Kuidas mõrvata mõrvarit

11./270. Tehing surmaga

Autor: Steve Cavanagh

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

318lk./1685lk./46843lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Sellel raamatul peaks nüüd peal kirjas olema hoiatus, et lugeda ainult enda vastutusel, ainult siis, kui tel pole probleeme närvide ega vererõhuga ning teil on piisavalt aega, et see ühe sõõmuga läbi lugeda. Ma üritasin öösel selle käest panna ja suure võitlemisega saingi seda tehtud, aga korralikust unest ei tulnud midagi välja kuna raamat vahutas peas ja nõudis edasi lugemist. Närvidest ja vererõhust ei räägigi. No see kirjanik ikka oskab kirjutada, ootamatuid keerdkäike sisse tuua, sirgjooned kõik lõpuks täielikeks spiraalideks keerata. Kes on lugenud tema Kolmteist, siis see on veel rohkem põnevam, vähemalt mulle oli. Laipade puudust ei ole ja mõrvarite puudust samuti. Tegelikult on kogu loo aluseks vägagi eluline situatsioon - kellegi lähedane on hukkunud, tapetud ja on olemas kahtlusalune ning kõik (ka politsei) on veendunud, et just tema on süüdlane, aga pole ühtegi piisavat tõendit, mis seda kinnitaks ja kohtus tõendamist leiaks. Seega jääb lugu lõpetamata ja selgus saamata ning see keegi peab elama selle teadmisega, et süüdlane naudib elu edasi ning võib tulevikus tappa järgmise... ja taas pääseda... Ja veel kui ohvriks oli laps. Kas on õige asuda kättemaksu teele kui seadus ei aita, tappa ta vastutasuks, kuid kuidas ise seejuures puhtalt pääseda. Kuid kas ollakse ainsana sellises olukorras või on ümberringi veel samas jõuetuses ja kättemaksuvihas olevaid inimesi, ehk saab üksteist selles osas aidata... Peamine minu jaoks selles raamatus oli mõte, mis on need tegurid, mis viivad ühe ohvri enda kuritegelikule teele. Väga põnev raamat, samas mõtlema panev. Ja lõpuni on keerdkäigud, ei tasu usaldada midagi ega kedagi, mida kirjanik kirja paneb, sest pärast võib selguda, et asi või isik on hoopis midagi muud. Teleslavastus/film on kindlasti ka väga põnev. Kes mängiks? Peaosa, Amanda rolli sobiks äkki Evelin Võigemast. Ma usun, et tema suudaks mängida välja tema mõlemad küljed - ühelt poolt haprus, haavatavus ja empaatilisus, sügav kurbus ja meeleheide, teisest küljest ostustavus, sihikindlus, tugevus, kättemaksuiha, kes suudab võidelda.  Aga seal on veel palju tugevaid näitlejaid erinevatesse suurematesse ja veidi väiksematesse rollidesse vaja. See on sedavõrd tugev raamat, et selles loos saaksid rolli välja mängida vaid tugevad ja oskuslikud näitlejad, õnneks meil neid Eestis jagub.

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.