Äärmused loomade hulgas ehk loomadest rekordiomanikud

3./31. Loomade rekordid

Autor: Martin Jenkins

Illustraator: Tor Freeman

Tõlkija: Ilme Rääk

Kirjastus: Koolibri 2019

77lk./695lk./5691lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #1 (lasteraamat)

Igasugused rekordid on alati mingid äärmused, milleni teised ei küündi. Vähemalt sel hetkel ei ole küündinud. Aga rekordeid purustatakse ja viiakse neid üha kaugemale, seega ka äärmuste piire nihutatakse aina kaugemale. Mitte ainult inimesed ei püstita rekordeid, vaid ka loomad.

Loomariik suudab meid alati oma värvide ja vormide küllusega hämmastada. Ka loomade erinevad kombed ja võimed panevad imestama. Selles raamatus antakse auhind viiekümnele kõige erinevamale loomale, kelle oskused on tõesti imetlust väärt.

Ja mille eest siis saab auhindu?

• Nutikaim arhitekt
• Uhkeim pulmatants
• Oskuslikum tööriistade kasutaja
• Kiireim õhulend 
• Säravaim valgustaja
• Lahedaim paps
• Aasta ema
• Truu paarisuhe
• Vanavanaema
• Mullaparandaja
• Uuendusmeelne põlluharija
• Süvasukelduja
• Võrratu lakk
• Eriti pikk ja kleepuv keel
• Pikim rändeteekond
• Parim vingerdaja
• Kaugekõne
• Pikk jalgsimatk
• Öine vigurlend
• Täpseim haisupomm
• Ohustatud kütt
• Parim särts
• Kõige pirtsakam sööja
• Töökangelane
• Maaalune kogukond
• Imepärane duo
• Meeskondlik jaht
• Võimsad hambad
• Osavaim ketraja ja kuduja
• Maailma parim hüppaja
• Võrratu graatsiline kõnnak
• Surmava ilu
• Parima jäljendaja
• Parima ehmataja
• Väsimatu trummilööja
• Kõrvulukustava konnakoori
• Ülikiire sprinteri
• Väikese aga tugeva
• Jäätmekäitluse
• Pikaealisuse
• Muljet avaldava muna
• Peitusemängu
• Parima silmamoondaja
• Mimikrimeistri
• Taimede järeleaimaja
• Koletute kombitsate
• Imelise uueneja
• Raskeima karbi
• Põhjanaba 

Oskate igale kategooriale loomanime taha panna? Vaevalt küll, seega ei jää muud üle kui seda vahvat lasteraamatut lugeda, kus räägitaksegi nendest loomadest, kes mingit auhinda väärivad, sest nad on loomariigi need äärmused, rekordikandjad ja auhinnasaajad. Loomad, kes erinevad teistest oma võimete poolest. Iga looma kohta on väike iseloomustus, kes ta selline on ja mis ta eriliseks teeb. Oli huvitav ka lapsest natuke suuremale inimesele lugeda. Raamatus on ka mõnusad pildid. Väiksematele lastele üks tore raamat loomadest.

Kuidas loomade mõistmine võib päästa inimese elu

22. Üks meditsiin. Kuidas loomade mõistmine võib päästa inimese elu

Sari: Elav teadus #43

Autor: Matt Morgan

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

239lk./4540lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #9 (populaarteadus)

Matt Morgan on Walesi arst, teadlane ja ajakirja British Medical Journal kaasautor. Lisaks teeb ta kaastööd paljudele ajalehtedele, raadiojaamadele ja telekanalitele ning Briti Kuninglik Ühing nimetas ta 2020. aastal David Attenborough’ nimelise teaduse populariseerimise auhinna nominendiks. Mõistmine, kuidas inimene on elanud ja elab kõrvuti miljonite teiste loomaliikidega, võib viia uskumatute avastusteni meditsiinis ja päästa tuhandeid inimelusid. Raamat räägib meetoditest ja leiutistest, mida inimmeditsiin on loomariigist kopeerinud. Sest teadagi on loodus targem ja osavam kui tema loodud inimene. Aga kui inimesed taipavad võtta loodusest ja loomade funktsioneerimisest eeskuju, siis tuleb nii mõnigi uudne leiutis või avastus, mis päästab paljude inimeste elu ning sageli toob leiutajale ka Nobeli meditsiinipreemia, kuigi ta tegelikult ju spikerdas looduse pealt maha. Aga noh loodus juba seda vaidlustama ei lähe, tal pigem hea meel kui ta loodud ja arendatud inimene lõpuks midagi taipab ja kasutusele võtab. Siin raamatus oli lõpuks soovitus, et inimeste arstid ja loomaarstid peaksid koos õppima, vähemalt mingiski osas. Minu loomaarstist ema ütles ikka, et loomaarstid on targemad kui inimarstid, sest loomad ju ei räägi, kus neil valutab, või mis viga on, või kuidas nad ennast tunnevad. Igatahes saab loomaarst ka inimese ravimisega hakkama, vähemalt oma lapse ravimisega küll, vahel isegi edukamalt kui lastearst. 

Raamat oli huvitav, lugu nii sellest kuidas mõnede ideedeni jõuti, mida loomade juures avastati ja kuidas seda siis inimeste ravimise juures ära kasutati. Iga loo juures on reaalsed patsiendid, keda need meetodid on aidanud. Känguru aitas tõhustada katseklaasiviljastamist. Kaelkirjak tõi kergendust astmaatikuile. Kärekülmas Arktikas elavad linnud andsid uue meetodi alajahtunud inimeste soojendamiseks. Küürvaal kinkis elupikenduse haige südamega patsientidele. Raamatu teemad on jagatud nelja plokki: Maa, Õhk, Meri ja Allmaailm. Raamat on kergesti loetav ka ilma meditsiini alaste teadmistega ja üpriski huvitav. 

Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed

Sari: Looduse lood

Autor: Amy Stewart

Tõlkija: Krista Kallis

Kirjastus: Tänapäev 2017

268lk./4051lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 

Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 

Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi

Autor: Nicklas Brendborg

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)

 

Kängurud hüppavad pea alaspidi

 17./172. Austraalia Down Under

 Autorid: Kairi Fimberg ja Ann Hannula

 Kirjastus: Pegasus 2008

 200lk./3842lk./38334 lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#10)

See on lugu Austraaliast ja austraallastest – maast, mille suurim rikkus on selle looduslik ilu: lõputu päikesepõlenud horisont, paksud troopilised vihmametsad, jahedad lõunarannad; ja inimestest, kellele on omane lihtsus ja sõbralikkus. See on lugu kahe reisihimulise noore avastusretkest ja ühest hoopis teistmoodi veedetud aastast maakera kuklapoolel Austraalias. Ei rohkem ega vähem kui üheteist kuu jooksul sõideti lõunamanner läbi risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände, tehti tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback'i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga.
Austraaliast sai väga palju teada. Tegelikult oli minu jaoks veidi tasakaalust väljas isegi. Oleks rohkem tahtnud lugeda tüdrukute seiklustest, elu-olust, juhtumitest, emotsioonidest, kohtumistest kohalikega, nende elust eestlaste silmadega ja vähem turismiinfot paikade kohta. Ja kuigi pilte oli üksjagu, siis oleks tahtnud veel rohkem neid näha, kuna usun, et sinna mandrile minu jalg iilalgi ei satu. Raamat ise oli minu jaoks küllaltki huvitav, kuigi jah, juba veidi aegunud infoga kohati (kroone me ju ei mäleta enam keegi). Usun, et ka Austraalia on jõudnud veidi vahepeal muutuda, aga sellegi poolest loetav raamat ja mitte halvasti kirja pandud.

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Tallinna rohealasid tutvustav koolitööna valminud kaart

 Ülikooli ajal sai ühe aine raames grupitööna valmis Tallinna rohealasid tutvustav kaart. Nüüd tuli meelde ja avastasin, et kaart ikka kenasti internetis olemas. Seega teen natuke reklaami. Kaart koos tutvustava jutu, fotode ja ikoonidega on leitav: Rohealade kaart

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule.

26./110. Kodu keset aeda 

Autor Aleksei Turovski  

Illustreeritud Aleksei Turovski 

Kirjastus Ühinenud Ajakirjad Vesta 2020

192lk./5696lk./24036lk.  

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#16)   

Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.

Raamatus on palju Aleksei Turovski lapsepõlvemälestusi, tema kokkupuuteid erinevate loomade ja putukatega. Tänu oma ema ja hoidja poolehoiule ja toetusele kasvas temast selline looduseinimene, nagu me teda tunneme. Kardan, et tänapäeva kiires maailmas tapetakse nii mõnegi lapse varajane huvi looduse vastu, kellel siis on aega või tahtmist lasta lapsel tundide kaupa jalutuskäigu ajal putukaid vaadelda. Või igasugu elukaid (putukaid, kalu, usse) koju tassida? Aga raamatus on ka mälestusi õpingute aegadest ning täiskasvanueast olles isa ja vanaisa. Lisaks loomadele, putukatele ja mutukatele on mingil määral jõudnud raamatusse ka taimed. Eks ole needki vahel ühed erilised elukad oma pirtsakuse või lopsakusega. Väga mõnus raamat, kerge ja sorav lugemine. Ja need illustratsioonid, mul polnud aimugi, et ta sedavõrd hästi joonistab!

 

Seltsimees kanavaras

 25./109. Rebase varjatud maailm 

 Autor Adele Brand 

Tõlkinud Triin Wood  

Kirjastus Eesti Raamat 2020

222lk./ 5504lk./23844lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#15)   

Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas? Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Sel kuul loetud loomaraamatutest jäi see minu jaoks kõige kesisemaks. Võib olla seetõttu, et rebane on juba sedavõrd tuttav loom, et sellist üllatusmomenti nagu eriti putukate raamatutes, ei olnud. Väga Inglismaa keskne oli ka see kirjutatu, pidevalt jõudis autor taas välja rebaste söötmise ja koduaedades pesitsemise juurde. Samas saan aru, et see on seal tõesti suur probleem. Kui kunagi onul esimest korda Inglismaal külas käisin, siis õhtul nad ka viisid toidujäätmed tagaaeda rebastele ja siis vaatasid neid läbi köögiakna. Järgmisel korral nad seda enam ei teinud, rebastest oli saanud piirkonnas nuhtlus, mitte enam armsad loomakesed, keda aknast vaadata. Aga rebane on tõesti väga hea kohanemisvõimega ning laia söögisedeliga ning ei põlga ära ka inimeste toitu, eriti kui selle jaoks pole vaja vaeva näha.

 

Raamat, mis ei vaja vaid silmi vaid ka kõrvu

24./108. Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused 

Autor Jan Pedersen  

Tõlkinud Allar Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2017

256lk./5282lk./23622lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#14)   

See on nüüd selline peaaegu Potteri õpikute laadne raamat, kus loomad lisaks jutule ja piltidele teevad ka häält. Ise muidugi piltidel ei liigu ja hääle saamiseks pead nuppu vajutama. Aga sellegi poolest hääled annavad ilmekust juurde, sest kui sa oled neid loomi-linde piltidel varasemaltki näinud ja nende kohta lugenud, siis nii mõnegi looma häälitsus oli teadmata või uudiseks, et aa, niimoodi ka nad häälitsevad. Ja muidugi lindude puhul oli tuvastus, et olen küll sellist linnulaulu kuulnud mitmeid kordi ja vahel üritanud Siutsu äppiga isegi tuvastada, kellega tegu, aga siis see ongi see lind ja ta näeb välja selline, sest tavaliselt laualavad nad kusagil puude või põõsaste lehtede varjus ning neid lõõritajaid ei õnnestugi näha. 

Kui eelmised loomaraamatud on pigem rõhunud emotsioonidele, kui intelligentsed nad on ja kuidas käituvad, siis see raamat oli faktipõhine - see loom, elab sellises kohas, sööb seda, kasvatab seal poegi, nii mitu järeltulijat, hoolitseb nende eest nii kaua jne. Tegelikult loomi oli vähe selles raamatus, enamikus olid linnud. Aga eks linde olegi rohkem ning nad teevad ka kõik häält, samas kui loomad on tihti üpris vagurad olendid. Ilusad selged fotod, kus linnud ja loomad on suures plaanis näha. Olen seda raamatut ka varasemalt lapanud ja helisid kuulanud, aga algusest lõpuni lugenud ei ole, nüüd sai siis kõik järjest loetud ja kuulatud.    

Võsavillem, susi, kriimsilm, metsatöll, hallivatimees, metsakutsa, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorgsaba, hallsaks...

23./107. Huntide tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli H. Radinger 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2022

238lk./5026lk./23366lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#13)   

Autor Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Raamatus on aru saada, et autor on lummatud huntidest, nende perekondlikkusest, käitumisest ning üritab hunte teha sümpaatseks ka teistele inimestele. Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt. Karjakasvatajad mõtlevad aga veidi teisiti seistes murtud loomade juures tarandikus. 

Raamat on kirjutatud hästi, kirega. Sealt õhkub kui targad ja hoolivad on hundid. Kuid ilusti on kirjutatud ka loodusseadusest, kus kiskja vajab ellujäämiseks toitu - teiste loomade liha, kuidas hundid jahti peavad, miks nad lambakarja hulka sattudes tapavad rohkem kui söögiks vaja. Kuid ka hundikarjade omavahelised konfliktid lõppevad vahel tapetutega. Nagu eelmises sama autori raamatus, kus ta tõi paralleele vanade koerte ja vanade inimeste vahele, siis siin raamatus toob ta ka paralleele huntide ja inimeste vahel, nende käitumise ja psühholoogia osas. Hunte ma rohkem armastama ei hakanud ja nendega looduses kohtuda siiski ei soovi, aga rohkem nendest loomadest sain sellest raamatust teada küll. 

    

Planeet Maa - inimeste või putukate planeet?

Putukad: Tehisintellekt

20./104. Putukate planeet 

Autor Anne Sverdrup-Thygeson  

Tõlkinud Sigrid Tooming 

Kirjastus Varrak 2019

230lk./4330lk./22670lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#12)   

Iga inimese kohta, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Kas Maa on siis inimeste või putukate planeet? Putukaid leidub peaaegu igas ökosüsteemis, alates troopilistest vihmametsadest kuni kõrbealade ja arktiliste piirkondadeni. Putukad on oluline osa ökosüsteemidest, täites mitmeid olulisi rolle. Nad tolmeldavad taimi, aidates kaasa taimede paljunemisele ja viljakusele. Lisaks on paljud putukad olulised lagundajad, kes aitavad hajutada surnud taimede ja loomade jääke ning toetavad seeläbi toitaineringet. Samuti on putukad oluliseks toiduallikaks paljudele teistele loomadele, sealhulgas lindudele, kahepaiksetele ja imetajatele. Putukate mitmekesisus on hämmastav. On teada üle miljoni putukaliigi, kuid teadlased usuvad, et tegelik arv võib olla mitu korda suurem. Putukad erinevad suuruse, kuju, värvi, toitumisharjumuste ja elupaikade poolest. Mõned putukad on lendavad, teised roomavad või ujuvad vees. Inimeste jaoks on putukad olnud olulised mitmel viisil. Mõned putukaliigid on meie toiduks, nagu näiteks mesilaste poolt tolmeldatud taimedest saadav mesi või siis mõned putukad, mis on osa erinevate kultuuride toidulaual. Putukad on ka olulised põllumajanduses, kuna mõned neist tolmeldavad põllukultuure või aitavad võidelda kahjurputukate vastu. Lisaks on putukad tekitanud huvi teadlaste seas, kes uurivad nende eluviisi, ökoloogiat ja evolutsiooni. Kuigi putukad võivad mõnikord olla tüütud või tekitada probleeme inimestele, on nende roll ökosüsteemides hindamatu. Putukate mõistmine ja kaitsmine on oluline samm, et säilitada Maa ökoloogiline tasakaal ja tagada meie enda jätkusuutlik tulevik. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud ja sai mitmekülgseid teadmisi nende eluviiside, käitumise, olemise, tegemiste, söögi, paljunemise jne kohta. Autor suutis putukate maailmast kirjutada nii, et nende vastu mitte ainult ei tekkinud huvi vaid ka sümpaatia. Väga hästi kirjutatud raamat, võib täitsa lugeda mõne põneviku asemel.

 

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli Radinger 

Tõlkija Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2019  

322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Siga on ärasöömiseks, siga on pattalöömiseks...

 18./102. Natuke meie moodi 

Sari Looduse lood 

Autor Kristoffer Hatteland Endresen

Tõlkinud Kristina Porgasaar 

Kirjastus Tänapäev 2022

318lk./ 3776lk./22116lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#10)

Inimese ja sea suhe on alati olnud keeruline. Siga on kõige räpase, koleda, häbiväärse ning patuse elavaks metafooriks. Siga on eemale tõugatud või ehk oleks õigem ütelda siseruumidesse lukustatud ning inimeste pilgu eest hästi varjatud. Samas on siga ka hinnaline meditsiiniline inimkeha mudel. Ta on ka see loom, keda me oleme viimase viiekümne aasta jooksul kõige rohkem söönud. Soovides minna sigade olemuse ning nende ümber oleva müsteeriumiga süvitsi jälgis Kristoffer Hatteland Endresen Lääne-Norras Jærenis intensiivses seatööstuses seakasvataja rollis olles ühe pesakonna põrsaste teekonda sünnist tapamajani. Teekonnast sai paeluv jutustus isust ja vastikusest, toidust ning moraalist. Samas juurdleb autor inimkonda sajandeid vaevanud küsimuse üle: Kust siis läheb tegelik piir inimese ja looma vahel? 

Minu jaoks jagunes see raamat kaheks. Ühest küljest autori kirjeldused seakasvatuses, mida ta nägi, tundis, arvas. Ja siis arutlused ajaloo, kultuuri, looduse ja inimese suhete kohta, sea rollist inimese elus. Väga huvitav oli, kui ta üritas leida algpõhjust, miks osa religioonidest on sea söömise ära keelanud. Või siis, kui ta tegi kokkuvõtte kohtuasjadest läbi ajaloo, kus süüpingis on istunud siga. Või meditsiinis sea rollist ning arvatavast tulevikust. Ja loomulikult mida sead peaksid tundma, kui targad nad on ja kuidas nad arenenud-taandarenenud on ajaloo vältel. Väga hea raamat, soovitan.

 

 

Mõmm-mõmm, karujõmm

 

 

17./101. Karu. Eesti looduslood

Sari Eesti looduslood #1

Autor Vahur Sepp 

Fotod Kenno Kaupmees

Kirjastus Tulip OÜ 2018

48lk./3458lk./21798lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#9)

Raamatust saab teada millist elu karud aastaringselt elavad. Mida nad söövad, kuhu pesa teevad, kaua magavad, kuidas pulmi peavad, millal karupojad sünnivad, millised on karude suhted inimestega ja palju muud huvitavat. 

Pruunkaru on suurim metsas elav kiskja Euroopas ning võib kaaluda kuni 300 kilo. Eesti pruunkarude populatsioon on hinnanguliselt umbes 700-900 isendit. Eesti metsades elavad pruunkarud eelistavad tihedaid metsasid, kus on piisavalt varjumiskohti, samuti soojad metsaalad, nagu päikesepaistelised metsaservad ja rohumaad. Nad eelistavad peamiselt okas- ja segametsi, kus on piisavalt toitu. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad.

"Kui juhtute metsas karu kohtama, siis nautige seda hetke! Midagi nii haruldast ei pruugi edaspidi enam juhtuda. Metsaott, kes pole teie lõhna tundnud, võib tõusta püsti ja jääda uudistama. Siis tasub teda viisakalt ja valjult tervitada. Sellele järgneb kiire ja paaniline põgenemine." (raamatust)

Raamat andis ülevaate karudest ja oli aru saada, et autor tundis looma ning karud talle meeldisid. Raamat oli küll lühike, aga väga asjalik.

Need erilised lehmad ja nende salajane elu

16./100. Lehmade salajane elu 

Sari Looduse lood  

Autor Rosamund Young  

Tõlkinud Marie Kuri 

Kirjastus Tänapäev 2017

144lk./3410lk./21750lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. 

Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus. 

Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid. 

Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:

Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.
           

Sipelgad vallutavad maailma

14./98. Lugusid sipelgate maailmast 

Sari Elav teadus #38

Autor Edward O. Wilson 

Tõlkinud Tanel Saimre 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

168lk./3098lk./21438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#7)

Maailma tuntumaid loodusteadlasi Edward O. Wilson jutustab sipelgate kireva maailma kaudu oma eluloo alates poisipõlve kohtumistest nende imeliste putukatega Alabama metsades kuni tunnustatud teadlasena tehtud uurimisreisideni kogu maailmas. Wilson viib lugeja avastusretkedele nii kaugetesse paikadesse nagu Mosambiik, Paapua Uus-Guinea ja Dauphini saar Mehhiko lahes, aga ka oma vanemate rohtunud aeda, ja uurib lähemalt 25 sipelgaliiki.  

Raamatus "Lugusid sipelgate maailmast" tutvustab Wilson lugejale sipelgate sotsiaalset struktuuri, kommunikatsioonisüsteeme, tööjaotust ning nende kolooniate keerukat ja organiseeritud eluviisi. Ta avab sipelgate maailma saladused, sealhulgas nende uskumatud kohanemisvõimed, võitlused teiste kolooniate vastu, toidujahi strateegiad ja isegi sipelgate sõdivad käitumismustrid. Raamat pakub mitmeid põnevaid lugusid ja näiteid sipelgate käitumisest ning kuidas sipelgad oma keskkonnas toimivad. Wilson viib otsekui sipelgate maailma, kus saab näha ja mõista nende putukate keerukat ja hämmastavat käitumist. Raamat pakub põnevaid teadmisi sipelgate kohta, pakkudes samal ajal ka sügavamat arusaama looduse mitmekesisusest ja sotsiaalsetest struktuuridest. Raamatut ilmestavad Kristen Orri illustratsioonid ning hulk fotosid Wilsoni noorusajast ja teaduslikelt ekspeditsioonidelt.

Sipelgad on ühed huvitavad putukad ning siit sai palju nende kohta uut teada. Eriti üllatas, et igal pool polegi sipelgad need head putukad ning vahel on vaja nende levikule piir panna, et nad teisi liiki ei lämmataks. Sipelgaliigid võivad samuti olla mõnes kohas võõrliigid, kes tulevad ja vallutavad ning anastavad seal algselt olnute territooriumid ning põhjustavad algsete liikide hukku. Võõrliigid paraku tekitavad kahju ka põllumajandusele ja inimestele, mitte vaid teistele putukatele. Hariv ja huvitav raamat, üsna kerge lugemine. 

Mütoloogia, inimesed ja loomad

 13./97. Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades 

 Sari Looduse lood 

 Autor Aleksei Turovski, Marcus Turovski 

 Kirjastus Tänapäev 2016

 252lk./2930lk./21270lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#6)

Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Selles raamatus on põimitud legendid zooloogiaga. Sissejuhatavale loole järgneb pikemalt ja põhjalikumalt loomade psühholoogia, nende olemine, inimese arusaamised loomadest. Raamatus on juttu nii putukatest, kaladest, lindudest, imetajatest, eriti ahvidest kui ka draakonitest. Saab teada kui tähtsad on loomade jaoks kuulmine, nägemine, haistmine, kompamine. Raamat oli iseenesest huvitav, ainus mida võiks ette heita, et aeg ajalt oli kasutatud termineid, mis zooloogile on iseenesest mõistetavad tavaväljendid, aga mis zooloogiast mitte nii teadlikule inimesele on võõrad ning neid termineid oleks võinud lahti seletada kasvõi märkustena. 

"Mütoloogia on inimese elu lahutamatu osa. See ei ole kunagi olnud midagi välist, kõrvalist või teistsugust. Uurides inimese liigi ja inimkonna evolutsiooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka müüdi evolutsioonilisele arengule. Inimene on ainus loom, kes sotsialiseerub müüdi abil. Sotsiaalsus ja sellega otseselt seotud unikaalne keele ja kõne abil suhtlemine ja mõtlemine on mütoloogiliste süsteemide evolutsioonis esmatähtis. Pärisinimesel on ilmselt lõputu hulk ökoloogilisi nišše ehk elukutseid. Me suudame võimsa empaatia ja kontseptuaalse mõtlemise najal õppida igalt loomaliigilt. Seda on inimkond kümnete ja võib-olla sadade tuhandete aastate vältel ka teinud. Nende õpingute kestel on inimene oma „tõelistesse” lugudesse – müütidesse, mille järgi inimkond elas, kaasanud väga palju erinevaid loomaliike, kelle positsioonid on muutunud ja arenenud koos inimühiskondade arenguga. Inimeste võrdlemine teiste loomaliikidega on tõesti võimas demagoogilise propaganda võte ning see praktika on levinud iidsetest aegadest tänapäevani. „Nemad (teine rahvas, teine partei, teine riik jne) on elajad; see või teine on siga, eesel, metsloom”. Või siis: „Need lendurid on meie hiilgavad kotkad ja pistrikud, vaarao on oma rahva võimsaim pull (Hapi). Töökas kui sipelgas või mesilane; liiderlik nagu kõuts või ahv”. Iga selline võrdluse vorm kas vastandab või samastab loomaliike inimesega. Kui see võte on suunatud vastaste pihta, lülitatakse nood justkui inimese liigist välja, neid samastatakse kahjuritega. Kui selline võrdlus on aga positiivne, siis esitatakse reeglina juhti või juhte kui meid, kes me ise tunneme end inimestena, heade, kindlate ja võimsate vanematena." (Turovski)

 

Ka putukatest on legende loodud

12./96. Legendiloomad

Autor Jaak Põder, Urmas Tartes 

Kirjastus Varrak 2008

244lk./2678lk./21018lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#5)

Pealkiri lubab küll rääkida legendiloomadest, aga tegelikult räägib putukatest. Seega õige pealkiri oleks legendiputukad. Raamat putukate elust, inimeste suhtumisest putukatesse ning nende osast rahvapärimuses ja legendides. Putukatel, mutukatel, matikatel, sitikatel, ussikestel ja teistel väikestel loomadel on meie pärimustes ja ilmaennustustes sama auväärne koht nagu lindudel, imetajatel ja taimedel. Raamatus on välja toodud erinevate rahvuste pärimused ja legendid sama putuka kohta. Autorid on omalt poolt välja toonud ka loodusteadusliku seletuse. Raamatus on ka palju suurepäraseid lähivõtte fotosid erinevatest putukatest. Suurt osa nendest putukatest polegi kunagi sedavõrd lähedalt näinud. Loodus ja putukahuvilisele kindlasti väga huvitav ja uusi teadmisi andev raamat. Neile, kellel on mingi putukate seotud foobia, vist mitte, sest fotodel on putukad väga elavad. Või siis just abiraamat foobiast lahti saamiseks, sest need putukad sealt piltidelt ei hüppa, lenda ega hammusta. 

Putukad ründavad

9./93. Kurjad putukad

Sari Looduse lood 

Autor Amy Stewart

Tõlkinud Krista Kallis

Kirjastus Tänapäev  2018

292lk./2106lk./20446lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#4)

 

Milline foobia teil on?  Akarofoobia, apifoobia, arahnofoobia, entomofoobia, helmintofoobia, isopterofoobia, katsaridafoobia, knidofoobia, leptidopterofoobia, mürmekofoobia, parasitofoobia, pedikulofoobia, sfeksofoobia, skoletsifoobia? Igatahes putukaid on inimesed läbi ajaloo kartnud ja sageli põhjusega. Hea fanataasiaga inimesele võib seda raamatut soovitada õuduskirjanduse aseaineks. Ma arvan, et õudukad ei olegi nii õudsad kui see raamat ettekujutades täpselt kuidas need putukad toimivad. Just need, kes vajavad inimest või tema verd, et elus püsida ja paljuneda. Ja putukad oskavad olla kurjad, vahel ise seda ettekujutamatagi, sest nemad ju lihtsalt toituvad ja paljunevad. Ühe raamatus ära toodud putukaga olin ka ise eelmisel suvel püsti hädas, ei aidanud üksi tõrjevahend. Nüüd raamatust sain teada, et oleksin vajanud parasiitherilase liiki Encarsia formosa't omale appi. Hetkel on kogu lootus talvekülmal, mis peaks mu rõdu taimeaia kurjade karilaste rünnaku jätkumise eest sel aastal päästma. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud, ladus lugemine. Minu jaoks oli kohati põnevam ja õudsam kui mõni õuduspõnevik. Täitsa soovitan lugeda.