Üks üsna öövastav krimka. Minu jaoks on alati kõige jubedamad need krimid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende elutee keegi vägivaldselt ära lõpetab. Lapsed mängivad metsas peitust ja järsku on üks lastest kadunud. Otsimise peale leitakse väikese poisi surnukeha. Kes ja miks ta tappis. Mängukaaslased küll osutavad kellelegi, kuid kas usaldada väikesed lapsi tunnistajatena? Kui usaldusväärsed on üldse tunnistajad? Kas tunnistajatega saab manipuleerida või õigemini nende mäluga? Panna nad mäletama täpselt midagi, mida nad tegelikult pole kunagi näinud? Ja kui tegemist on veel väikeste lastega, kes on saanud kaaslase surma tõttu trauma? Kas mittemäletamine on organismi enesekaitse või lihtsalt valetamine, et mitte avalikustada tõde? Kuivõrd suudavad täiskasvanud ennast viia laste tasemele ja nendega suhelda, neid kaitsta? Raamat on täis küsimusi ja psühholoogilist pinget. Loos on mitmeid kahtlusaluseid ja ülestunnistusi, kuid isegi kui loetakse, et süüdlane on leitud, siis jääb uurimisse kogemata sattunud noor politseinik Gunni asjas kahtlema. Ja kui viis aastat hiljem kaob läheduses järgmine poisike, siis ta seostab need lood ja hakkab taas ka esimest mõrva uurima, ei usu toonast versiooni. Kas siis oldi õigel teel või on mõrvar siiski veel vabaduses? Põnevust selles loos oli ja lõpp oli veidi ootamatu, kuigi ma juba siiski veidi kahtlustasin ka õiget tegelast. Taustal oli Gunni enda lugu, kuidas ta kunagi oli Jehoova tunnistajate seast väljavisatud ja kuidas tema pere enam temaga tegemist ei tahtnud teha, aga ta näeb, et õe eluga pole päris õiged lood. Ka selle liini psühholoogiline pool, kuidas su pere jääb siiski su pereks isegi siis, kui nad on sinuga sidemed katkestanud. Raamat oli muidu hästi kirjutatud, aga lastevastane vägivald oli selles see, mis mulle vastu hakkas. Loodetavasti järgmises osas on ohvriteks ikka täiskasvanud, sest iseenesest võiks seda edasi lugeda, eelkõige, et teada saada kas Gunnil õnnestub oma õde jehovistide käest päästa.
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Uskuda tunnistajaid või mitteuskuda, aga lapstunnistajaid?
Ilves sirutab küünised välja
Lugemise väljakutse 2025: 5. Ma lihtsalt tahtsin seda raamatut lugeda!
Vaatasin just, mida ma esimese Smirnoffi järje kohta olen kirjutanud. Leidsin: Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Pean tunnistama, et teine osa samuti. Kuidagi veniv ja ebausutav. Samas tahaks ikka ka kolmanda osa läbi lugeda, et vähemalt teada saada, kas kurjamid saavad ka seekord oma otsa ja mis suunas kirjanik on asja mõelnud. Äkki nad siis pärast üheksandat raamatut ei leia rohkem uusi kirjanikke, kes järgmist kolme osa hakkaks punnitama kirjutada. Tegevus toimub taas Gasskasi asulas, kus tegevus käib kaevanduste, nii vana suletud kui kavandatava uue ümber. Tegevad suures osas juba varasemalt tuttavad tegelased nii pahalaste kui heade poolelt ja nende omavahelised suhted ja tegevused on ikka üsna läbi põimunud. Samas teevad head pigem järelemõtlematuid otsuseid ja pahad mõtlevad mitmeid samme ette enne kui spontaanselt olukorras tegutseda. Ka vanad Larssoni tegelased on kuidagi väga kahvatuks jäänud ja ei tegutse sugugi nii, nagu esimestest raamatutest meelde on jäänud, pigem on enda kahvatud varjud. Vägivalda on raamatus piisavalt, aga ainult vägivallast ei piisa, raamat on ikkagi igav ja adrenaliini lugedes üles ei aja.
Vadstenas rööviti tütarlaps!
Autor: Christoffer Holst
Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse märts: need naabrid
Esimene osa uuest muhekrimi sarjast. Kuna autori eelmine saarestikumõrvade sari meeldis, siis sai kohe uuega tutvust tehtud. Peategelasteks on poolõed, ühe isa ametlik tütar ja sohitütar. Louise Collinsi elu sisuks on olnud karjäär. Tal on olnud omanimeline ajakiri ja see on olnud tema elus peamine. Nüüd on ta 70nene, hiljuti jäänud ootamatult leseks ning seejärel kaotanud töö ajakirja juures. Ta ei oska oma eluga midagi tarka enam peale hakata, ei oska puhata ning elada üksinduses. Kuid paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ellu poolõde, kellest ta varasemalt midagi ei teadnud. Poolõde Lina on kolmkümmend aastat noorem ning ülirikas hotelli-magnaadist isa ei ole teda kunagi tunnistanud. Vaatama sellele, et õed on kasvanud üles väga erinevates oludes, on iseloomult erinevad, siis neil õnnestub omavahel sõbruneda ja muutuda lähedasteks. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu. Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal on Vätterni järve äärsest Vadstena linnast öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk. Naisi hakkab see lugu huvitama ning nad ei jäta oma nina asjasse toppimata.
See oli nüüd üks väga muhekrimi kui nii võib öelda. Seda
uurimise ja nina toppimise värki oli ikka vägagi vähe võrreldes muuga. Pigem
oli see perekonnalugu, kahe õe ja nende isa lugu. Kahe õe perekonna, nende
kujunemise, töö, iseloomude lugu. Krimi oli selles raamatus õige vähe. Ma
loodan, et see oli sissejuhatav raamat ning tulevikus järgmised osad muutuvad
rohkem kriminaalsemaks ja tuleb ka üks korralik uurimine ikka, mitte vaid
möödaminnes kuidagi ei lahene see krimipool ära. Seega soovitaks pigem neile,
kes otsivad sellist suhete lugu, mitte kriminaalset lugu, kus on verd ja laipu
ridamisi.
Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?
Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)
Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana?
Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.
Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi.
Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.
Süükoorem võib osutuda raskemaks kui üks mees kanda jõuab
Sarja kaheksas raamat. Kui nägin, et ilmub, teadsin, et tahan kindlasti lugeda kui eelmisest oli juba nii palju aega möödas, et polnud kindel, kas kõike enam mäletangi. Lugedes hakkasingi kahtlema oma mälus, sest nii mõnigi asi ei tulnud üldse tuttav ette. Palju oli nii nagu pidi ja siis mõned olulised asjad, millest juttu, nagu täielik auk oleks. Kui raamatu läbi sain ja läksin vaatama, et palju siis eelmisest osast möödas oli, et üldse ei mäleta, avastasin, et mu mälul on küll probleemid, aga mitte sisu mäletamise osas. Lihtsalt avastasin, et mul on jäänud üks raamat lugemata vahepealt, kuigi olin kindel, et olen kõike kohe peale ilmumist lugenud, aga kui nii Goodreads kui blogi ei tea seitsmenda osa lugemisest midagi, siis ma pean neid uskuma. Eks tuleb nüüd siis ka see eelviimane osa ära lugeda, et puuduvad killud paika saaks. Kusagilt lugesin, et see pidada viimane osa olema, aga äkki ikka... nii palju jäi ju lahtiseks, sellest saaks kindlasti veel edasi arendada mõned raamatud, paar-kolm kindlasti. Mulle see sari meeldis, kuigi oli üsnagi jõhker ja verine ning peategelane vastuoluline. Aegajalt oleks tahtnud talle ühe tou anda ja ta mõistusele tuua, ta oma kapslist välja sikutada. Aga eks see andis raamatule värvi juurde, et ta sellisena oli kirja pandud. Ja ega meie seas on küll selliseid inimesi, kes oma kaotusevaluga ei oska toime tulla ning ehitavad müüri enda ümber ning suhtlevad maailmaga valuliselt.
Mõrvajuurdluse osakond on sügavas kriisis, sest meeskonna üks liige on osutunud sarimõrvariks. Vanja Lithner võitleb oma osakonna päästmise nimel, kui Västeråsi lähedal asuvast seafarmist leitakse mõrvatud kuuekümnendates eluaastates naine. On märke, et mõrv on toime pandud ühe kindla inimese, nimelt kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani pärast ja tema tähelepanu äratamiseks. Kas see mõrv jääb ainsaks, või on meil taas tegemist uue sarimõrvariga? Mis viib ühe inimese tapmiseni? Kuigi tegemist on ilukirjandusliku kriminulliga, siis on siin küllalt tagataustal psühholoogiat, inimeste mõttemaailma minekut, miks just nii käitutakse, miks valitakse üks võimalus teise asemel või süüdlaseks keegi teine kui sa ise? Milliseks kujunevad inimeste vahelised suhted? Kui kerge on usaldust hävitada ja kui raske seda taastada. Kuidas mingi mõtlematu samm võib viia paljude teiste sündmusteni, kust pole enam võimalust astuda sammu tagasi ning teha teine, parem valik. Kuidas näha inimesi enda kõrval, saada aru, mida nad tunnevad ja kuidas elada nii, et kõigil oleks parem elu ja vähem vägivalda siin elus.
Kas terrorismi taga on veendumuse avaldamine või isiklik kättemaksuiha?
Kui terasetehase osakonnajuhataja leitakse Uppsala lähedalt oma põlenud
BMW-st surnuna, peetakse seda õnnetusjuhtumiks. Kui aga toimub veel üks
samalaadne plahvatus, saab politseikomissar Eva Nymanile selgeks, et see
on osa millestki suuremast, millestki, mis on arvatavasti seotud
käimasoleva kliimadebatiga. Tema postkasti hakkavad saabuma masinal
toksitud kummalised kirjad maailma hävimisest ja keskkonnast. Evale tundub kirjade stiilist, et tegu võib olla tema endise ülemusega, kes peale ühte ebaõnnestunud politseioperatsiooni tõmbus elust eemale ja läks metsa elama. Ta muutus maailmalõpuks valmistujaks, erakuks. Kuid kus ta hetkel elab ja kas tõesti on tema selle kliimaterrorismi taga? Vihjed saabuvad ning sellest hoolimata ka järgmised inimohvritega plahvatused. Kas terrorist(id) saadakse enne järgmist plahvatust kätte? Võidujooks käib. Ja kes siis ikka on plahvatuste taga? Üks elus pettunud mees või keegi teine? Kas tegu on kliimaprobleemidele tähelepanu tõmbamisega või on plahvatuste taga hoopis isiklik kättemaksuiha? Mis paneb üldse ühe inimese terrorismiakte sooritama? Raamat oli just paraja paksusega. Ei olnud liigset tormamist, samas ei hakanud ka venima. Meeldis ka see, et lugejale avati pidevalt kaarte, ei jäetud vaid uurijate teada a la et ta sai nüüd täpselt aru, mis toimub, aga ta veel enne lõpplikku kokkukutsmist seda kellelegi ei avalikusta, mida ta leidis. Lugeja oli asjaga pidevalt kaasas ja isegi sammukese ehk ees, sest tema oma lugemiskogemuste varal sai kindel olla, et kui asi näeb välja kui part ja teeb häält kui part, siis see kindlasti ei ole part, seal peab mingi keerdkäik veel kirjanikul tulema. Põnevust oli piisavalt, samas ei olnud ka selline raamat, et üldse ei oleks saanud käest ära panna. Kellel lihtsatest tapmiskrimidest vaheldust vaja, siis täitsa soovitan seda raamatut. Paneb natuke ka mõtlema, et millest üldse võib terrorirünnak alguse saada, mis on selle tagapõhjuseks sageli. Ja siin ei ole muhekrimiga midagi tegemist, ikka täiesti verine ja psühholoogiline lugu on.
Kas kirjanikuga koos võiksid surra ka tema tegelased?
![]() |
Tehisintellekt joonistas langenud ingli, aga tuli üsna kaanepildi moodi välja tal. |
Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille arvustust sa viimati lugesid
Asendamatuid inimesi ei olevat olemas, või vahel ikka on? Huvitav oleks teada saada, mida Stieg Larsson ise oma järglastest arvaks. Tundub, et uus triloogia siis taas tulekul, kuna esimene raamat jäi väga lahtiste otstega. David Lagercrantzi esimene raamat oli üsna kehvake, edasi läks tunduvalt paremaks. Loodan, et ka Karin Smirnoffi raamatud lähevad edaspidi paremaks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Või noh, verd oli ikka omajagu, piinamist, vägistamist ja inimerööve ka. Seega verevaene just polnud, ütleme siis, emotsioone mittetekitav pigem. No ei pannud tegelastele üldse kaasa elama, ei ajanud adrenaliini üles ega nutma ja naerma. Minu jaoks oli lihtsalt mingi järjekordne raamat paljude tuttavate tegelastega, aga nad olid mu jaoks pigem sellised luukere moodi tüübid ilma liha ja vaimuta. Ma isegi ei oska öelda, miks see raamat mulle sarnaselt mõjus, äkki olid süüdi ka eelnevalt leotud krimid, mis vererõhu tugevalt tõusma panid ning nüüd see raamat, seda lihtsalt enam ei suutnud, kuna ei üllatanud piisavalt.Ehk järgmise osa kirjutamise ajaks on kirjanik esialgsest Larssoni mantlipärija krambist lahti saanud ja läheb pinevamaks.
Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva Metsik Lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kättesaamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool. Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.
Ja arvustus, mida ma enne raamatut lugesin on siin: https://raamatud.postimees.ee/7960757/sinijarv-soovitab-krimkat-veider-rootsi-ei-ole-veel-omadega-otsas
Me kolmekesi tuleme Põhjamaalt
Lugemise väljakutse: 10. Raamat sarjast "Põhjamaade romaan"
Raamatus on kaks aega, olevik, mis kulgeb aga tagant ettepoole ja sinna vahele minevik, mis on seotud olevikuga. Olevikus on kolm venda, kes matavad oma ema ja seetõttu sõidavad tagasi oma lapsepõlve maadele. Ning kuidas seoses sellega kõik meelde tuleb. Kuidas oli vendade suhe ja olemised lapsepõlves ja kuidas on need muutunud ajas. Paralleelsetes peatükkides jutustab Schulman vendade lapsepõlvest ja
nende täiskasvanuelust. Olnu ja olevik põimitakse üheks, et need siis
jälle lahutada. Lugeja jälgib vendasid mängus, valus, reetmises ja
vendluses, mis nende isa sõnul on tugevam kui miski muu maailmas. Lõpuks jõuavad mõlemad lood välja sõlmpunktini, kus kõik muutus, mis oli sõlmeks. Kui alguses väga häiris see tagurpidi liikuvad oleviku sündmused, siis lõpppunkti jõudes sain aru, miks valis kirjanik just sellise formaadi. Ja kui lõpuni jõudis, siis hakkas see raamat mulle rohkem meeldima kui lugedes. Ja ka peale lugemist on vaikselt ikka mõtted raamatu juurde tagasi läinud. Kuidas miski võib keerata elu peapeale ja kuidas kolm ühe pere venda võivad ikka olla täiesti erinevad oma mõtetelt ja tegudelt nii lastena kui täiskasvanutena. Lemmikute hulka ei jõua, aga ei kahetse, et lugesin.
Tõestus, et kirjanikud peaksid jääma ikka oma žanri juurde
Mõrv või õnnetus?
Autor: Christoffer Holst
Tõlkija: Mari Tuulik
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2023
Tõde tõuseb, vale vajub
Lugemise väljakutse 2024: 52. Raamat, mille kaanekujundus meenutab sulle sügist
Eks ikka ühe sügises toimuva raamatu kaanepilt peab ka sügist meenutama, no vähemalt lehed langevad küll seal. Ja lehtede langemise ajal satuvad ajakirjanik Cilla ning ekspolitseinik Rosie taas saarele, seekord küll mitte enam nende enda suvemajadesse, vaid vastavatud spaasse, kus samal ajal toimub ka suur pulmapidu ning üks külalistest leitakse hommikul vannist surnuna. Cilla kirjutab ühele podcast’ile lugusid lahendamata kuritegudest, nagu
näiteks lapseootel Laila Dammi jäljetu kadumine 30 aastat tagasi.Kuidas see lugu aga pulmapeo aegse mõrvaga seotud on, seda peavad juhuslikult samal ajal saarel viibivad naised uurima hakkama, sest politseinikud (ka Cilla sümpaatia/Rosie poeg Adam) on veendunud, et tegemist oli vaid õnnetusjuhtumiga, mitte tapmisega. No aga naised teadagi sellises krimiloos ei saa rahulikult asja pealt vaadata ilma oma nina sinna toppimata... Raamatus on mitu tegevusliini, alguses jäi veidi segaseks, kuidas need kõik omavahel seotud on, aga kõik hargnes ikka ilusti lõpuks välja. Võib olla seetõttu oli natuke vähem põnev lugeda, kuna lugejal ju selge, et niisama midagi seal loos ei räägita, see peab kuidagi teiste lugudega haakuma ikka ja seetõttu siis ka taipamist varem kui tegelastel. Kerge kiire muhekrimi lugemine taas. Ja ega kaks kolmandata või siis jääda...
Ühel jaanipäeval Rootsi saarestikus
![]() | |
Tehisintellekti ettekujutus Bullholmeni saarest |
Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 jaanuar: Kuritegu saarel
See raamat vist jõuab selle kuu saaremõrvade liidriks. Muhekrimi Rootsi ühelt saarekeselt Stockholmi lähedalt. Cilla Stormi mitu aastat kestnud kooselu saab lõpu, kui ta poiss-sõber
pakib asjad ja lahkub kodust. Cilla tööelu ajakirjanikuna ei suju päris
nii, nagu ta lootis. Murtud südame ravimiseks ostab ta aianduskrundi
Stockholmi lähedal asuval idüllilisel väikesaarel Bullholmenil. Cilla
pole küll rohenäpp, kuid ta otsustab siiski suveks saarele elama asuda.
Kuid kui jaanipäeva hommikul leitakse saarel uputatuna noor naine, võtab
Cilla elu uue pöörde. Tema oli juhuslikult viimane, kes naist elusana
nägi ja ta tõmmatakse kaasa uurimisse, mida viib läbi nägus ja stiilne
politseinik Adam. Seega nagu arvata on, lisaks krimile ka armastuse liin siin raamatus. Samas olid need pooled minu jaoks piisavalt tasakaalus, võib olla mõrva osas oli veidi vähe põnevust, palju oli sellist, mida lugeja juba eeldas, et nii läheb ja selline tugev keerdkäik, kus kõik 90 või 180 kraadi pöördub, jäi olemata. Aga selline hästi kiire ja mõnus lugemine. Vaatamata suvesoojusele saarel sobis täiesti ka külma Eestimaa talve lugemiseks. Ja ega siis järgmised osad ja kuriteod tulemata jää...
Mida teha kui isa on reisil ja ema on kadunud?
Lugemise väljakutse 2024: 47. Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata
Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis vanaaasta õhtul, kui ma viimase 2023.aasta raamatu lõpetasin ja teadsin, et uude aastasse on vaja mingit raamatut, mis jääb lõpetamata, siis igaks juhuks lugesin hästi mitme ootel raamatu algusest paar rida ära, et oleks, mida siia teemasse panna.
Kolmeaastane Hanna ärkab ja mõistab peagi, et on kodus luku taga. Ta teab, et tema isa on Jaapanis, aga kuhu on kadunud ema ja väikevend? Ema ei jätnud teda ju lihtsalt maha? Järgmisel hommikul leiab politseinik Stockholmi metsaalusest teadvuseta beebi ja kohe pärast seda prügikasti peidetud ema surnukeha. Kummalisel kombel pole keegi nende kadumisest teatanud. Just siis, kui politsei hakkab asja uurima, saabub teade, et kruiisilaeval on mõrvatud teismeline tüdruk. Kui politsei ohvri kodu külastab, selgub, et ohus võib olla ka tema õde. Kas Hammarby kriminaalkomissar Conny Sjöberg ja tema meeskond suudavad juhtumid lahendada enne, kui on liiga hilja?
Põnevust oli piisavalt ja kahtlaseid tegelasi samuti. Õnneks kõik tegelased ei olnud pahad ja kahtlased, oli ka neid, kes olid headuse poole peal. Samas kohati politsei jälle ei näidanud oma hoolivust ja inimeste uskumist piisavalt hästi ja seega sai nii mõnigi asi juhtuda. Eks kirjanik hoidis ka sellega põnevust üleval ja ajas kohati lugejat segadusse, et kes siis on tegelikult kes ikka. Ega ka politseinike eraelu ei möödu just ilma keerdkäikudeta ning ka seal on omad mustad lambad mängus. Lugemise ootel on juba ka sarja kolmas raamat (esimesed read ka juba loetud).
"Hammarby põnevikud" sarja esimene raamat
Eesti Raamatu väljakutse detsember: toit
Lisaks sellele, et pealkirjas on mainitud praegu väga ajakohast toitu, siis raamatus on ka kirjeldatud kuidas peategelane uurija Conny Sjöberg valmistab süüa koos oma kolme lapsega.
Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöbergi meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis?
Juba üsna varakult saab lugeja aimu, et tegemist on koolikiusamise looga, mis sai alguse aastakümneid varem, kui lapsed olid vaid kuue aastased. Kas kiusamise eest vastutavad lapsed või hoopis täiskasvanud, kes ükskõikselt sellest kõrvale vaatavad ja lasevad lastel teha, mida need tahavad ja välja suudavad mõelda. Kes lapsena kiusajast või kiusamise ohvrist kasvab, kui ta saab täiskasvanuks? Kas nad mäletavad oma lapsepõlve kiusamisi? Palju mõjutab lapsepõlv inimese elu?
Psühholoogiline kriminull elust koolikiusamise taagaga. Kuidas ühest inimesest saab lõpuks mõrvar. Uurimise lugu ka muidugi kõrvale kuigi lugeja taipab juba hulga varem, kes siis tapja on. Piisavalt põnev ja mõtlema panev lugu.
Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6)
Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud.
„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt
iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja
Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli
Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri
ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala
sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana
selle saatusest sõltus.“
Ei saa me läbi Soometa
Lapsepõlve piltide maailm
3./67. Ilon Wiklandi maailm