Tere! Aeg teha üks väike heategu ja aidata tudengit! Minu nimi on Daire. Ma õpin Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis erialal Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“. Hetkel olen jõudnud magistritöö kirjutamiseni. Teemaks on raamatukogu roll vanemaealiste digioskuste arendamisel. Seoses sellega uurin 60+ inimeste digioskuste taset, osalemist erinevatel koolitustel ja millisena nähakse raamatukogu, nende arvamust ja teadlikkust erinevatest teenustest. Nüüd vajan väga abi uuringule vastuste saamisega. Kui oled oma 60.ndat sünnipäeva juba tähistanud, siis palun vasta kindlasti mu küsitlusele. Kui Sa oled noorem, siis keegi Su lähedastest, sõpradest, töökaaslastest, tuttavatest on kindlasti juba selles eas. Palun jaga küsitlust neile või aita neil see ära täita. Mind huvitavad igasuguste digioskuse tasemega inimeste vastused, elukoht ja raamatukogu lugejakaardi omamine ei ole olulised. Tänan kõiki, kes saavad mulle abiks olla!
Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)
Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda.
Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?
Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)
Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana?
Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.
Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi.
Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.
Kas täielikku tõde toidu kohta on üldse maailmas olemas?
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #15 (vabatahtlik)
Kui hakkasime ettevalmistama koolis vanemaealistele tervisepäeva ja kavas oli neile rääkida toidumüütidest ning mõned neist purustada, siis sai kõrvale otsitud mõned raamatud, et ikka oleks, millele tugineda. Ja mis raamat sinna ikka paremini sobiks kui Purustatud toidumüüdid. Siiski jäi selle raamatu lugemine mul pooleli ning alles nüüd, hulk aega peale tervisepäeva jõudsin lõpuks nende toidumüütide purustamisega lõpuni. Lugedes tekkis pidevalt mõte, et kui Tim purustab sedavõrd julgelt neid müüte, siis kes on järgmine, kes purustab need Timi müüdid? Päris kõik tema müüdipurustused ei klappinud sellega, mida me koolis olime õppinud, kuid paljud müüdid küll. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise-
ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus
tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid,
terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning
innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise
seisukohalt. Ja eelkõige mulle meeldis tema mõte, et meist mitte keegi ei ole see keskmine inimene, kelle jaoks igasuguseid soovitusi tehakse. Kõik peavad ikka ennast vaatama ja jälgima, Mitte ükski soovitus ei ole sada protsenti sobilik kõigile, või no siis need päris päris põhitõed toitumise juures - köögivili jne. Kuid kui palju on toitumise kohta teaduslikult tõestatud ja seda inimkatsetega, mitte hiirte peal. Nagu Joshua Wolrich oma Toit pole ravim raamatus korduvalt rõhutas, inimesed ei ole hiired! Samal veendumusel oli ka Tim Spector. Kuid vastupidiselt Joshuale väidab Tim, et toit on kõige olulisem ravim. Ta ütleb, et "Toit on kõige parem, aga ka kõige keerulisem ravim. Me ei tohi enam jätta mindagi nii olulist kui toit suurfirmade, riigiametnike, blogijate või kuulsuste hoolde. Me kõik peaksime isiklikult midagi ette võtma, et kõigest sellest rohkem teada saada. Teadmised on meie suurim lootus." Ja sellega ma nõustun täielikult ja veel on oluline, et meie teadmised ei jääks vaid teoreetilisteks, vaid jõuaksid kenasti ka praktikasse ehk meie suhu ja kõhtu.
Pika ja täisväärtusliku elu saladused jaapanlaste moodi
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #3 (populaarteadus)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #14 (soovituslik)
Paar päeva tagasi käis Haapsalu kolledžis loengut pidamas jaapanlanna, professor. Loengu teemaks oli vananemine Jaapanis, ikigai. Seetõttu soovitati natuke enne sellega tutvuda, et oskaks pärast küsimusi küsida. Seega saigi see raamat siis mulle nagu õpikuks. Minu jaoks ühest küljest küll õpik ikigai kohta, samas kui seda ikigai filosoofiat ja asju järgida, siis on see õpik kuidas edukalt tervena ja täisväärtuslikult vananeda. Kuidas elu oleks pikk ja täisväärtuslik. Eks Jaapan on küll meie elustiilist erinev ja nende mõtlemine samuti, kuid samas oli selles raamatus kirjas ikka peamised tõed, milleni ka läänemaailmas on jõutud: Ole aktiivne, liigu piisavalt, võimle, võta asju rahulikult, ära pugi kõhtu liiga täis, söö palju köögivilju ja meresaadusi, ümbritse ennast sõpradega, naerata, suhtle teiste inimestega, ära võõrdu loodusest, lõpeta virisemine. Lugemine oli huvitav, sest olles küll varasemalt kuulnud seda sõna, siis ma ei olnud kunagi uurinud, mis selle sõna taga on. Nüüd peale loengut sain aru, et nende endi jaoks on ikigai midagi, mille nimel elada, mis on tema elu eesmärgiks. Selleks on neli suunavat küsimust ja kui nad leiavad need, siis nende keskpunkt ongi ikigai. Need suunavad küsimused on: Mida sa armastad?, Mida maailm vajab?, Mille eest sulle makstakse? Milles sa oled hea? Samas sain aru, et neil omavahel sellest eriti ei räägita, see on midagi isiklikku mida järgitakse ning näiteks loengut pidanud professor, vanem daam ütles, et tema ikigaiks on tema töö. Jaapanlannaga oli kaasas noor meesprofessor, kes ütles, et ta nägi selles loengus ise esimest korda üldse sellist ikigai skeemi, see on ikka pigem läänemaailma inimestele selgitamiseks, et need aimu saaksid, millest jutt.
 | ||||
| Ikigai skeem |
Kui kellelgi on huvi selle avatud loengu vastu, siis hetkel on see youtubis nähtaval. Toimub inglise keeles.
Kuidas väärinfo kahjustab tervist
Dr Joshua Wolrichi eesmärk on toitumislolluseid kummutada. Ta teab omast käest, kui negatiivselt mõjuvad dieedid, ning usub, et igaüks meist väärib head ja elutervet läbisaamist oma keha ja toiduga. Kuid kuidas aru saada, et tegemist on järjekordse toitumislolluse või -hullusega, kui kõik väidavad, et nüüd see ja ainult see on see kõige olulisem ja õigem toitumise viis, ainult see päästab su elu, elad igavesti (või noh vähemalt 100 aastaseks) ning muutud üleöö saledaks, nooreks ja ilusaks. Ta selgitab, keda või mida sa võiksid uskuda kui kavandad oma toitumist. Tegelikult ei kirjutanud ta mitte midagi väga uut. Ta pani kirja kõik põhitõed: rohkem köögivilja ja puuvilja, vähem küllastunud rasva ja lisatud suhkruid. Kuid ta selgitas ilusti ja humoorikalt, miks kõik need dieedid ja toitumiskavad, kus minnakse äärmusse, kus välistatakse mingi toitainete grupp on läbinisti väärad. Läbi raamatu kõlas ütlemine: söö kõike, söö mitmekesiselt! Toit ei ole vaid süsivesikud, rasvad ja valgud, toit on on palju enamat. Ja selleks, et saada täisväärtulikult kõike, mida meie organismil on vaja, on vaja süüa hästi mitmekesiselt. Ja toit ei ole ravim! Erinevad toidud võivad küll toetada meie organismi, aga need ei ravi. Ja mingeid ajakirjanduses lubatud supertoiduaineid, mis kõikide maailma haiguste ja hädade vastu on, pole olemas. Viimane, mis sellest raamatust läbi kõlas kui ta lahkas erinevaid tehtud uuringuid, mis enamuses on tehtud kõik hiirte peal, mitte inimeste, et inimene ei ole hiir! Kui hiirte uurimisel võib miski tõesti tunduda, et on ühtemoodi, siis inimete uurimisel, nende peal katsetades ei ole kunagi saadud sarnaseid tulemusi. Eelkõige juba selle tõttu, ette hiirtega katseid tehes ei ole oluline, kas hiir ka selle katse ikka tõepoolest üle elab. Tegelikult siin raamatus otseselt toiduretsepte ei olnud, aga olid toitumisretseptid, mis on veel olulisemad kui toiduretseptid. Seda raamatut soovitan küll lugeda. Eriti kui on plaanis mõnda dieeti pidama hakata - kiiresti suveks saledaks stiilis.
Tervisliku toitumise õpperaamat
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #12 (populaarteadus)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (vabatahtlik)
Taas üks raamat, mis jõudis juhuse läbi siia. Ei, ma ei otsinud raamatut teemasse tervis, ega ma pole ka hakanud pidama plaani oma toitumist tervislikumaks muutma (kuigi ega see halba ei teeks). Lihtsalt kolledžis sel semestril oli mul tervisliku toitumise aine ja õppejõuks Tagli Pitsi. Kuna oli vaja õppida testideks ja osaleda tervisepäeva läbiviimises, siis kogemata avastasin, et tal ka raamat sel teemal kirjutatud. Ja tegelikult see raamat ja meie slaidid oli täitsa üksühele. Raamatus muidugi enam juttu ka juures. Seega oli heaks kordamismaterjaliks seda raamatut lugeda lisaks loengutele ja slaididele. Nii see raamat loetud sai ja testid ka üpris kõrgetele hinnetele sooritatud. Nii, et teoorias olen ma nüüd üsna tugev, aga praktika tahab veel arendamist, et ma ei peaks vaid ütlema, et tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi.
Raamat ise on kergesti loetav ka neile, kellel algteadmised selles valdkonnas puuduvad. Kuidas inimorganism toimib, mida ta vajab ja miks. Miks on oluline süüa mitmekesiselt ja mille jaoks ikka need valgud, rasvad ja süsivesikud vajalikud on. Rääkimata siis vitamiinidest ja mineraalidest. Miks me üldse sööme ja mis juhtub toiduga peale selle suhu panemist? Toidu -ja toitumissoovitused (kui sa ei tea, mis neil vahet, siis loe kindlasti seda raamatut). Kas peab jälgima vaid kilokaloreid, või on võimalik tervislik olla ka siis, kui kilokaloreid on rohkem, aga kõik makro- ja mikrotoitained on tasakaalus ning organismi jaoks olemas. Lisaks veidi ka liikumissoovitusi, toidu pakendite lugemise oskust ja toidu ohutuse alast teavet. Lõpus on ka mõned toiduretseptid, ühe nädala ideaalne menüü, kus kõik vajalik organismile on tasakaalus. Hea raamat ja hea õppejõud. Kiidan ja soovitan.
Kuidas kaasavalt juhtides muutusi luua
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (kohustuslik)
Raamat kaasavast juhtimisest.Mina lugesin kogukonnatööga seoses, aga seda saab kasutada igal pool, kus on inimesed ja juhtimine. Kuidas on mõttekas kaasata inimesi, mitte kõike üritada ise ära teha.
Raamatu läbilugemisel tuli kirjutada kuni 300 sõnaline jutt, kuidas saad loetut kasutada oma põlvkondadevahelise projekti juures, mida lugedes avastasid. Minu jutt tuli selline:
Lugedes tekkisid märksõnad, kui samal ajal oma tulevasele projektile mõtlesin. Minu põlvkondade vaheline projekt on alles organiseerimise järgus, pole veel teostatud ja arvatavasti midagi veel muutub. Seega esimene märksõna, mille kirja panin on aeg. Iga projekt vajab aega. Aega korraldamiseks, läbimõtlemiseks, ideede põrgatamiseks ja inimeste kaasamiseks. Ettevalmistamise etapp on kindlasti palju ajamahukam, kui sellele järgnev ürituse enda toimumise aeg. Teine märksõna - ma pole kõige targem. Kindlasti pole ma seda üritust läbi viies kõige targem, kuna korraldamise kogemus puudub. Õnneks on mul võimalik kaasata kogenumaid töökaaslaseid, kes aitavad asja õiges suunas juhtida. Selles osas ongi kaasamine üks väga oluline asi. Kui sa ei oma veel kontakte nende kogukondadega, kellega tahad seda üritust teha, siis pead kindlasti kaasama neid, kellel on kontaktid ja tutvused, keda juba kogukonnad usaldavad. Mul on õnnestunud kaasata ürituse ettevalmistamisse nii neid, kellel on tugev kogemus töös vanemaealistega, kui neid, kes omavad noortetöö kogemust. Nad oskavad vaadata asjadele erinevatest nurkadest. Istudes koos ja mõeldes üritust läbi, on saanud põrgatada ideid ning esialgsest ideest on saanud hoopis midagi muud, mis tundub kõigile rohkem sobilik olevat. Kaasamise juures ongi hea, et ideed muutuvad, rikastuvad. Veel panin endale kirja, et “Meetodid ei ole peamised, oluline on ikkagi protsess, miks midagi toimub.” Seetõttu ma oma ürituse juures kindlasti kombineerin meetodeid, kuidas kaasata neid, kes üritusest osa võtavad. Hetkel tundub, et alguses oleks hea üks tutvumisring moodustada ja kasutada seal 6 sõna tehnikat, et ennast tutvustada teistele. Ürituse mõtleme läbi viia maailmakohviku meetodiga, ehk siis nagu raamatuski oli kirjas, et nimetust võib muuta ja meil oleks ta kogemustekohvik, mis on kombineeritud lugude rääkimise meetodiga. Jõudsime oma üritust planeerides välja selleni, et lood on need kõige olulisemad, mitte teadmised ja oskused mingit asja ära seletada/mõistatada. Lood on need, mis jäävad mällu pikemaks ajaks ning mis võivad ühendada erinevad põlvkonnad. Eks näeb, kuidas õnnestub.
Raamatut saab lugeda siin
Lahenduskeskne teraapia
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #10 ja #11 (populaarteadus)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #10 (kohustuslik) ja #11 (soovituslik)
Mul on sel semestril ülikoolis aine "Lahenduskesksed põhimõtted enesejuhtimises ja nõustamises" ja seal oli kohustuslik lugeda raamatut "Kasta lilli, mitte umbrohtu" inglise keeles, sest eesti keelde pole seda veel keegi pannud. Ainsat eesti keeles ilmunud raamatut lahenduskeskse teraapia teemal "101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga" oli soovituslik lugeda. Kuna ma inglise keelega pole just suur sõber, siis inglise keelse raamatu võtsin kätte pika hambaga ja otsustasin, et loen samal ajal eesti keelse ka läbi, et siis ehk saan rohkem aru. Eriti kuna ma ise ei ole sellesse ainesse, mida ma õpin, väga sügavalt uskuv inimene. Kuid peale lugemist võin öelda, et see inglise keelne raamat oli lihtne lugeda ka kesisema inglise keele oskajale ning väga huvitav ja köitev, seevastu eesti keelne oli kuidagi kuiv ja igav. Samas rääkisid nad mõlemad ühest ja samast. Need raamatud sobivad ka täiesti kolmjala väljakutse jaanuari kuu teemasse - räägivad need ju tervisest - vaimsest tervisest, mis on sama oluline kui füüsiline tervis.
Mis asi siis see lahenduskeskne teraapia üldse on? See on selline teraapia, kus ei jääda kinni probleemi, kus ei lahata, kust üldse sai alguse probleem, miks see on probleem ja ei püüta probleemist aru saada. See on teraapia, kus üritatakse leida lahendusi vaatamata probleemi sisule, leida erisusi probleemiga elamises, leida tugevusi ja ressursse, mida kasutada probleemiga edasi elamisel ning kuidas jõuda selleni, et probleem ei oleks enam probleem. Kui esimesel juhul terapeut on suur ja tark ning pakub välja lahendusi, siis lahenduskesksel on terapeut ainult juhtija, tähelepanu pööraja asjadele ja olukordadele, mis erinevad, mis on tugevused. Lahendused leiab inimene ise, kui hakkab teistmoodi mõtlema terapeudi küsimuste valguses. Lahenduskeskse teraapia kolm põhireeglit on:
1. Kui see töötab, ära muuda seda!
2. Niipea kui sa tead, mis töötab, tee rohkem seda, mis töötab.
3. Kui miski ei tööta, siis ära tee seda rohkem! Otsi midagi muud!
Selge ja lihtne ju? Näiteks oli toodud, et kui Pariisis kelner ei saa aru inglise keelest, siis ta ei saa aru ka siis, kui te räägite valjemini inglise keeles. Tegelikult need reeglis said mulle väga hästi juba selgeks sel ajal, kui ma tegelesin programmeerimisega. Kui sinu kood ei tööta, siis see ei tööta ka siis, kui sa kümme korda seda üritad tööle saada ilma parandamata. Kui see töötab, siis ära hakka seda parandama isegi kui sa ei saa ise aru, miks ta töötab, sest pärast ta ei pruugi enam üldse töötada.
Ja teine väärt teadmine sellest raamatust oli, et ära programmeeri/hüpnotiseeri ennast ega teisi negatiivselt, vaid ikka positiivselt. Kui sa ütled lapsele, et ära lase klaasil kukkuda, siis on suur tõenäolsus, et see klaas kukub. Kui aga öelda, et vii ettevaatlikult klaas lauale, siis on suurem tõenäosus, et klaas jõuab tervena lauale.
Inimesed jagunevad kolme kategooriasse probleemidega ning seda mitte ainult terapeudi juurde tulekul. Iga inimene on mingil hetkel ühes selles kategoorias, need muutuvad olenevalt olukorrast. Külaline - kelle arust tal ei ole probleemi, keegi teine leiab, et on probleem. Kaebaja - kellel on probleem, aga selles probleemis on keegi teine süüdi ja tema ise ei saa midagi teha. Klient - kellel on probleem ja kes tahab midagi ise teha, et seda probleemi lahendada. Iga kategooriaga tuleb käituda ja juhtida erinevalt, esitada erinevaid küsimusi.
Tegelikult õpetas see raamat ka manipuleerimist. Kuidas ema lapsi voodisse pannes lasi neil valida: kas lähete kohe voodisse või veerand tunni pärast? Kuigi üks lastest hammustas lõpuks asja läbi ja küsis emalt vastu, kas sa tood mulle ühe või kaks jäätist?
Eesti keelne raamat oli nagu pealkirigi ütles suunitletud sellele, kuidas oleks õige esitada lahenduskeskseid küsimusi, kuidas need küsimused võivad aidata, milleks on seda vaja. Seal oli küll ka teise raamatu teooriad kirjas, aga kuidagi kuivalt ja võib olla oli minu jaoks viga ka selles, et eesti keeles lugemise ajaks, ma olin selle osa juba inglise keeles ära lugenud.
Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda. Teooriana minu jaoks väga õige ja toimiv, aga kui ma hakkasin ennast või kellegi tuttava/lähedase probleemi sellesse püüdma panna (koduse ülesande raames), siis ma jõudsin välja absurdsuseni sageli - selle kahe jäätise küsimuseni. Mulle tundub, et ma pole veel jõudnud ise sinna kliendi kategooriasse, ma pigem kõigun seal külalise ja kaebaja osas ka ise, ning seetõttu ei suuda piisavalt lahenduskeskselt mõelda, pigem lähem ikka mõte probleemile, mitte lahendusele. Aga pool semestrit on veel ees, ehk ikka saab arenetud ka selles osas.
Essee Ressursipõhise kogukonna arendamise mõtetest
Graafilises disainis kehtib gestalt psühholoogia printsiip, mis ütleb, et tervik on suurem kui üksikosade summa. Sama kehtib ka kogukonna kohta. Kogukond on enamat, kui selle liikmete ja varade summa. Iga kogukond on ainulaadne, koosnedes erineva taustaga inimestest, ressurssidest, vajadustest ja piirkonna eripäradest.
Ressursipõhine kogukonna arendamine toob esile kohalike elanike rolli oma piirkonna eestvedajatena. See keskendub olemasolevatele ressurssidele ja tugevustele, mitte probleemidele ja puudustele. Tugev kogukond on selline, kus tegutsemisvõime ja algatus tärkavad seestpoolt. Kogukonna elanikud ise teavad ja tunnevad kõige paremini oma vajadusi ja probleeme. Seega on neil parim võimekus oma piirkonda paremaks muuta. Iseasi on muidugi, kas elanikud suudavad ühineda toimivaks tegutsevaks kogukonnaks, mitte vaid puudustele osutavaks virisemiskonnaks.
Kogukonna areng sõltub suuresti omavaheliste suhete tugevusest. Usaldus, koostöö ja üksteise toetamine on iga eduka kogukonna alus. Oluline on ära kasutada ja väärtustada kogukonnas juba olemasolevaid ressursse ja tugevusi. See hõlmab nii materiaalseid vahendeid, oskusi, teadmisi kui ka inimressursse. Edukasse kogukonda kaasatakse kõik elanikud, olenemata taustast või oskustest. Igaühel on midagi väärtuslikku panustada ja igaühe panust hinnatakse. Kui liikmed on kaasatud oma kogukonda puudutavate otsuste tegemisse, siis on nad rohkem motiveeritud tegutsema. Kuid kogukond vajab siiski eestvedajaid, kes selle kogukonna kokku tooks, liikmed kaasaks, et kogukond hakkaks üldse toimima. Eestvedajad toovad paratamatult kaasa oma suhtumised ja eelarvamused, mille tõttu ei pruugita kaasata võrdväärselt kõiki inimesi.
See, mis toimib ühes kohas, ei pruugi toimida teises. Seetõttu võib tekkida probleeme kogukonnas, kui välised instantsid suruvad peale mingi lahenduse kui ainuõige. Välised otsustajad peaksid toetama nende algatusi, mitte sundima peale enda omi, kuid bürokraatidel on raske lasta võimu käest. Kogukondade toetamine ja usaldamine on oluline, sest see aitab neil oma sisemist potentsiaali rakendada. Oma tugevusi ja ressursse tundev kogukond suudab leida nutikaid lahendusi ettetulevatele probleemidele ja paremini toime tulla ootamatute kriisidega, nagu looduskatastroofid või majanduslangus. Kui igaühe panust hinnatakse, tunnevad inimesed end väärtustatuna ja on motiveeritud panustama veelgi enam.
Kogukonna arendamine toimib paremini väikestes piirkondades, kus inimesed tunnevad üksteist. Kahjuks on tänapäeval levinud enesekesksed hoiakud ja anonüümne elustiil. Inimesed on kaotanud sideme oma naabruskonnaga ja keskendunud tarbimisele, püüdes leida õnne asjadest. Nad ostavad tooteid ja teenuseid mitte vajadusest, vaid soovidest ajendatuna, olles manipuleerimisele vastuvõtlikud. See probleem ei ole vaid linnades, vaid esineb ka külades, kus traditsioonilised kogukonnad on hääbunud. Sageli inimesed on ükskõiksed, ei märka teisi enda kõrval ning ei hooli, mis nende ümber toimub. See süvendab üksildust ja probleemide laienemist ühiskonnas tervikuna.
Õppimine on eriti vajalik eakamatele – see on vaimse tervise tugisammas
 |
| Vananev ühiskond. Foto on illustreeriv. Foto: Liis Treimann |
Loe artiklit Postimehest
- Novembris esines Tallinna Ülikoolis Saksamaa täiskasvanuhariduse instituudi teadur Susanne Lattke.
- Kõrghariduse omandanud inimesed on õppimisaltimad ka vanemas eas.
- Digitaalne õppimine oli keeruline neile, kes sellega esimest korda kokku puutusid.
Vestlus Susanne Lattkega
Digitaalne õpe
Õppimise väärtus
Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?
11./220. Eilne maailm
Tehisintellekt aitas raamatut lugeda
2./211. The well-connected community: A Networking Approach to Community Development
Mida teevad kõik inimesed ühel ja samal ajal maailmas?
20./207. Ise oled vana! Kõigil on õigus vananeda
Väärikas vananemine - müüt või tegelikkus?
Autorid: Taimi Tulva, Indira Viiralt
Kirjastus: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus 2003
96lk./2964lk./44230lk.
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#10)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #6 (vabatahtlik)
Selles raamatus on artiklid gerontoloogia (teadus vananemisest) teemadel. Ja teadagi inimene ei saa kuidagi vananeda kui ta elus ei ole, seega on gerontoloogia täitsa elav teadus, eriti veel arvestades seda, et kogu maailma elanikkond vananeb väga kiiresti ning eakate arv võib jõuda peatselt veerandini kogu maailma elanikkonnast. Kuna õpin hetkel just vananemisega seotud erialal, siis püüan ka juurde lugeda erinevaid raamatuid sel teemal. Kuigi see raamat on välja antud 20 aastat tagasi, siis kõik see, mis seal kirjas, kehtib täiesti ka tänapäeval. Tundub, nagu need stereotüübid ei taha kohe kuidagi muutuda. Ennast huvitas seal toodud teemadest just eriti vanemaealiste õppimine ja õpetamine, kuna sellega olen ka oma töös tihedalt kokku puutunud. Ikka jääb küsimusi, kas ja kui palju peaks vanemaealised õppima. Mis on need motivaatorid, mis panevad teda õppima? Mida peab õpetaja arvestama kui tal on vaid vanemaealiste grupp või siis, kui on erinevas eas täiskasvanute õppegrupp? Kuidas oleks kõige efektiivsem vanemaealisi õpetada? Ja kas neil ongi üldse vaja õppida? Mis teie arvate?
Essee "Vananemisest erinevates kultuurides"
VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES
Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.
Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.
Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).
USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)
Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)
Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)
Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)
Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)
Kasutatud allikad:
Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.
Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144
Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024
Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/
Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y
Essee "Vanadusest ja vananemisest - filosoofiliselt"
VANADUSEST JA VANANEMISEST – FILOSOOFILISELT
Essee Larry Polivka artikli „Postmodern Aging and the Loss of Meaning“ põhjal.
Selles artiklis vaadeldi globaalse postmodernse ühiskonna eeliseid ja puuduseid ning mõju rikkamatele ja vaesematele vanemaealisetele inimestele.
Postmodernism on kunstiline, filosoofiline ja ajalooline liikumine, mis sündis 20.sajandi lõpus, mil plahvatuslikult kasvas tööstus, sotsialism ja linnastumine ning dramaatiliselt muutus traditsiooniline agrikultuurne eluviis. See liikumine ulatub tänapäevani. Filosoofilise vooluna otsitakse postmodernismis tehnoloogiate abil indiviidile keskenduvaid mõtteviise ja kritiseeritakse vananenuid, nagu positivism, ratsionalism ja krititsism. Seda iseloomustab isemajandavate ja iseseisvate inimeste põlvkond, mille jooksul keerukas tehnoloogiline maailm on kokku põrganud varasemate ajastute ideedega. (Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus), s.a.) Postmodernset ühiskonda iseloomustab jäikade piiride kadumine ja mitmekülgsus, kus tõde on suhteline (Kaasikmäe & Astok, 2010). Postmodernistlik sotsiaalteooria uurib sotsiaalset maailma rühmakuuluvuse näitajate, nagu rass, sugu, vanus, vaatenurkadest. Postmodernism eelistab radikaalsuse asemel ajaloolisi ja kultuurilisi jagatud teadmisi. (Agger, 1991)
Autor näeb eksistentsiaalse/vaimse tähenduse kadumist postmodernses ühiskonnas. Sotsiaalmajanduslike toetusteta võivad vaesemad eakad tunda ebakindlust ja murelikkust oma identiteedi osas postmodernistlikus maailmas. Jõukad vanemaealised, kellel on piisavalt ressursse erinevate hüvede tarbimiseks, aga võivad saada kasu postmodernistliku kultuuri mitmekülgsest, muutuvast identiteedist. Globaalse kapitalistliku majanduse teke on hakanud õõnestama heaolupoliitikat, nagu riiklikud pensionid ja tervishoiutoetused vanemaealistele, mis võib viia pensionisüsteemi lagunemiseni. Pensionide ja tervishoiutoetuste erastamine suurendab ebakindlust piiratud elatusvahenditega eakate ning pensionipõlvele lähenevate inimeste hulgas. Vanematele inimestele, kes on majanduslikult heal järjel, võib elu postmodernses kultuuris pakkuda eeliseid, võimalust katsetada uute kättesaadavaks muutunud rollide ja identiteediga, kuna traditsioonilised eakohased rollid ja käitumispiirangud on kadunud. Sellised võimalused ja vabadus jäävad aga paljudele vanemaealistele kättesaamatuks. Kaasaegne eluviis õõnestab elujõulist identiteeti vanaduspõlves. Vanemaealiste haavatavus ei ole vaid materiaalne, vaid neil näib puuduvat kindel identiteet. Maailma poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused õõnestavad traditsioonilisi identiteedi allikaid ning arusaamu „heast vanadusest“. Postmodernses maailmas ei ole vanusel kohta ajajoonel, sest vanadus ei tähenda lihtsalt elu lõppu. Vanus on lähenemine, kuidas inimesed endast subjektiivselt arvavad, mis ei pane mingil kindlal moel tegutsema. Seega vanus ei ole sõltumatu ega ka sõltuv muutuja. (Polivka, 2000)
Postmodernismi ajastu hoiakuid iseloomustab ebakindlus ja identiteetide kiire vahetumine, kus vanemaealised ei saa enam toetuda ühele väljakujunenud positsioonile oma maailmas ning neid valdab teadmatus tuleviku suhtes. Postmodernse ajastu inimese sisemised küsimused on oma identiteedi ja väärtuste kohta. Selleks, et uurida tundmatut või mõtestada muutuvat maailma, vajab inimene ankrut, millele toetuda ning selleks võib olla õppimise roll, et pakkuda pidepunkte iseenda ja maailma mõtestamisel. (Tambaum, 2016, lk 249) Ka artikli autor arvab, et postmodernne ajastu iseloomustab uusi majanduslikke ja kultuurilisi tootmisviise, kasvavat haridustaset, tehnoloogilisi uuendusi ja vabadust teostada end avatumas ning loomulikumas kultuuris. Postmoderne poliitiline majandus võib õõnestada modernsel ajastul eakate elukvaliteeti. Postmodernsus tuleb pärast illusiooni, optimismi ja kindluse ajastut. (Polivka, 2000)
Postmodernses ühiskonnas avaldavad vananemisele mõju peamiselt kolm asjaolu: inimeste eluea pikenemine, vananemise tempo individuaalsus ja eri sugupõlvede mõjud. Oluliseks ressursiks on vanemaealiste kogemused, teadmised ja sotsiaalsed oskused. Vananemine on ühest küljest ülemaailmne ilming ja teisalt tihedas seoses kohaliku kultuuriga. (Tulva, 2003) Seega inimestel, kellel on ressursse, on võimalus tarbida globaalse kapitalistliku majanduse poolt toodetavaid meditsiinilisi protseduure, tehnoloogilisi seadmeid, reisimisvõimalusi ja kultuurikaupu. Nad saavad kasutada vanaduskogemuse muutmiseks füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt lõputuid võimalusi. Need, kellel puuduvad rahalised ressursid sotsiaalsete ja tehnoloogiliste edusammude kasutamiseks, peavad leppima haavatava bioloogilise kehaga. Geneetilise sekkumisega võib inimkond pääseda keha piirangutest. Vananemine pole enam ühtne bioloogiline protsess, vaid kultuuri poolt ümbermõtestamisele ja ümberehitamisele avatud muutus. Majanduslikus, kultuurilises või tehnoloogilises keskkonnas toimuvaid muutusi arvesse võtmiseks on vaja uut ideoloogiat vananemise kohta. Tulevikus omab vananemine rohkem võimalusi eneseväljenduseks, loominguliseks eluviisiks, psühholoogiliseks kasvuks ja identiteedi ümberkujundamiseks. (Polivka, 2000)
Biomeditsiiniline mudel kujutab vanadust kui füüsilist allakäiku. Kosmeetiline kirurgia kinnitab vananemist kui allakäiguprotsessi, taandades vananemise kehaliseks küsimuseks ning võib nii tekitada keskealiste seas paanikat vananemisprotsessi ees. Tehnokultuuri areng aitab leida viise normaalse vananemisega kaasneva füüsilise allakäigu ennetamiseks või ümberpööramiseks. Pakkumaks võimalust kogemuseks, mida ei piira vanuse stereotüübid ja vastumeelsus keha suhtes. Vanadus on võimalus aru saada inimese piiratud võimalustest, oma haavatavusest ning aja kulgemisest. Kaasaegne ühiskond saab õppida, et kasvavale tarbimisele ja piiramatule kasvule rajatud majandus ja postmoderne kultuur on kvantiteedile loodud süsteem, ilma väärtuste ja tähendusteta. Võimel luua väärtusi ja neid väljendada põhinev eneseidentiteet peab tasakaalustama esteetilist avatust. (Polivka, 2000) Vananemisvastane meditsiin areneb ja laieneb. Tervena vananemise mudelisse kuulub haiguste ja puude riski vähendamine, vaimse ja füüsilise toimekuse kõrgel tasemel säilitamine ning jätkuv sotsiaalne kaasatus. Vanaduse ilmingud ei ole ettemääratud, vaid tingimus, mida saab mõjutada ja leevendada individuaalsete valikutega. Samas vananemisvastase meditsiini legitiimsus on kahtluse alla seatud ja sellega kaasnevad süüdistused, et kultuurilisi hirme vananemise ees kasutatakse kasu saamise eesmärgil. (Flatt et al., 2013)
Mure väärika vananemise tuleviku pärast postmodernses kultuuris tundub olevat põhjendatud. Praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide likvideerimine võib jätta paljud töötavad ja keskklassi kuuluvad eakad majanduslikku ning eksistentsiaalsesse kitsikusse. Postmodernistlik vananemise käsitlus eirab sotsiaalsete tegurite nagu klass, sugu ja rahvus mõju vananemiskogemusele ning ignoreerib esilekerkivaid ohte, mida vananemine ühiskonnale ja üksikisikutele kujutab. Samuti eitatakse vananemise tähtsust väärtuse ja tähenduse allikana laiemas kultuuris ja üksikisiku elunarratiivis. See vaatenurk võib jätta inimesed ilma võimalusest näha vananemist enamana kui lõputut uudsust kogema varustatud vananematu keha unistus. Samuti võib see jätta eakad toeta, mida nad vananemise protsessis vajavad. Väärika vanadusega seonduvad sotsiaalpoliitika meetmed peaksid ära hoidma vanusepõhise diskrimineerimise ning majandusliku turvalisuse halvenemise. Vabadus vanuse stereotüüpidest ei tohiks tulla heaolupoliitika lammutamise hinnaga. Ebavõrdsuse vähendamine vanaduspõlves sõltub riiklike pensioni- ja tervishoiuprogrammide säilitamisest ja tõhustamisest. (Polivka, 2000)
Kolm arengut, mis artikli autori arvates võivad viia uues postmodernses vormis vananemise rekonstrueerimiseni. Esiteks paindlikum töö- ja pensionile jäämise poliitika, terviklikum lähenemine tööhõivele ja elukestvale õppele, kus elanikkonna vananemine on töökohtade planeerimises ja kujundamises oluline tegur. Teiseks muudatused tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sisus ja otsustamises, mis muudaks vananemise tähendust passiivsuse ja sõltuvuse asemel aktiivseks vastastikkuseks sõltuvuseks. See säilitaks eakate inimeste sotsiaalset staatust. Kolmandaks eakad inimesed peaksid aktiivsemalt oma õiguste eest seisma ning olema rohkem integreeritud kodanikud, mitte kohanema pensionieaga. (Polivka, 2000)
Kasutatud allikad:
Agger, B. (1991). Critical Theory, Poststructrualism, Postmodernism: Their Sociological Relevance. https://www.cddc.vt.edu/illuminations/agger2.htm
Flatt, M. A., Settersten, R. A., Ponsaran, R., & Fishman, J. R. (2013). Are „Anti-Aging Medicine“ and „Successful Aging“ Two Sides of the Same Coin? Views of Anti-Aging Practitioners. The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 68(6), 944–955. https://doi.org/10.1093/geronb/gbt086
Kaasikmäe, K., & Astok, M. (2010, november 13). Postmoderne teooria. https://www.slideshare.net/KaurKaasikme/postmoderne-teooria-kaur-mario-5931371
Polivka, L. (2000). Postmodern Aging and the Loss of Meaning. Journal of Aging and Identity, 5, 225–235. https://doi.org/10.1023/A:1026449621184
Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus). (s.a.). About-Meaning. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://et.about-meaning.com/11034742-meaning-of-postmodernity
Tambaum, T. (2016). Haridusgerontoloogia. Gerontoloogia (lk 246–278). Tartu Ülikooli Kirjastus.
Tulva, T. (2003, juuni 17). Vananeva ühiskonna tunnusjooned. Hambaarst.ee. https://www.hambaarst.ee/artiklid/507