mees ei lase teda enam ka talle kuuluvaid asju hotellist võtta, jättes ta puupaljalt Londonisse maha. Nisha on kindlalt otsustanud oma glamuurse eluviisi juurde naasta, aga kuidas, seda ta esialgu ei tea, kui tal pole midagi, isegi ta kallid kingad läksid spordiklubis kaduma. Seda sellepärast, et oma elu madalpunkti jõudnud Sam Kemp võttis spordiklubist kogemata kaasa Nisha koti. Kuid Samil pole aega kadunud spordikoti pärast muretseda – ta on hõivatud iseenda ja oma pere vee peal hoidmisega. Sami mees kaotas pool aastat tagasi isa ja töö, millest peale on ta olnud tugevad depressioonis, kuid ta keeldub ravimeid võtmast ja terapeudi juurde minemast. Tütar on varsti kodust välja lendamas ja seega elab veidi teises maailmas kui Sam. Sami vanemate jaoks on Sam tasuta koristaja ja kõige organiseerija. Terve perekond istub Sami kukil ning naine teeb kõik mida teised soovivad. Tööl on uus šovinistist ülemus, kes leiab igas Sami tehtus ja tegemata jätmises vigu, nõuab võimatut ja teeb Sami elu igati võimatuks. Naine püüab igati, aga ikka on kõik valesti ning teda ähvardab lahtilaskmine. Nisha kõrge kontsaga Christian Louboutini kingi jalga proovides valdab teda ootamatu enesekindlus, mis viib ta arusaamisele, et midagi peab muutuma – ja see miski on tema ise. Raamatus on kaks lugu – Nisha ja Sami lugu, kohati põrkuvad, kohati jooksevad eraldi. Sam on minu jaoks usutavam kui Nisha, samas ega ma neid Nisha taolisi inimesi eriti ei tunne, Sami taolisi kohe kindlasti, eks seda Sami ole mingil määral minus endaski. Lisaks neile kahele naisele on peamiste tegelaste hulgas veel mitu naist, kellega nad oma elus kokku satuvad. Naiste vaheline sõprus ja solidaarsus ning naiste vaheline rivaalitsemine ja vihkamine. Peotäis meestegelasi satub ka sisse, aga nemad on taustajõud selles loos. See on ikka naise kirjutatud raamat naistest naistele.

Kuidas tappa terroristi

7./162.  Droonisõdalane

Autor: Brett Velicovich ja Christopher S. Stewart  

Tõlkija: Lauri Liiders

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2019

307lk./ 1402lk./26903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #2 (ajalugu)

Kui väljamõeldud raamatutes jääb põnevusest puudus, siis tuleb kätte võtta tõsielusündmuseid kajastav raamat. See raamat kuulub ühena sinna valdkonda. Raamat, mida eriti ei andnud käest ära panna ja mis oma pinevuselt oli põnevam kui väljamõeldud spioonikas.  

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Enamik meist on midagi kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.
Brett Velicovich oli üks esimestest USA sõduritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni. Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kirjutas läbielatust raamatu. Raamat läbis USA kaitseministeeriumi tsensuuri ja autorid pidid nii mõndagi raamatust välja veel viskama kuigi nad juba kirjutades olid üritanud mitte paljastada ühtegi sõjasaladust. 

Aeg-ajalt me loeme ajakirjandusest, et Lähis-Idas tabati mõni kuulus terrorist ja ta võeti vangi või tapeti. Aga me ei mõtle tavaisikuna, kuidas see sündis, milline töö selle taga oli, et ta tabada ja kinni võtta. Ja üritada seda teha nii, et üksi teine inimene kannatada ei saaks, ei tsiviilisikute hulgast ega kinnivõtvate sõdurite hulgas. Paraku aeg ajalt ikka läheb veidi viltu ja kaotusi on mõlemate hulgas. Ja terroristide organisatsioonidel pole vaid juhid, see võrgustik on laiaulatuslik, kust kasvavad välja uued juhid, kui eelmised ellimineerida. Raamatus saab teada, kui meeletud tööd need mehed ja naised USA sõjaväes tegid, millistes tingimustes, kuidas nad muutusid sellest sõltlasteks. Kui raske oli neil pärast tavaellu tagasi tulla, kuidas nende lähedased ei tohtinud midagi teada ja seega nad lõikasid paratamatult ennast ära normaalsest elust. Nad muutusid ka ise fanaatikuteks, küll terrorismi vastasteks fanaatikuteks. Kuidas kuid magati vaid mõned tunnid kuni polnud enam võimelised üleväsimusest magama jäämagi. Kuidas elati energiajookide ja kohvi najal, korraliku söögita, sest polnud aega minna sööma. Raske on ette kujutada kuidas pisikeses ruumis mitmekesi suudeti töötada suure kuumuse käes nädalaid pesemata. 

See ei ole vaid sõjandusest huvitatule raamat, seda võiks lugeda kõik inimesed, et nendeni jõuaks teadmine terrorismist ja rahust, mis hinnaga seda võidetakse. Raamat on ladusalt kirjutatud nagu loeks juturaamatut.

Kuidas väärinfo kahjustab tervist

7./100. Toit pole ravim

Autor: Joshua Wolrich

Tõlkija: Krista Eek

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

336lk./1159lk./17100lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 35. Raamat, kus on sees mõni toidu- või joogiretsept

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #13 (vabatahtlik) 

Dr Joshua Wolrichi eesmärk on toitumislolluseid kummutada. Ta teab omast käest, kui negatiivselt mõjuvad dieedid, ning usub, et igaüks meist väärib head ja elutervet läbisaamist oma keha ja toiduga. Kuid kuidas aru saada, et tegemist on järjekordse toitumislolluse või -hullusega, kui kõik väidavad, et nüüd see ja ainult see on see kõige olulisem ja õigem toitumise viis, ainult see päästab su elu, elad igavesti (või noh vähemalt 100 aastaseks) ning muutud üleöö saledaks, nooreks ja ilusaks. Ta selgitab, keda või mida sa võiksid uskuda kui kavandad oma toitumist. Tegelikult ei kirjutanud ta mitte midagi väga uut. Ta pani kirja kõik põhitõed: rohkem köögivilja ja puuvilja, vähem küllastunud rasva ja lisatud suhkruid. Kuid ta selgitas ilusti ja humoorikalt, miks kõik need dieedid ja toitumiskavad, kus minnakse äärmusse, kus välistatakse mingi toitainete grupp on läbinisti väärad. Läbi raamatu kõlas ütlemine: söö kõike, söö mitmekesiselt! Toit ei ole vaid süsivesikud, rasvad ja valgud, toit on on palju enamat. Ja selleks, et saada täisväärtulikult kõike, mida meie organismil on vaja, on vaja süüa hästi mitmekesiselt. Ja toit ei ole ravim! Erinevad toidud võivad küll toetada meie organismi, aga need ei ravi. Ja mingeid ajakirjanduses lubatud supertoiduaineid, mis kõikide maailma haiguste ja hädade vastu on, pole olemas. Viimane, mis sellest raamatust läbi kõlas kui ta lahkas erinevaid tehtud uuringuid, mis enamuses on tehtud kõik hiirte peal, mitte inimeste, et inimene ei ole hiir! Kui hiirte uurimisel võib miski tõesti tunduda, et on ühtemoodi, siis inimete uurimisel, nende peal katsetades ei ole kunagi saadud sarnaseid tulemusi. Eelkõige juba selle tõttu, ette hiirtega katseid tehes ei ole oluline, kas hiir ka selle katse ikka tõepoolest üle elab. Tegelikult siin raamatus otseselt toiduretsepte ei olnud, aga olid toitumisretseptid, mis on veel olulisemad kui toiduretseptid. Seda raamatut soovitan küll lugeda. Eriti kui on plaanis mõnda dieeti pidama hakata - kiiresti suveks saledaks stiilis.

 

Tervisliku toitumise õpperaamat

13./88. Tervislik toitumine

Autorid: Tagli Pitsi, Kristin Salupuu

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

272lk./2569lk./15320lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #12 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (vabatahtlik) 

Taas üks raamat, mis jõudis juhuse läbi siia. Ei, ma ei otsinud raamatut teemasse tervis, ega ma pole ka hakanud pidama plaani oma toitumist tervislikumaks muutma (kuigi ega see halba ei teeks). Lihtsalt kolledžis sel semestril oli mul tervisliku toitumise aine ja õppejõuks Tagli Pitsi. Kuna oli vaja õppida testideks ja osaleda tervisepäeva läbiviimises, siis kogemata avastasin, et tal ka raamat sel teemal kirjutatud. Ja tegelikult see raamat ja meie slaidid oli täitsa üksühele. Raamatus muidugi enam juttu ka juures. Seega oli heaks kordamismaterjaliks seda raamatut lugeda lisaks loengutele ja slaididele. Nii see raamat loetud sai ja testid ka üpris kõrgetele hinnetele sooritatud. Nii, et teoorias olen ma nüüd üsna tugev, aga praktika tahab veel arendamist, et ma ei peaks vaid ütlema, et tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi. 

Raamat ise on kergesti loetav ka neile, kellel algteadmised selles valdkonnas puuduvad. Kuidas inimorganism toimib, mida ta vajab ja miks. Miks on oluline süüa mitmekesiselt ja mille jaoks ikka need valgud, rasvad ja süsivesikud vajalikud on. Rääkimata siis vitamiinidest ja mineraalidest. Miks me üldse sööme ja mis juhtub toiduga peale selle suhu panemist? Toidu -ja toitumissoovitused (kui sa ei tea, mis neil vahet, siis loe kindlasti seda raamatut). Kas peab jälgima vaid kilokaloreid, või on võimalik tervislik olla ka siis, kui kilokaloreid on rohkem, aga kõik makro- ja mikrotoitained on tasakaalus ning organismi jaoks olemas. Lisaks veidi ka liikumissoovitusi, toidu pakendite lugemise oskust ja toidu ohutuse alast teavet. Lõpus on ka mõned toiduretseptid, ühe nädala ideaalne menüü, kus kõik vajalik organismile on tasakaalus. Hea raamat ja hea õppejõud. Kiidan ja soovitan.

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Vihmakass karjub vihma

1. Vihmakass

Autor: Mart Kuhi

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

392lk./392lk.

Lugemise väljakutse 2024: 34. Raamat, mille pealkirjas on ilmastikunähtus

Vihma sadas selles raamatus palju, nagu ikka tüüpilisel Eestimaa sügisel. Aga kes oli see salapärane kass ja mis tal oli tegemist vihmaga? See on nüüd selline raamat, kus tegelikult eriti palju ei toimugi, aga tegevus muudkui keerleb ja keerleb ümber mingi punkti ja tundub, et ei jõuagi kuhugi. Kas tegelikult ikka jõuab, või mitte, ei saa avalikustada, siis pole järgmistel lugejatel enam midagi oodata sellest raamatust. 

Igatahes peale selle raamatu lugemist küll kuhugi üksildasse metsatallu elama minna ei soovi. Või tegelikult isegi üheks ööks. No päeval ehk veel võiks, muidugi kui vihma ei sajaks sel päeval... Ma ei saa öelda, et tegemist oleks õudusromaaniga, aga sellise kõheduseromaaniga kindlasti küll. Vihmakassi lugu passib autori sõnul hästi iseloomustama sõna „etnohorror“ ehk õuduselement segatuna rahvapärimusega. Rahvapärimustega põrkavad raamatus kokku nii tegelased kui lugeja. Ja mis siis on ühe rahvapärimuse taga, kas ainult fantaasia või siiski ka tegelikkus, mis on aegade jooksul veidi moondunud? Loodus on võimas ja väekas ning kui lisada veel paras annus fantaasiat, tekib küllalt jutte, mis ei ole alati ilusad ja ohutud, eriti kui tegevuskohaks on mets hämaruses ja vihmasajus. 

Kaks noort inimest kolivad Läänemaale teistest eraldatud metsa sees asuvasse tallu elama. Naine töötab kodukontoris tõlkijana, mees on sunnitud endiselt sõitma linna tööle ja on pikad päevad eemal. Naine märkab aias õunapuudel imelikke sügavaid vagusid, nagu keegi oleks küüntega tõmmanud. Kas on tegu mõne metsloomaga? Naine läheb lähedal asuvatesse taludesse uurima, mida sealsed vanad elenikud teavad või arvavad. Kuid ta satub salatsemise keskele, kus küll vihjatakse salapärasele vihmakassile, aga ei räägita, kes ta siis tegelikult on. Aega mööda saab ta teada ka, et seal talus, mille nad ostsid, ei ole olnud kõige paremad lood, seal on mitu noort naist kahtlastel asjaoludel surnud. Midagi seal talus on imelikku ja müstilist. Kui aga ta järjest sügavamale oma uurimisega laskub, siis hakkab ka talle järjest rohkem tunduma, et ta ei tee enam vahet, mis on päris ja mis meelepete. Ning kui ühelt poolt külavanakesed õhutavad oma rahvajuttudega tema vaimset ebakindlust ja teiselt poolt mees, keda suurem osa ajast koduski pole, ei oska ka tuge pakkuda ja pigem oma käitumisega paneb naise kõike oma tegevust varjama, salatsema, siis lugu muudkui kuhjub ja kuhjub, kuni ühel hetkel ei saa ka lugeja enam aru, mis siis on reaalselt ja mis vaid tegelaste ettekujutustes. 

Ma võtsin selle raamatu lugeda, sest see oli seotud Haapsalu ja Läänemaaga, mida ma pean ikka endiselt oma kodukohaks. Paar ebakõla oli minu jaoks. See arhiivi külastus... ma pole küll kunagi Haapsalu Arhiivis käinud ja tean, et sellist asutust seal hetkel enam üldse ei ole, aga inimene lasti lihtsalt keldrisse otsima õiget tuba, kus on rahvajuttude osakond ning seal üksipäini terveks päevaks toimetama, kui oli veel jutt, et originaaldokumente ei ole luba suvalisele inimesele näidata? Kuidagi veidi uskumatu oli see. Ning Ungru lossi juurde sõitmine ning mitmekordne ekslemine, sest GPS ei jõudnud kiiresti reageerida? Sinna lossi juurde viib ikka üsna otse tee, pole sinna mingit suur keerutamist ja otsimist. Täitsa suure Rohukülla viiva maantee ääres, otse linnast tulla. Aga noh, eks need olegi pigem sellised kohaliku inimese kiiksud rohkem. Üldiselt mulle see raamat meeldis, või pigem oleks õigem öelda, puges naha alla ja paneb ka peale läbilugemist veidike käekarvu püsti tõusma. Hea, et ma suure külma ja lumega sattusin seda lugema, mine tea, mis tunne oleks veel olnud, kui samal ajal oleks akna taga vihm rabistanud ja puud kohisenud...

Kui see oleks lasteraamat, siis näeks seda iseloomustav pilt välja selline: 

ja me üldse ei hakkaks seda kiisukest kartma. Aga kuna on tegemist siiski täiskasvanute õudusjutuga, siis on selle raamatu illustratsioonid pigem ikka sellised: