Sipelgate salaelu

20./65. Sipelgas Si

Autor: Johannes Selg

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2025

280lk./ 4567lk./15964lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 25. Raamat, mis on ilmunud enne sinu sündi

 

Raamat ilmus esmakordselt 1939. aastal ning selle autoriks on kirjanik Johannes Selg, kes kirjutas noortele lugejatele allegoorilise teose, kus loodusmaailma sündmusi ja olendeid kujutatakse inimestele omaste tunnete ja suhete kaudu. See võimaldab lugejal samastuda putukate maailma tegelastega viisil, mis on ühtaegu õpetlik ja kujutlusvõimet avardav. Teose sisu ja stiil meenutas mulle kohati üht mu lapsepõlve lemmikraamatut "Sipelgad ei alistu", kus seikles sipelgas Ferda. Kuigi ma ei mäleta enam kõiki üksikasju piisava täpsusega, et kahte raamatut põhjalikult võrrelda, meenub, et mõlemas loos oli ämblikuga võitlemine. Raamat annab ülevaate sipelgate elust ja kombestikust. Loost saab aimu nende toitumisharjumustest, hierarhilisest ülesehitusest, igapäevaelust pesas ning loomulikult ka vaenlastest, kellega neil tuleb rinda pista. Kõike seda esitatakse köitvalt ja isikupäraselt, putukate mikromaailm avaneb justkui inimühiskonna peegeldusena. Loo keskmes on noor sipelgatüdruk nimega Si, kelle eksistents on juba algusest peale seotud juhuse ja hoolivuse imelise kombinatsiooniga. Nimelt päästis üks sipelgas hukkumisele määratud, nõrga ja mahajäetud muna ning sokutas selle märkamatult teiste munade hulka. Kui vastne koorus, sokutas ta selle edasi eliitkihti, andes talle võimaluse kasvada üles soodsates tingimustes. Just sellest päästetud sipelgatirtsust kujuneb loo jooksul oluline tegelane, kelle areng ja teod mõjutavad tugevalt kõike järgnevat. 
Raamatu lugemine osutus oodatust kaasahaaravamaks. Hoolimata sellest, et teos on kirjutatud peaaegu sajand tagasi, mõjub see tänapäevalgi värskelt ning ärgitab mõtlema nii looduse kui ka inimsuhete üle. Vaid mõned kohad märkasin, kus oli kasutuses vanaaegne sõnastus, aga need ei tohiks olla takerduskohaks isegi noorele lugejale. Allegooriline käsitlusviis, mis põimib teadmisi sipelgate elust tundelise ja kujundliku jutustamisega, annab nii teadmisi loodusest kui samal ajal on põnev ja huvitav. Joonistused on muidugi selles raamatus veel omaette teema, Eesti, Setu ja Jaapani ühendsegu, aga tulemus ei ole sugugi halb. Täiesti soovitan lugeda igas vanuses, omamoodi lugemiselamus. 

Rottide hirm jõetunnelis

9./54.  Elukas

Autor: Silja Aldudóttir 

Tõlkija: Andry Arro

Kirjastus: Nordur 2024

156lk./ 1547lk./12944lk.

 

See raamat oli nüüd küll üks paras laste õudukas. Tekst isegi mitte niivõrd kui need pildid. Aga ega siis kõik lasteraamatud ei peagi olema roosavahulised. Just need lastaraamatud, mis mõeldud tüdrukutele ja see raamat oli tüdrukute raamat. Peategelaseks tüdruk, mitte elukas, nagu pealkirjast võiks järeldada. Üks üsna üksiklane tüdruk, kes kogeb koolikiusamist. Tüdruk, kes pigem põgeneb oma sisemaailma ja raamatumaailma. Elukas oli ka, aga tema ei tundunud kohe mitte üks raas realistlik tegelane olema ja realistlikult käituma. Suuremas osas siis. Tegelikult mulle tundub, et see on pigem selline raamat, mille lugedes on ühed mõtted ja tunded ja ehk isegi ei tundu väga köitev olema, aga hiljem kisub ikka mõtlema ning kusagilt sisemisest kihist hakkab midagi rohkem köitma ja järele mõtlema panema. Täiskasvanute ja laste maailmade kokkupõrge, asjade paremaks pidamine läbi erinevate ajastute ja arusaamade, laste omavahelised suhted ja kokkupõrked, loodus ja loodushoid, erinevad inimesed ja elukad meie maailmas. Üldiselt mulle pigem see raamat meeldis, kui ainult neid jubedaid joonistusi seal poleks olnud. 

Loomariigis pole kaugeltki kõik ohutu

9./268.  Mürk. Loomariigi mürgised esindajad

Autorid: Ico Romero Reyes,Tània Garsia

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2022

48lk./1087lk./46245lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #3 (lasteraamat)

Raamat „Mürk“ tutvustab lastele ohtlikke loomariigi esindajaid, kellel on ellujäämiseks kasutada mürk. Siin raamatus kohtab hiiglaslike silmade ja mürgise hammustusega karvaseid loomi, väikeseid sädelevaid kaheksajalgasid, mürgiseid ämblikke, madusid ja skorpione. Autor Ico Romero Reyes selgitab kuidas loomade mürk aitab neil end kaitsta või saaki alistada. Mis juhtub, kui inimene selle mürgiga kokku puutub. Millised loomariigi esindajad üldse on mürgised, kas ainult roomajad, kalad ja putukad või ka loomad ja linnud? Lisaks sisukale tekstile on raamatus kaunid illustratsioonid, mille autoriks on Barcelona kunstnik Tania Garcia. Tema pildid on väga lapsesõbralikud, samas andes kõik olulise detailselt edasi. Soovitan seda raamatut noorematele lastele, aga koos kellegi suuremaga, sest kohati võib lapsel tekkida rohkem küsimusi kui raamatus vastuseid on.

Mered ja ookeanid sisaldavad vett

14./225. Mered ja ookeanid

Autor: Elizabeth Cranford

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2020

63lk./2624lk./39218lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #5 (lastekirjandus)

Rohkete illustratsioonidega raamat annab ülevaate maailmamerest, selle päritolust ja arengust, loodete tekkest, ookeanide mõjust Maa kliimale. Suur osa raamatust on pühendatud mereelustikule ja mitmesugustele elupaikadele, nagu ookeanipõhja mustad tossutajad, korallrahud, mangroovisood. Aga ka inimtegevus neis paigus. See on nüüd selline raamat, mis räägib kõigest ja kokkuvõttes väga vähe millestki. Minu jaoks tundus see info olema liiga hüplik, kaootiline ja vähene, et sellest oleks saanud tulla mingi korralik teadmine. Samas lastele muidugi võis ta just olla sobilik, et saada mingitki aimu mereteemast. Võib olla lihtsalt lugesin ka vales järjekorras, need eelmised sama teemalised lasteraamatud olid lihtsalt sedavõrd asjalikud ja tugevad ees ja seepärast tundus see raamat jääma nõrgaks. Kuid piltide peal oli väga palju uudistamist ja vaatamist. Raamatukogu raamat, mis minu kätte lugeda jõudis oli küll laste poolt lausa ribadeks loetud, seega tundub, et see raamat on huvi tekitanud ja seda on põhjalikult uuritud. Lihtsalt mina sain eelnevatest juba sedavõrd suured teadmised, et see enam ei suutnud mind üllatada ega vaimustada. 
 

Vesi kui meie elu allikas ja oluline ressurss

12./223. Vesi. Raamat maailma tähtsaimast ainest

Autorid: Laura Ertimo ja Satu Kontinen

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Tammerraamat OÜ 2021

152lk./2309lk./38903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #3 (lastekirjandus)

Raamat avab vee tähtsuse kogu planeedi ja inimkonna kontekstis. Raamat sobib nii noorematele lugejatele kui ka täiskasvanutele, kes on huvitatud vee olulisusest keskkonnas ja elus üldiselt. Kuna tekst on üsna tihe ja mitte just väga lastepärane, siis mitu korda tuli isegi mõte, et kui seal mõned kohad ära muuta, siis võib see olla ikka suurte või vähemalt suurematele lastele mõeldud raamat. Samas meeldis ka see, et lasteraamatuna ei olnud see ninnu nännuks kirjutatud, vaid oli kirjutatud asjalikult ja sügavamalt teavet jagavana. Kui jätta ära need paar kohta, kus lugejale öeldi, et sinu vanavanemate lapsepõlve ajal, siis muidu oli täiesti ok. No mind ajas jah see vanavanemate lapsepõlve jutt nati naerma, kuna sel juhul oleks esimene kosmosereis toimunud juba eelmise sajandi alguses. 

Raamat käsitleb vee teekonda kogu selle erinevates vormides – pilvedest ookeanideni, külmunud jääpankadest vihmapiiskadeni. Teose fookuses on vee unikaalsed omadused ja see, kuidas vesi mängib keskset rolli looduse ökosüsteemides, kliimas ja inimühiskondades.Kuidas vee molekulaarne koostis mõjutab elu Maal.Kliimamuutuste mõju vee tsüklile ja veevarudele. Inimtegevuse mõju mageveevarudele ja ookeanidele.Vee seos energiaga. Miks siis ikka sel meie veekeral, vabandust, maakeral, siis vesi ikka on oluline. Raamat "Vesi.Elu alus" ja see raamat olid üsna sarnased oma sisult, lihtsalt selles raamatus oli üritatud seda teha lastele kergemalt arusaadavamas vormis. Ja veel üks väga huvitav asi selle raamatu juures - selles raamatus oli kõik sinine! Kogu tekst ja pilt, kas sinine valgel või valge sinisel. Vaid üks värv läbivalt kogu raamatus. Kerge sinise mürgitus muidugi tuli, aga sellegi poolest vahva kujunduse mõte.

Vesi, see üks kõige olulisemaid maakeral

9./220. Vesi. Elu alus

Autor: Mark Niemeyer

Tõlkija: Kersti Lossmann

Kirjastus: Sinisukk 2009

192lk./1632lk./38226lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #2 (populaarteadus)

Vesi. Me kõik teame, mis see on. Samas, kas ikka teame? Kust tuleb vesi, see meie igapäevaselt kasutatav asi? Kui palju seda üldse maakeral on ja kuidas see tekib? Ah, et ei tekigi, vaid ainult ringleb? Aga siis ei tohiks seda ju niisama raisata, sest ühel hetkel see võib ju niimoodi otsa saada! See on väga hea raamat, annab väga täiusliku ülevaate sellest, mis asi see vesi on, kus teda leida võib, mis saab, kui see peaks otsa saama, kuidas elu muutub, kui meil enam seda igapäevast vett kusagilt võtta pole, mis saab, kui vee tase ja temperatuur seoses kliimamuutusega muutub. Vee erinevad olekud ja tsüklid. Maa all, maa peal ja taevas. Kes ei saa kuidagi elada ilma veeta. Kui palju vett kannab inimene iga päev endaga kaasa ilma ühegi nõuta. Kuidas inimene on vee pannud enda kasuks tööle ja kui hea peremees ta on olnud. Kas vesi aga laseb ennast alati orjastada, või on ta ikka inimesest tugevam ja osavam ning teeb mida tahab?

Minu arust oli väga põhjalikult selle raamatu kirjutamisel kõik kohad ja asjad läbi mõeldud ja ma küll ei suutnud välja mõelda midagi, millest oleks võinud veel kirjutada, et kus või milline vesi veel olla võiks. Ja nagu pealkirigi ütleb, vesi on elu alus. Kui pole enam vett, pole ka enam mitte mingit elu. Seega peame olema veele tänulikud, et maakeral üldse elu tekkis. Ka inimesi ei oleks ilma veeta. Seega peaks inimesed rohkem mõtlema vee hoidmisele, et seda ka tulevikus ikka olemas oleks, et elu saaks jätkuda.
 

Linnuaju - kas totu või taibu?

22./208. Geniaalsed linnud

Sari: Looduse lood  

Autor: Jennifer Ackerman

Tõlkija: Helen Urbanik

Kirjastus: Tänapäev 2018

384lk./5114lk./36191lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #7 (populaarteadus)

Pikka aega on üldiselt arvatud, et linnud on lollid. Viimase kahekümne aasta jooksul on aga tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised primaatide sarnasteks saavutusteks. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert. Kuidas aga mõõta lindude intelligentsust, nende taiplikust? Kas inimene oskab alati õigesti asjadest aru saada, sest teadupoolest linnud ei oska inimesele arusaadavalt asju lahti seletada. On küll linde, kes oskavad inimkeelt jäljendada ja muid hääli ka. Kuidas oskavad ikka linnud orienteeruda ja lennata tuhandete kilomeetrite taha kus nad pole võib olla veel kordagi käinud? Leida kodutee kusagilt täiesti võõrast paigast, kuhu inimene on ta viinud? Milline on linnu aju ja kuidas see erineb erinevatel linnuliikidel. Kas suurem aju on alati vajalik ning näitab suuremat taibukust? Kuidas on arenenud lindude värvitaju ja miks läik-lehtlalind armastab sinist ja vihkab punast? Kuidas emaslinnud otsivad omale just seda õiget kaasat ja mida vaesed isaslinnud kõik peavad ära tegema, et löögile pääseksid? Kes lindudest on parimad kohastujad inimeste poolt muudetava elukeskkonnaga ja mis saab neist, kes ei suuda nii hästi areneda? Tegelikult jäi selles raamatus palju küsimusi õhku, mida teadlased ei ole veel välja selgitada suutnud.

Selles sarjas ilmunud raamatud mulle meeldivad ja nüüdseks olen vist enamuse ka jõudnud läbi lugeda. Lindude raamat oli pikalt ootel, sest olen selle kohta kriitilist tagasisidet lugenud. Kuid kui pole ornitoloogiaga otseselt sinasõber ja enamus lindudest on lihtsalt mingi lind, siis mulle sobis lugeda. Huvitas pigem just see, kuidas üldse teadlased midagi teada on saanud, kuidas nad linde uurivad. Samas ei olnud see raamat nii lihtne ja kiire lugemine kui eelnevalt loetud loomalood. Kohati tundus nagu liiga pikalt ühe ja sama teema juurde kinni jäämine, nagu autor oleks endale üritanud teemat põhjalikult kirjutamise käigus selgeks teha.Aga looduse ja loomade huvilisele on see kindel sari, mida soovitada.

Kes elavad meie metsades?

4./190. Meie lapse loomaraamat. Imetajad

Autor: Marko Mägi

Illustraator: Grete Alt

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

104lk./1232lk./32309lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #1 (lasteraamat)

Lastele Eestimaa imetajatest, kellest suur hulk on mingid hiired või hiirelaadsed tegelased. Lihtsalt ja lastepäraselt, aga asjalikult ja teadmisi andvalt. Lapsed on vanaema juures maal ja kõrvaltalus elab sooloom (zooloog) Toomas, kes siis lastele imetajaid tutvustab ning laste lõpututele küsimustele vastab. Kus mingi loom elab, millest toitub, milline välja näeb. Paar pisilooma oli sellist, kellest ma kuulnud enne polnud, sai mõne lünga taas teadmistes kustutatud. Mõne looma kohta oli mõni fakt ka teadmata. Loomi ennast ma olen ikka natuke näinud ja seda looduses, mitte vaid loomaaias. Samas ma ei kipu sugugi nendega nende endi kodus kohtuma, samas ega loomad ka ei taha nii väga inimesega kohtuda, nende suurte ja koledate ohtlike ettearvamatute loomadega, kes ennast looduse krooniks peavad. Lasteraamat, mis oli täis tarkust loomade kohta, loodushuvilistele lastele soovitan küll. Pildid on ka raamatus ilusad, täpsed, mitte multifilmilikud.

 

Äike on äge! või hoopis ohtlik?

1./187. Välk ja pauk

Sari: Elav teadus 

Autor: Sven-Erik Enno

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

367lk./367lk./31444lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #8 (populaarteadus)

Eelmine kuu sai ootamatult kiiresti läbi ja nii jäi üks ohtlik väljakutseraamat pooleli. Sai siis augustis see võlg lõpetatud.

Tegelikult ma pole siiani seda ohtu õieti tajunud. Äike on mind lapsepõlvest saadik lummanud ja on raske olnud mind akna juurest eemale saada, eriti mida tugevam äike just parajasti kohal on. Öösiti on veel eriti lahe seda vaadata. Mida rohkem välku ja mürtsu seda põnevam ja ägedam. Kui otseselt ise õues äikese käes ei ole, siis mujal ma pole ohtu tajunud, kuigi kuhugi sisse löömise pauke olen kuulnud küll. Aga see on alati tundunud kusagil eemal millegi muuna kui otsese ohuna. Peale selle raamatu lugemist, siiski hakkasin rohkem ohu peale mõtlema, samas ma ei usu, et mind endiselt äikese ajal kuhugi akende lähedusest eemale saab ajada. Eriti kui olla kusagil kodust kaugemal, mingis lõunapoolsemas riigis.

Raamat algab ülevaatega äikeseprotsessi taustast – kuidas ja miks ühinevad meie igapäevased kaaslased õhk, veeaur ja päikesesoojus laastavaks äikesetormiks. Teises peatükis on juttu piksepilve elutsüklist, ehitusest ja liikumisest, samuti saab selgemaks äikesepilvest algavate tormituulte, rahe, paduvihma ja tornaadode olemus. Kolmandast peatükist leiab vastuse välguga seotud küsimustele, alustades sellest, kuidas saab elekter äikesepilve ja lõpetades salapärase keravälguga. Neljas peatükk tutvustab äikese ja välgu uurimise ajalugu ning tänapäeva, viies aga kirjeldab äikest maailma, Euroopa ja Eesti kontekstis. Kuues peatükk annab põhjaliku ülevaate välgu ohtudest ja õpetab ennast ja oma kodu selle eest kaitsma. Viimane peatükk on mõeldud neile, keda huvitavad äikesevaatlused. Selle viimase peatüki ma lugesin küll üsna diagonaalselt läbi, sest vaadata mulle meeldib, aga vaadelda kindlasti ei viitsi.

Raamatust sai palju uut teada, sest siiani oli minu jaoks äike ikka üks äike, ei mingeid erinevaid välkude ega äikeste liike.  Natuke igavam oligi minu jaoks need tehnilised kirjeldused, kuidas see protsess toimub mingil juhul, millal mingisugune välk täpselt tekib. Samas kõik oli üpris lihtsalt kirja pandud, nii, et ka koolifüüsika täiesti ära unustanu, saab asjale pihta, kui vähegi süveneda ja üritada aru saada. Üldiselt oli väga huvitav ja hariv raamat. Kellele äike meeldib, võib rahulikult lugeda. Kes äikest aga paaniliselt kardab, talle võib aga see raamat veel enam hirmu peale ajavam olla, sest kuigi seal õpetatakse ka kuidas ennast ja kodu kaitsta, siis minu jaoks oli see osa hoopis enam hirmutekitav kui rahustav. Samas ma arvan, et minu puhul jääb siiski äike mind lummama ja äikesekartust ei teki. Samas kui ma satuks äikese kätte kusagil metsasemal alal või üksikus maamajas üksinda, siis ma ei tea. Linnas suures majas küll kartust ei teki, aga eks seal olegi üpris ohutu olla. Raamatus olid ka kirjas, kus on äikese ajal ohtlik või ohutum olla. 

Põlatust kõigi lemmikuks

17./137. Metskits Lembi ja verevennad

Autor: Jaan Rannap

Kirjastus: Varrak 2020

112lk./2919lk./23231lk.

Lugemise väljakutse 2024: 8. Mäletame Jaan Rannapit ühe toreda teosega

Neljateistaastane Eedi viiakse suvevaheajaks maale vanaisa juurde. Seal kohtub ta üle pika aja samaealise sõbra ja verevenna Madisega. Üheskoos võetakse ette jalgrattaretk, mis lõpeb mahajäetud talukoha avastamisega. Kuid sellega avastused ei piirdu – sealtsamast leitakse ka lumivalge albiino metskits, kelle ema on maha jätnud. Kitseke saab endale nimeks Lembi. Poisid hakkavad teda toitma ja kasvatama, kuid haruldane loomake ei jää saladuseks ning seetõttu satuvad poisid seiklustesse. 

Kuigi olen üsna palju Jaan Rannapi raamatuid lugenud, siis on need lugemised jäänud ikka pigem aastakümnete tagusesse aega. Tema uuemate kirjutistega polegi tuttav, aga tundus endiselt olema sellist Rannaplikku stiili nagu mäletan tema lugusid. Lisaks poiste seiklustele näpuotsaga õpetlikkust, loodus ja oma rahva ajalugu. Täitsa tore lasteraamat, samas mulle tundub, et pigem natuke noorematele kui peategelased.

Äärmused loomade hulgas ehk loomadest rekordiomanikud

3./31. Loomade rekordid

Autor: Martin Jenkins

Illustraator: Tor Freeman

Tõlkija: Ilme Rääk

Kirjastus: Koolibri 2019

77lk./695lk./5691lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #1 (lasteraamat)

Igasugused rekordid on alati mingid äärmused, milleni teised ei küündi. Vähemalt sel hetkel ei ole küündinud. Aga rekordeid purustatakse ja viiakse neid üha kaugemale, seega ka äärmuste piire nihutatakse aina kaugemale. Mitte ainult inimesed ei püstita rekordeid, vaid ka loomad.

Loomariik suudab meid alati oma värvide ja vormide küllusega hämmastada. Ka loomade erinevad kombed ja võimed panevad imestama. Selles raamatus antakse auhind viiekümnele kõige erinevamale loomale, kelle oskused on tõesti imetlust väärt.

Ja mille eest siis saab auhindu?

• Nutikaim arhitekt
• Uhkeim pulmatants
• Oskuslikum tööriistade kasutaja
• Kiireim õhulend 
• Säravaim valgustaja
• Lahedaim paps
• Aasta ema
• Truu paarisuhe
• Vanavanaema
• Mullaparandaja
• Uuendusmeelne põlluharija
• Süvasukelduja
• Võrratu lakk
• Eriti pikk ja kleepuv keel
• Pikim rändeteekond
• Parim vingerdaja
• Kaugekõne
• Pikk jalgsimatk
• Öine vigurlend
• Täpseim haisupomm
• Ohustatud kütt
• Parim särts
• Kõige pirtsakam sööja
• Töökangelane
• Maaalune kogukond
• Imepärane duo
• Meeskondlik jaht
• Võimsad hambad
• Osavaim ketraja ja kuduja
• Maailma parim hüppaja
• Võrratu graatsiline kõnnak
• Surmava ilu
• Parima jäljendaja
• Parima ehmataja
• Väsimatu trummilööja
• Kõrvulukustava konnakoori
• Ülikiire sprinteri
• Väikese aga tugeva
• Jäätmekäitluse
• Pikaealisuse
• Muljet avaldava muna
• Peitusemängu
• Parima silmamoondaja
• Mimikrimeistri
• Taimede järeleaimaja
• Koletute kombitsate
• Imelise uueneja
• Raskeima karbi
• Põhjanaba 

Oskate igale kategooriale loomanime taha panna? Vaevalt küll, seega ei jää muud üle kui seda vahvat lasteraamatut lugeda, kus räägitaksegi nendest loomadest, kes mingit auhinda väärivad, sest nad on loomariigi need äärmused, rekordikandjad ja auhinnasaajad. Loomad, kes erinevad teistest oma võimete poolest. Iga looma kohta on väike iseloomustus, kes ta selline on ja mis ta eriliseks teeb. Oli huvitav ka lapsest natuke suuremale inimesele lugeda. Raamatus on ka mõnusad pildid. Väiksematele lastele üks tore raamat loomadest.

Kuidas loomade mõistmine võib päästa inimese elu

22. Üks meditsiin. Kuidas loomade mõistmine võib päästa inimese elu

Sari: Elav teadus #43

Autor: Matt Morgan

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

239lk./4540lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #9 (populaarteadus)

Matt Morgan on Walesi arst, teadlane ja ajakirja British Medical Journal kaasautor. Lisaks teeb ta kaastööd paljudele ajalehtedele, raadiojaamadele ja telekanalitele ning Briti Kuninglik Ühing nimetas ta 2020. aastal David Attenborough’ nimelise teaduse populariseerimise auhinna nominendiks. Mõistmine, kuidas inimene on elanud ja elab kõrvuti miljonite teiste loomaliikidega, võib viia uskumatute avastusteni meditsiinis ja päästa tuhandeid inimelusid. Raamat räägib meetoditest ja leiutistest, mida inimmeditsiin on loomariigist kopeerinud. Sest teadagi on loodus targem ja osavam kui tema loodud inimene. Aga kui inimesed taipavad võtta loodusest ja loomade funktsioneerimisest eeskuju, siis tuleb nii mõnigi uudne leiutis või avastus, mis päästab paljude inimeste elu ning sageli toob leiutajale ka Nobeli meditsiinipreemia, kuigi ta tegelikult ju spikerdas looduse pealt maha. Aga noh loodus juba seda vaidlustama ei lähe, tal pigem hea meel kui ta loodud ja arendatud inimene lõpuks midagi taipab ja kasutusele võtab. Siin raamatus oli lõpuks soovitus, et inimeste arstid ja loomaarstid peaksid koos õppima, vähemalt mingiski osas. Minu loomaarstist ema ütles ikka, et loomaarstid on targemad kui inimarstid, sest loomad ju ei räägi, kus neil valutab, või mis viga on, või kuidas nad ennast tunnevad. Igatahes saab loomaarst ka inimese ravimisega hakkama, vähemalt oma lapse ravimisega küll, vahel isegi edukamalt kui lastearst. 

Raamat oli huvitav, lugu nii sellest kuidas mõnede ideedeni jõuti, mida loomade juures avastati ja kuidas seda siis inimeste ravimise juures ära kasutati. Iga loo juures on reaalsed patsiendid, keda need meetodid on aidanud. Känguru aitas tõhustada katseklaasiviljastamist. Kaelkirjak tõi kergendust astmaatikuile. Kärekülmas Arktikas elavad linnud andsid uue meetodi alajahtunud inimeste soojendamiseks. Küürvaal kinkis elupikenduse haige südamega patsientidele. Raamatu teemad on jagatud nelja plokki: Maa, Õhk, Meri ja Allmaailm. Raamat on kergesti loetav ka ilma meditsiini alaste teadmistega ja üpriski huvitav. 

Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed

Sari: Looduse lood

Autor: Amy Stewart

Tõlkija: Krista Kallis

Kirjastus: Tänapäev 2017

268lk./4051lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 

Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 

Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi

Autor: Nicklas Brendborg

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)

 

Kängurud hüppavad pea alaspidi

 17./172. Austraalia Down Under

 Autorid: Kairi Fimberg ja Ann Hannula

 Kirjastus: Pegasus 2008

 200lk./3842lk./38334 lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#10)

See on lugu Austraaliast ja austraallastest – maast, mille suurim rikkus on selle looduslik ilu: lõputu päikesepõlenud horisont, paksud troopilised vihmametsad, jahedad lõunarannad; ja inimestest, kellele on omane lihtsus ja sõbralikkus. See on lugu kahe reisihimulise noore avastusretkest ja ühest hoopis teistmoodi veedetud aastast maakera kuklapoolel Austraalias. Ei rohkem ega vähem kui üheteist kuu jooksul sõideti lõunamanner läbi risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände, tehti tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback'i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga.
Austraaliast sai väga palju teada. Tegelikult oli minu jaoks veidi tasakaalust väljas isegi. Oleks rohkem tahtnud lugeda tüdrukute seiklustest, elu-olust, juhtumitest, emotsioonidest, kohtumistest kohalikega, nende elust eestlaste silmadega ja vähem turismiinfot paikade kohta. Ja kuigi pilte oli üksjagu, siis oleks tahtnud veel rohkem neid näha, kuna usun, et sinna mandrile minu jalg iilalgi ei satu. Raamat ise oli minu jaoks küllaltki huvitav, kuigi jah, juba veidi aegunud infoga kohati (kroone me ju ei mäleta enam keegi). Usun, et ka Austraalia on jõudnud veidi vahepeal muutuda, aga sellegi poolest loetav raamat ja mitte halvasti kirja pandud.

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Tallinna rohealasid tutvustav koolitööna valminud kaart

 Ülikooli ajal sai ühe aine raames grupitööna valmis Tallinna rohealasid tutvustav kaart. Nüüd tuli meelde ja avastasin, et kaart ikka kenasti internetis olemas. Seega teen natuke reklaami. Kaart koos tutvustava jutu, fotode ja ikoonidega on leitav: Rohealade kaart

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule.

26./110. Kodu keset aeda 

Autor Aleksei Turovski  

Illustreeritud Aleksei Turovski 

Kirjastus Ühinenud Ajakirjad Vesta 2020

192lk./5696lk./24036lk.  

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#16)   

Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.

Raamatus on palju Aleksei Turovski lapsepõlvemälestusi, tema kokkupuuteid erinevate loomade ja putukatega. Tänu oma ema ja hoidja poolehoiule ja toetusele kasvas temast selline looduseinimene, nagu me teda tunneme. Kardan, et tänapäeva kiires maailmas tapetakse nii mõnegi lapse varajane huvi looduse vastu, kellel siis on aega või tahtmist lasta lapsel tundide kaupa jalutuskäigu ajal putukaid vaadelda. Või igasugu elukaid (putukaid, kalu, usse) koju tassida? Aga raamatus on ka mälestusi õpingute aegadest ning täiskasvanueast olles isa ja vanaisa. Lisaks loomadele, putukatele ja mutukatele on mingil määral jõudnud raamatusse ka taimed. Eks ole needki vahel ühed erilised elukad oma pirtsakuse või lopsakusega. Väga mõnus raamat, kerge ja sorav lugemine. Ja need illustratsioonid, mul polnud aimugi, et ta sedavõrd hästi joonistab!

 

Seltsimees kanavaras

 25./109. Rebase varjatud maailm 

 Autor Adele Brand 

Tõlkinud Triin Wood  

Kirjastus Eesti Raamat 2020

222lk./ 5504lk./23844lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#15)   

Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas? Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Sel kuul loetud loomaraamatutest jäi see minu jaoks kõige kesisemaks. Võib olla seetõttu, et rebane on juba sedavõrd tuttav loom, et sellist üllatusmomenti nagu eriti putukate raamatutes, ei olnud. Väga Inglismaa keskne oli ka see kirjutatu, pidevalt jõudis autor taas välja rebaste söötmise ja koduaedades pesitsemise juurde. Samas saan aru, et see on seal tõesti suur probleem. Kui kunagi onul esimest korda Inglismaal külas käisin, siis õhtul nad ka viisid toidujäätmed tagaaeda rebastele ja siis vaatasid neid läbi köögiakna. Järgmisel korral nad seda enam ei teinud, rebastest oli saanud piirkonnas nuhtlus, mitte enam armsad loomakesed, keda aknast vaadata. Aga rebane on tõesti väga hea kohanemisvõimega ning laia söögisedeliga ning ei põlga ära ka inimeste toitu, eriti kui selle jaoks pole vaja vaeva näha.

 

Raamat, mis ei vaja vaid silmi vaid ka kõrvu

24./108. Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused 

Autor Jan Pedersen  

Tõlkinud Allar Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2017

256lk./5282lk./23622lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#14)   

See on nüüd selline peaaegu Potteri õpikute laadne raamat, kus loomad lisaks jutule ja piltidele teevad ka häält. Ise muidugi piltidel ei liigu ja hääle saamiseks pead nuppu vajutama. Aga sellegi poolest hääled annavad ilmekust juurde, sest kui sa oled neid loomi-linde piltidel varasemaltki näinud ja nende kohta lugenud, siis nii mõnegi looma häälitsus oli teadmata või uudiseks, et aa, niimoodi ka nad häälitsevad. Ja muidugi lindude puhul oli tuvastus, et olen küll sellist linnulaulu kuulnud mitmeid kordi ja vahel üritanud Siutsu äppiga isegi tuvastada, kellega tegu, aga siis see ongi see lind ja ta näeb välja selline, sest tavaliselt laualavad nad kusagil puude või põõsaste lehtede varjus ning neid lõõritajaid ei õnnestugi näha. 

Kui eelmised loomaraamatud on pigem rõhunud emotsioonidele, kui intelligentsed nad on ja kuidas käituvad, siis see raamat oli faktipõhine - see loom, elab sellises kohas, sööb seda, kasvatab seal poegi, nii mitu järeltulijat, hoolitseb nende eest nii kaua jne. Tegelikult loomi oli vähe selles raamatus, enamikus olid linnud. Aga eks linde olegi rohkem ning nad teevad ka kõik häält, samas kui loomad on tihti üpris vagurad olendid. Ilusad selged fotod, kus linnud ja loomad on suures plaanis näha. Olen seda raamatut ka varasemalt lapanud ja helisid kuulanud, aga algusest lõpuni lugenud ei ole, nüüd sai siis kõik järjest loetud ja kuulatud.